Borrelia burgdorferi on suhteliselt suur spiroheet (suurusega 0,2-0,5 x 8-30 μm). Ta on suurte harvade ja ebaregulaarsete loogetega ning elastse rakuseinaga.

Borreeliad värvuvad hästi aniliinvärvidega (Giemsa või Wright'i meetodil), tänu millele on neid võimalik näha valgusmikroskoobi abil. Periplasmaatilised viburid (vastavalt liigile 7 kuni 20) on kinnitunud subterminaalselt mõlemasse otsa. Kuna viburid paiknevad raku sees, siis on mikroob suuteline liikuma viskoosses vedelikus, seda nii roteerivate kui ka looklevate liigustuste abil.

Borreeliad kasvavad mikroaerofiilsetes tingimustes aeglaselt ja on nõudlikud söötmete suhtes; nad vajavad kasvuks N-atsetüül-glükoosamiini, pikaahelalisi rasvhappeid ja elusaid koerakke.

Lyme'i tõve tekitaja patogeneesimehhanismid on suhteliselt ebaselged. Üheks oluliseks faktoriks on tema liikuvus, mis tagab invasiooni veresoonte endoteeli kaudu kudedesse. Välismembraani toksilised lipoproteiinid (OspA ja OspB) põhjustavad tsütokiinide IL-1 ja TNF-alfa produktsiooni ja põletiku teket. Puukborrelioosi tekitaja on fakultatiivselt rakusisene, tänu millele jääb ta organismi persisteerima. Hilisemates haigusstaadiumites on kliinilised sümptomid põhjustatud peamiselt autoimmuunsete reaktsioonide tõttu, kuna flagelliin-antigeen on sarnane närvirakkude ja südamelihase antigeeniga. Seetõttu CD8 lümfotsüüdid aktiveeruvad ja hävitavad borreeliaid sisaldavaid rakke ning tekib müokardiit või polüneuriit.

Lyme´i tõve korral tekib organismis humoraalset tüüpi immuunvastus. Esimesena ilmuvad vereseerumisse periplasmaatiliste viburite vastu suunatud IgM antikehad, mis aga ei seostu borreeliatega ega surma neid. Alles 3-5 nädala pärast tekivad raku pinnal olevate OspA, B, C ja D vastased antikehad. Antikehad on bakteritsiidsed ning koos komplemendiga lüüsivad borreeliaid. Samas on selleks ajaks enamus tekitajaid läinud rakkude sisse ning on antikehadele kättesaamatud. Rakulise immuunsuse osa on tagasihoidlikum, kuid ilmselt omab see komponent seni teadaolevast olulisemat osa hilisstaadiumis ilmnevate kahjustuste tekkel.

Lyme´i tõve inkubatsiooniperiood on 3 kuni 30 (90) päeva.

Haigus kulgeb staadiumide kaupa.

1. Primaarkahjustus (erythema chronicum migrans e. ECM) esineb umbes 80% infitseeritutest. Puugi hammustuskohal tekib umbes 5 cm läbimõõduga punane laik või paapul, mis mõne nädalaga võib suureneda kuni 50 cm suuruseks. Umbes pooltel haigestunutest võivad sarnased metastaatilise iseloomuga kahjustused areneda ka keha teistes piirkondades. Sageli lisanduvad palavik, peavalu, iiveldus, lihase- ja liigesevalud ning lümfodenopaatia. Nahakahjustused kahanevad ja kaovad keskmiselt 2-4 nädalaga, kuid üldsümptomid võivad püsida mitmeid kuid. Haigetel, keda primaarstaadiumis ei ravita, toimub borreeliate hematogeenne dissemineerimine.

2. Sekundaarne ehk generaliseerunud staadium tekib 7-30 päeva pärast esmaskahjustuse kadumist ja väljendub tavaliselt neuroloogilistes ja kardiaalsetes nähtudes. Umbes 15% esmaskahjustustega haigetel ilmnevad meningism, meningiit, entsefaliit, perifeerne neuropaatia, näonärvi halvatus, fatsiaalsed valud, kaasnevad mittespetsiifilised hambavalud. Kardiaalsed nähud tekkivad umbes 10%, väljendudes sagedamini atrioventrikulaarsetes blokaadides, aga ka müokardiidis.

3. Kolmanda ehk hilisstaadiumi tekkele viitab suurte liigeste artriidi ilmnemine. Artriit on kroonilise kuluga ja võib ilmneda mitmeid nädalaid, kuid või isegi aastaid pärast nakatumist. Võib kaasneda krooniline akrodermatiit.

Tekitaja looduslikuks reservuaariks on pisinärilised, sõralised ja ka koduloomad. Haiguse ülekanne inimesele toimub puukide vahendusel, milleks Eestis on Ixodes ricinus ja Ixodes persulcatus puugid.

Puukide levikualade uurimist Eestis alustas Asta Vilbaste 1957. aastal. Võsapuuk on levinud kõikjal Eestis, aga laanepuuk vaid seitsmes maakonnas (Tartu-, Ida-Viru-, Pärnu-, Põlva-, Võru-, Valga- ja Jõgevamaa). Neis maakondades on laanepuuk aga arvukam kui võsapuuk. Puuke leidub metsades, puisniitudel, karja- ja heinamaadel, põlluservades, aga ka linna parkides. Puugihooaeg tavaliselt aprillist oktoobrini, puuk muutub aktiivseks, kui ööpäeva keskmine temperatuur on +7°C. Puugi elutsükkel on 2-3 aastat ning tal on 3 arengustaadiumi: vastne, nümf ja täiskasvanud puuk. Elutsükli normaalseks läbimiseks peavad puugid igas staadiumis ühe korra verd imema. Vastsed toituvad peamiselt närilistel ja lindudel. Nümfide peamised peremehed on maas pesitsevad linnud. Täiskasvanud puugid toituvad peamiselt suurimetajatel (mets- ja kariloomadel). Inimene võib olla peremeheks kõigile kolmele staadiumile.

Põldhiiri peetakse B. burgdorferi peamiseks reservuaariks. Spiroheedid, mis satuvad hiirte verest puukide organismi, säilivad seal puugi kõigi arengustaadiumide vältel. Järgmisel kevadel toitub puugi 1-2 mm pikkune nümf imetajate verest, küpsedes emaseks või isaseks täiskasvanud puugiks. Sõralised on puugi elutsükli obligatoorne komponent, ilma milleta ei saaks toimuda puukide fertilisatsiooni ja säilimist. Sellest tulenevalt esineb puukborrelioosi vaid sõraliste levikualadel. B. burgdorferi transovariaalne ülekanne on harv, kuigi seda esineb, soodustades mikroorganismide säilimist ja levikut looduses. Imetajad nakatuvad nii puugi täiskasvanud kui ka noorte vormide kaudu, kuid inimene infitseerub rõhuvas enamuses pärast noore vormi hammustust. Mõnede uurijate arvates muutub puuk infektsioosseks kohe vahetult pärast inimese naha läbistamist, teiste arvates eelneb 8-12 tunni pikkune latentsiperiood.

Eestis tehti esimene haigusjuht kindlaks 1988. aastal. Sellest ajast alates on igal aastal haigestunud puukborrelioosi sadu inimesi.

Borreeliad on väliskeskkonnas suhteliselt resistentsed, säilides toatemperatuuril vedelas keskkonnas 14 päeva, veres või kunstlikes söötmes külmkapitemperatuuril juures aga mitmeid kuid. Borreeliad hävivad kõrgetel temperatuuridel (45-48°C hävitab 30 min jooksul) ja tavaliste desinfektantide (alkoholid, aldehüüdid, kloorheksidiin) toimel.

 

 Allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/File:Geographical_distribution_of_reported_Lyme_Disease_cases.png

B. burgdorferi't on võimalik erilaborites spetsiaalstel söötmetel kultiveerida, kuid see meetod ei ole kasutusel Lyme'i tõve diagnostikas.

Seevastu seroloogiline uurimine antikehade määramiseks on oluliseks diagnoosimeetodiks. Kasutatavad diagnostikumid määravad antikehi nii B. burgdorferi, B. garinii kui B. afzelii vastu. IgM tüüpi antikehad ilmuvad verre umbes 2-4 nädalat pärast iseloomuliku lööbe teket, antikehade kõrgtase ilmneb 6-8 nädala jooksul ning need langevad normaalsele tasemele 4-6 kuu möödudes. IgG tüüpi antikehad ilmuvad 2-3 kuud hiljem, nende piiktaset täheldatakse 4-6 kuud pärast ägedat haigestumist ning nad võivad püsida kuid. Seega omab enamus Lyme'i tõve hilisstaadiumis olevaid haigeid antikehi, kuigi mõnedel juhtudel võib nende tase tänu antibakteriaalsele ravile olla madal. Neuroborrelioosi kahtlusel määratakse antikehi ka liikvorist, kus nende positiivne leid on diagnostiliselt väga oluline. Antikehade testi puuduseks on valepositiivsete vastuste olemasolu, eriti ettevaatlikult tuleb seroloogiliste testide diagnostilisse väärtusesse suhtuda juhtudel, kui antikehade tase on madal. Valepositiivsed reaktsioonid B. burgdorferi'le võivad esineda selliste haiguste korral nagu süüfilis, teised borrelioosid, juveniilne reumatoidartriit, infektsioosne mononukleoos, alaäge bakteriaalne endokardiit. Seetõttu on vajalik ELISA meetodil saadud positiivne tulemus kinnitada immunoblot-meetodil.

B. burgdorferi DNA määramine inimese organismist molekulaarsete meetodite abil ei ole laialt levinud, kuna meetodite tundlikkus on madal. Küll aga sobib see puukide uurimiseks.

Varajane Lyme'i tõbi allub hästi suukaudsele antibiootikumravile. Kasutatakse eelkõige neid antibiootikume, mis on võimelised tungima ka rakkudesse, kuna puukborrelioosi tekitaja on fakultatiivselt rakusisene bakter - doksütsükliin, tetratsükliin, erütromütsiin. Laste puhul kasutatakse ka amoksitsilliini. Hilisstaadiumite raviks soovitatakse pika kuurina penitsilliini või tseftriaksooni.

Puukborrelioosi vastu vaktsiini ei ole.

Kõige tähtsam on vältida puukide hammustusi. Selleks tuleks looduses viibides arvestada järgmisi soovitusi:

• kanna heledat pikkade varrukatega riietust ning heledat peakatet, kust puugid kergesti silma hakkavad;
• püksisääred topi sokkide või kummikute sisse;
• kasuta putukatõrjevahendeid;
• kontrolli enda ja oma kaaslase riideid mitu korda tunnis;
• pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist kontrolli kogu keha, sh kõrvataguseid.

Kui puuk on hammustanud:

• katsu puuk võimalikult kiiresti nahalt eemaldada - kui puuk on nakatunud, siis on iga tund oluline;
• kui ise puuki kätte ei saa, siis pöördu meditsiiniasutusse abi saamiseks;
• ära haara puugist väga kõvasti kinni, hoidu tema tagakeha pigistamisest või määrimisest;
• võta puugist kinni võimalikult pea lähedalt;
• võimalusel kasuta spetsiaalseid pintsette, sikuta ettevaatlikult, vajadusel edasi-tagasi roteerides;
• pese hammustuskoht vee ja seebiga või desinfitseeriva vahendiga;
• puugi võid panna sügavkülmikkusse - mõnede haiguste kandlust puukidel on võimalik laboris määrata (tasulist teenust pakub näiteks Quattromed HTI);
• kui pärast metsaskäiku tekib mõne päeva või kuni kuu jooksul palavik või ilmnevad külmetushaiguse taolised haigusnähud või hakkab hammustuskoht punetama, siis otsi abi arstilt. Kindlasti räägi arstile nahalt leitud puugist või puugiohtlikus piirkonnas viibimisest.