1. Milline ma olen: mulje iseendast ehk enesehinnang

Enesehinnang on üks neid psüühika komponente, millest oleneb inimese käitumine, suhtumine ja suhtlemine üldse.

Enesehinnang koosneb:

1. kompetentsushinnangust - inimese hinnang enesele mingi tegevusega või eluvaldkonnaga seoses ehk mida ma oskan? See on siis enda väärtustamine teatud oskustest lähtuvalt. Kui inimene oskab midagi hästi teha, siis see tõstab tema kompetentsushinnangut, ning see omakorda mõjub hästi tema enesehinnangule.

2. väärtushinnangust - suhtumine endasse kui olulisse, vajalikku ja väärtuslikku ning iseenda aktsepteerimine ja hindamine. Mida ma väärt olen?

Alati ei ole võimalik neid selgelt teineteisest eristada.

Enesehinnangu puhul saab rääkida tema adekvaatsusest. Niisiis, adekvaatne enesehinnang tähendab, et inimene mõistab ennast õigesti, annab endale aru sellest, kes ta on, ja käitub vastavalt oma tegelikele võimetele. Adekvaatse enesehinnangu põhitunnuseks on enese aktsepteerimine - enda tunnustamine sellisena, nagu ollakse. Sellele vastand on ebaadekvaatne enesehinnang, mis rajaneb enese väär- või mittemõistmisel. Ennast võidakse kas üle- või alahinnata.

Enesehinnangu omadused (Lehtsaar, 1994):

• Enesehinnang mõjutab otseselt inimese käitumist: ühelt poolt enesehinnang loob käitumist (ka eneseületamist) - inimene teeb seda millega arvab end hakkama saavat; teiselt poolt kujuneb enesehinnang tegude tulemuste põhjal. Selline nähtus kehtib ka inimestevahelistes suhetes - teistega lävides inimene panustab ja leiab ennast üheaegselt.
• Inimene väljendab alateadlikult enesehinnangut oma mittesõnalises käitumises. Tegelik suhtumine iseendasse võib avalduda näiteks värisevas hääles, üleolevas poosis, närvilistes zestides või vilavas pilgus.
• Enesehinnang on püsiv, ent arenemisvõimeline. Väljakujunenud suhtumist endasse on raske muuta, kuid mitte võimatu: see toimub pikaajalise protsessina. Lühiajaline ja kiire enesehinnangu muutus võib aset leida tugevate emotsioonide, inimest vapustavate kogemuste ajel. Muutus saab teoks tänu asjaolule, et enesehinnang on õpitud mitte pärilik
• Enesehinnangu muutus põhjustab ärevustunde: muutusi ei ole kerge omaks võtta.
• Kuigi inimese kompetentsustunne on valdkonniti täiesti erinev, kujutab suhtumine iseendasse suhteliselt stabiilset tervikut. Ehk teisiti öelduna, enesehinnang on üldistuv. Igal inimesel on tegevusvaldkonnad, milles toimetulek on eriti oluline ja teatud inimesed, kelle arvamus on tähtis. Edukus nendes tegevustes või nende inimeste arvamus võib üldistuda kogu enesehinnangule.

Üks kõige tähtsamaid enesehinnangu kujunemise mõjutajaid on suhted teiste inimestega: eelkõige lähedussuhted. Endale autoriteetsete inimeste (nii staatuse kui ka sisulise kriteeriumi alusel) arvamus on võrdlus-punktiks endasse suhtumise loomisel ja normaliseerimisel. Suhted, mis ei dikteeri, milline inimene olema peab, vaid aitavad olla tema ise, soodustavad positiivse mina-pildi teket ja säilumist.