Francisella tularensis on väike Gram-negatiivne bakter. Ta on väga pleomorfne, liikumatu ega moodusta eoseid. F. tularensis on fakultatiivselt intratsellulaarne. Tulareemiatekitaja leidmine valgusmikroskoopiga vahetult uuritavas materjalis tavaliselt ei õnnestu. F. tularensis on obligaatne aeroob, mille optimaalne kasvutemperatuur on 37°C. Mikroob on kultiveeritav ka kanaembrüotes. Enamus tulareemiatekitajaid produtseerib ß-laktamaasi.

Inkubatsiooniperiood kestab tavaliselt 3-5 (1-14) päeva.

Inimestel võib haiguse kliiniline pilt mõneti erineda, olenedes nakatumise viisist, tekitajate hulgast ja virulentsusest. Üldjuhul kujunevad palavikulise haiguse käigus nakkuspiirkonnas nahahaavandid ja suurenevad regionaalsed lümfisõlmed.

Ultsero-glandulaarne vorm (75-85% juhtudest) algab kõrge palaviku, peavalu, iivelduse, väsimuse ja lihasvaludega. Seejärel tekib lümfisõlmede (vahel ainult ühe lümfisõlme) põletik putuka hammustuskoha lähedal. Lümfisõlmedes võib tekkida mädapõletik ka ilma esmase nähtava haavandita. Nahal võib tekkida paapul, mis areneb pustuliks ning seejärel 1-2 cm diameetriga haavandiks. Paranemine kestab nädalaid.

Esmane kopsuvorm tekib saastunud tolmu sisse hingamisjärgselt. Teisene kopsuvorm võib lisanduda teistele kliinilistele vormidele - kopsupõletik areneb 15%-l ultseroglandulaarse vormiga haigetest.

Tüfoidsele vormile (5-15% haigusjuhtudest) on iseloomulik järsk algus - kõrge palavik, külmavärinad, peavalu, lihasevalu, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus (vesine, harva veresegune), kõhuvalu, kuiv köha, sepsis ja 20% haigetest tekib lööve. Maks ja põrn võivad suureneda. Võimalikud tüsistused on perikardiit, peritoniit, meningiit ja osteomüeliit.

Orofarüngeaalsesse vormi (2-4% juhtudest) nakatub inimene saastunud toidu või vee tarbimisel: tekib valulik neelupõletik, mille põhinähtudeks on haavandid kurgumandlitel, pehmel suulael ja suuõõne tagaseinal, lähedal paiknevate lümfosõlmede turse ning palavik, nõrkus, peavalu, oksendamine ja kõhulahtisus.

Silmavorm esineb harva ja väljendub silmapõletikuna: silma sidekestal tekivad 2-3 mm diameetriga haavandid, esineb fotofoobia, pisaravoolus, tekib periorbitaalne turse, lümfisõlmede suurenemine ja palavik.

Subkliinilist nakkust on küllaltki palju (u. 50% juhtudest). Löövet esineb 20%-l haigetest. Tõenäoliselt kujuneb haiguse läbipõdemisel pikaajaline immuunsus.

Haigus on levinud parasvöötmes ja subarktilises piirkonnas Põhja-Ameerikas ning Euraasias. Euroopas esineb tulareemiat Soomes, Rootsis, Hispaanias ja Balkanimaades. Kõrgeim haigestumine esineb juulist septembrini, enim haigestuvad inimesed vanuses 45-64 aastat.

Teadaolevad tulareemia looduskolded Eestis paiknevad Saaremaal, Hiiumaal, Pakri ja Prangli saartel, Harjumaal, Läänemaal, Raplamaal, Tartumaal ning Lääne-Virumaal. Alates 1946. aastast on Eestis tulareemiat diagnoositud 43 inimestel. Suurim puhang esines 1996. aastal Prangli saarel, kus haigestus 23 inimest. Põhisümptomid olid kehatemperatuuri järsk tõus, pea- ja lihasvalu, kubeme ja kaenla lümfisõlmede suurenemine, mõnel inimesel tekkis lööve kätel ja jalgadel.

Nakkuse looduslikeks kandjateks on närilised. Inimene võib saada nakkuse lülijalgsete (sääsed, parmud, puugid, kihulased) hammustusest, haige looma hammustusest või kriimustusest, saastunud toidu või veega, saastunud loomaliha söömisel (sh külmutatud liha) ning aerosooli või tolmu sissehingamisel. Sekundaarselt võivad haigestuda mikrobioloogialaborite töötajad. Nakkus ei levi inimeselt inimesele.

Tulareemiat diagnoositakse kliiniliste pildi alusel, mis peab olema kinnitatud laboratoorsete seroloogiliste meetoditega, haigustekitaja isoleerimisega söötmel või PCR-ga.

Antikehade tiitri tõus ilmneb tavaliselt haiguse teisel nädalal. 

 Francisella tularensis Cysteine Heart Agar söötmel
Allikas: http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Francisella_tularensis_01.jpg?uselang=et

Täiskasvanuile soovitatakse raviks doksütsükliini kahenädalase kuurina. Ravis võib kasutada ka tsiprofloksatsiini, streptomütsiini, gentamütsiini või netiilmütsiini.

Ravi foonil vähenevad üldsümptoomid paari päeva jooksul, nahaleid võib püsida 1-2 nädalat. Relapsid on võimalikud.

Nakatumise ennetamiseks tuleb looduses viibimisel kasutada putukatõrjevahendeid, mitte tarvitada lahtiste veekogude vett või vajaduse korral see kindlasti läbi keeta, kaitsta toiduaineid näriliste eest, vältida heinatolmu sissehingamist ning hävitada närilised elu- ja abiruumides. Haige või surnud looma käsitlemisel kasutada kummikindaid, olla ettevaatlik muruniitmisel (hoiduda niidukiga üle surnud hiire sõitmast).

Tulareemia vaktsiin on olemas, kuid seda kasutatakse ainult erinäidustustel riskirühmadesse kuuluvate isikute vaktsineerimiseks (laboritöötajad, endeemilistes kolletes kaitseväelased).