Õõnesveenisüsteemide anastomoosid on organismi "varuteed", mis võimaldavad venoossel verel voolata mingi patoloogilise takistuse korral ühest süsteemist teise.

Takistuse korral maksas hakkab venoosne veri kasutama muidu nõrgalt arenenud ühendusi ülemise ja alumise õõnesveeni (v. cava superior et inferior) süsteemi vahel. Neid värativeeni (v. portae) ühendusi õõnesvenidega (ehk kavoportaalseid anastomoose) on mitu:

1. söögitoruveenid (vv. oesephagales) - paarituveen (v. azygos)
2. nimmeosa veenid (vv. lumbales) - niudeveenid (v. iliaca)
3. nabakõrvased veenid (vv. paraumbilicales) - ülemised ja alumised ülakõhuveenid (vv. epigastricae inferiores et superiores)
4. ülemised pärasooleveenid (vv. rectales superiores) - alumised ja kesksed pärasooleveenid (vv. rectales inferiores et mediales)

Kliiniliselt avaldub alternatiivsete ühendusteede laienemine nabapiirkonnas pindmiste veenide laienemisena, söögitoru veenilaienditena ja hemorroididena.