Suitsiidi puhul on kogu maailmas riskirühmaks mehed (v.a. Hiina).

Suitsiidikatseid sooritatakse mitu korda vähem kui lõpetatud suitsiide.

Suitsiidiprotsess saab alati alguse traumeerivast elusündmusest.

Lapsed ei tee enesetappe, sest nad ei saa aru surma lõplikkusest ega ole kognitiivselt ei ole võimelised suitsiidiakti haarama.

Suitsiidi riskiteguriks on ka ligipääs letaalsetele vahenditele ja seda eriti noorte seas.

Kui suitsidaalse inimese suitsiidimõtted on mööduvad ja ei ole püsivad ning tal ei ole suitsiidiplaani, siis on tal väike risk suitsiidi sooritamiseks koheselt.

Varasematel aegadel on suitsidaalset käitumist peetud päritavaks.

Psühhopatoloogia on kõige kriitilisem kaudne riskitegur suitsidaalse käitumise kontekstis.

Juurdepääs tulirelvadele või teistele letaalsetele vahenditele, hiljutised elusündmused, stressifaktorid inimese elus ja mürgistused on otsesed riskitegurid suitsidaalsuses.

Suitsidaalse inimesega suhtlemisel tuleb alati igakülgselt väljendada, et enesetapp on mõttetu tegu ja inimene on rumal, kui sellele mõtleb. Nii saab inimest aidata oma vigasest mõtlemisest teadlikumaks saada.

Kui inimesel on kindel suitsiidiplaan ja ligipääs surmavatele vahenditele, siis esineb keskmine risk suitsiidi sooritamiseks.

Eestis läbiviidud uurimuse kohaselt on alkoholi mõju suitsidaalsuses marginaalne.

Võrreldes eestlaste ja venelaste suitsiidikordajat Eestis, siis võib öelda, et kõige kõrgem on vene meeste suitsiidikordaja.

Suitsiidikordaja on suitsiidide arv saja tuhande elaniku kohta.

Suitsidaalset inimest saab aidata ainult professionaal.