Õhurõhu mõõtmiseks kasutatakse baromeetrit. Meteoroloogiajaamades on levinud anumbaromeetrid. Nende põhiosaks on elavhõbedaga täidetud karbike ning sellesse suubuv skaalaga varustatud klaasist toru. Õhurõhu tõusul suureneb surve karbikesele, rohkem elavhõbedat surutakse klaastorusse ning elavhõbede sammas tõuseb. Õhurõhu langusel surve karbikesele väheneb ning elavhõbeda samba tase klaastorus langeb. Õhurõhu levinumaks mõõtühikuks on millimeetrit elavhõbedasammast (mm/Hg) ehk klaastorus oleva elavhõbeda samba kõrgus millimeetrites. Normaalrõhuks loetakse 760 mm/Hg. Anumbaromeetrid on suured ja sisaldavad palju väga mürgist elavhõbedat. Kuna soojuses elavhõbe paisub, tuleb õige õhurõhu saamiseks lisaks mõõta ka baromeetri temperatuuri ning lahutada näidust temperatuurile vastavad parandid.

Ilmahuvilistele sobib paremini aneroidbaromeeter (joonis). Selle põhiosaks on õhutühi karbike, mille kaanele kinnitub osuti. Vastavalt õhurõhu muutumisele võngub karbikese kaas (muutub karbikese ruumala). Need võnkumised kantakse üle osutile, mis näitab õhurõhku antud ajamomendil.

Baromeeter on üks väheseid ilmamõõteriistu, mis annab toas sama täpsed andmed kui õues. Ka meteoroloogiajaamades on baromeetrid tavaliselt siseruumides. Samas tuleb õhurõhu mõõtmistel kindlasti silmas pidada, et rõhk sõltub oluliselt kõrgusest merepinnast. Juba mõni meeter tõusu või langust hakkab õhurõhku mõjutama. Baromeeter näitab õhurõhku jaama kõrgusel. Mida suurem on jaama kõrgus merepinnast, seda väiksem on õhurõhk. EMHI annab õhurõhku aga merepinna tasemel. See on arvutatud õhurõhust jaama kõrgusel, arvestades antud jaama kõrgust merepinnast. Seega, kui ostate baromeetri, tutvuge selle kasutusjuhendiga. Paljusid baromeetreid on võimalik kalibreerida näitama õhurõhku merepinnal. Sel juhul saate oma mõõtmistulemusi EMHI andmetega võrrelda.