Sõna alguses on h väga nõrk või jäetakse hoopis hääldamata.

Kuigi poolvokaal j hääldub vokaalide vahel pingevabalt, tuleb ta korrektselt välja hääldada

Korrektne hääldus. H hääldub eesti keeles pingevabalt, kerge hõnguse ja kahinaga

Konsonantühendis ng on n-häälikul tugev nasaalne toon ja n-i ei hääldata eraldi välja.

Vale on hääldada helitut hõõrdehäälikut h sõna alguses, kui see õigekirja järgi puudub.

Korrektne hääldus, kus n-häälikul on kerge nasaalne toon.

Tagavokaal o kaldub j-hääliku mõjul ette, muutudes nii ö-ks. Põhjuseks on laisk keeletöö.

Vastavalt õigehääldusnormidele tuleb diftong õi korrektselt välja hääldada.

Kui pikale üü-le järgneb sõnas täishäälik, on õige hääldada üi.

Kui pikale üü-le järgneb sõnas täishäälik, on õige hääldada üi.

Hääliku m venitamine sõnas "ometi" on üsna levinud viga.

Vastavalt õigehääldusnormidele tuleb diftong ai hoolikalt välja hääldada.

D-häälik hääldatakse helilises naabruses poolhelilisena, mitte helilisena (soome keele mõju).

Konsonantühendis ng on n-häälikul tugev nasaalne toon ja n-i ei hääldata eraldi välja.