Konsonantühendiks nimetatakse üksteisele järgnevaid konsonante sõna piires (Erelt, M., Erelt, T., & Ross, 1997), nt valmis, korsten. Enamik konsonantühendeid koosneb kahest kaashäälikust, kuid on ka pikemaid – kuni viiest konsonandist koosnevaid, nt vintsklema.

I. Sõnaalgulised konsonantühendid ei ole eesti keelele üldiselt omased, kuid viimase saja aasta jooksul on juurdunud keeles hulk selliseid hilislaene ja võõrsõnu, mis algavad konsonantühendiga (Muru & Õispuu, 1996). Eesti keele reeglid lubavad sõnu, kus

• konsonantühend algab sulghäälikuga
• konsonantühendi teine osis on heliline kaashäälik.

Näide 1. klaver, praad, plaat

Nende sõnade hääldamisel tuleb meeles pidada, et häälikuid k, p, t ei aspireerita.

II. Samuti tuleb hoiduda hääliku h saksapärasest aspireerimisest konsonantühendis.

Näide 2. tahtma, pühkima, vihm, lehm

III. Üks tüüpilisemaid vigu eesti keele õigehäälduses on t-hääliku kadu konsonantühendis s-hääliku järel või ees (Kraut, 2000).

Näide 3.

VALE HÄÄLDUS	ÕIGE HÄÄLDUS
üheteiskümnes	üheteistkümnes
kossid	kostsid
aksepteerida	aktsepteerida
potensiaalne	potentsiaalne
konseptsioon	kontseptsioon
aksiis	aktsiis

IV. Ahtushäälikute v ja f hääldamisel tuleb jälgida, et üht häälikut ei asendataks teisega. On viga hääldada sõnalõpulise v asemel tugev helitu f (Näide 4). Samuti ei tohi võõrsõnades asendada häälikut f häälikuühendiga hv (Näide 5).

Näide 4. korvpall, latv, kehv, ahv, kohv, kahvatu

Näide 5. fundamentaalne, fraktsioon

V. N-häälikul, mis paikneb k ja g ees (konsonantühendites nk ja ng), on õigehäälduse kohaselt tugev nasaalne toon. Foneetilises kirjas tähistatakse seda märgiga η.

Näide 6. kang [kaηg], pang [paηg], ronk [roηk]

Loe lisaks!

Hint, M. (1998). Häälikutest sõnadeni. Tallinn: EKSA.

Kraut, E., Liivaste, E., & Tarvo, A. (1998). Eesti õigekeel (lk 10-54). Tallinn: AS Koolibri.