• Suurus 27 nm
• Kapsiid kuubiline (koosneb 4 polüpeptiidist – VP1… VP4)
• Välisümbriseta
• Genoom (+)ssRNA

Viirusel esineb vaid 1 serotüüp, kuid 7 genotüüpi.

Viirus paljuneb raku tsütoplasmas. Erinevalt teistest pikornaviirustest ei ole HAV tsütolüütiline, vaid vabaneb rakust eksotsütoosil.

HAV on keskkonnale väga resistentne.

Viirus on resistentne järgmistele mõjuritele:

• Hape pH 1 (!)
• Eeter, kloroform
• Detergendid
• Soolane vesi, pinnavesi (säilib mitu kuud)
• Kuivamine
• Temperatuurid:

• 4°C – nädalaid
• 56°C - 30 minutit<
• 61°C - 20 minutit (osaline inaktivatsioon)

Viirus inaktiveerub järgmiste mõjurite toimel:

• Joogivee klooriga töötlemine
• Formaliin (0,35% 37°C 72 h)
• Per-äädikhape (2% 4 h)
• B-propiolaktoon (0,25% 1 h)
• Ultraviolettkiirgus (2mW/cm2/min)

HAV siseneb suu kaudu, imendub vereringesse ning läheb verega maksa. Viirus paljuneb hepatotsüütides ja maksa Kupfferi rakkudes. Paljunemine on aeglane, ilma olulise tsütopaatilise efektita. Histoloogiliselt pole võimalik HAV-d ja HBV-d eristada. Tõenäoliselt on histoloogiliste muutuste ja ka kliiniliste sümptomite põhjuseks peamiselt immuunsüsteemi reaktsioonid, mitte viiruse otsene tsütotoksilisus.

Viirus satub maksast edasi sappi ning sealt rooja. Umbes 10 -14 päeva enne kollasuse teket või antikehade ilmumist eritatakse roojaga suurtes kogustes viirust. Seetõttu ongi tegemist tüüpilise fekaal-oraalse nakkusega.

x-teljel - aeg kuudes alates nakatumisest; y-teljel - markeri tiiter; Symptoms - sümptomid,
Faecal HAV - HAV roojas, Total anti-HAV - anti-HAV kokku.

Inkubatsiooniaeg on 15-50 päeva.

Haiguse algus on äge. Sümptomid intensiivistuvad 4-6 päeva enne ikteerilise (kollasuse) faasi teket. Tüüpiliselt on patsientidel palavik, väsimus, iiveldus, söögiisu kaotus, kõhuvalu. Kollasus esineb 2/3 täiskasvanutel, aga vaid 10-20% lastel. Pärast kollasuse teket sümptomid leevenduvad.

Erinevalt HBV-st esinevad artriit ja nahalööve HAV puhul harva. Lastel on haiguse kulg kergem, sageli asümptomaatiline.

HAV ei põhjusta kroonilisi infektsioone ega ole seotud maksavähiga. 99% haigetest paraneb täielikult.

Fulminantne hepatiit esineb väga harva – 0,1…0,3%, kuid kui see tekib, siis 80% juhtudest lõpeb surmaga maksapuudulikkuse ja/või entsefalopaatia tõttu.

HAV põhjustab 40% ägedatest hepatiitidest.

Tegemist on tüüpilise fekaal-oraalse nakkusega. Viirus levib kontamineeritud vee, toidu (sh kooriloomad- rannakarbid, austrid, teod) ja pesemata käte kaudu.

Puhangud saavad tavaliselt alguse ühisest allikast – veevarustus, restoran, lasteaed.

HAV levib kergesti, sest:

• viirus levib fekaal-oraalselt;
• enamik nakatatuid muutuvad viiruse levitajateks enne sümptomite ilmnemist (viirust eritatakse roojaga 14 päeva enne kliiniliste sümptomite teket, viiruse eritumine lõpeb enne sümptomite kadumist);
• 90% nakatatud lastest ning 25-50% täiskasvanutest põevad asümptomaatiliselt, kuid eritavad viirust;
• viirust eritatakse rooja kõrgetes kontsentratsioonides;
• viirus on väga resistentne ja säilib hästi.

Infektsioonide sagedus on otseselt seotud halbade hügieenitingimuste ja ülerahvastusega. Arengumaades haigestuvad peamiselt lapsed – pärast kerget haigust tekib eluaegne immuunsus. Arenenud maades haigestuvad eelkõige vanemad inimesed.

Eestis genotüpeeriti HAV aastail 1994-2001 ning leiti, et sporaadilised juhud olid põhjustatud peaaegu eranditult Ia, puhangud IIIa genotüübi poolt. Viljandimaal 2011.a. suvel alanud A-hepatiidi puhang seevastu on põhjustatud Ib genotüübi poolt. See tüvi on väga sarnane Vahemere kagupiirkonnas ja eeskätt Egiptuses ringleva genotüübiga. Sama viiruse genotüüpi on Euroopa riikidesse sisse toodud nii reisijate kui ka toiduainetega. 

High - kõrge, Intermediate - keskmine, Low - madal.

Diagnostikas on olulised tüüpilised kliinilised sümptomid, nende ajaline kulg ja nakkusallika olemasolu.

Diagnoosi kinnitamiseks võib kasutada seroloogilisi teste IgM ja IgG määramiseks. IgM viitab ägedale infektsioonile, IgG läbipõetud infektsioonile või eelnevale vaktsineerimisele.

HAV-infektsiooni ravis kasutatakse interferooni.

Haiguse varases inkubatsiooniperioodis (< 2 nädalat pärast kontakti) soovitatakse manustada immuunglobuliini, mille efektiivsus on 80-90%.

On välja töötatud mitmeid vaktsiine – inaktiveeritud täisviirus-vaktsiin, komponentvaktsiinid. Neid soovitatakse peamiselt endeemilistesse piirkondadesse reisijatele.

Oluline on vältida kahtlase vee ja toidu tarvitamist. Nakkusohtlikus piirkonnas tuleks joogivett keeta või töödelda klooriga, mitte lubada jääd joogi sisse panna.

Oluline on sage käte pesemine, eriti lasteaedades, haiglates, hoolekandeasutustes, toitlustusasutustes.