Turustatud (virtuaal)elud

“Kui sulle tundub, et oled täiuslik, võta palun minuga ühendust!”, “Teen feimivahetust 500+. Ilusatele tydodele erandid!”, “7 vahetust teen, kui olen topis!”, “Meeldin sulle? Anna teada!”, “Sõbralisti vahetust teen siis, kui feimi on üle 500 !!! :)”. Kas saite midagi aru? Ei saanud?! Ilmselt olete liiga vana! See on 21. sajandi turuplats. Mitte linna keskvälja­kul, oh ei. Teie enda toas, teie arvutis. Ja pange tähele – müügiks ei ole tavaline kaup, vaid hoopis midagi kallimat – enesehinnang, sotsiaalne staatus ja ühtekuuluvustunne. Tere tulemast Eesti noorte argipäeva portaalis Rate!

Mõne aasta eest suundusime tiigrihüpetega transitsiooniühiskonnast infoühiskonda. Eestist sai edukas e-riik –riik, mis teeb oma infotehnoloogia arengu, uue meedia leviku ning kasutusareaaliga silmad ette enamikule vana Euroopa vapratest ja ilusatest. Eesti noorem põlvkond avastas imekiiresti uue meediakeskkonna võlud.
Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kom­munikatsiooni osakonna poolt 2004. aläbiviidud uuringu “Mina. Maailm. Mee­dia” tulemused näitasid, et koguni 85% teismelistest on enda jaoks avastanud internetis peituva maailma. Internetist on saanud multifunktsionaalne kanal, igapäevaselt kasutatav meediaruum, kus kõik tundub lihtne, mugav ja näiliselt meie enda kontrolli all. Me saadame e-kirju, kuulame muusikat, otsime tööd, elupaika ja elu­kaaslasi, õpime, loeme uudiseid, maksame arveid, täidame valimistel oma kodanikukohust – kõik need ja mustmiljon muud võimalust on meie jaoks vaid paari hiirekliki kaugusel.

Lasteaialastest alates

Kui vanem generatsioon kasutab internetti peamiselt info otsimiseks, e-kirjade saatmiseks ja uudiste lugemiseks, siis 15–19-aastas­tele on internet suhtlusvahend. E-kir­jade ja MSN-i vestlustele lisaks on noorte seas ülipopulaarseks saanud jututoad ja foorumid. Eelmise aasta sügisel 948 õpilase hulgas läbi viidud küsitluse “Õpilane ja meedia 2005” andmete kohaselt külastab jutu­tubasid ja foorumeid regulaarselt 73% küsitletutest. Veelgi menukamaks on selle vanusegrupi seas saanud tutvumis- ja suhtlemisportaal rate.ee, mida kasutab aktiivselt 75,6% vastanud noortest.
Seda neli aastat tagasi loodud portaali võib oma virtuaalseks koduks pidada juba üle 360 000 eestimaalase. Rate’i kasutajate ehk nn reidikate hulgast võib leida nii lasteaialapsi kui juba vägagi auväärses eas vanadaame ja -härrasid. Kõige arvukamalt leidub rate’i kasutajaid siiski just teismeliste hulgas, kes näivad juhinduvat mõtteviisist “kui sind ei ole rate’is, siis sind ei ole olemas”. Naeruväärne, ütlete. Vaevalt küll. Jutud nii-öelda reidipededest – noortest, kes on saavutanud üleriigilise tuntuse tänu oma staatusele rate’i kasutajate seas, on esimene tõestus selle kohta, et rate’ist on saanud Eesti noortele äärmiselt oluline sotsiaalse kapitali kogumispaik.
21. sajandil ei vaja me enam iganenud õpetusi sellest, kuidas leida sõpru ja mõjutada inimesi. Sõpru ja tuttavaid on meil muidugi ka nüüd vaja, ilmselt rohkemgi kui ennevanasti, kuid nüüd on uute tutvuste leidmine hoopis lihtsam. Sul pruugib vaid teha endast mõned fotod, need rate’i riputada ja oodata. Oodata, et inimesed sind märkaksid, sinu kohta midagi ütleksid, sinust kuidagi välja teeksid. “Kommige mu pilte!”, “Teeme iseloomustuse vahetust!”, “Lisage sõbralisti!”, “Feimi minuga!” – need palved ja hüüatused, mida rate’is pidevalt näha ning kuulda võib, räägivad üldjoontes kõik sama keelt. Tähelepanuvajadus on see, mis sunnib tuhandeid Eesti noori nädalast nädalasse oma aega arvuti ees veetma. Päevi ja öid arvuti ees istudes, saavad nad vaata et ühed olulisemad õppetunnid oma elus. Need on õppetunnid, mida sellisel tasemel ei suudaks anda ei parimad õpetajad ega maailma targemad raamatud – õppetunnid turundusest, enda turustamisest.

Rollimängud identiteediga

Mitmed teoreetikud on leidnud, et noorte jaoks peitub interneti võlu eelkõige faktis, et uue meedia keskkond võimaldab neil kerge vaevaga oma identiteediga eksperimenteeri­da, katsetada eri rolle ja nägusid. Identiteetidega mängimine ja uute võimaluste testimine on oluline just noores eas, mil otsitakse vastust igieksistentsiaalsele küsimusele “kes ma olen?”. Sellele küsimusele vastust otsivale noorele on eakaaslaste arvamus ülioluline. Interneti jututubadest ja foorumikeskkondadest on saanud ideaalsed kohad isikliku võlu ja sarmi proovile panekuks ja enda edukuse võrdlemiseks teiste omaga.
Mulle tundub, et rate’i fenomen peitub suuresti just selsamal põhimõttel. Rate pakub tuhandetele tunnustusvajaduse käes vaevlevatele noortele tagasisidet. Kas ma olen ikka piisavalt lahe ja seksikas? Ega ma liiga paksuks ole läinud? Kas see soeng sobib mulle? Kas tibidele meeldib minu uus paipoisi imago? Neile ja paljudele teistele küsimustele, mis teismeliste hinge närivad, saab rate’i vahendusel kiire vastuse. Kui hästi läheb, võid oma pildi alt peagi lugeda näiteks selli­seid kommenataare: “Kena tips oled!”, “nummiduus”, “üliseksikas”, “su pilt ruulib”, “väääga armazz”, “sa oled jummi!”. Heaks enesetundeks ja egolaksuks, nagu teismelised ütlevad, ei ole palju vaja. Kahjuks ei lähe aga iga­ühel rate’is nii edukalt. Kõige hullema variandi kohaselt ei panda sind tähelegi. See on aga ebameeldivatest sõnadest veelgi õudsem. See tähendab tühise halli hiirekese staatust, kes ei paista poppide ja noortepäraste seas silma.
See annab õrnas eas noore minapildile hävitava hoobi. Enesehinnangut ei tõsta ka vanemate tunnustavad sõnad ja kiitus, sest see ei ole veenev. Vanemad ei ole sellistel hetkedel piisavalt adekvaatsed, sest nende sõnad ei oma rate’i-elus teatavasti kaalu.
Hästi ei mõju muidugi ka see, kui näed naabritüdruk Mari feimi suurust või kui “nummiks” kõik tüdrukud peavad klassivend Markot. Jätab ikka okka hinge küll, kui su enda kasutajakontot täidavad vaid mõnepunktine feim ja üksikud tagasihoidlikud kommentaarid. Noored tegelevad pidevalt sotsiaalse võrdlemisega – võrreldes teadlikult või alateadlikult enda välimust, riietust või sõprade arvu teiste omadega. Sotsiaalse võrdlusmomendi tekkimiseks on väga vähe vaja. Tuleb vaid heita pilk rate’i edetabelitele ja populaarsuse pingeridadele, kui meil ongi selged need parameetrid, mis eristavad rate’i tavakasutajaid tähelepanuväärsest ja kõrge feimiga eliidist.

“Vorstid!” küberturul

Esiteks on rate’i V.I.P.-staatusesse jõudnuil arvukalt sõpru või õigemini küll inimesi, kes figureerivad nende sõbranimekirjas. Vahet ju pole, et enamikku neist õieti ei tuntagi, sõprusest rääkimata. Oluline on vaid number – mida suurem ja aukartustäratavam see on, seda parem. See number tähistab ühe rate’i kasutaja sotsiaalset kapitali, mida saab hiljem oskuslikult muudeks hüvedeks ümber konventeerida. Nii virtuaalmaailmas kui ka väljaspool küberruumi võib su rate’is saavutatud staatus toimida kuldvõtmekesena, mis avab mõnegi ukse või südame. Mida kõrgem on feim, seda tuntum rate’i kasutajate seas ollakse. Sind kutsutakse pidudele, tuntakse tänaval ära, sul on vastassoo hulgas lööki – sa oled lihtsalt nii tegija. Tuntud reidikate aupaiste käes saavad end soojendada ka mõned õnnelikud väljavalitud, kelle staatus tõuseb sel moel hierarhiliselt.
Kuuluda 100 tähelepanuväärse­ma kasutaja või 300 populaarsema mehe ja naise hulka on reidikatele auasi. Selle nimel, et oma isi­k pare­mini nähtavaks muuta, on tähelepanuvaja­duse käes piinlev noor valmis tegema kõik endast oleneva. Kasutajakontodel olevat lisainfot lugedes näeme, et paljud noored on nõus iseloomustama ja oma sõbraks nimetama inimesi, keda pole kunagi kohanud ja kelle õiget nimegi nad teada ei pruugi. Ajakirjanduses on olnud juttu ka suurtest rahasummadest, mida reidikad on nõus kulutama, et teenida täiendavaid boonuspunkte ja hoida oma fotosid populaarsemate nimistus. Ja muidugi on enamik sellistest noortest valmis vahetama pildikommentaare ja “seitsmeid” kõigiga, kes on nõus samaga vastama. Nagu näete, pole ka siinsel küberturul nõukaaja vorst vorsti vastu kauplemine kuhugi kadunud, ainult “vorstid” on sellel “turuplatsil” teistsugused.
Lisaks ostan-müün-vahetan-mentaliteedile kasutatakse oma populaarsuse suurendamiseks tavapäraseid, meedia kaudu teada-tuntud “odavaid” müüginippe. Doktoritöö raames läbi viidud analüüsi tulemustele põhinedes võib väita, et tähelepanuväärsete tüdrukute jaoks peitub rate’i edu saladus nende suurepärases välimuses. Enamik neist on modellimõõtu sa­ledad ja pikkade heledate juustega põhjamaised kaunitarid, kes oma võrgutava naeratusega sulatavad ka kõige jäisemate pildivaatajate südamed. Kindlad boonuspunktid tulevad ka trendika riietumisstiili ja professionaalse poseerimisoskuse eest. Paljud tähelepanuväärsed tüdrukud kannavad fotodel paljastavaid rõivaid ning võtavad seksikusest nõretavaid poose, mis sobivad imehästi nende võrgutajalike näoilmetega.

“Hullude päevade” letikaup

Populaarsuse edetabelisse jõudnud noormeeste hulgas võib märgata peamiselt kahte mehetüüpi. Esimene kannab endas traditsioonilisi maskuliinsuse ja mehelike väärtustega seotud hoiakuid. Ta on pahapoiss, mölluvend, kes oma jõulise hoiaku ja kaelamurdvate hobidega sillutab tee tippu. Teine rate’i kasutajate hulgas populaarne tüüp on eelmise täielik vastand. Ta on Eesti metroseksuaal, noormees, kes hoolitseb enda välimuse eest ega pelga näidata ka oma feminiinsemat ja romantilisemat poolt. Võime teda näha päikeseloojangu taustal unistavalt kaugusse vaatamas või sügiseses metsas kollaste lehtede­ga mängimas. Ta on paipoisilik ja lihtsalt “nii nummi”.
Rate’is edu saavutamiseks pead peensusteni tundma omaealiste soove, eelistusi ja hoiakuid. Tuleb teada, mis on parasjagu in ja out, ning osata oma parimaid omadusi presenteerida, muutes need ahvatlevaks ja ihaldusväärseks. Pead oskama müüa nii enda välimust, iseloomu kui ka sõpru. Kõlab küll karmilt, kuid virtuaalsel turul on nn hullud päevad suisa igapäevased. Ja mis veelgi olulisem – tundub, et pakkumine ei ületa nõudlust.

Samal teemal

Olen rate.ee kasutaja juba päris pikka aega ega leia põhjust kritiseerida selle veebilehe eetikat ja põhimõtteid. Leidub inimesi, kes võtavad virtuaalmaailmas toimuvat liialt tõsiselt, kuid milles lehekülg süüdi on? Nuriseda võib kasutajate käitumise, mitte veebikeskkonna enda üle. Kui relvaga sooritatakse kuritegu, on kurjategijaks ikkagi inimene, mitte relv. Kahelda tuleks pigem toote tarbijas kui tootes.
Ühendab ja seob
Rate.ee eesmärk on ühendada tuttavaid ja hoida nendega pidevalt kontakti. Mis oleks kõigi sõpradega sideme hoidmiseks parem lahendus kui internetilehekülg? On vähe tõenäoline, et suudan kõigile regulaarselt kirjutada või helistada. Lihtsus ja kättesaadavus teeb rate.ee väga mugavaks suhtlusvahendiks.
Lehekülje head ja halvad küljed olenevad suuremalt jaolt sellest, mida sealt otsida. Kuni kasutaja võtab kohta kui suhtlusportaali, ei tohiks vastakaid emotsioone tekkida. Valesse kohta satuvad need, kes külastavad lehekülge end teiste peal välja elamiseks. Samuti pole mõtet lasta end mõjutada subjektiivsetest hinnangutest, mis pärinevad kaaskülastajatelt.

Armutu hindamine
Suurimat meelehärmi rate.ee-s tekitab hindamine. Üksteisele võõrad kasutajad annavad hinnanguid üksnes välimuse põhjal. Teine variant on muidugi sõprussidemed, mis mõjutavad keskmist hinnet oluliselt. See, kui oluliseks peab kasutaja hindeid rate.ee keskkonnas, määrab ära, kuidas on ta seal toimuvast mõjutatud. 12–13-aastased ei suuda sageli kriitikaga leppida ja see tekitab kiusatust maksta kätte kõigile, kes madala hinde või ebameeldiva kommentaari kirjutanud. Hindamine tekitab hasarti ja see omakorda probleeme. Liiga palju internetikeskkonnas viibijal kipub reaalsus ununema, mistõttu tuju võib saada rikutud tühisest kommentaarist või kehvast hindest.
Samas ei erine internetis toimuv sugugi sellest, mis leiab aset koolis või vabal ajal eakaaslaste seltsis. Rate.ee on vaid üks paljudest kohtadest, kus ebameeldivalt käitutakse ja mõtlematusi öeldakse. Suurem osa kasutajatest ei võta hindamist tõsiselt ja suhtlusportaal ei ole kõneaineks väljaspool seda aega, kui istutakse arvuti taga. Seda tüüpi kasutajate gruppi paigutan ka enda, rate.ee veebilehel toimuv ei suuda mõjutada minu arvamust iseendast ega kellestki teisest.
Noored matkivad täiskasvanuid
Kõrvaltvaatajate seas on küsitavusi tekitanud pildid, mis teistele vaatamiseks üles pannakse. Mõnel poseerivad väga noored tüdrukud, kelle riietus ei ole just eale vastav. On kasutatud isegi väljendit “lasteporno,” kuid kahtlen, kas see on sobiv sõna näh­tust kirjeldama. Kahtlemata tuleb hoolikamalt vaadata, mida lasta üles riputada ja mida mitte, seda eriti noorte kasutajate puhul. Selleks on rate.ee-s ka moderaatorid. Piltide vahel valimine ei ole siiski lihtne, sest kes ütleb, kust läheb piir reeglitele vastava ja mittevastava vahel? Siinkohal peaks oma osa olema ka lapsevanematel, kes vastutavad oma võsukeste eest. Nagu kõik muu, on ka internetis toimuv ühiskonna peegeldus – kuidas üks või teine inimene sellest osa võtab, saab alguse kodusest kasvatusest. Nii nagu peaks huvituma sellest, kuidas järelkasv koolis edeneb, võiks aeg-ajalt viia end kurssi ka sellega, mis toimub virtuaalmaailmas.
Mina tunnen end vastutavana oma piltide eest ja mõtlen läbi, mida teistele vaatamiseks annan. Kui keegi peaks heitma mulle ette, et minu pildid ei vasta eetikanormidele, tunneksin end sellest puudutatuna. Üldjuhul paneb omanik ise pildid internetti ning enne tuleb mõelda, kui end nii suurele hulgale publikule eksponeerima minna.
Pole hullem kui uudisteportaal
Rate.ee on põhjustanud rohkelt poleemikat, kuid see kõik tundub peagi vaibuvat. Inimesed vajavad harjumiseks aega, enne kui tärkab usaldus millegi uue vastu. Ma ei arva, et tegemist oleks probleemsema lehega kui näiteks üks kohalik uudiseid vahendav portaal. Tegelikult puudub ju objektiivne ülevaade, mida ja kui tihti külastatakse. Rate.ee on üks väheseid, mis paistab teravalt silma. See suhtlusportaal ei ole reaalne maailm, kuid peegeldab seda väga selgelt. Virtuaalmaailmas ette tulevatele probleemidele tuleb lahendusi otsida reaalsusest, sest siit saab kõik alguse. Viibides päris tihti internetis, ei julge ma öelda, et Eesti kõige tihedamini külastatav sait mõjutaks elu kuidagi teisiti kui ülejäänud. Kui see kellegi puhul nii ei ole, tuleks põhjuseid otsida neist endist. Kõike, mida osa ühiskonnast liialt tõsiselt võtab, ei saa ju ära keelata. Vastasel korral tuleks loobuda reklaamidest ja igasugustest kampaaniatest, mis vähegi mõju avaldavad. Inimestel, kes n-ö kultuuri tarbivad, on endal pea olemas, et mõelda, mis on õige ja mis vale. Kui kõige noorem ühiskonnakiht ei saa sellega hakkama, peavad neid suunama vanemad.
Küsimusele “mida ma teeksin ilma rate.ee-ta?” ei vaevuks ma isegi vasta­ma – see on ju kõigest üks lehekülg. Pole seni kohanud inimest, kelle elu oleks see portaal ära rikkunud. Reaal­ne maailm mõjutab meid endiselt tunduvalt enam kui see, mis jõuab meieni monitoride kaudu. Ühel hetkel kasvavad noored (sh mina) sellest lihtsalt välja.

Taavi Tohvri,
rate.ee kasutaja