Iga päev teeb Eestis suitsiidi 1‐2 inimest ja suitsiidikatse hinnanguliselt vähemalt 10 inimest, tõenäoliselt paar korda rohkem. Kuigi suitsiid on individuaalne akt, mis toimub unikaalses situatsioonis, esinevad mitmed tõestatud riski‐ ja kaitsvad tegurid mitmel tasemel – demograafilised, kogukondlikud, perekondlikud ja individuaalsed. Demograafiliselt varieeruvad suitsiidi ja suitsiidikatsete mustrid lähtuvalt vanusest, soost, rahvusest, ametialast, geograafiast, sissetulekust jt teguritest.

Vanus, sugu ja rahvuslik kuuluvus

Suitsiidi puhul on kogu maailmas riskirühmaks mehed (v.a. Hiina) ning suitsiidirisk suureneb koos vanusega. Merike Sisaski’i poolt läbiviidud uurimus näitas, et Eesti puhul on enim ohustatud just keskealised mehed. Suitsiidikatse sooritamise risk on naistel suurem kui meestel ning suitsiidikatse sooritamine on sagedasem nooremas eas, meeste puhul on kõige enam ohustatud vanuserühm 20‐29 ning naiste puhul 15‐19. Kui suitsiide sooritavad mitte‐eestlased mõnevõrra sagedamini kui eestlased, siis suitsiidikatsete puhul rahvuseti erinevusi ei ilmnenud.

Migrantide suitsiidikordaja on enamasti suurem võrreldes kohaliku elanikkonnaga. Samuti on migrantide suitsiidisuremus enamasti kõrgem selle maa omast, kust ta pärineb. Siin mängivad rolli kohanemisraskused uues sotsiaalses keskkonnas ja kultuuriruumis ning nende juurde kuuluvad psüühilised reaktsioonid. Valge rassi esindajad sooritavad rohkem suitsiide, kui musta rassi või asiaatide esindajad. Kõige rohkem suitsiide esineb punase rassi seas – indiaanlaste suitsiiditase on 5 korda kõrgem teiste rasside esindajatest. Asiaatidel on suured erinevused, see tähendab, et näiteks Jaapanis on vähe suitsiide, Hiinas palju.

Eestis läbiviidud kontrollgrupi uurimuses leiti, et suitsiidikatsed on sagedasemad naiste seas. Vanuseliselt on suitsiidikatse sooritanuid kõige rohkem vanusegrupis 20‐29 (36%), järgmistena 15‐19 (19%) ja 30‐39 (19%). Naiste puhul oli risk kõrgeim vanuserühmas 15‐19 ning meeste puhul 20‐29. Järelikult on suitsiidikatsete risk kõrgem nooremas elanikkonna grupis, alates 30. eluaastast suitsiidikatse risk alaneb. Rahvuseliselt on erinevused mitteolulised: 57% eestlaste seas ning 43% mitte‐eestlaste seas, kontrollgrupis oli eestlasi 58% ja mitte‐eestlasi 42%.

Abielulisus, seksuaalne orientatsioon, vangistus

Üldiselt on suitsiidikordaja madalam abielus inimestel kui üksikutel, lahutatutel või leskedel. Samas suurendab lähisuhtevägivald suitsiidiriski ja seda vaatamata abielustaatusele. Abielus olemine kaitseb mehi rohkem kui naisi ning laste omamine jällegi vastupidi, kaitseb naisi rohkem kui mehi. Perekond on kõige olulisem sotsiaalne keskkond. Perekonnaga seoses on inimestel suurem kohusetunne, nad on paremini sotsiaalselt integreeritud. Abielu võimaldab suuremat sotsiaalset ja emotsionaalset toetust. Lesed ja lahutatud inimesed on sageli üksikud ja ebapiisavas kontaktis ühiskonnaga. Eriti vanemate meeste puhul on suurenenud suitsiidirisk, sest kooselu kaitseb suitsiidi eest mehi enam kui naisi.

Seksuaalne orientatsioon on suitsiidiriskiks vaid meestele. On tõestatud, et homoseksuaalid või biseksuaalsed mehed vanuses 18‐40 on 5‐14 korda suurema tõenäosusega sooritamaks suitsiidi kui heteroseksuaalsed mehed.

Vangide suitsiidide esinemus on 9 korda suurem populatsiooni esinemusest. Vangistatud ja seadusega pahuksis olevatel noortel on oluliselt suurem suitsiidirisk võrreldes mittevangistatud noortega. Enamus suitsiide viiakse läbi meesterahvaste poolt, kes on vahistatud mittevägivaldsete kuritegude eest, mille nad panid toime joobnud olekus.

Ametiala, haridus, töötus, sissetulek, religioon

Üldiselt on teatud ametialade esindajate seas, nagu politsei, arstid ja militaarsfääri esindaja, suitsiidide sagedus teiste erialade esindajatest mõnevõrra kõrgem. Seda on võimalik selgitada läbi letaalsetele vahenditele juurdepääsu. Nimetatud ametite esindajatel on see juurdepääs surmavatele ravimitele või relvadele lihtsam.

Haridus võib olla sõltumatuks riskiteguriks suitsiidis või siis olla seotud suitsidaalse käitumisega läbi korreleeruva suhte sissetuleku ja tööstaatusega. Mõningate uurimuste kohaselt on suitsiidirisk suurim mõlemas haridusliku spektri äärmuses. Eestis läbiviidud uurimus näitas, et kõrgem haridustase, mis tagab inimesele kindla professiooni (kesk‐eri ja kõrgem haridus) või kõrgema hariduse omandamine nooremas vanuserühmas (alla 35), üliõpilase staatus, olid suitsiidikatse suhtes kaitsvaks teguriks. Nooremas vanuserühmas suurendas suitsiidikatse sooritamise riski kooliõpilase staatus.

Peale perekonda on töö teiseks oluliseks sfääriks inimese elus. Töö ei taga mitte ainult sissetuleku, vaid on oluline ka sotsiaalsete kontaktide ja positsiooni aspektist lähtudes. Töö puhul on oluline selle individuaalne tähendus, see tähendab, et kui olulist rolli mängib töö konkreetse inimese elus.

Suitsiidi ja tööstaatuse vahelised uuringud on näidanud, et töötutel on suurem suitsiidirisk kui töötavatel indiviididel, samuti on suurema riskiga invaliidistumise tõttu tööturult lahkunud. Suitsiidiriskiga korreleerub töötus ja seda eriti pikaajalise töötuse korral. Töötus on seotud ka vaesuse, lähisuhtevägivalla ja mõnuainete tarvitamisega. Töötamine tagab inimesele kindla sotsiaalse keskkonna, kuuluvustunde ja toe. Eesti uurimuses leiti, et kõikides vanuserühmades vähendab töötamine suitsiidikatse sooritamise riski ning töö puudumine (töötus, alaline töövõimetus) suurendavad seda riski. Sissetulekute kohta on leitud, et see korreleerub negatiivselt suitsiidikordajaga.

Suitsiidiuurimused, mis on vaadelnud inimeste kirikus käimist, on leidnud, et seotus religiooniga on kaitsvaks teguriks. Kuid ei ole selge, kas kiriku sotsiaalne võrgustik on see, mis kaitseb või on see indiviidi uskumussüsteem, tõenäoliselt on see mõlema kombinatsioon. Religioon on suitsidaalsuses kaitsvaks teguriks osaliselt kindlasti seetõttu, et usuga seotud tegevused annavad indiviidile teatud kogukonnatunnetuse ja toetussüsteemi. Usulise tõekspidamise olemasolu kui üks sotsiaalse integratsiooni tunnus osutus ka Eestis läbiviidud uurimuses suitsiidikatse sooritamise riski vähendavaks teguriks. Usuline tõekspidamine oli harvem suitsiidikatsetajate seas kui elanikkonna kontrollgrupis. Usuline tõekspidamine vähendab suitsiidikatse riski nii meeste kui naiste puhul.

Eestis suitsiidikatse sooritanute seas on rohkem madalama haridusega isikuid, 30% põhiharidusega ja 30% keskharidusega. Kõrgharidus või üliõpilase staatus vähendab suitsiidikatse riski. Tööalase hõivatuse osas on elanikkonna kontrollgrupis rohkem täisajaga töötajaid, vastavalt 56% ja 42%. Töötuid (18%) ja invaliide (10%) oli enam suitsiidikatse sooritanute seas kui elanikkonna kontrollgrupis. Seal oli töötuid 9% ja invaliide 1%. Meeste seas oli kõrgeima riskiteguriga töötud ja alaliselt töövõimetud, naiste seas oli samuti töötus peamiseks riskiteguriks. Kuna suitsiidikatse sooritanud on üldiselt madalama haridustasemega, on see ilmselt üheks põhjuseks, miks neil on ka raskem tööturul läbi lüüa.

Geograafia ja linn vs maa

Eesti‐Rootsi Suitsidoloogia ja Vaimse Tervise Instituudi juhataja dr. Airi Värniku kohaselt erineb suitsiidide sagedus Eestis piirkonniti suurel määral. Suhtarvudes annavad Eesti suurimad linnad Tallinn ja Tartu keskmisest väiksema suitsiidikordaja. Aastatel 1999‐2001 juhtis suitsiidide sageduse tabelit Ida‐Virumaa suure ülekaaluga teiste maakondade ees. Kõrged on näitajad ka Haapsalu ja Jõgeva kandis. Enamasti on suurlinnades suitsiidide sagedus suurem, kuna tihe asustus tekitab reeglina probleeme ja tõstab närvipinget. Suurlinnades genereerib suitsiide ka asjaolu, et sinna koguneb nii eliit kui vastasäärmus, äärmused on aga teatavasti suitsiidialtid.

Ajavahemikul 1999‐2001 sooritasid kõige enam suitsiide linnamehed (51%), järgnesid maamehed (28%), linnanaised (16%) ja maanaised (6%). Kuna aga linnarahvastikku on Eestis ligikaudu 70%, maarahvastikku 30%, siis tehes ümberarvestuse absoluutarvudelt suhtarvudele, tuleb ilmsiks, et kõige sagedasem on suitsiidisurm maameeste hulgas: 2001.a. 61 juhtumit 100 000 maamehe kohta. Linnas hukkus samal ajal suitsiidi läbi 45 meest 100 000 linnamehe kohta. 100 000 linnanaise kohta sooritas samal aastal suitsiiidi 12 naist ning 100 000 maanaise kohta 11 naist.

Allikad:

• Kõlves K, Sisask M & Värnik A (2004). Suitsidaalsus ühiskonnas ja suitsiidikatse sooritanute uuring. SUPRE‐MISS projekti raport. ERSI.
• Sisask M (2005). Suitsidaalsus ühiskonnas ning suitsiidikatse sotsiaal‐demograafilised, meditsiinilised ja psüühilised mõjurid. Magistritöö. Tartu Ülikool.
• Sisask M, Kõlves K, Värnik A & Wasserman D (2003). WHO‐SUPRE - ülemaailmne suitsiidikatsete uuring Eestis. Eesti‐Rootsi Suitsidoloogia Instituudi 10. aastapäeva artiklite kogumik. Suitsiidi‐uuringud / Värnik A. 65‐69.