6-aastane laps kasutab vähem ase- ja määrsõnu, sest ta hakkab järjest enam arvestama kuulajat: lapse kõne on vähem situatiivne, st mõistetav kuulajale väljaspool konkreetset situatsiooni. Laps õpib rääkima ka inimesega, kes ei viibi lapsega samas olukorras või kellel ei ole samasugune teadmiste pagas. Suureneb nimi- ja sidesõnade kasutamine, mida on vaja lause laiendamiseks. Ta hakkab väljendama ajasuhteid, kasutades õigesti sõnu eile, täna, homme. Seoses tärkava huviga sotsiaalsete suhete ja eetiliste probleemide vastu hakkab laps kasutama rohkem inimest ja inimese tegevust iseloomustavaid sõnu (kurb, õnnelik, aus, lohakas), mille tähendus on esialgu piiratud (kasutab kindlas situatsioonis, mõne objekti puhul: aus on see, kes salaja teiste mänguasju ei võta). Laps selgitab selge läbipaistva struktuuri ja konkreetse tähendusega tuletiste ja liitsõnade tähendusi, moodustab ja kasutab produktiivseid liiteid (ja-liitelisi nimisõnu, nt lõhkuja, ne-, line-, lik-liitelisi omadussõnu, nt moosine, sõbralik, auguline), eksides keelenormi vast vaid üksikutel juhtudel. Laps mõistab samatüveliste sõnade tähenduste erinevusi (joonistaja, joonistus, jooneline; värvine, värviline, värvija, värvus, värvimine) ning kasutab õigesti samatüvelisi sihilisi ja sihituid tegusõnu (nt veereb – veeretab; sõidab – sõidutab). Ta hakkab varieerima sõnakasutust, kasutades mõningaid samatähenduslikke sõnu (nt kisab, karjub, hüüab). Viimane oskus areneb edaspidi rohkem seoses kirjaliku kõne arenguga.

Allikas: M.Hallap & M.Padrik Lapse kõne arendamine. 2008. TÜ Kirjastus