• testosteroon ja dihüdrotestosteroon
• dehüdroepiandrosteroon (DHEA) ja dehüdroepiandrosteroonsulfaat (DHEAS)
• androstendioon
• androstendiool

Androgeenide sünteesi aktiivsus sõltub vanusest. Kõige kõrgem on androgeenide tase naistel 20. eluaasta ringis ning tasapisi see langeb.

DHEA ja androstendiooni tase langeb ligikaudu poole võrra menopausi saabudes.

Neerupealsest pärineva DHEAS'i tase on naistel maksimaalne ~20a vanuses, edasi DHEAS tase langeb lineaarselt sõltumata menopausist (Moran et al. 1999). Vanematel patsientidel on androgeenide süntees vähem mõjutatud neerupealsete aktiivsusest, kuna DHEAS näitab eelkõige adrenaalsete androgeenide hulka. Seega nooremas eas domineerivad adrenaalsed androgeenid, vanemas eas aga ovariaalsed.

Testosterooni tase püsib suhteliselt stabiilne erinevas vanuses. Vähene langus pärast menopausi on tingitud eellashormoonide, eeskätt androstendiooni tootmise vähenemisest.

Menstruatsioonitsükli vältel androgeensete hormoonide tase mõnevõrra muutub, testosterooni ja androstendiooni tase on maksimaalne ovulatsiooni ajal. Vaba testosterooni tase on tsükli keskel pikema ajal vältel kõrgem.

Joonis 4. Testosterooni, vaba testosterooni ja androstendiooni tase normaalne mentruatsiooni tsükli ajal (Massafra et al. JCEM 1999).

Ülekaalulistel naistel suureneb nii androgeenide tootmine kui nende eritumine. Androgeenide lagundamine on kiirem, sest ülekaalu korral on vähem SHBG-i ja suhteliselt suur osa androgeenist on vereringes vaba hormoonina ja seega elimineeritakse suhteliselt kiiremini maksa ensüümide abil. Samuti toimub rasvkoes androgeenide intensiivne aromatiseerimine.

Ideaaljuhul on androgeenide süntees ja lagundamine tasakaalus ning menstruatsioonitsükkel regulaarne. Siiski on ülekaalulistel naistel sageli androgeenide ainevahetushäireid, mis avalduvad menstruaaltsükli häiretena, ednomeetriumi hüperplaasia ja viljatusena.