Teadusteksti oluliseks tunnuseks on viitamine. Viide on märk sellest, et oma kirjutises kasutatakse teiste autorite ideid või uurimuste andmeid. Viite kasutamisel on kolm olulist põhjust (Bailey, 2003). Viide:
1) võimaldab hoiduda plagiaadi süüdistusest, mis on peamine oht teiste autorite ideede või uurimuste kasutamisel ilma vastava osutuseta
2) lisab kirjutisele autoriteeti ning näitab, et kirjutaja on tuttav teiste samal teemal tehtud uurimustega
3) võimaldab lugejal leida üles algallika, sest kirjanduse loetelus esitatakse viite kohta kõik olulisemad detailid.

Varasemate uurimuste ja teiste autorite seisukohtade/ andmete esitamiseks oma tekstis võib kasutada tsiteerimist ja parafraseerimist. Sobivad järgmised võtted (Hirsjärvi, Remes ja Sajavaara, 2005):

• tsitaat ehk sõnasõnaline väljavõte tekstist
• parafraas, st infot selgitatakse oma sõnadega samas järjestuses, nagu on originaalis, soovimata seda väga kokku suruda
• refereering ehk kokkuvõttev laenamine, st kirjutaja väljendab kasutatud allikast pärit infot oma sõnadega.

Loe lisaks

Gillett, A. (2005). Using English for Academic Purposes. A Guide for International Students. Külastatud 23. mail, 2009, aadressil http://www.uefap.co.uk/writing/writfram.htm

Hirsjärvi, S., Remes, P. & Sajavaara, P. (2005). Uuri ja kirjuta. Tallinn: Medicina.