Supressiooni mehhanismid
Supressiooni mehhanisme jagatakse kolme rühma:
- geenisisene supressioon
- informatsiooniline supressioon
- metaboolne supressioon
Geenisisese supressiooni puhul taastub esmase mutatsiooni poolt esile kutsutud fenotüüp tänu teisele mutatsioonile samas geenis. Supressioonimutatsioon võib olla kas metsiktüüpi järjestuse taastumine (st. teisene mutatsioon taastab metsiktüüpi DNA järjestuse); mutatsiooni teke samas koodonis, mis taastab valgu funktsiooni; mutatsiooni teke mõnes teises koodonis, mis taastab valgu metsiktüüpi aktiivsuse; või mutatsiooni teke, mis taastab lugemisraami juhul kui esimene mutatsioon põhjustas enneaegse stop koodoni teket. Kahe sellise mutandi ristamisel tekkiv diploid omab metsiktüüpi (või peaaegu metsiktüüpi) fenotüüpi, sest toimub geenisisene komplementatsioon.
Geenisisese supressiooni eristamiseks geenidevahelisest supressioonist määratakse kahe mutatsiooni aheldatus ("linkage"). Geenisisesed mutatsioonid päranduvad alati koos, st. nad on aheldunud.
Informatsioonilise supressiooni puhul on tekkinud mutatsioonid valgusünteesi kompleksis (tRNA, ribosoomi subühikud, translatsiooni elongatsioonifaktorid, translatsiooni terminatsioonifaktorid), mis põhjustavad mRNA valesti lugemist. Sellised mutatsioonid supresseerivad nonsenssmutatsiooni ("nonsense mutation") või raaminihke mutatsiooni. Tavaliselt on informatsioonilised supressorid alleeli spetsiifilised, mitte geeni spetsiifilised. Näiteks SUP4-o kodeerib mutantse antikoodoniga türosiini tRNAd, mis UAA stop koodoni kodeerib türosiiniks (joonis 2).
Metaboolse supressiooni mehhanismid jagunevad omakorda mitmesse rühma. Supressorid võivad mõjutada mutantse valgu hulka või aktiivsust, mõjutada sama biokeemilise raja aktiivsust või aktiveerida alternatiivse biokeemilise raja. Supressorid, mis mõjuvad läbi otsese füüsilise kontakti võivad olla nii geeni kui ka alleeli spetsiifilised. Supressorid, mis mõjuvad kaudselt sama biokeemilise raja raames on tavaliselt geeni spetsiifilised.