Ülemistel molaaridel ulatub fissuur oklusaalselt lingvaalsele ning alumistel molaaridel bukaalsele pinnale. Kui tegemist ei ole isoleeritud kaarieskahjustusega, ühendatakse bukaalse või lingvaalse asetusega kaviteet oklusaalse preparatsiooniga.

Sellise ühendamise korral tuleks jälgida, et kaviteet oleks minimaalse laiusega (ideaalis puuri laius). Ühendus peakaviteediga luuakse mitte kõige otsemat, vaid kõige enam fissuuri kulgu jälgivalt. Eriti väikeste hammaste korral võib oklusaalne osa olla kerge distaalse kaldaga. Nende nõuete järgimine aitab tagada hamba ja täidise tugevust.

Ülemiste molaaride lingvaalse fissuuri prepareerimisel kasutatakse peeglit. Fissuuri sisenetakse oklusaalselt, hoides puuri paralleelselt hamba pikiteljega. Et säilitada võimalikult palju distaalset äärt, võib olla vajalik puuri hoida mitte fissuuri keskel, vaid veidi enam mesiaalsel. Distolingvaalse köbru kahjustamise vältimiseks võib puuri prepareerides veidi kaldu hoida.

Kui hamba äär on ületatud, järgneb lingvaalse pinna preparatsioon. Puuri tipp asetatakse fissuuri selle lõpuosas, gingivaalsel. Lingvaalse osa sügavus võiks olla ühtlaselt 1,5 mm. Aksiaalse seina kuju järgib hamba lingvaalse pinna kontuuri.

Alumiste molaaride bukaalse fissuuri prepareerimine on lihtsam, kuna see on vähem väljendunud ja enam isoleeritud. Isoleeritult bukaalsel paiknev kahjustus ei vaja mälumispinnaga ühendamist. Kui bukaalne fissuur ongi mälumispinna fissuuridega ühenduses, siis on see hästi ligipääsetav ja paikneb hamba keskosas, mis vähendab kudede vastupidavuse probleeme preparatsioonil. Bukaalse fissuuri prepareerimisel on puur risti hambapinnaga.

Allikas: http://www.jyaungdmd.com/index.asp?page=tech_proc_preventative

Allikas: http://hodelldmd.blogspot.com/2010_04_01_archive.html