Eesti oma pruun kuld – põlevkivi ehk kukersiit on läbi aegade olnud Eesti olulisemaks maavaraks. Täpsed andmed, kes ja kuidas Eestis põlevkivi avastas puuduvad, kuid esimesed kirjalikud teated põlevkivi leidudest on pärit aastast 1777, A. W. Hupeli sulest. Ühe jutu järgi olla põlevkivi kasutuse alguse selline, et üks talupoeg ehitanud sellest pruunist kivist enesele sauna, kuid saunamõnude nautimisest ei tulnud palju välja, kuna saun põles maha. Põlevkivi hakati kaevandama 1919. a kui avati karjäärid Ida-Virumaal, Pavandus ja Lääne-Virumaal Vanamõisas ning hiljem Kukrusel (1920. a) ja Kiviõlis (1922. a).

Oma olemuselt on põlevkivi settekivim, mis tekkis 400 kuni 450 miljonit aastat tagasi. Peamine põlevkivi teke toimus merelistes tingimustes, peaasjalikult merede kaldalähedastes vetes, lahtedes ja laguunides, samuti jõgede deltades ja mõningatel juhtudel magevee järvedes. Põlevkivi orgaanilise aine lähteallikaks on meres massiliselt elutsenud sinivetikad (tsüanobakterid). Lubiainesest mineraalosa on põhiliselt tekkinud meres elanud organismide lubikodadest ja nende purunenud kildudest. Põlevkivi karbonaatosa tähtsamad komponendid on kaltsiumkarbonaat ja dolomiit. Terrigeenses liiv-saviosas on ülekaalus räni, alumiiniumi ja kaaliumi sisaldavad mineraalid. Põlevkivi paikneb maapinnas erineva paksusega kihtidena, mille vahekihtidena esineb Eestis sageli lubjakivi. Kaevandatakse põlevkivi paksemaid ja puhtamaid kihte, mida nimetatakse tootsaks kihindiks.