TARTU ÜLIKOOLI EESTI KEELE ÕPPETOOLI TOIMETISED 7 PÜHENDUSTEOS H u n o R ä t s e p a l e TARTU 1997 PÜHENDUSTEOS HUNO RÄTSEPALE TARTÜ ÜLIKOOLI EESTI KEELE ÕPPETOOLI TOIMETISED 7 i — PÜHENDUSTEOS H u n o R ä t s e p a l e 28.12.1997 TARTU 1997 Toimetanud Mati Erelt Meeli Sedrik Ellen Uuspõld Tehniline teostus Külli Eilsen © Tartu Ülikool, 1997 ISSN 1406-0183 ISBN 9985-4 -0019^ Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda Tiigi 78, EE2400 Tartu Tellimus nr. 367 H u n o R ä t se p 70-a a st a n e 28. detsembril 1997 a saab 70-aastaseks kauaaegne Tartu Ülikooli eesti keele kateedrijuhataja, praegune emeriitprofessor akadeemik Huno Rätsep. Juubilar on eesti keeleteaduse väljapaistvamaid mehi, kelle teaduslik ja teadusorganisatoorne tegevus on väga palju mõjutanud eesti keeleteaduse arengut. Dotsent Huno Rätsep oli traditsioonide m urd ja- teoreetilise murrangu algataja eesti keeleteaduses 1960. aastatel, uue lingvistide põlvkonna peamine kujundaja. Professor ja akadeemik Huno Rätsep oli 1980. aastate keeleelu peamisi autoriteete ja suunajaid. Eesti (NSV) Teaduste Akadeemia akadeemikuna ja Ühiskonnateaduste Osakonna büroo liikmena osales ta kogu eesti lingvistilise uurimistöö juhtimises. Emakeele Seltsi kauaaegse esimehena tegi ta koos seltsi teadussek­ retäri Heino Ahvenaga äärmiselt palju selleks, et rahva seas ning eriti koolis püsiks huvi ja lugupidamine oma emakeele vastu. Vabariikliku õigekeelsuskomisjoni esimehena aitas Rätsep kaasa 1970. ja 1980. aastatel liberaalse keelekorralduse mõjulepääsule. Uurijana on Rätsep väljapaistvaid tulemusi saavutanud eesti keele sõnavara ja süntaksi alal, kuid ta on edukalt tegelnud ka mitme muu valdkonnaga: ajaloolise grammatikaga, eesti keele uurimise ajalooga, keelekorraldusega, eesti murretega jne. Dok­ toriväitekirja põhjal koostatud raamat ’’Eesti keele lihtlausete tüü­ bid” (1978), millele 1980. aastal anti Nõukogude Eesti preemia, on senini eesti keeleteaduse tippteoseid. Eesti filoloogi kohustusliku lektüüri hulka kuuluvad Huno Rätsepa üldistavad kirjutised ’’Eesti keele tüvevara päritolu” (Keel ja Kirjandus 1983), ’’Eesti kirjakeele sõnatüvede tuletuskoormus” (Keel ja Kirjandus 1986) ja ’’Eesti keele tekkimise lugu” (Akadeemia 1989). Ülikooliõpikuks mõel­ dud ’’Eesti keele ajalooline morfoloogia” I, II (Tartu 1977 ja 1979) ületab õpiku nõuded, olles viidatavamaid teoseid eesti keele ajalu­ gu käsitlevates uurimustes. Käesolev kogumik on pühendusteos Huno Rätsepale tema õpi­ lastelt ja kolleegidelt nii Tartust kui ka Tallinnast. Selle temaatika on avar, nagu seda on olnud ka Huno Rätsepa enda tegevus. Tartu Ülikooli eesti keele õppetool S isu k o r d Paul Alvre Küsisõnast kas? vana kirjakeele taustal..............................................9 Mati Erelt Rätsepa lausemallidest....................................................................... 16 Mati Erelt Eesti keele grammatika uurimise minevikust ja olevikust............20 Piret Grigorjev, Leelo Keevallik, Ellen Niit, Leho Paldre, Kristi Sak, Ann Veismann Kihnu murde assimileerumise mustreid Manilaiul ........................26 Tiit Hennoste Eesti keele sotsioperioodid. Üldpilt .................................................45 Valve-Liivi Kingisepp, Epp Ehasalu, Külli Habicht, Jaak Peebo Vanimate eesti keele tekstide sõnavarast ja grammatilisest vormistikust..............................................................67 Mauno Koski Värinnimitykset vastakkain.............................................................101 Arvo Krikmann Paar palvid eesti ärksamaile murdeuurijaile..................................116 Ago Künnap Eesti keele paarist võimalikust igivanast iseärasusest ................ 134 Helle Metslang Maksimaalsuse ja minimaalsuse väljendamisest eesti püsiühendites.......................................................... .................139 Helmi Neetar Hiiu murdekeel Jean Baptiste Holzmayeri “Osilianas” ............... 155 Karl Pajusalu Keskse perifeeria mõjust eesti keele tekkeloos............................. 167 Kristiina Ross Kohakäänded Georg Mülleri ja Heinrich Stahli eesti keeles.......184 Henn Saari Skrädsep ja Kuuesepp....................................................................... 202 Ellen Uuspõld Kuidas eesti keel kujunes Tartu Ülikooli õppekeeleks................220 Lembit Vaba Balti laenudest ja nende uurimisest................................................ 231 Ülle Viks Erand, reegel ja sõnastik avatud morfoloogiamudelis..................244 Haldur Õim Eesti keele mentaalse maailmapildi allikaid ja p iirjooni............ 255 KÜSISÕNAST kas? VANA KIRJAKEELE TAUSTAL Paul Alvre Küsisõnade arv on eesti keeles silmapaistvalt suur. A. Saareste loetleb neid oma “Eesti keele mõistelises sõnaraamatus” tervelt 66 (EKMS II: 349 jj.). Mitmed on pronominaalse päritoluga, kusjuu­ res nende ke-, ku- ja m/-tüved pärinevad juba soome-ugri algkee­ lest, näit. ke-s? ‘kes?’ ku-s? ‘kus?’ ku-st? ‘kust?’ ku-nas? ‘mil­ lal?’, mi-s? 'mis?’ mi-lline? 'milline?’ mi-llal? 'millal?’ jt. Sel­ liste koostiselemendid on võrdlemisi kergesti läbinähtavad. Etümo­ loogiliselt hoopis ebamäärasemad on mõned hilisematesse arengu­ järkudesse kuuluvad sõnad, nende hulgas kas? ja eks? eis? es? eps? Viimaseid on nende ridade autor teaduslikus kirjanduses juba analüüsinud (Alvre 1976: 343 jj.; 1978: 15 jj.; 1980: 20 jj.), mis­ tõttu me neil siin enam pikemalt ei peatu. Tänapäeva keelepruugis algavad nii jaatust kui ka eitust sisal­ davad üldküsilaused sõnaga kas?, näit. Kas ta tuli? - Kas ta ei tulnud? Vanas kirjakeeles viljeldi veel kummalgi juhul eri konst­ ruktsiooni. Vana kirjakeele najal saame selgitada nii küsisõna kas? kui ka eks? päritolu. Tänapäevaks on efo-laused omandanud üldi­ selt möönva tähenduse, kuid vanas kirjakeeles anti nendega edasi eitavat küsimust, näit. J. Homungil Eks siis sinna ka piddand Armo heitma? (Horn. 132) ‘Kas siis sina ka ei pidanud armu paluma?’; A. W Hupelil eks teie ka tööd tehhes ei woi jummala peäle mõtteida? (Hup. 176) ’Kas siis teie ka tööd tehes ei või jumala peale mõelda?’ Praegu tuginevad aga eitava sisuga küsilaused ta­ valiselt k a s ... ei konstruktsioonile, näit. Kas ta ei olnudki siis õnnelik? Võrreldagu sellega möönvat juhtu Eks ma olnud siis väga õnnelik. Kuigi küsisõna kas? on suhteliselt hilist päritolu (teistes lääne­ meresoome keeltes teda peale liivi keele ei tunta), leidub see juba esimeses, H. Stahli poolt koostatud grammatikas Adverbia Inter- rogandi rühmas: o b / kas? (AES 29). Vanas kirjakeeles on to-küsim ustel alati jaatav sisu, näit. 1632-1638 H. Stahlil Kas öigke on / öhel pöhal pehwal terwex tehha? ‘Ists auch recht/auff den Sabbach heilen?’ (HH III: 128); 2 10 Küsisõnast kas? vana kirjakeele taustal 1649-1656 J. Gutslaffil Kas Sa kuhlet tüttar (VEKVM 122); 1690- 1701 Andr. ja Adr. Virginiusel Kas se on sino Meleperrast, et sa mind ärraheitad? Kas sul on ka Lihhalikkud Silmad? Ehk kas sa ninda nääd, kui Innimenne nääp? (VEKVM 202); 1732 A. Thor Hellel Kas linno-mehhe nou aitab ka se jures. Kas emme ka taggasi lähhäb wahhest wanna pu sisse. Kas nemmad, kui pu hea on, iggal aastal siggiwad? (VEKVM 341, 342, 343); 1818 A. W Hupelil Kas Jummala sanna ligub ka teie perres? Kas nemmad loewad kokko? (Hup. 175, 176). Nende ridade kirjutaja pole vana kirjakeele tekstidest leidnud ühtki eitussõnaga tazs-konstruktsiooni. Seevastu tazs-keelendi ära­ jätmine verbi jaatava vormi korral on küllaltki tavaline: J. Rossihniusel Oiled sa koddo jubba? (SULK 142) ‘Kas sa oled juba kodus?’; XVII sajandi algupoole Turu käsikirjas Vssut sina sedda? (VEKVM 28); 1674 ristimissõnades Salgkat sinna erra sedda Kurrati?, Uskut sinna JEsusse Christusse sisse ...?, Tahhat sinna Ristitut sahma? (VEKVM 160); 1739 kirikuõpetaja ja Reinu kahekõnes Olled sa siis kohto ees olnud? (VEKVM 345) jt. Ilmselt on selline küsisõnata, ainult intonatsioonile ja inversioonile tuginev küsilausetüüp hakanud vohama saksa keele mõjul ning selle kasu- tusaste on veel tänapäevalgi märgatav. Siinjuures tuleb aga jällegi rõhutada, et eitussõnaga tarindeisse ei näi see sobivat. Nagu osutavad soome keel ja teised ligemad sugulaskeeled, on varem olnud küsilause kohustuslikuks komponendiks liitepartikkel -ko(s), mis on lisatud lauserõhulisele sõnale. Vrd. soome Onko(s) hän kotona? ‘Kas ta on kodus?’, Kotonako(s) hän on? ‘Kas kodus (s.o. mitte mujal) ta on?’ Eesti keeles on te-elem endist jäänud järele -ks, mida vanas kirjakeeles veel mõnel määral viljeldi: H. Stahlil Onne:t teile sihn middakit söhmist? ‘Habet jhr hie etwas zu essen?’ (HH III: 68); H. Gösekenil oncks kouwe ‘ists lange?’ (MLO 47), J. Homungil Ongs teil siin middakit sömist? (EKMS: II 350). Paiguti on ^-küsilaused veel murdeiski elavad. Paar näidet selle kohta Saaremaalt Kihelkonna murrakust: tuliks isa juBa lihnast taGasi? 'Kas isa tuli juba linnast tagasi?’, räkkisiksma juBa sõle sellest? ‘Kas ma juba sellest sulle rääkisin?’ Rudimendina on küsiv -ks näha veel reas üksiksõnuski, mida nende ridade autor on varem eraldi analüüsinud: ammuks ‘kas ammu?’ ilmaks ‘kas il­ maasjata), kas ilmaaegu?’, jooks ~ jubaks ‘kas juba?’ kauaks ‘kui kaua?’ kaugeleks ‘kui kaugel?’ kuniks ‘kui kaua(ks)?’ minaks Paul Alvre 11 ‘kas mina?’, sinaks ‘kas sina?’ mituks? ‘kui mitu, kui palju?’ muiduks ‘kas muidu, kas põhjuseta’ nõndaks ‘kas nõnda?’ paljuks ‘kui palju?’, peaks ‘kas peatselt?’ veelaks ‘kas veel?’ väheks ‘kas vähe?’ (Alvre 1981: 24 jj.). Et seda fo-elementi polnud teaduslikult analüüsitud, peeti teda lihtsalt te -s õ n a kuluvormiks. Teatavasti on sellise arvamuse esi­ mesena välja öelnud E. Ahrens, kes vormidele paljuks, kauaks, künniks, mituks ja weelaks lisab selgituse: “Ais Suffix kommt kas, zu ks oder s verkürzt, vor” (Ahrens 1853: 120). Sama on hiljem korranud F J. Wiedemann oma sõnaraamatus (Wied. 217) ja K. A. Hermann grammatikas (Hermann 1884: 140) jt. Käesoleva sajandi grammatikud on aga püüdnud etümoloogilisi selgitusi väl­ tida ja nimetatud ks-, s-elemente lihtsalt sidesõnalisteks liideteks, nii näiteks J. Aavik oma mahukas eesti keele grammatikas (Aavik 1936: 289). Mida aga kujutab endast küsisõna kas? ja kuidas see on keelde tulnud, selle kohta pole seni esitatud arvestatavat seletust. Olles L. Kettuneni õpilane, panin ühel ta loengul Helsingi ülikoolis 1944. aastal kirja seletuse: “Eesti küsisõna kas? on sama kui soome kas\ viimane tähenduses 'vaat!’ on lühenenud verbivormist katso 'vaata!’ Seda lühenemisseletust, mis on ju igati korrektne, võib trükitultki leida (Kettunen, Vaula 1958: 41). Raske oleks aga tule­ tada eesti küsisõna kas? samast verbist, mida, tõsi küll, ka eesti vanas kirjakeeles on viljeldud, kuid ikkagi samas tähenduses kui soome keeles; vrd. H. Stahlil Siehe/wata/katzo (AES 29). A. Rauna “Eesti keele etümoloogilises teatmikus” (1982) jääb küsisõna kas? päritolu (küsiv ka- + -s) samuti ligemalt lahti sele­ tamata. Näib, et kas-sõna päritolu on teine. See seostub arvatavasti nii vana kirjakeele määrsõnaga kahs ‘auch' kui ka postpositsionaalse taz/zj-komitatiiviga. Viimane lühenes hiljem käändelõpuks -ga, millisena ta praegugi on kasutusel, näit. pojaga. Eesti ga-komitatiivi järkjärgulist kujunemist postpositsio- naalsest konstruktsioonist g e n i t i i v + *kansak on üksikasjalikult kirjeldanud H. Rätsep (1979: 77 jj.). Esimest korda võib kohata fozas-postpositsiooni Kullamaa vakuraamatus XVI sajandi algul: lfiantswkas ‘Issand sinuga’ Selline fezas-postpositsioon esineb samuti 1535 Wanradti-Koelli katekismuses, näit. Issan kaes ‘isaga’, peywe kaes 'päevaga’, tachtman kaes ‘tahtmisega’ 2 * 12 Kiisisõnast kas? vana kirjakeele taustal Lisagem neile veel paar lausenäidet XVII sajandistki: G. Mülleril Su ninck Kele kaas Jumala kytame (NEP 62) ‘Suu ning keelega jumalat kiidame Sen kaas tahab teema meddy hengelle sen Taywase Söte ninck rowa thoa (NEP 59) ‘Sellega tahab ta meie hingele selle taevase söögi ning joogi tuua’; H. Stahlil Kolmandal tundil sai Jummala poick pihtzade kahs pihtzatut ninck temma peh öhe Kroni kahs orjawitzast kisekotut (VEKVM 36) ‘Kolmandal tunnil sai jumala poeg piitsadega piitsutatud ning tema pea ühe kibuvitstest krooniga katki kistud’ Eesti murretest on komitatiivi analüütilise konstruktsiooni (genit. + kaasa, kaasas) suutnud säilitada vaid arhailine kirderannikumurre, näit. saa meie saaja kaasa, käisin täma käsas (Must 1987: 216). Et samuti määrsõna ka ning küsisõna kas? võiksid olla pärit samast kaas-sõnast, mille tarvitamist näeme ga-komitatiivi eelkäi­ jana, pole juttu ei H. Rätsepa nimetatud töös ega teisteski eesti keele ajaloo probleeme puudutavais käsitlusis. Eespool nimetatud autorite keelepruugile on aga päris tavaline, et tähenduses ‘ka' fi­ gureerib samuti järjekindlalt kaas või kahs, näit. G. Mülleril Meye peame syn kaas mõtlema (NEP 34) ‘Meie peame siin ka mõtlema eb ella kaas mitte vxpeines meddi seas, erranes teema on kaas Inimesex sanuth (NEP 34) ‘ta ei ela ka mitte üksnes meie seas, vaid tema on ka inimeseks saanud’; H. Stahlil Se Kurjategkija jalla- assemede sisse peat sinna kahs astma (VEKVM 38) ‘Selle kurjate­ gija jalajälgede sisse pead sina ka astuma Temma ep sahp mitte ickas rihdlema / ep kas igkawest weeha piddama ‘Er wird nicht imer haddem / Noch ewiglich Zorn halten’ (HH IV: 45). Väärib tähelepanu, et viimases näitelauses pole mitte kaas, vaid lühivo- kaalne kas, milline vorm prevaleerib ka küsisõna kas? 'ob?’ puhul, näit. H. Stahlil Kas woip winamarjat nopma neist ohaekast? (HH III: 107) ‘Kas võib viinamarju noppida nendest ohakatest?’ H. Gösekenil kas kuhlet/ kas sa kuhlet ‘hörstu?’ (MLO 52). Küsisõna kas? tarvitamine vana kirjakeele tekstides on palju piiratum kui sõnade kaas ~ kas esinemine tähenduses ‘ka’ Alla­ kriipsutamist väärib aga asjaolu, et nende suhteliselt väheste näi­ dete hulgas leidub ka rida pikavokaalseid j-tüüpi küsisõnu, mis ortograafiliselt enam millegagi ka- ja ga-komitatiivi märki vaist vormidest ei erine. Selliseid kaas-, kahs-vorme leidub nii otsese kui kaudse küsimuse puhul mitmel XVII sajandi algupoole autoril: G. Mülleril Löhitelt opket ninck piddaket kaas / melces, Jumal eb Paul Alvre 13 walata mitte sinu suhre hcele ninck kifiendamefie peele, muito Jumal walatab sinu Süddame poele, kaas sina Süddamest laulat (TSTEP 94). Siin on esimene kaas tähenduses ‘auch’, teisega aga algab kaudne küsimus ‘kas sina südamest laulad’; J. Rossihniusel Kahs sinna ollet Christus se Jummala Poick? (SULK 191) ‘Kas sa oled Kris­ tus, selle jumala poeg?’, ninck küssis temmalt, kahs se kauwa olli kui temma olli errakohlnut (SULK 201) 'ning küsis temalt, kas see oli ammu, kui ta ära suri’’ H. Stahlil Kahs sinna sihs ollet Pattut tehnut? ‘Hastu denn auch Sünde gethan?’ (HH I: 67). Torkab silma teinegi huvitav asjaolu, et ka lühi vokaalsete kas- sõnaga algavate küsimuste puhul esineb H. Stahlil saksakeelses paralleeltekstis järjepanu veel lisasõna auch, mis ei saa olla paljas juhus: Kas sinna Kaddut ommat Pattut? ‘Seind dir deine Sünde auch leid?’ (HH I: 61), Kas minna sünnul andsin se oppendusse? 'gab ich dir auch die Lehr’ (HH II: 33), kas teile on middakit waja olnut? ‘habt ihr auch je mangel gehabt’ (HH III: 209) jne. Kui peame silmas bukvalistlikku tõlget (ja seda just vanad kirjamehed taotlesidki), siis lause algusse viidud kaas ~ kas kandis endas veel edasi tähendust ‘ka Et sellised laused tajuti küsivaiks, aga mitte jutustavaiks, oli tingitud asjaolust, et küsilause algab lauserõhulise sõnaga. Lauserõhu paiknemine kas-sõnal on ühtlasi takistanud te­ ma edasist kulumist, kui seevastu lause keskel paiknenud kaas > kas on kaotanud lõppkonsonandi (kas > ka 'auch’). See häälikuline diferentseerumine soodustas omalt poolt kas-vormi kinnistumist kitsalt küsisõnana tähenduses 'ob’ Tema põlvnemist samast *kansak-k\i}ust kui ga-komitatiivi ja määrsõna ka puhul võime aga pidada esitatuga tõestatuks. Alates E. Ahrensist on ka ‘auch' seostatud etümoloogiliselt õigesti sõnaga kaasa ’mit’ ja isegi soome substantiiviga kansa ‘Genosse, Gesellschaft’ (Ahrens 1853: 108). K. A. Hermann leiab ilmselt E. Ahrensile tuginedes samuti, et ka esindab nominatiivi ning on lühenenud sõnast kaas (Hermann 1884: 136). Keeleaja­ looliselt õigema latiivse *kansak-vormini aga tollal veel ei jõutud. Teatud paralleeli kahele eesti ^am ^-konstruktsioonile pakub soome keel, kus kanssa (< iness. *kansassa; vrd. murd. kansahnani, SKES 157) on kasutusel nii postpositsionaalses ko­ mitatiivis kui ka tähenduse ‘ka' korral, näit. isä poikansa kanssa (NS II: 196) ‘isa oma pojaga', Tule sinä kanssa (NS II: 197) ‘Tule sina ka’ Arengukäiku küsisõnani pole aga soome keel enam kaasa 14 Küsisõnast kas? vana kirjakeele taustal teinud. Selleks pole olnud ka otsest vajadust, sest liitepartiklil -ko(s) põhinevad konstruktsioonid on seal üha elujõulised. Huvitav on märkida, et vana läänemeresoome sõnatüvi *mö-, millel on ol­ nud samuti kaasasolu märkiv tähendus, on ühelt poolt andnud postpositsioone tähendusega ‘kaasa(s)’ (vepsa mödhe, möto jt.), teiselt poolt aga ka adverbi ‘ka’ (soome latiivne myös < *mö-s) (SKES 357; vt. kaSaukkonen 1959: 252 jj.). Eesti murdevormide iseärasustest lisatagu veel nii palju, et P Ariste andmeil on kogu Hiiumaal vanem põlvkond kasutanud tä­ henduses 'auch’ to -vorm i, mis häälikuliselt on identne küsisõnaga kas? vrd. mä Bole kašnäin ‘ma ei ole ka näinud’ kašusä tulet kaš? ‘kas tuled ka?’ (Ariste 1940: 220). Vastupidist kokkulangemist, kus ka küsisõna kas? on kaotanud sõnalõpult s-i {ka? ’ob?’), on täheldatud Tarvastu murrakust (EKMS II: 350) ja osalt rahvalau- ludestki (ER IV- 360). Sõna kas? (= kaš) kvantiteedi lausefoneeti- lisele lühenemisele on samuti tähelepanu pööranud P Ariste, mär­ kides, et esineb teatud reeglipärasusi, kusjuures eriti altid on muu­ tuma ühesilbilised sõnad: kas = kaš, aga kašjsä tuleD? (Ariste 1947: 16) ‘kas sa tuled?’ Pole kahtlust, et selline ühesilbiste sõna­ de lühenemistendents on olnud olulisi tegureid, mis juba vana kir­ jakeele perioodil on aidanud kaas-vormist saada hõlpsasti lühivo- kaalse kas-sõna. Sellisele muutusele kaasnes ühtlasi tähenduse di­ ferentseerumine, mille tulemusel kaas > kas omandas järk-järgult küsiva funktsiooni, mis tänapäeval on jäänudki talle ainuliseks. L ü h e n d i d AES = Stahl, H. 1637, Anführung zu der Esthnischen Sprach, Revall. EKM S = Saareste, A. 1958-1968, Eesti keele mõisteline sõnaraamat I-IV, Stockholm. ER IV = Eesti rahvalaulud. Antoloogia, 1974, IV köide, Tallinn. HH = Stahl, H. 1632-1638, Hand vnd HauBbuches Für die Pfarherren / vnd HauBväter Estnischen Fürstenthumbs /I-IV / Theil, Riga / Revall. Horn. = H ornung, J . 1693, Grammatica Esthonica, Riga. Hup. = Hupei, A. W. 1818, Ehstnische Sprachlehre für die beyden Hauptdialekte. Mitau. M LO = Göseken, H. 1660, Manuductio ad Linguam Oesthonicam, Reval. NEP = Neunundreissig Estnische Predigten von Georg Müller aus den Jahren 1600-1606. Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft XV. 1891, Dorpat. NS = Nykysuomen sanakirja. Lyhentämätön kansanpainos, 1966, Porvoo- Helsinki. Paul Alvre 15 SKES = Suomen kielen etymologinen sanakirja I-VII, 1955-1981, Helsinki. SULK = Rossihnius, J . 1898, Südestnische Uebersetzung des Lutherischen Katechismus, der Sonntagsevangelien und -Episteln und der Leiden- geschichte Jesu. Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft XIX, Jurjew (Dorpat). VEKVM = Saareste, A., Cederberg, A. R. 1925-1931, Valik eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524-1739, Tartu. Wied. = W iedem ann, F. J . 1973, Eesti-saksa sõnaraamat. Neljas, muutmata trükk teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest, Tallinn. K i r j a n d u s Aavik, J . 1936, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika, Tartu. Ahrens, E. 1853, Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes. Erster Theil: Formenlehre, Reval. Alvre, P. 1976, Vana kirjakeele küsisõnu. - Keel ja Kirjandus, lk 343-350. Alvre, P. 1978, Ühest vana kirjakeele küsipartiklist. - Eesti keele sõnavara prob­ leeme V Töid eesti filoloogia alalt. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised. Vi­ hik 460, Tartu, lk 15-19. Alvre, P. 1980, Vana kirjakeele lõunaeestilisi küsisõnu. - Fenno-ugristica. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised. Vihik 517, Tartu, lk 20-26. Alvre, P. 1981, veelaks-tüüp kirjakeeles ja murdeis. - Keel ja Kirjandus, lk 24- 30. Ariste, P. 1940, Hiiu murrete häälikud. Tartu (ACUT XLVII B). Ariste, P. 1947, Foneetilisi probleeme eesti keele alalt. - Eesti NSV Tartu Riikliku Ülikooli toimetised. Filoloogiateadused 3. Nõukogude-soome-ugri teadused 6, Tartu. H erm ann, K. A. 1884, Eesti keele Grammatik, Tartu. Kettunen, L. ,Vaula, M. 1958, Suomen kielioppi, Porvoo-Helsinki. Must, M. 1987, Kirderannikumurre. Häälikuline ja grammatiline ülevaade, Tallinn. Raun, A. 1982, Eesti keele etümoloogiline teatmik, Rooma-Toronto. Rätsep, H. 1979, Eesti keele ajalooline morfoloogia II. Õpivahend eesti filoloogia osakonna üliõpilastele, Tartu. Saukkonen, P. 1959, Myöhä - inessiivin sukulainen? - Verba docent. Juhlakirja Lauri Hakulisen 60-vuotispäiväksi 6.10.1959, Helsinki (SKST 263), lk 252-254. RÄTSEPA LAUSEMALLIDEST Mati Erelt 1978. a ilmunud Huno Rätsepa raamat “Eesti keele lihtlausete tüü­ bid” (Tallinn, ’’Valgus”) on kahtlemata üks väljapaistvamaid eesti keele süntaksi alaseid uurimusi. Seda nii teoreetilises plaanis kui ka tohutu materjalihulga poolest, mida see töö hõlmab. Tüübilt on Rätsepa süntaks sõnasüntaks. See on igati loomulik, sest nende paljude keelevaldkondade seast, mis Rätsepat kui lingvisti ja õp­ pejõudu on huvitanud, on sõnavara üks peamisi. Pole siis ime, et süntaksilegi on ta vaadanud ennekõike sõnavarauurija pilguga, kirjeldades pigem sõnade süntaktilisi omadusi kui lauseid. Paraku pole ta ise pidanud vajalikuks seda asjaolu rõhutada ja nii võib lau­ seõpetusega vähem kursis olevale lugejale jääda mulje, et tegemist on struktuurikeskse süntaksiga. Sellise mulje tekkimist soodustab juba raamatu pealkiri “Eesti keele lihtlausete tüübid” Struktuurikeskne süntaks esitab keeles võimalikud lause ja tema osade struktuurimallid. Pole oluline, kas need mallid esitatak­ se fraasistruktuuri või sõltuvusgrammatika reeglitega, sõnaliikide ja morfoloogiliste kategooriate või süntaktiliste funktsioonide (subjekt, objekt jne) termineis vm viisil. Struktuurikeskne süntaks jagab laused näiteks intransitiivseteks lauseteks (milles puudub objekt) ja transitiivseteks lauseteks (milles on objekt), aktiivseteks ja passiivseteks lauseteks, normaal- ja eksistentsiaallauseteks jne. Mallistiku kõrval on struktuurikeskse süntaksi teine komponent sõnastik. Sõnastikus sisaldub iga sõna juures info selle kohta, mis­ suguses mallis see sõna esineda saab. Näiteks adjektiivi rõõmus kirjes peab sisalduma info selle kohta, et ta saab esineda atribuudi­ na, et ta esineb mallis, kus tema üheks laiendiks on N + gen üle (... rõõmus kingi üle) jne, verbi armastama kirjes sisaldub muu hulgas info, et ta esineb transitiivses lauses ja et ta seostub parti- tiivobjektiga (... armastab lapsi). Sõnakeskne süntaks ei esita üldse eksplitsiitseid struktuuri- malle, vaid jätab kogu info mallide kohta sõnastiku sisse. Iga sõna kirje sisaldab kogu info selle sõna kohta, sealhulgas ka selle kohta, milliste teiste sõnadega ta kombineerub. Laused ehitatakse üles üksnes nende kirjete põhjal sõnu kombineerides. Lause struktuuri- Mati Erelt 17 mallid on sõnakeskses süntaksis niisiis implitsiitsed, peidetud sõ­ nade süntaktiliste kirjete sisse. Rätsepa süntaks on ümber pööratud rektsioonisõnastik. Rekt- sioonisõnastikus on märksõnadeks verbid ja kirjeteks mallid. Kui mingi verb esineb mitmes mallis, näiteks mallides N + nom V ja N 1 + nom V N 2 + part, siis võime selle asjaolu kirja panna kas just niimoodi - mõlemat malli eraldi esitades - või ainult ühe sümboli- järjendiga, kus üks element on fakultatiivne: N 1 + nom V (N 2 + part), s.o nii, nagu teeb Rätsep. Mõlemad kirjed esitavad kahest lausemallist koosneva kogumi, mitte ühe lausemalli. Pöö­ ratud rektsioonisõnastikus on selliseid mallikogumeid esitavad sümbolijäijendid tõstetud märksõnadeks, kirjeteks aga on verbid, mis saavad kõigis vastava järjendiga esitatud mallides esineda. Tegelikud lihtlausete tüübid esinevad Rätsepa rektsiooni- skeemides varjatud kujul. Need saame kätte siis, kui teeme kõik variandid omaette mallideks ja taandame ühesugused mallid. Tegin selle protseduuri läbi null-, ühe-ja kahekohaliste elementaarlausete laiendustega. Tulemus oli siin üsna ootuspärane: tegelike lause­ mallide hulk kattus suuresti elementaarlausete hulgaga, s.o ainult obligatoorseid laiendeid sisaldavate rektsioonistruktuuride hulgaga. Kui me jaotame need mallid lauseliikmete järgi rühmadesse, saame järgmise pildi. (Adverbiaalide seast on eraldi välja tõstetud predi- katiivadverbiaal kui süntaktilistelt omadustelt muudest adverbiaa­ lidest üsnagi erinev lauseelement. Tabelist on ruumi kokkuhoiu huvides välja jäetud suur hulk subjektiga intransitiivlausete va­ riante, mis erinevad adverbiaali vormi poolest. Sümbolite tähendu­ sed: S - subjekt, V - verb, O - objekt, Pr - predikatiiv, Pradv - predikatiivadverbiaal, Adv - muud adverbiaalid, Atr - atribuut, n - nominatiiv, g - genitiiv, p - partitiiv, muud sümbolid nagu Rätsepal.) 3 18 Rätsepa la u sem a llid Nullkohalised mallid: [~V_______ Sajab Ühekohalised mallid: normaallaused muud lausetüübid SV VS NnV Laps magab VNn Koitis uus päev NpV Vett ei ole VNp Leidub julgeid inimesi VPr VA Oli palav VAdv VNel Aitab vedelemisest VNall Läheb sulale VNtr Läheb tööks V Atr Läheb pimedaks AdvV NadV Näitlejal ei vedanud LocV Kõrvus kumiseb Kahekohalised mallid: normaallaused muud lausetüübid SVPr NnVNn Linda oli lauljanna NnVNg See männitukk on meie NnV An Vesi on soe SVAtr NpVAp Inimesi on igasuguseid 1 SVO OVS NnVNn Naine ristitas käed NnVNg Jaan kaotas julguse NnVNp Rahvad armastavad NpVNn Saart asustavad neegrid rahu SVPradv PradvVS NnVNess Peeter tegutses ajakijanikuna NnVAess Kamber seisis tühjana NnVkuiNn Kongress esines kui võimuorgan NnVNtr Rein hakkas lauljaks NtrVNn Sõja põhjuseks oli piiri­ tüli Nn VAtr Liikumine jä i aeglaseks NnVNumtr Impeerium lagunes kolmeks --------- -—— ------------------------- Mati Erelt 19 normaallaused muud lausetüübid SVAdv AdvVS NnVNill Laps jä i leetritesse NillVNn Tema kõrva hakkab uus hääl NillVNp Töösse põimub nukrust AdvVAdv NelVNtr Rahast piisas kojusõiduks NallVNel Meestele aitas rahast NadVMod Peetril läks hästi LocVAtr Kõrvaltoas jä i vaikseks 1 lahkatribuudiga eksistentsiaallause Kolme- ja neljakohalistest elementaarlausetest ma lausemalle välja ei otsinud. Kuid on üsna ilmne, et viimased ei kattu enam nii suurel määral laiendamata elementaarlausetega. Osa kolmekohalisi ja kõik neljakohalised elementaarlaused sisaldavad alati fakulta­ tiivseid elemente, st täpselt sama elementide kombinatsiooni ilma sulgudeta ei sinegi. Nii on Rätsepal ainult neli neljakohalist ele- mentaarlauset, tegelikke neljakohalisi lausetüüpe on aga väga pal­ ju. Viiekohalist elementaarlauset, s.o viie obligatoorse seotud laiendiga elementaarlauset pole eesti keeles üldse olemas, lause­ tüüpe, mis sisaldavad viit või enamatki verbi seotud laiendit, on aga küll, nt N 1 + nom. V !N 2 + ngp. (De) (Di) (V 2 + ma) Mees sirutas laua tagant käe sahtlisse prille võtma (vt lk 118, mall 17.100) sisaldab viis seotud laiendit. Niisiis, kui tahame Rätsepa verbikesksetest lausemallidest välja sõeluda tegelikud lihtlausetüübid, tuleb veel pisut vaeva näha. Rõhutatagu, et toimiva süntaksimudeli loomiseks, s.o mudeli loo­ miseks, mille abil oleks võimalik konkreetseid lauseid moodusta­ da, see tingimata vajalik pole, sest sõnastiksüntaks ei toimi sugugi halvemini, aga uudishimu rahuldamiseks tasuks implitsiitne eksplitsiitseks teha küll. 3* E e s t i k e e l e g r a m m a t i k a UURIMISE MINEVIKUST JA OLEVIKUST Mati Erelt Eesti keele grammatika nägu on suurel määral olenenud sellest, kas eesti keelt on käsitatud inimkeele ühe esindajana, soome-ugri keelena või lihtsalt eesti keelena. XVII ja XVIII sajandi eesti keele kirjelduses domineeris univer- saal-kontrastiivne aspekt. (Heinrich Stahli grammatika kontras- tiivsusele on tähelepanu juhtinud Huno Rätsep 1987: 713.) Lähtuti ladina keele grammatikast või ladinapärasest saksa keele gram­ matikast. See oli kooskõlas tolleaegse universaalse grammatika ideega, et kõikides keeltes on enam-vähem ühesugune loogikale taanduv kategooriate süsteem. Üksikkeelte erinevusi käsitati vaid pindmiste erinevustena, tegemata seejuures põhimõttelist vahet leksikaalse ja grammatilise vahel. Normatiivse grammatika seisukohast oli loogilisus ehk “mõistusepärasus” ideaal. Näiteks Friedrich Gustav Arvelius arvas veel XVIII ja XIX sajandi vahetusel, et mitme objektivormi kasutamine eestlaste poolt pole mõistusepärane ja eestlasi tuleks õpetada kasutama objekti käändena vaid partitiivikujulist akusatiivi. XIX sajandil “Beiträgest” alates hakati eesti keelt käsitama soome-ugri keelena. Sajandi teisel poolel tuli eesti keele uurimisse ka võrdlev-ajalooline meetod. Eesti keele grammatilisest ehitusest anti hoopis tõepärasem pilt, kui seda võimaldas primitiivne universalism. Kuid positiivsega kaasnes algusest peale keele ajaloo ja keelesuguluse ületähtsustamine keele sünkroonsel kirjeldamisel. Deskriptiivse grammatika seisukohast tähendas ajaloo ületähtsusta­ mine seda, et kasutati niisuguseid kategooriaid ja liigitusi, mis on põhjendatud küll ajalooliselt, kuid mitte sünkrooniliselt. Näiteks kui me Mihkel Veske kombel tunnistaksime tänapäeva eesti keeles akusatiivi olemasolu, vaatamata sellele, et tänapäeva keeles puudub akusatiivil vormiline tunnus, mis eristaks seda genitiivist, siis oleks tegemist diakroonia ülekandmisega sünkrooniasse. Keelesuguluse ületähtsustamine tähendas seda, et eesti keele kirjeldamisel lähtuti liiga sageli soome mallist ja anti seega ebatäpne pilt keele ehitusest, Mati Erelt 21 sest lähedasest sugulusest hoolimata on eesti ja soome keele vahel olulisi tüpoloogilisi erinevusi kõigil keeletasandeil. Ülemäärane soomemeelsus algas teatavasti Johann Heinrich Rosenplänterist, kulmineerus Eduard Ahrensi grammatikas ja jätkus rahvusliku liikumise aja keeleuurijate töödes. Käesoleva sajandi algul Helsingi ülikoolis õppinud mehed ning iseseisvusaja algul Eesti keeleelu tugevasti mõjutanud Lauri Kettunen jätkasid samas vaimus. Keele­ suguluse ületähtsustamine pole päriselt kadunud tänapäevalgi. Selle negatiivsetest tagajärgedest ei ole kombeks rääkida. Üks väheseid, kes sellele tähelepanu on juhtinud, on Toomas Help artiklis “Eesti ja soome keele suhted: Wiedemann Ahrensi ja Veske vastu” (1988). Help kritiseerib Ahrensi ja Veske soomemõjulist häälikukestusest lähtuvat vältekontseptsiooni, vastandades seda Wiedemanni silbi- rõhu kontseptsioonile. Fennougrismi püsimist soodustavaks teguriks tänapäeval on Soome liiga suur osakaal meie lingvistilises koostöös. Praegu ei ole enam mingit põhjust avastada maailma Soome kaudu, lähtuda just neist üldkeeleteaduslikest eelistustest, mida on teinud soome lingvistid, ja omandada need just soome interpretatsioonis ja soome keelele rakendatuna. Maailm on lahti igas suunas. Normatiivses grammatikas tähendab fennougrism näiteks aja­ loolise vanemuse põhimõtte arvestamist keelendite hindamisel (mida vanem, seda õigem), samuti päritolukriteeriumi rakendamist. Sugulaskeeltest, eriti soome keelest laenamine on fennougristliku mõtteviisi järgi niisama hea kui oma murretest kirjakeelde võtmine, muudest keeltest laenamine aga on tugevate piirangutega või puristide arvates kogunisti taunitav ettevõtmine. Läbinisti soome­ mõjuline oli teatavasti keeleuuendus. Soome vaimustuses Johannes Aavik ei hoolinud isegi sellest, kas soome laensõnade häälik­ struktuur vastas eesti omale või mitte, tähtis oli soome päritolu. Nii soovitas ta nt sõnu haihtuma, ihailema, jiilhe, tuuhe jne (vt Rätsep 1976: 214). Samas said Aavikult nahutada saksapärane sõnajärg (V2-järg ja kõrvallause SOV-järg), ühendverbid jne. Soome keele eeskujul soovitas Aavik laiendada partsiaalsubjekti ja -predikatiivi tarvitust, kasutada mitmete kaassõnade asemel käändeid, laiendada lauselühendite kasutusala, võtta kasutusele /-mitmus, lühike super­ latiiv jne. XX sajandi algul tekkis strukturalism, mis kirjeldas keelt loodusteadustest inspireerituna autonoomse süsteemina, st keele kasutusest ja kasutajatest, samuti ajaloost abstraheeritud süsteemina. 22 Eesti keele grammatika uurimise minevikust ja olevikust Strukturalisti jaoks on keeleüksus defineeritav ainuüksi süsteemi­ siseselt — suhete kaudu teiste keeleüksustega. Strukturalistlikus keelekirjelduses on esikohal konkreetne aspekt. Kui keeleüksused on defineeritavad süsteemisiseselt ja neil pole mingit keelevälist tausta, siis on eri keeled üsna võrreldamatud. Eesti grammatikasse tuli strukturalism teadvustatud kujul alles 1960. aastatel. Kõige suure­ mad teened selles on Huno Rätsepal. Teadvustamata kujul esines strukturalismile omast keelesüsteemi abstraheerimist nii varem kui ka hiljem. Normatiivses grammatikas võiks strukturalismi (ebateadliku) ilminguna käsitada 1920. aastatel alanud mõnevõrra liialdatud süsteemitaotlust, variatiivsuse ja erandite vältimist kirjakeele normi­ misel, süsteemiaukude täitmise tungi. Süsteemipärasuse põhimõte keelendite hindamisel oli kõige esiletõusvamalt omane Johannes Voldemar Veskile, mida ilmselt soodustas tema loodusteaduslik haridus. Asja mõnevõrra lihtsustades võiks öelda, et kui Aavik oli oma tegevuses eelkõige fennougrist, siis Veski oli eelkõige (eba­ teadlik) strukturalist. Areng Heinrich Stahlist tänapäevani on niisiis toimunud üldiselt üksikule. Strukturalismi tulekuga eesti grammatikakirjeldusse sai üks ring täis. Oli aeg minna uuele ringile. Maailma keeleteadus pakkus selleks võimalust juba 1960. aastatest peale. Nimelt kerkis tol ajal esile kaks universalistlikku põhisuunda: Noam Chomsky generatiivgrammatika ja Joseph Greenbergi tüpoloogia. GG tekkis õigupoolest juba 1950. aastate lõpus, 1960. aastad olid selle kõrgaeg ning 1970. aastatel hakkas GG populaarsus juba vaibuma, ehkki uues kuues elab ta edasi praegugi. Greenbergist lähtuv tüpoloogiline suund sai alguse 1966. a, võitis populaarsust tasapisi ja alles 1980. aastatel sai täishoo sisse. Chomsky arvates on inimese kui bioloogilise liigi üheks tunnuseks mingi väga abstraktse universaalse sisemise grammatika olemasolu ja lingvistika ülesandeks on kirjeldada nii seda abstraktset grammatikat kui ka seda, kuidas see grammatika läheb üle konkreetseks grammatikaks. Välja arvatud raskesti tõestatav väide universaalse grammatika psühholoogilisest reaalsusest, on Chomsky varasem generatiivgrammatika õigupoolest strukturalistlik, st auto­ noomne grammatika, mis kirjeldab keelt tema kasutusest ja ajaloost abstraheeritud süsteemina, päris varasel kujul koguni tähendust ignoreerides. Mati Erelt 23 Eesti nooremad keeleuurijad läksid üldise generatiivgrammatika vaimustusega kohe kaasa. 1960. aastatel oli Tartu Ülikooli eesti keele kateedri juures Huno Rätsepa juhtimisel tegutsev keeleuurijate rühm, kes nimetas end generatiivgrammatika grupiks. Hellitati lootust koostada kunagi eesti keele generatiivgrammatika ning peeti oma käsil olevaid töid selle ettevalmistuseks. Mõnes uurimuses sisaldus juba generatiivgrammatika fragmentegi, aga enne, kui millegi suurema juurde asuda jõuti, läks GG moest. Kõige ulatuslikum ja järjekindlam GG-fragment oli tallinlase Henno Rajandi uurimuses eesti impersonaali ja passiivi kohta (1969). Keeletüpoloogia üritab leida universaale empiiriliselt - konkreetsete keelte võrdlemise teel. Põhieesmärgiks ei ole seejuures mitte tervikliku universaalse grammatika avastamine, vaid univer­ saalsete mallide, printsiipide ja tendentside avastamine ning nende seletamine. Tüpoloogia ei tähenda ainult keelte või mingite keele- nähtuste klassifikatsiooni, tänapäeval tähendab ta ka üksikkeelte kirjeldamisel rakendatavat metodoloogiat või nagu praegu kombeks öelda - lähenemisviisi (vt nt Croft 1990: 2). Samasugused taotlused on ka uusimal generatiivgrammatikal, kuid kui viimane rõhutab jätkuvalt uurimisobjekti autonoomsust, olles vähemalt selles mõttes ikka edasi strukturalistlik, siis tüpoloogiline lähenemisviis on olnud algusest peale anti strukturalistlik ehk funktsionalistlik. See tähendab, et ehkki kirjeldatakse keelestruktuure, üritatakse neid seletada tähendusest ja keelesüsteemivälistest asjaoludest lähtudes, keele funktsioneerimisest ehk keele kasutusest lähtudes. Seetõttu nime­ tatakse lähenemisviisi funktsionaalseks tüpoloogiaks ehk funktsio- naaltüpoloogiliseks lähenemisviisiks. Normatiivse grammatika seisukohast tähendab funktsionaal- tüpoloogiline lähenemisviis tegeliku keelekasutuse arvestamist, ; selle tunnistamist, et varieerumine keeles on reegel, mitte erand. See j on asja funktsionaalne pool. Teiselt poolt tähendab see, et mingi i keelenähtuse keele süsteemisse sobivuse hindamisel tuleb muudele , asjaoludele lisaks arvestada keele tüpoloogilisi parameetreid ja , keeletüpoloogia poolt pakutavaid keele universaalseid struktuuri- piiranguid (sh eriti nn implikatiivseid universaale “kui keeles on x, siis on seal ka y”). Funktsionaaltüpoloogiline lähenemisviis on eesti deskrip­ tiivsesse grammatikasse veel võrdlemisi vähe jõudnud. EKGs on küll juba terve rida funktsionalismi ilminguid sees, näiteks Toomas 24 Eesti keele grammatika uurimise minevikust ja olevikust Helbi aktiivse ja passiivse morfoloogia eristus, süntaksi ülesehitus markeerimata struktuuridelt markeeritud struktuuridele, prototüübi mõistest lähtuvad definitsioonid jne. Ometi on EKG oma lähene­ misviisilt siiski eestikeskne grammatika ega põhine ka teksti­ korpustel. Uue lähenemisviisi töödest võiks esile tõsta Helle Metslangi eesti ajasüsteemi käsitlevat doktoritööd (1994), kus tutvustatakse grammatikaliseerumise mõistet ning kirjeldatakse eesti verbikonst- ruktsioonide grammatikaliseerituse astet. Kahjuks pole Metslangil kasutada olnud korralikke tekstikorpusi. Tüpoloogilise suunitlusega töid sisaldab 1996. a Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli uurimuste sarjas ilmuma hakanud allsari “Estonian: Typological Studies” Et funktsionaaltüpoloogiline lähenemisviis eesti keele gram­ matika uurimises tõeliselt jalad alla saaks, on vaja ulatuslikke tekstikorpusi. Kui keelekirjelduse huvi on nihkunud süsteemilt kasutusele, siis ei saa grammatik generativistide kombel ammutada ainestikku oma peast. Haldur Õimu eestvõtmisel Tartu Ülikooli eesti keele laboris koostatud 1980. aastate eesti kirjakeele korpus on küll muidu igati eeskujulik andmebaas, kuid oma väikese mahu tõttu (1 miljon sõnet) grammatikatöö jaoks sobimatu. See võimaldab üht­ teist välja selgitada vaid väga suure esinemissagedusega nähtuste kohta, harva esinevate nähtuste kirjeldamiseks läheks vaja mitukümmend korda suuremat mahtu. Keele grammatikas toimuvate muutuste jälgimiseks ja ka tänapäeva keeles eri grammatikaliseerumisastmel olevate nähtuste kirjeldamiseks on vaja eri ajaperioodide tekstikorpusi. Eesti keele õppetool on enda ülesandeks võtnud XX sajandi eri kümnendite kirjakeele korpuste tegemise. Õigupoolest on alustatud möödunud sajandi lõpukümnendist, s.o ajast, mis eelnes vahetult keele­ uuendusele. See 1890. aastate korpus hõlmab ilu- ja ajakirjandus- tekste umbes 500 000 sõne ulatuses. Valminud on ka samasuguse mahuga 1930. aastate kirjakeele korpus. Parajasti koostatakse 1940. ja 1960. aastate korpust. Kuivõrd funktsionaaltüpoloogiline grammatikauurimine on alles üsna tagasihoidlikul järjel, ei saa ka rääkida selle tulemuste rakendamisest normatiivses grammatikas. Olles ise tegelnud nii eesti keele süntaksi uurimisega kui ka normatiivsete reeglite esitamisega, pean tunnistama, et väga paljude normatiivsete süntaksireeglite Mati Erelt 2 5 (nt ühildumisreeglid, sihitise reeglid jne) taga ei ole usaldatavaid uurimistulemusi. Ei ole küllaldaselt uuritud ei nende praegust kasutust ega ka kasutuse muutusi ja nende muutuste (tüpoloogilist) põhjendatust. Nii kaua, kuni sellised uurimistulemused puuduvad, on teadusliku kaaluta nii väited eesti keele identiteedi kadumise kohta (vt nt Hint 1996) kui ka väited, et kõik on parimas korras. K i r j a n d u s Croft, W. 1990, Typology and Universals. Cambridge University Press. Help, T. 1988, Eesti ja soome keele suhted: Wiedemann Ahrensi ja Veske vastu. - Keel ja Kirjandus nr 4, lk 198-207. Hint, M. 1996, Eesti keel okupatsiooni järel. - Keel ja Kirjandus nr 12, lk 802-808. Metslang, H. 1994, Temporal Relations in the Predicate and the Grammatical System of Estonian and Finnish. - Oulun Yliopiston suomen ja saamen kielen laitoksen tutkimusraportteja 39, Oulu. Rajandi, H. 1969, Eesti impersonaali ja passiivi süntaks. Tallinn. (Käsikirjaline kandidaadi väitekiri.) Rätsep, H. 1976, Soome laenudest eesti kirjakeeles. - Keel ja Kirjandus nr 4, lk 210-216. Rätsep, H. 1987, Heinrich Stahli keeleõpetus oma aja peeglis. - Keel ja Kirjandus nr 12, lk 709-714. 4 K i h n u m u r d e a s s i m i l e e r u m i s e MUSTREID MANILAIUL Piret Grigorjev, Leelo Keevallik, Ellen Niit, Leho Paldre, Kristi Sak, Ann Veismann S i s s e j u h a t u s Eesti keele paikkondlikud murded ja murrakud on suhtlemis- võimaluste laienemise tõttu paratamatult muutumas. Toimub üht­ lustumine, mille käigus väga eripärased murdejooned kaovad, ini­ meste kõnepruuk samastub traditsioonilisest laiemal alal ja moo­ dustuvad nn koineed. Koineed on piirkondlikud lingua franca d, kus säilivad enamasti need kohalikud keelejooned, mis on sellel alal üldlevinud. Koineed võivad omakorda ühtlustuda ja assimilee­ ruda nn ühiskeeleks, kirjakeelele lähedaseks kõnekeele variandiks. Umbes sellise arengutee tulemusena on ühiskeel eesti kodudes ar­ vatavasti valdavaks saanud juba sajandivahetusel. Ühelt poolt laie­ nevad suhtlemisvõimalused, teiselt poolt toetab ühtlasemat keele­ kasutust kirjakeelne pruuk. Vaadeldes keelt ühe süsteemina, räägi­ takse tavaliselt ühtlustumisest kui murrete assimileerumisest. Et aga keele ühtlustumist tõepäraselt seletada, tuleb täpsemalt vaadelda seda, mis toimub inimestevahelises suhtluses. Kui kohtu­ vad kaks eri murrakut rääkivat inimest, kes on üksteise suhtes po­ sitiivselt häälestatud ning püüavad end arusaadavaks teha, siis ko­ handavad nad oma keelt vastaskõneleja omaga. Nad ei kasuta näi­ teks selliseid sõnu ja väljendeid, mis nende teada on teisele võõrad. Kohandumisi võib esineda väga erinevail tasandeil, nt häälduses, süntaksis jne. Ka võib kohandumismehhanisme näha väga erineva keelelise tagapõhjaga inimeste vahel. Nii võib näiteks eestlane ko­ handada oma keelt soomlasega kõneldes, võrokene pealinna ini­ mestega vesteldes, aga ka saarlane kihnlast kuuldes. Nähtuse kir­ jeldamiseks on sotsiaalpsühholoogiast laenatud termin sarnas­ tumine (ingl k convergence). Teiselt poolt aga mõjuvad keeles ka eristavad jõud. Vastasel juhul peaks ju murded liikumise elavnedes, riikliku tsentraliseeritu- se kasvades ja/või massimeedia mõjul lõpuks täiesti ära kaduma. See aga pole reaalne, kuna ühe elava keele kõnelejatel võib olla P Grigorjev, L. Keevallik, E. Niit, L. Paldre, K. Sak, A. Veismann 27 väga mitmeid põhjusi end teistest sama keele kõnelejatest eristada. Keelekasutusega markeeritakse ju oma haritust, aga ka grupikuulu- vust ja kohalikku prestiiži. Näiteks on üsna tavaline, et noored markeerivad oma intonatsiooni, vestlusstiili ja sõnavalikuga, et nad ei ole täiskasvanud ega pea vajalikuks nende norme järgida. Noor- tegruppides kehtivad teised normid, neil on oma prestiiživahendid, mis kindlasti ei sõltu ühiskonna üldisest hinnangust. Samamoodi on murdekõnelejatel kodus õpitud keelega tavaliselt tugev positiiv­ ne emotsionaalne side, see on osa nende identiteedist, mida ülejää­ nud ühiskond oluliselt ei mõjuta. Suhtlussituatsioonis, kus vestle­ jad soovivad rõhutada kas oma erinevat päritolu või grupikuuluvust või kus vestlejad on üksteise suhtes mingil põhjusel negatiivselt häälestatud, võib toimuda hoopis keeleline eristumine (ingl k divergence). Sel juhul püüab suhtluses osaleja (sageli alateadlikult) markeerida, et teda ei ühenda kaasvestlejaga mitte miski, ning see annab tunda ka tema keelekasutuses. Murdekõnelejate jaoks võib see tähendada väga eripäraste murdejoonte rõhutamist, sama kee­ le variandi kasutajate jaoks aga näiteks mõne variaabli variantide erinevat kasutust. Keelelise eristumise tugevus sõltub otseselt grupi tugevusest ja positsioonist keeleühiskonnas. Need kaks vastandlikku jõudu, mis toimivad konkreetsetes suhtlussituatsioonides konkreetsete vestlejate vahel, ongi keele- muutuse põhiliseks leviku-ja vahel ka tekkemehhanismiks (teooria kohta vt täpsemalt Trudgill 1986). Kui muutuvad suhtumised ja inimestevahelised kontaktid, muutub ka keelekasutus, ja mitte su­ gugi alati üha samasemaks. Pole mõtet karta, et eesti keel lõplikult homogeniseeruks, geograafiliste murrete asemele on tulnud või tulemas sotsiaalsed murded ja linnakeeled. Vanad rikkused asen­ duvad uutega, samuti nagu endised ühiskondlikud grupid ja tüüpi­ lised suhtlusvõrgud asenduvad uutega. Vanapäraste murdejoonte lindilepüüdmise kõrval on seega huvitav jälgida ka seda, mis ja kuidas keeles muutub. Nagu eelne­ vast selgus, tuleb niisugusel puhul tähelepanu pöörata ühiskonna üldisele sotsiaalsele arengule, aga eriti olulised on keelekõnelejate isiklikud suhtluskontaktid. Inimeste suhtlusringkondi pole aga tä­ napäeva linnastunud ühiskondades, sh Eestis, kuigi kerge määrat­ leda. Linnas on inimestel palju pealiskaudseid suhteid ja keele­ kontakte. Isoleeritumates paikades on esiteks suhete arv väiksem ja teiseks kujunevad seal inimestevahelised suhted põhjalikumaks 4 * 28 Kihnu murde assimileerumise mustreid Manilaiul (Malmberg & Nordberg 1994). Üksteist tuntakse paremini ja näi­ teks poemüüjaga ei räägita ainult ostetavast kaubast, vaid ka pere­ konnast ja muust eluolust. On ka selge, et mida suletum kogukond, seda vähem pääseb sinna välismõjusid, nii keelelisi kui muid. Mida tihedamad omava­ helised suhted, seda konservatiivsemad on grupi tõekspidamised ja keel (inimeste ja gruppide vaheliste sidemete tugevuse ja keele- muutuse leviku suhetest vt Milroy 1992). Suletud keeleühiskonnas on seetõttu kergem jälgida, kuidas keel muutub, millised mõjutused tulevad väljastpoolt ja kuidas nad levivad. Suletusest saab muidugi rääkida ainult suhteliselt, 100%-liselt suletud ühiskonda pole Eestis kindlasti võimalik leida. Kuid on väikeseid saari, mille elanike suhtlusringkond on enam-vähem kindel ja kontaktid ülejäänud keeleühiskonnaga piiratud. Üks selliseid paiku on Manilaid. M a n i l a i d , i n i m e s e d j a k e e l Manilaid on väike saar Kihnu ja mandri vahel, 0,8 km kaugusel Lao sadamast, üle nelja kilomeetri pikk ja kõige laiema koha pealt koos kõrkjatega pool kilomeetrit lai. Saart katavad rannaniit ja ka­ dastik, puid on väga vähe - vaid üks nimetamisväärne männitukk. Kuigi saart on mainitud juba 1560 (Holm Maune), asustati ta alles 1930ndate aastate keskel, kui Kihnus kitsaks jäi. Enne seda kasuta­ sid kihnlased Manija karja- ja põllumaid. Esimene kihnlaste pere saabus Manij asse 1933 ning saare praegused elanikud on kõik kas kunagi Kihnust sisse rännanud, Kihnust naiseks võetud või nende järeltulijad. Abiellutud on kuni viimase ajani ikka kohalikega, äär­ misel juhul kihnlase või ruhnlasega (üks naine on Ruhnust pärit). Tundub, et alalhoidlikum pool Manijas on just naised. Sellest an­ nab tunnistust kasvõi näiteks praeguseni säilinud käsitöötradit- sioon. Elanikke on hetkel (1994) saarele registreeritud 43 ja nad elavad 16 talus. Kaks maja seisavad tühjalt, üks neist endine koo­ limaja. 1987. aastal kolis Manijasse lisaks üks perekond mandrilt, aga see on seni ainuke. Seevastu on paljud noored saarelt ära koli­ nud ja käivad veel vaid paar korda aastas vanemaid ja vanavane­ maid vaatamas. Ühendus mandriga on suvel suhteliselt hea, paat sõidab üle paar korda päevas. Hommikuti viiakse sellega mandrile ka saare piim. Viimasel ajal juhtub üha sagedamini, et paat on katki ja piim tuleb üle viia oma paadiga. Talvel saab jala üle, jäätuleku ja P. Grigorjev, L. Keevallik, E. Niit, L. Paldre, K. Sak, A. Veismann 29 -mineku ajal tuleb lihtsalt oodata. Siiski on kontaktid mandriga väga piiratud. Isegi peaaegu kõiki külalisi tuntakse nägu- ja nime­ pidi, sest juhukülalisi eksib siia harva. (Nüüd on olukord pisut muutumas, kuna sisserännanud pere on hakanud pidama turismi­ talu.) Manija on seega just üks niisugune suletud kogukond, kus keele muutumist on mugav jälgida. Eriti soodus on muidugi saare küllaltki väike elanike arv. Nii pole keelemuutuse uurimiseks tarvis teha keelejuhtide hulgas valikut, vaid võib lindistada ja kuulata kõigi elanike keelt ning kirjeldada terve kogukonna keelekasutust. Manijas räägiti ja räägitakse tänapäevani Kihnu murrakut. On üsna ebatõenäoline, et Manijas on toimunud veel mingeid eriaren­ guid, kuna sugulussidemed Kihnuga on pea kõigil peredel olnud tugevad. Kihnu peod on manijalaste jaoks oodatud suursündmused. Nii valitsebki paradoksaalne olukord, et manij alased saavad mand- rielanikega kokku ikka Kihnus, kuigi Manija on mandrile tunduvalt lähemal. Kihnu suhted mandriga on tihedamad, seal käib ohtralt turiste ja muid uudistajaid, kihnlased esinevad sageli televisioonis. Manija on rohkem omaette, manijalaste suhtlusringkond on väik­ sem. Nii et tegelikult võiks oodata vastupidist - et Manija on kee­ leliselt konservatiivsem. Kuid Manija keele vastu huvi tundjaid püütakse Manijas ikka Kihnu “õige” keele juurde suunata. Manijalaste suhted mandriga on olnud küllaltki põgusad. Kol- hoosiaegadel, eriti kollektiviseerimise algperioodil, on naised pida­ nud mandril kalatööstuses ja laudas tööl käima. Seda meenutatakse kui äärmiselt rasket perioodi. Mehed on alati isekeskis merel käi­ nud, vajaduse korral abistavad neid lapsed, põhiliselt poisid. Ajuti on Manijas olnud ka oma algkool, viimati 1980ndate aastate kes­ kel, küll mandrilt tulnud õpetajaga. Koolis on käidud ka Pootsis ja praegune noorem põlvkond on lõpetanud või kavatseb lõpetada sealsed 9 klassi. Suvel ja nädalalõppudel on kõik lapsed alati Manijas, mõned sõidavad isegi iga päev üle. Paljudel vanema põlvkonna esindajatel on aga kool hoopiski poolelijäänud. Elatist teenitakse Manijas piima ja lambavilla müügi ning muidugi kalapüügiga. Ainukesed palgatöökohad on majakavahil ja postiljonil, kes jalgrattal ja kihnu seelikus paar korda nädalas saare ainsat liivast teed mööda posti laiali veab. Kalapüük on traditsioo­ niliselt olnud väga tasuv ala ja saare mehed on teinud head raha, mida küll suuremalt jaolt on kasutatud viina ostmiseks. Teenimis­ võimalus meelitab nooremaidki poisse merele. Tüdrukutele aga ei 30 Kihnu murde assimileerumise mustreid Manilaiul paista tulevik saarel suuremat pakkuvat - raske maatöö ja joodikust mees. Seepärast otsivad just tüdrukud sageli edasiõppimisvõimalu­ si mandril, et kergema elu ja prestiižikama töö peale saada. Mehed ja naised hoiavad üldse saarel omaette: naised suhtlevad omavahel ja mehed omavahel. Naised lobisevad hommikuti piima viies (muidugi samal ajal käsitööd tehes), mehed käivad isekeskis merel ja üksteise juures joomas. Suurematel kogunemistel moodustub ikka kaks suhtlusringi. Mehe ja naise rollid hoitakse saarel selgelt lahus. M a n u a m u r d e p r o j e k t 1994. aasta suvel käisid neli Tartu ülikooli eesti keele eriharu üli­ õpilast koos juhendajatega Manijas murdepraktikal. Eesmärgiks oli teha saare lauslindistus ja vaadata, kas ja kuidas murre saarel taan­ dub ning millised sotsiaalsed parameetrid sealseid keelemuutusi mõjutavad. Lindistasime kõiki saare elanikke, kes vähegi nõus olid vest­ lema, kokku 34 inimest. Välja jäid mandrilt tulnud inimesed, kuid kahjuks ka saare vanim elanik, kes kahtlustas, et me saadame lin­ did tema kõnega raadiosse või televisiooni, ja 14-aastane tütarlaps, kes oli liiga häbelik. Mõned keelejuhid rääkisid ka äärmiselt vähe. Et kuulda võimalikult autentset keelt, lindistasime nii avalikult kui salaja. Paraku ei rääkinud ükski meist kohalikku murret ja seega oli keelejuhtide teatav kohandumine küsitleja keelega ilmselt parata­ matu. Murre tuleb loomulikumalt, kui seda vastu räägitakse. Eriti oli see probleemiks nooremate inimestega, kes võib-olla valdavad kaht koodi. Vestlusteemadeks oli enamasti Manija minevik ja kombed, inimeste elulood. Sihipärast temaatilist küsitlemist ei toimunud, püüdsime lindistada võimalikult loomulikku vestlust. Enamasti istusime lihtsalt õues trepiserval, vahel tegi informant samal ajal tööd, lüpsis lehma või pügas lammast. Mõnikord näitasid naised oma näputöid. Lindistatud teksti sai viie päeva jooksul kokku um­ bes 17 tundi, millest naiste kõnet rohkem kui pool. Kuna projekti põhieesmärk oli vaadelda keele muutumist, ar­ vatavasti eesti üldkeelega samasemaks, siis jälgisime põhiliselt vanuselisi ja soolisi erinevusi. Iga murdepraktika sooritaja valis välja vähemalt ühe variaabli, mis murdejoonena oletatavasti kadu- P Grigorjev, L. Keevallik, E. Niit, L. Paldre, K. Sak, A. Veismann 31 mas on, ja kirjutas hiljem lintide pealt maha kõik oma variaabli esinemisjuhud. Järgnevalt kirjeldame kokkuvõtlikult neid töid. S id e sõ n a d e ja j a ning v a h e ld u s Rinnastava sidesõnana on Kihnu murrakus traditsiooniliselt kasu­ tatud sidesõna ning. Saarel esineb isikuti lisaks ning’ iie ka lühene­ nud vormi ni: aga neid metsvaariku ni maasiku ni neid 'kõiki oli (SL1 ), siin saksa aegus oli võinorm ni munanorm ni (SA). Eesti kirjakeeles on ning muidugi kasutusel, kuid suulises ühiskeeles esineb ta ilmselt üliharva ja valdavalt formaalsemates suhtlussi­ tuatsioonides. Kui eeldada, et Kihnu murrak on saarel taandumas, siis peaks ka sidesõna kasutus põlvkonniti erinema. Sõnavara vali­ kut on ju suhteliselt lihtne isegi teadlikult suunata. Manijas lindistatud materjalides kasutati ja d rinnastava side­ sõnana kokku 65% kordadest. Vanem põlvkond kasutab selgelt kõige rohkem rcmg-sidesõna ja noorem kõige vähem (vt tabel 1), kuigi rühmasisene varieerumine on suhteliselt suur. Nii näiteks kasutab 1933. aastal sündinud MN vaid 15% ning’i, samas kui 1945. aastal sündinud SE kasutab seda 94%. SE veetis oma lapse­ põlve Ruhnus, 13-aastaselt tuli Kihnu ja 1979. aastal abiellus Manijasse. Lapsed on tal teismeeas ning elavad kohapeal. MN on esimene Manijas sündinu, kuid on käinud mandril tööl. Üks MNi tütar elab Pärnus, teine on Pärnus müüjaks olnud ja elab nüüd jälle saarel (EN), kuid tema teismeealised tütred orienteeruvad selgelt mandrile (KN, Kl). EN, KN ja Kl ei kasuta ning’i kordagi. Enne 1920. aastat sündinud naistel võib aga konjunktsioonide kasutami­ sel täheldada kindlaid tingimusi: ning esineb põhiliselt igapäeva­ semate naiste tööde (kudumine, loomade talitamine) ja lapsepõl­ vemälestuste puhul, ja tuleb sagedamini ette meeste töödest (pas- telde-korvide tegemine, kalapüük) ja noorematest põlvkondadest kõnelemisel. Huvitav on see, et vanema põlvkonna mehed kasutavad ning’i palju vähem kui samas vanuses naised. Sellesse rühma kuuluv TN on käinud kaluri-, kapteni-, autojuhi- ja mootorratturikursustel nii mandril kui ka Saaremaal, NK kaks tütart elavad mandril. Ilmselt on selle põlvkonna mehed olnud pisut ärksamad ja liikuvamad kui naised. Keskmise põlvkonna meremeeste hulgas paistab aga ning 1 Suurtähed näidete järel viitavad keelejuhile. 32 Kihnu murde assimileerumise mustreid Manilaiul olevat isegi laiemalt kasutusel kui samaealiste naiste hulgas. Põh­ jus võib osaliselt olla selles, et enamik selle rühma mehi oli lindis­ tamise ajal joobes ning ei suutnud oma kõnele märkimisväärselt tähelepanu pöörata. Kuid ka siin eristuvad liikuvamad isikud vähe­ se ning’i kasutustega. EA on sündinud Pärnus (ema oli Manijast) ja tegeleb siiamaani kõikide elektririistade, isegi raadiote ja makkide remondiga ning vastutab saarel elektri ja telefoni eest. Peale selle esindab ta Manijat Saarte Kogus. Eluaegsed saareelanikud ja kalu­ rid kasutavad hoopis rohkem murdelisi sidendeid. Selgelt eristub ning’i vähese kasutusega ka ES, kes on käinud sõjaväes, praegu aga on invaliid ja merel ei käi. Sidesõnade kasutus tundub eelkõige kajastavat kõnelejate biograafiat ning orientatsiooni. Aga ka põlv­ kondlikud tendentsid on suhteliselt se lged- ja on levimas, ning taandumas. Kuid nagu vanemas põlvkonnas, nii on ka nooremas soolised erinevused väga selged: naised kasutavad 100%-liselt ühiskeelset sidendit, mehed aga rohkesti murdelist. Kõik selle rühma esindajad on käinud Pootsi koolis, mõned ka kaugemal õppimas, kuid erine­ valt naistest on noorte meeste ja poiste tulevikuplaanid seotud saa­ rega. Õdedepaar KN ja Kl on linnaelust lausa vaimustuses. Nad ei kanna näiteks mitte kihnu seelikut, nagu saarel tavaks, vaid teksa­ seid koos plekk- ja plastmassehetega. Kõik nooremad naised on kas mandril kutsekoolis käinud või kavatsevad sinna minna. Vä­ hemalt üks kavatseb lisaks pärast õmbluskooli lõpetamist kindlasti Pärnusse elama jääda. Seega kajastub ka meeste ja naiste erinev elusuunitlus ja ja ning’i vahelises valikus. Sidesõnade erinev kasutus on põlvkondade ja sugude lõikes tähenduslik nivool 0.009 (ANOVA), kusjuures suurim erinevus on vanema põlvkonna informantide ja keskmise põlvkonna naiste va­ hel. E it u s Süntaktilistest tunnustest vaadeldi uurimuses eitust. Eitusparadig- ma on Manijas väga rikas. Nagu Kihnu murrakus üldine, võib seda väljendada kas eitusverbi vormidega {ei olevikus, minevikus eitusmorfeem -s, mis liitub vahetult öeldisverbi tüvele), eituspar- tikliga mitte/jnte, kontaminatsiooniliste vormidega põle/põlõ, ega, keeldsõnaga ää, indefiniitpronoomenitega keegi (kedagid), ükski ja mingi {midagid), adverbidega (nt enam, ühti), rõhutava liitega P Grigorjev, L. Keevallik, E. Niit, L. Paldre, K. Sak, A. Veismann 33 -gi(d)/-ki(d) või nullmorfeemiga (Sang 1975: 155-162). Eitusverbi vorm es, mida T Saare (1934: 53) andmetel Kihnus “ei osata tar­ vitada ega mäletata enam tähendustki” esines antud materjalis siiski 8 korda verbi eesasendis. Kõik variandid võivad esineda ük­ si, aga ka omavahel kombineerudes. Kombineerimist ei piira min­ gid ranged reeglid, eriti kolme või nelja eituselementi sisaldavais lauseis, mis Kihnu murrakus kohe kõrva hakkavad. Kolmekordsed eitused kõlavad näiteks nii: tütrel ei põlõ mitte last (LS), ei põhi ennemä siuksi vii'te kedagi (ML), siin ei põlõ 'ühti politseid (ES), nendega põle teha kedagidjnte (AP). Neljakordsed aga nii: ei põle mitte ühti (AS), põle mitte 'hiadust ei kedagist, puha korts (ML),'mitte'ühti väVlä ei lubatas (ML), ei lase ollagi 'teisi enam rahusjnte (SL). Esineb ka viie eituselemendiga fraase: ega siäl linnas põle enam midagid tehäjnte (KS), nüüd ei põle siin enam 'ükski ära uppunu enam (ES), siis ei olõss presenti egäjnte kedagid. Neist näidetest on muidugi selge, et keeles ei anna kaks miinust kokku plussi, vaid ikka tugevama miinuse. Huvitav on see, et neid kauneid pikki eitusi kuuleb naistelt sagedamini kui meestelt ja vanemas põlvkonnas sagedamini kui nooremas. Nooremas põlv­ konnas aga kasutavad mehed neid rohkem kui naised. Sama levi- kumalli nägime juba sidesõnade kasutuse analüüsis. Et aga täpsemalt kindlaks määrata, millised eitavad konstrukt­ sioonid on murdepärased ja millised mitte, peaksime teadma, milli­ sed süntaktilised vormid kuuluvad eesti ühiskeelde või nt Pärnu­ maa koineesse. Kas näiteks w/m-konstruktsioonid kuuluvad ühis­ keelde: ei oln siukest 'tühja "kohta 'ühti (ML), ei käü mina 'ühti ujumas (AP), aga iseennast taha 'ühti kuulata (ML). Kuna keegi pole veel põhjalikult kirjeldanud ei ühiskeele ega Pärnumaa koinee süntaksit, siis saame aluseks võtta vaid murdekogujate endi keele- tunnetuse. Mingeid kategoorilisi piire me seega eituse puhul tõm­ mata ei saanud. Alljärgnevas vaatleme vaid konstruktsioone, mis täiesti kindlalt on murdelised, ning võrdleme nende esinemissage­ dust erinevates kõnelejate rühmades. Oletatavasti markeerivad needki sagedused kõneleja keelekasutuse murdepärasust. Kindlalt murdepärased ja väga markantsed on Kihnu mitte- kasutus, 5-eitus, tüveline eitus ja eitus ühendiga ei pole. m itte/jnte- vormi kasutatakse lauses eelistatavalt pärast öeldisverbi, kus ta järgneb vahetult, sageli ka enkliitikuna, öeldisverbi tüvele (mia tia jn te (ML), rukkijahu 'kõlba jn te (MN), aga rohkem tahajnte 5 34 Kihnu murde assimileerumise mustreid Manilaiul (AP)) või öeldisverbile järgnevale da-infinitiivile (viits õpp jn te 'ei viitsi õppida' (MA), mia mõista 'öeldajnte (SA), unnaga muidu tohi püüda jn te (VN)). m itte/jn te võib liituda ka adverbile (muidu sua läbi mitte sialt (JL), nad sua üle kua um ikujnte (AP)), rõhu- partiklile kua (kuolitamata sua kua jn te (ML), siis ei sua seda raha kua jn te 'kätte (AP)) või substantiivile, mis süntaktiliselt täidab objekti rolli (kas on nuori tüdrikujnte (KS), siin siuksed naesed kes taha õlut ega viina jn te (SA)), m itte/jn te võib esineda ka ver­ bi ees; sel juhul järgneb alati verbi fmiitvorm (sie mitte lähe ju (JL), mina jn te tiä Kihnu kieles (SA), käed na aiged et käega jn te sua (SL)). Vaid ühel korral, ilmselt ekspressiivsuse saavutamiseks, järgneb eituspartiklile mitte substantiiv aluse rollis; üks 'kietis valmis, et jn te poisid tiä (SA). Neis iausungeis, kus mitte eelnes verbile, seisis ta valdavalt 1. isiku asesõna järel (13 juhul 21 st): m inajn te tia mis'asja neil oln (AP), m iä jn te lähe 'kaugemale (NA), m ia jn te karda (SA). Niisiis kasutatakse mitte-vorme nii verbide kui substantiivide eitamiseks. m itte/jnte võib aga ka kombineeruda teiste eituselementidega. Näiteks: kaluriks võeta nuori kua enam jn te (JM), vilja omale enam antud jn te (ML), taha enam tulla 'kiegijnte (SE), ega seda ... jõua ju osta jn te (AP), tunnegi jn te te madarat? (SA), tia mitte kedagid (AU). Kõik need kombinatsioonid (mitte + enam. mitte + enam + pronoomen, mitte + -ki, mitte + pronoomen ja nende kombinatsioonid ega’ga) on lühiduse mõttes tabelis 2 kokku arvestatud lahtris “mitte” Kirjakeelseid vastandava koordinatsiooni juhte (m itte ... vaid) materjalis ei esinenud. m itte/jnte kombineerub murdepäraselt veel ez’ga ja pole 'ga: mia ei tahtn minna mitte (SL), ei 'siukest jn te ole kusagil oln (AU), siin põlnd läbVkäimise 'kohta 'mitte (HK), lihtsalt põle vaja lä in jn te (EA). Need omakorda võivad esineda fraasis koos teiste eituselementidega: põle jn te ädä kedagid (AL), ei tule jn te vällä kusagilt (AP), sial naisterahvast 'ühti põle jn te (SE), sie enam ei jõud n jn te (TN), põleg ijn te 'juttu (SE), põle jn te enam 'hüVgesi (AU). Vastavad kombinatsioonid (ei mitte japo/e mitte + enam, -ki, ühti, pronoomen, ega) on tabelis 2 arvestatud lahtrites “pole mitte” ja “ei mitte”. Välja on jäetud kirjakeelsed erieitust väljendavad konstruktsioonid: Kihnus ei ole jn te kusagil (AP), P Grigorjev, L. Keevallik, E. Niit, L. Paldre, K. Sak, A. Veismann 35 mitte midagid ei sua aru (NA), aga ka ühiskeelsena tundunud praegu minu teada küll mitte (EA), mitte ei tia üelda (TN). Huvitav murdepärane eitusviis Kihnu murrakus on ühend ei pole : mia ei põle näin (LS), nied ei põle siärepaelad (MN), ei põle käin (VN). Kõik fraasid, kus ei ja pole esinesid teineteise kõrval, on kokku arvestatud lahtrisse “ei pole” Siia on lisatud ka sellised konstruktsioonid, kus esines veel mõni eituselement lisaks, nt ei põle minul 'ühti neid nimesid (PL), ei põle siin 'kiägi käin (HK). s-eitus esineb lause ainsa eituselemendina väga harva, meie mateijalis ainult kolmel korral, nt t e said kala või suas (NA), es kui vanem variant esines neljal korral: no jn te korraga es tuln aga (ES), tänavu uasta es olõpailu lapsi sial (ML). Kombinatsioonis teiste eituselementidega esineb -s sagedamini: tias ju kua jn te mis viga on (AP), siis 'julgekski enam surnuaia juurest läbi 'tulla (SE), meil lähes 'ühti kurjaks käe (ML), ullemat orja aega jn te olõss kui siin kolhoosi akatuses (SA), ega lapsi lubatas ülsse mere piale alla kaheksateis'kümne uasta (ML) jne. Kõik s-eituse esinemise juhud on kokku arvestatud lahtris “-s ja es” Tüveline eitus esines Manija materjalides isikulise tegumoe olevikus (nt mia riäki tiä (SL)) ja umbisikulise tegumoe kindla kõneviisi olevikus (nt taheta inimese käest ju piima vasta 'võtta (SA)). Tüvelist eitust esines vaid 8 korda. Seevastu võib Manijas eitada puhta verbitüve ja eitava pronoomeniga (sua minna kusagile (AP), taha siia 'tulla 'kiegi (MN)), verbitüve ja ̂ /-liitega nii verbi kui substantiivi lõpus (mäletagid seda aega (HK), need mul tule mieldegi (LL)), verbitüve ja sõnadega enam, ühti (aga iseennast taha 'ühti kuulata (ML), nüüd enam taha neid kuulda enam (RL)). Viimased võivad omavahel kombineeruda (nt taha enäm raadiosse laulda ühti (ML)) ja need juhud on arvestatud lahtris “enam” Ka pronoomeniline eitus ja fo-eitus võivad kombi­ neeruda sõnaga enam, kuid need juhud on arvesse võetud vastavalt lahtris “Pronoomen” ja “-ki” Tabel 2 annab ülevaate kõigi kirjeldatud murdeliste vormide esinemisest eri vanuses ja eri soost kõnelejate hulgas. Murdepära­ sed vormid on naiste kõnes taandumas, aga meeste hulgas hoopis esile tõusmas. Noored naised on kas murraku üldse ära unustanud või ei taha seda enam kasutada, eriti võõrastega kõneldes. 5* 36 Kihnu murde assimileerumise mustreid Manilaiul M i t m u s e o s a s t a v Morfoloogilistest variaablitest tegeldi mitmuse osastavaga, millel Kihnu murrakus on rikkalikult moodustus võimalusi. Osaliselt sar­ nanevad murdelised vormid ühiskeele (kirjakeele) vormidega, nt sellised häälikuseaduslikud vormid nagu kalu, aegu ja jäVgi või analoogiaarengud pakse ja jutte. Neid pole murde assimileerumi­ se seisukohalt huvitav vaadelda. Manijalaste kõnes leidub aga ka ühiskeelest selgelt eristuvaid murdepäraseid vorme. Esiteks a-partitiiv (jakka, mut ta, võrka, rot ta, kas ka, kolmesilbistest tüdrika), mis esineb i-, u- ja e-tüvedes ning on peale läänemurde levinud ka põhjaeesti murdealal, eelkõige keskmurdes. Ühel korral esines partitiiv var sa. Teiseks w-partitiiv, mis murdepärasena esi­ neb kolmesilbilistes tüvedes (angerju, kaabaku, vaariku, kopiku) ja ilmselt analoogiamoodustistes 'kindu, 'lambu, pastlu, vardu, võeru, 'luomu, 'körtu. Kolmandaks esineb Manijas nagu saarte, lääne- ja kirderannikumurdeski 2-silbiliste sõnade analoogial z-partitiiv 2- ja 3-silbilistes sõnades ('kartuli, vanemi, kollasi, jänesi, elmesi, riidi, 'õuni, 'kärpsi). Neljandaks esineb Manijas a-tüvelistes sõnades e-partitiiv ( 'sukke, 'karve). Viimasena võiks veel arvesse võtta murdepärase, kuid ilmselt ka ühiskeeles tavalise si-partitiivi: üesi, kivisi, 'sokisi, plikasi, 'koisi, pattisi.si-lõipp esi­ neb ka näiteks vormides, nagu põlvikusi, 'kombesi, kalurisi, kus kirjakeeles pole sid-lõpp üldse võimalik. Ilmselt pole need vormid ka ühiskeeles kuigi levinud. Tabelis 3a on ära toodud nende mur- depäraste vormide esinemus eri põlvkondades sugude kaupa. Teiselt poolt on ka huvitav vaadata, kuivõrd tuleb Manija ini­ meste kõnesse selgelt ühiskeelseid (või kiijakeelseid) vorme. Nagu öeldud, ei pruugi muidugi saareelanike kõnepruuk assimileeruda ühiskeelega, vaid näiteks hoopis Pärnumaa koineega, kus esineb juba rohkem ka kirjakeelseid vorme. Siinses analüüsis valisime aga assimilatsiooni jälgimisel aluseks kirjakeele. See oli kõige lihtsam väljapääs, kuna kirjakeele normid on teada. Kiijakeelseteks on ar­ vestatud sellised partitiivi vormid, mida nn vanas õiges Kihnu mur­ rakus ei esinenud (Must 1994). Manijas kasutatakse kirjakeelset zW-partitiivi ('lambaid, 'kindaid, kalureid, umalaid), szW-partitiivi (sigasid, mut tisid, viitasid, niitusid, ja e-partitiivi /-tüvelistest sõnadest ('vii'te, sokke, vil'me, värve). Kirjakeelsete vormide hulk keelejuhtide kõnes näitab seda, kuivõrd on murdekeel sed vormid asendunud P Grigorjev, L. Keevallik, E. Niit, L. Paldre, K. Sak, A. Veismann 37 ühiskeele omadega. Lisaks on Kihnu murrakul ja kirjakeelel veel hulk algselt ühiseid vorme. Kirjakeelsete vormide esinemus on nä­ ha tabelis 3b. Mitmuse osastava kasutus annab juba ootuspärase ja jällegi selge tulemuse. Murdepäraste ja kirjakeelsete vormide esinemus on seotud kõneleja vanusega: murdekeelseid vorme esineb kõige roh­ kem vanemate inimeste kõnes ja kõige vähem noorema põlvkonna kõnes, samas kui kirjakeelseid vorme esineb kõige rohkem noorte ja kõige vähem vanimate keelejuhtide kõnes. Kokku kuuleb mur­ dekeelseid vorme ligi kaks korda sagedamini kui kindlalt kirjakeel­ seid vorme. Eriti huvitavad on soolised erinevused. Kui noored tüdrukud kasutavad valdavalt kirjakeelseid vorme, siis meeste hulgas paista­ vad need põlvkond põlvkonna järel hoopis kaduvat. Samas kasuta­ vad poisid murdepäraseid vorme rohkem kui nende vanaisad. Sel­ les on jällegi aimata kohaliku prestiiži mõju. Ilmselt tunnetavad poisid end rohkem saarele kuuluvana kui tüdrukud ja markeerivad seda ka oma kõnes. Terve eesti keeleühiskonna tasandil võib seda kirjeldada kui keelelist eristumist. On siiski veel üks võimalus, ni­ melt et poisid kuuluvad esialgu veel naiste kõneühiskonda, kuna naised on ju lastega kodus. Naiste keskmise põlvkonna murdepära­ sus ületab noorimate meeste oma. Meie informandid aga käisid juba väljas meestetöödel, merel ja heinamaal. Rühma vanemad esindajad (VN, AU, VS, KS) kuulusid täieõiguslike liikmetena täismeeste seltskonda. Pealegi ei toonud AL, AN ja OE kuuldavale ühtki selgelt murde- ega kirjakeelepärast mitmuse osastava vormi. Seepärast usume, et saadud tulemused peegeldavad soo- ja saare- identiteedi tugevust just nooremate meeste hulgas. Keelekogemus on noorematel meestel ja naistel suhteliselt samane - KS on lõpe­ tanud Paide kutsekooli, VS on elanud mandril. Murdeliste osastavavormide kasutuserinevus oli põlvkondade ja sugude lõikes tähenduslik nivool 0.012. Veelgi erinevam oli kirjakeelsete vormide esinemus, p<0.002 (ANOVA), kusjuures statistiliselt on suurim vahe keskmise ja noorema põlvkonna vahel. D i f t o n g i s t u m i n e Fonoloogia alalt vaadeldi diftongistumist ja vokaalharmooniat. Diftongistumine on hilisareng ja Kihnu murrakule väga iseloomu­ lik. Sellegipoolest on raske määratleda, kuivõrd üldine diftongis­ 38 Kihnu murde assimileerumise mustreid Manilaiul tumine on olnud. Näiteks on Mari Must (1994) loengutes väitnud, et pikk a võib olla Kihnus sõnuti säilinud. Nii võime küll diftongistunud vorme murdepärastena vaadelda, kuid ei saa otsus­ tada, kas praegu pikavokaalilistena esinevad vormid on kunagi ol­ nud diftongilised. Sageli esineb siiski täpselt samadest sõnadest nii pika vokaalil isi kui diftongistunud vorme ja selguse mõttes on siin­ kohal murdepäraseks arvestatud vaid diftongistunud vormid. Pikad madalad vokaalid on Kihnu murrakus üldiselt diftongistunud (mua, kua, suab, uatama, suär' puadiga, piä, riäki, piäle), kusjuures diftongi esikomponent võib olla väga lü­ hike Cuastane, einam.ua, 'suadi). iä asemel võib tänapäeval kuulda ka ia-d. Diftongistunud on ka keskkõrged vokaalid: nuored, luomad, kuõlilaps, "Puotsist; viel, "kiegi, riede, tieb; võerad, võerastel. öö võib lisaks diftongistumisele üe-ks või üö-ks olla ka triftongistunud ("tüesse, 'üese, tüö, süöedud). Pikad kõrged vo­ kaalid on üldiselt säilinud. Diftongilisi vorme võib teatud sõnades siiski esineda. Eelkõige wws-tüübis: kuie, uie, aga ka sõnades nüid, püik, üiame. Tabelis 4 on ära toodud diftongistumise tulemused eri vanus­ tes naistel ja meestel pikkade vokaalide kaupa, st pole eristatud, kas diftong on täpselt ua, uä või oa, uõ või uo, üe või üö. Murde­ liste häälduste hulka on loetud ka üksikud wcte-triftongid. Diftongistunud ää puhul on välja jäetud vormid, mis ka kirjakee­ les on diftongilised (hea, pea, seal, peal). Võib öelda vaid, et nende kõige tavalisem hääldus on ia-line, ka vanematel keelejuhtidel. Siinkohal tuleb ka silmas pidada, et mitte kõik ülejäänud vokaalid pole päris kirjakeelsed. Näiteks esines Manijas ka pikkade vokaali­ de lühenemist (nt koruke, einama). Tabelist 4 on näha juba tuttavad tendentsid. Erinevalt ülalkir­ jeldatud tulemustest on siin nooremate meeste murdelisus keskmi­ se põlvkonna omast madalam. Aga ikkagi ületab see nooremate naiste oma. Vanema põlvkonna mehed tunduvad olevat diftongeerumise osas murdepärasemad kui varem kirjeldatud va­ riaablite puhul, kuid vanemast põlvkonnast on uurimuse selles osas kuulatud vaid TNi, kes juhtus omaealiste hulgas olema kõige mur- depärasem. (See on ka ainus kord, kus põlvkonda kuulub vaid üks keelejuht. Ülejäänud juhtudel on neid alati vähemalt kolm, tavali­ selt veelgi rohkem.) P. Grigorjev, L. Keevallik, E. Niit, L. Paldre, K. Sak, A. Veismann 39 Huvitav on ka märkida, et pika vokaali/diftongi esinemissage­ duse ja murdepärasuse vahel paistab valitsevat seos: mida harve­ mini esinev vokaal/diftong, seda murdepärasem. Diftongistumine oli põlvkondade ja sugude lõikes tähenduslik nivool 0.01 (ANOVA), kuid vanus mängis siin tunduvalt tähtsamat rolli kui sugu. V o k a a l h a r m o o n i a Vastandina diftongistumisele pole vokaalharmoonia puhul muidugi tegemist uusarenguga. Siin võiks murraku assimileerumise korral oodata nähtuse hääbumist nooremates põlvkondades. Meil ei õn­ nestunud aga näha mingit reeglipärast seost vokaalharmoonia esi­ nemise ja kõneleja vanuse ja soo vahel. Vanimal kõnelejal oli see küll järjekindel, teistel tundus sõltuvat olukorrast ja vastaskõnele- jast. Kõige üldisemalt esines veel w-harmooniat (sügüse, 'tükkü, 'pestüd), ä- ja Õ-harmoonia järjekindlus varieerus isikuti (metsäst, sepä, egä, aga elasid, ära, tütar; suurõm, Manõja, 'õudnõ, aga muster, 'lõhe, vahel), ö-harmooniat ei esinenud potentsiaalseltki, st seesuguseid sõnu lindistustes ei esinenud. Mõnel puhul ei ulatu­ nud vokaalharmoonia teisest silbist kaugemale: talvõle, mõnõle. “Ülepingutamist” kuuldus vaid sõnas ülõ, mis on ilmselt tingitud l-i tugevast velariseeritusest. Sageli on vokaalharmoonia kadunud pärisnimedes (Täku'laidus ‘Täkulaiul’ Justam ent (ansambel)) ja ka suhteliselt uutes sõnades, nagu apteegist. K o k k u v õ t e Manija saarel on Kihnu murrak üsna hästi säilinud, eriti vane­ mate ja keskealiste naiste kõnes, kelle suhtlusring on piirdunud põhiliselt Manija ja Kihnuga. Kuigi Manija on olnud muust maail­ mast suhteliselt eraldatud, on siingi tänapäeval näha muutusi mur­ de assimileerumise suunas. Muutuste taganttõukajaks on eelkõige noored naised, kes saarelt ära tahavad kolida ja mandril elatist tee­ nima hakata. Suurem osa nooremast põlvkonnast ongi juba saarelt lahkunud. Võrreldes Kihnuga on Manijal võib-olla olnud mandriga rohkem kontakte nõukogude ajal, kui Manija naised kolhoosis tööl käisid. Praegu aga sõidavad ohtrad paaditäied mandrikülalisi Manijast mööda Kihnu. Niisiis ei pruugi Manija geograafiline lä­ hedus mandriga murde assimileerumisel suurt rolli mängida, 40 Kihnu murde assimileerumise mustreid Manilaiul Manijat ja mandrit lahutav veeriba on reaalsuses osutunud suure­ maks suhtlustõkkeks kui mitmed kilomeetrid veeteed Kihnu. Manija keele uurimusest selgus, et lahus hoitud soorollid saa­ rel kajastuvad ka sealsete inimeste keeles. Noored mehed, kes seostavad oma tulevikku Manija ja kalurikutsega, on oma keeles alalhoidlikumad kui samaealised tüdrukud. Just nooremate meeste keelekasutusest lähtub murdekeele säilimine selle ja järgnevate aastakümnete jooksul Manijal. Samas on ka eluloolised seigad keele säilitamisel olulised, manijalaste keel kajastab nõtkelt isik­ likku biograafiat. Kõikide murdejoonte esinemus on põlvkonniti tähenduslikult erinev nivool 0.000 (chi-ruut). Murdejoonte esinemismustrite vahel statistiliselt tähenduslikke erinevusi ei ole. Keele struktuuri seisukohalt vaadates tundub, et rohkem tead­ vustatud keeleosad on muutustele vastuvõtlikumad. Tabelist 5 sel­ gub, et diftongistumist on säilinud suhteliselt rohkem kui näiteks ning’i. Eituse puhul pole käesolevas uurimuses tõmmatud selget piiri murdeliste ja mittemurdeliste konstruktsioonide vahele, arves­ se on võetud ainult teatud osa kindlalt murdelisi eitusi. Sellepärast ei ole siinkohal päris korrektne võrrelda eituse murdelisust teiste variaablitega. Aga sellegipoolest tundub, et sõnavara ja süntaks muutuvad kiiremini kui morfoloogia ja eriti fonoloogia, mida on raskem teadlikult kontrollida. Ka on teadvustatud keelejoontega kergem manipuleerida, kui vestluses peaks olema vaja kohanduda mõne teise keele variandi kõnelejaga, näiteks keelekogujaga. P Grigorjev, L. Keevallik, E. Niit, L. Paldre, K. Sak, A. Veismann 41 Märkus. Keelemuutuse dünaamika paremaks jälgimiseks on keelejuhtide põlv­ kondadesse jagamisel arvestatud seda, et meeste vanemas põlvkonnas oleks vä­ hemalt 3 informanti. Seega hõlmavad keskmise põlvkonna sünniaastad ainult 20, vanimal põlvkonnal 30 ja noorimal 26 aastat. T abel 1. Sidesõnade esinem us M anija keelejuhtidel. Keele- Sünni­ ja ning ning Sugu ning Põlvkond ning juht aasta (%) (%) (%) TA 1902 3 12 80 LS 1908 2 20 91 ML 1916 90 166 65 N 59 RL 1921 61 27 31 AP 1926 34 40 54 vanem 52 HK 1930 11 19 63 JM 1925 15 2 12 NK 1931 32 0 0 M 7 TN 1931 22 3 12 SA 1932 12 44 79 MN 1933 133 24 15 VA 1938 7 33 83 N 51 SL 1939 34 80 70 LL 1941 81 5 6 SE 1945 6 102 94 EA 1935 50 5 9 keskmine 48 MA 1935 23 0 0 PL 1938 35 17 33 NA 1943 20 79 80 M 42 JL 1944 8 18 69 ES 1946 61 21 26 AS 1951 1 6 86 EN 1957 58 0 0 KN 1976 2 0 0 N 0 KI 1977 13 0 0 EL 1983 7 0 0 VN 1958 4 9 69 AU 1963 13 42 76 noorem 33 VS 1976 1 1 50 KS 1977 8 11 58 M 55 AL 1977 7 9 56 AN 1981 3 1 25 OE 1981 0 0 0 OL 1982 27 4 13 6 42 Kihnu murde assimileerumise mustreid Manilaiul Tabel 2. Murdelised eitused Manija elanike kõnes. Murdelised eitused c «O 3 as. ■? * N 459 29 23 25 24 61 4 1 8 6 5 1 187 41 M 129 1 5 3 0 2 0 0 2 1 4 0 18 14 9C3 N 489 29 24 39 28 33 1 3 6 3 1 0 167 34 £ 25 M 435 11 10 13 17 8 3 1 0 1 2 0 66 15 F N 64 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 oo Ö 18 Z M 241 10 7 10 16 8 0 2 2 1 0 0 56 23 K 1817 80 69 90 85 112 8 7 18 12 12 1 494 Tabel 3a. Mitmuse osastav Manija elanikel. Murdevormid. Põlv­ Su­ Vorme Murdelised mitmuse osastava vormid Murde­ kond gu kokku -a -u -e -i' -si Kokku vormide % % põlvkonnas Va­ N 146 14 20 0 11 22 67 46 nem M 4131 0 0 0 1 5 6 19 Kesk­ N 184 7 7 0 10 36 60 33 mine M 81 6 6 1 4 5 3122 27 Noo­ N 34 0 0 0 0 2 2 6 rem M 87 4 1 0 3 11 1719 22 Põlvkond Sugu Eitusi kokku mitte pole mitte ei mitte ei pole Tüvi enam ühti Kokku % põlvkonnas P. Grigorjev, L. Keevallik, E. Niit, L. Paldre, K. Sak, A. Veismann 43 Tabel 3b. Mitmuse osastav Manija elanikel. Kirjakeelsed vormid. Põlvkond Sugu Vorme Kirjakeelsed mitmuse osastava vormid Kirjak, kokku vormide % -id -sid -e Kokku % põlvkonnas N 146 0 3 7 10 7 Vanem 11 M 31 5 0 5 10 32 N 184 15 0 14 29 16 Keskmine 17 M 81 8 0 7 15 19 N 34 4 3 7 14 41 Noorem 20 M 87 4 1 5 10 11 Tabel 4. Diftongistumine Manija elanikel. Põlvkond Dift Su­ Dift Vokaalide/diftongide kaupa (%) (%) gu (%) aa/ua, ee/ie oo/uo, öö/üö, ää/iä, õõ/õe oa,uä uõ üe ia N 80 77 80 79 93 90 100 Vanem r \ M 47 38 43 52 50 83 100 N 69 61 67 65 94 87 92 Keskmine 67 M 47 39 57 44 39 50 75 N 31 21 23 46 18 33 100 Noorem -n M 35 27 33 45 38 50 0 Esinemusi kokku 2465 981 604 518 179 174 39 Dift (%) 61 55 59 59 67 77 87 Tabel 5. Murdejoonte osakaal põlvkondade lõikes. Põlv­ Diftongistumine Mitmuse osastav Eitus Sidesõnad kond Mur Kok­ % Mur­ Kok­ % Mur­ Kok­ % Mur­ Kok­ % del. ku del. ku del. ku del. ku V 585 798 73 73 177 41 205 588 30 289 559 52 K 778 1258 62 82 265 31 233 924 28 434 905 48 N 146 440 33 21 121 17 56 305 18 68 204 33 Kokku 1509 2496 60 176 563 31 494 1817 27 791 1668 47 6* 44 Kihnu murde assimileerumise mustreid Manilaiul K ir j a n d u s M alm berg, A. & N ordberg, B. 1994, Language Use in Rural and Urban Settings. - B. Nordberg (ed.), The Sociolinguistics of Urbanization: The Case of Nordic Countries, Berlin, New York, Walter de Gruyter. Milroy, J. 1992, Language Variation and Change. On the Historical Socio­ linguistics of English, Oxford UK, Cambridge USA, Blackwell. M ust, M. 1994, Loengud Kihnu murrakust. Käsikiri. Saar, T. 1934, Ülevaade Kihnu verbist. Käsikiri EKI murdesektoris (KT 184). Sang, J . 1975, Eitus Kihnu murrakus. - Keel ja Kirjandus nr 3, lk 155-162. Trudgill, P. 1986, Dialects in Contact. Oxford, New York, Basil Blackwell. E e s t i k e e l e s o t s i o p e r i o o d i d . ÜLDPILT Tiit Hennoste 1. Sissejuhatus Käesolev artikkel annab deskriptiivse ülevaate eesti ala keeleelu sotsiaalperioodidest. Artikli esimeses osas esitame sotsioperioodide aluseks olevad tunnused ning mõned lisaseletused nende juurde. Järgnevates osades iseloomustame lühidalt iga sotsioperioodi. Artikli aluseks on 1996. aasta Emakeele Seltsi J. V Veski päeval peetud ettekanne, mida on täiendatud ja täpsustatud. 2. Keeleliste sotsioperioodide põhitunnused Eesti keeleajaloo sotsioperioodideks jaotamise eelduseks on lihtne põhimõte: eri aegadel eksisteerivad ühiskonnas erinevad keelesi­ tuatsioonid, milles funktsioneerivad erinevad allkeeled, mida kan­ navad erinevad sotsiaalsed kihid ning millel on erinevad sotsiaal­ sed funktsioonid. Seega huvitavad meid sotsioperioodide eristamisel eri allkee­ led, erinevad sotsiaalsed kihid, keelte erinevad sotsiaalsed funkt­ sioonid ja nendega seotud keelelised registrid. Käesolevas artiklis tegeleme ainult põhiliste, suurte perioodi­ de/kihtide/registritega Eesti aladel on vähemalt alates 13. sajan­ dist pidevalt elanud mitmekeelne elanikkond. Selle saab jagada kahte rühma: põhirahvad ja põhikeeled ning pisiminoriteedid ja kõrvalkeeled. Põhikeelteks on olnud eesti, saksa, rootsi, vene ja ladina keelde. Pisikeeled jäävad sellest arutlusest välja. Need kol­ lektiivid on elanud kas eraldi kogukondadena ja mõjutanud ainult lähinaabreid (nagu rannarootslased) või kõnelnud ise suuremaid keeli (nagu nõukogude aja paljud eri rahvused vene keelt). Teiseks, kuna Eestimaal on elanud pikka aega koos mitmeid eri rahvaid, siis on oluline ka teiste keelte oskus ja kasutus, eelkõi­ ge saksaeesti allkeele kasutus. Kuna eri aegadel on eri keeled ja rahvad olnud ühiskonnas juhtival positsioonil, siis on meile oluline jaotus juhtiv keel / muud keeled. 46 Eesti keele sotsioperioodid. Üldpilt Eri keeled jagunevad seesmiselt allkeelteks. Neid on mitut tüüpi. Meile on olulised kohamurded ja registrid (situatiivselt mää­ ratud erinevate funktsioonidega allkeeled, vt nt Montgomery 1995). Eelkõige huvitab meid eesti keele registry aotus, muudest keeltest puudutame põgusalt ainult saksa keele registreid Eesti­ maal. Eesti keele registryaotuse loomiseks on olulised järgmised jaotusalused: ♦ suuline / poolkiijalik / kirjalik kasutus; ♦ avalik / argine kasutus; ♦ vaimulik / ilmalik kasutus; ♦ tarbekasutus / kiijanduskasutus; ♦ spontaanne / redigeeritud kasutus. Muud, eelkõige kitsamad jaotused (dialoog / monoloog, eriregist- rid) meid siinkohal ei huvita. Territoriaalne jaotus on meile väheoluline. Tähtsad on ainult murderühmad ja põhimurded, mis võivad olla keelesituatsioonis erineva sotsiaalse staatusega. Teiseks on oluline eristada linna- ja maamurdeid. Saksa keele jaoks on meile oluline murdejaotus alamsaksa-ülemsaksa keel, mis on seostunud avaliku elu ja argielu keelekasutusega. Eelnevat arvesse võttes saame tuua välja järgmised eesti keele sotsiosituatsioonide / sotsioperioodide põhitunnused: ♦ juhtkeel või põhikeel Eesti ühiskonnas antud perioodil (eesti, saksa, vene); ♦ teised olulised keeled Eesti ühiskonnas antud perioodil (eesti, saksa, vene, ladina, rootsi); ♦ eesti keele eri registrite olemasolu ja kasutus. Siin on olulised kolm registrijaotust: ♦ vaimulik / ilmalik; ♦ suuline / poolkirjalik / kirjalik; ♦ avalik / argine. ♦ territoriaalne keeleline jaotus: ♦ kohamurded; ♦ maa- ja linnamurded. ♦ eeltoodud keelte kasutajad. Siin on tähtis ainult üks jaotus: ♦ sakslaste eesti / eestlaste eesti keel. Muid võimalikke situatiivseid tunnuseid pole käesolevas üsna jä ­ medas periodiseeringus arvesse võetud. Tiit Hennoste 47 Lisaks eeltoodud alustele on periodiseerimisel olulised olnud mitmed teoreetilised postulaadid. Esiteks, piirid keele sotsioperioodide vahel on mõnikord jär­ sud (sõjad, revolutsioonid jms), enamasti aga laugjad. Perioodid on seega tsentri-perifeeria põhimõttel esitatavad. Perioodide servadele on omased pikad üleminelcuaj astud, kui situatsioon muutub tun- nushaaval. Teiseks, siinkirjutajale on olnud oluliseks metafooriks avaneva veekraani metafoor. Selle põhjal tuleb meil lahus hoida tilkumispe- rioodid ja voolamisperioodid. Esimene neist on tavaliselt üksikute tekstide periood ja teine on pideva tekstivoo periood. Keelelised uuenemisprotsessid paistavad kulgevat enamasti ühe ja sama mu­ deli järgi. Alguses on aeglane muutumine, mis ühel hetkel viib kii­ re pöördeni. Seega on tegu üleminekuga tilkadelt pidevale voole. Allkeele või registri väljakujunemine algab vaikselt tilkade perioo­ dil ja ta kujuneb tegelikult välja pideva voo perioodil või ülemine­ kuajal (loomulikult muutub allkeel ka hiljem). Oluline on vahe mingi allkeele aktiivsete ja passiivsete kand­ jate vahel. Allkeelt kujundavad aktiivsed kandjad, kuid nad võivad arvestada passiivseid kasutajaid. Aktiivsed allkeele või registri kandjad on need, kes toodavad vastava allkeele tekste, passiivsed kandjad on tekstide vastuvõtjad (sellega pole tahetud väita, et nt lugemine on passiivne protsess). Lisaks neile on situatsioonis või­ malikud ka muude keeleliste rollide täitjad, kuid neid me siin ei vaja (vt nende kohta Goffmann 1981). Oluline on vahe registri väljakujunemise ja väljakujundamise vahel. Esimene on ebateadlik protsess, mis lähtub funktsionaalsu­ sest (ülesannetest, mida keel täidab ühiskonnas), ja teine teadvus­ tatud ja süstemaatiline protsess, mis lähtub eesmärkidest (teadvus­ tatud funktsioonidest) ja ideaalidest. Samuti on vahe selle vahel, kas allkeelt tunnustatakse omade reeglite ja omade funktsioonidega allkeelena või peetakse teda mingi teise allkeele vigaseks või ebakorrektseks variandiks (nagu nt 17 sajandi eesti murded sakslaste jaoks või eesti argikeel nõu­ kogude ajal). Eri allkeeli hinnatakse ühiskonnas erinevalt. See tekitab hie­ rarhiad. Eri ühiskonnarühmade jaoks võivad aga hierarhiad olla erinevad. Tavaliselt tehakse sotsiolingvistikas hierarhiad, arvesta­ des ühiskonnakihtide hierarhiaid (aadel-talupoeg, kapitalist—tööli­ 48 Eesti keele s o t s i o p e r i o o d i d . Ü l d p i l t ne) ning eri allkeelte ühiskondlikke funktsioone (avalik funktsioon on kõrgem kui argine, kirjakeel kõrgem kui murre või argikeel, võimukeel kõrgem kui vaimukeel, infokeel kõrgem kui suhtlus­ keel, institutsionaalne keel kõrgem kui erasuhtluse keel jne). Meile on oluline teha vahet ametliku / riikliku ja rühmasisese hierarhia vahel, kuna eesti keele ajaloos on need mõnikord erinevad olnud (nt ametlik hierarhia 19. sajandi lõpus, mille tipus oli vene keel ja eesti ning saksa keelekollektiivide sisemised hierarhiad, mille tipus ei olnud vene keel). 3. Eesti keele sotsioperioodid Eesti ala keelelise sotsioajaloo võib jaotada üheksasse perioodi. Need on järgmised: 1. Kuni 13. sajandini 2. 13.-16. sajandini 3. 16/17 sajandist kuni 18. sajandi alguseni 4. 18. sajandi algusest kuni 1860. aastateni 5. 1860.-70. aastad 6. 1880. aastatest kuni aastateni 1914/20 7 Aastad 1914/20-1940/44 8. Aastatest 1940/44 kuni 1980. aastate lõpuni 9. 1980. aastate lõpust alates Nende perioodide sees võime omakorda eristada allperioode. Vii­ maseid me käesolevas artiklis ei käsitle. Üksnes mõnel olulisel ju­ hul viitame võimalikele perioodisisestele rajajoontele. 3.1. Esimene periood: kuni 13. sajandini Eesti keele 1. sotsioperiood kestab umbes meie ajaarvamise algu­ sest kuni 13. sajandi alguseni. Selle algusaeg on üsna tinglik. Olu­ liseks määrajaks on see, et umbes sellesse aega paigutavad mitmed uurijad eesti murrete väljakujunemise aja. Perioodi lõpuks on sak­ sa. rootsi ja taani vallutused ja eesti ala langemine lõpuks sakslaste ülemvõimu alla 13. sajandi alguses. Sel perioodil on eesti alal keskseteks ja ilmselt ainsateks ela­ nikeks eestlased (kuigi see termin pole tolle aja kohta päris kor­ rektne) ning keskseteks ja ainsateks keelteks eesti suulised murded Need murded on jaotatavad kolme murderühma: kirderühm, põhja- rühm ja lõunarühm, mis omavahel küllalt palju erinesid. Kõik Tiit Hennoste 49 rühmad jagunesid ilmselt ka seesmiselt territoriaalseteks alamur- reteks (vt Raun, Saareste 1965). Meile on oluline see, et murded pidid jagunema vähemalt ka­ heks registrirühmaks: avalikud registrid ja argiregistrid. Avalikud registrid omakorda pidid jagunema vähemalt kaheks: profaansed ja sakraalsed registrid. Profaansed registrid omakorda olid ilmselt jaotunud kaheks: tänapäeva terminitega öeldes folkloor (laulusõ­ nad, jutud jms) ning asjaajamine (lepingud, avalikud koosolekud jms). Tolle aja murrete kohta pole küll mingeid keelelisi näiteid, kuid ühiskonna funktsioneerimiseks pidid registrierinevused ole­ mas olema. Kõigi registrite puhul oli kindlasti olemas nendele omane erileksika. Ja igal juhul pidid registrid erinema oma süntak­ silt, mis suulises suhtluses on määratud eelkõige keelekasutuse spontaansuse ja dialoogilisuse astmega ning suhtluse erinevate põ­ hifunktsioonidega. Kui argisuhtlus on ülivaldavalt spontaanne dialoog, siis nt religioossed tekstid ja rahvaluule on enamasti ette­ valmistatud/päheõpitud monoloogid. Argisuhtluses on oluliseks eesmärgiks suhtlemine ise, asjaajamises informeerimine, religioo­ nis ja kirjanduses aga mõjutamine (vt praeguse aja kõne ja kirja erijoonte kohta Biber 1988; Chafe 1982). 3.2. Teine periood: 13. sajandi algusest kuni 16.-17. sajandini. Eesti keele 2. sotsioperiood kestab 13. sajandi algusest kuni 16. sajandini. Selle alguseks on alamsaksakeelsete kolonistide asumine pidevalt Eestisse ja tõusmine ülemkihiks. Perioodi lõpuks on kolm olulist ühiskonnaelu muutust, mis ka keelega seostuvad: luterliku kultuurimudeli võidulepääs, eesti ala minek Rootsi alla ja ülemsaksa keele domineerimatõus avalikus elus. Sel perioodil on Eesti ala keskseteks keelekollektiivideks ees­ ti- ja alamsaksakeelsed rahvad. Sealjuures on põhimõtteks, et sei­ sus määrab keele: kõrgemad seisused on saksakeelsed ja madala­ mad eestikeelsed. Saksakeelseks muutuvad ka need vähesed eesti ülikupered, kes kõrgkihti tõusevad. Seega toimub eesti murrete asendis oluline muutus: neist saab tekkivas seisuseühiskonnas ma­ dalama positsiooniga sotsiolekt (seisuseühiskond püsib Eesti alal järgmised seitse sajandit ja hakkab lagunema alles \9. sajandi lõ- pus). 7 50 Eesti keele sotsioperioodid. Üldpilt Kuna valitseb katoliku kultuur, siis on hariduse, asjaajamise ja vaimulikuks keeleks osaliselt või ainult (vulgaarladina keel. Nagu mujal Euroopas on ka Eestis põhiosa rahvast kirjaoska­ matu (emakeelest olenemata). Saksa ja ladina keele piires on tegu poolkirjaliku keele- ja kultuurisituatsiooniga: ühiskonnas olulised tekstid (seadused, teoloogilised traktaadid, ajaloosündmuste kroo­ nikad jms) fikseeritakse küll kirjalikult, kuid neid loetakse suure­ male osale rahvast ette (jutlused ja palved kirikus, kroonikate ette­ lugemine rüütliordude söömalauas, avalikud teated jne). Eestikeel­ ne kultuur on suuline. Sel perioodil algavad pikka aega kestvad muutused senistes eesti keele registrites. Nende muutuste taga on nii muudatused eestlaste ühiskondlikus elus kui ka keelesiseste muutuste mõju. Kuna eesti omausund hakkab taanduma, siis hakkab koos sel­ lega taanduma ka sakraalne osa avalikust registrist. Kuid suur hulk ajalooinfot väidab, et see taandumine on väga aeglane ja sel pe­ rioodil väike. Eestlased jäävad kogu katoliku ajaks ikkagi poolpa- ganateks. Eesti keele avalik-profaanse registrirühma areng läheb kahes suunas. Rahvaluuleregister kestab edasi ja saavutab just sel perioodil oma suure õitsengu (väidetavalt on just sellest ajast pärit väga suur osa rahvalaule). Asjaajamisregister hakkab ilmselt taan­ duma, sest sel perioodil hääbub eestlaste oma riiklik elu ning eest­ lased pärisorjastatakse. Läbi kogu selle perioodi toimuvad eesti murretes alamsaksa keele mõjul nii suured muutused grammatikas ja leksikas, et tavali­ selt kõneldakse enne seda vanaeesti keelest ja peale seda uuseesti keelest või seotakse just see keeleperiood eesti keele väljakujune- misega (vt nt Rätsep 1989). Nende muutuste tulemused mõjutavad erinevaid keeleregistreid erinevalt. Meil on võimalik üsna tõekindlalt hüpoteesida, et leksikaalsed uuendused tulid sisse eelkõige argiregistrisse ning ehk ka profaan­ sesse asjaajamiskeelde, kuid ilmselt ülivähe konservatiivsetesse rahvaluule- ning usundikeeltesse. Sama võib öelda grammatika kohta, mille uuendused mõjutasid väga vähe igasuguste vormelite­ ga küllastatud religioosset registrit ning rahvalaulu, mille süntaksi ja osalt ka morfoloogia võimalused määrab oluliselt värsivorm. Seega just sel perioodil tekib aegamisi vahe rahvalaulukeele ja ar- giregistrite vahele nii leksikas kui grammatikas (vt rahvaluulekeele ülevaateid, Peegel 1974). Tiit Hennoste 51 Väga väike osa rahvast on kaks- või kolmkeelne (saksastuvad eesti ülikud, sakslaste teenrid, mungad). Teatud osa rahvast oskab mingil määral teist keelt (linnade käsitööliskond ja mõisate tööju­ hid). Ilmselt kujuneb olukord, kus kõrgemad kihid oskavad alama rahva keelt enam kui vastupidi. Ladina keelt oskavad ilmselt väga vähesed Eesti elanikud. Nagu mujalgi Euroopas on ka Eestis maa­ kohad valdavalt ükskeelsed ja linnad mitmekeelsed. 3.3. Kolmas periood: 16. -17. sajandist kuni 18. sajandi alguseni Eesti keele 3. sotsioperiood algab 16. sajandi keskpaigast/ 17. sajandi algusest ja kestab kuni 18. sajandi alguseni. Selle perioodi alguspiiriks on mitu olulist kultuurimuutust. Esiteks, valitsema pääseb luterlik kultuurimudel, mis toob kaasa eestikeelsete kirjalike tekstide tekkimise ja esmase leviku ning ahendab oluliselt ladina keele osa ühiskonnas. Teiseks, seoses Eesti ala minekuga Rootsi riigi alla tuleb saksa keele kõrvale ametlike situatsioonide keeleks rootsi keel. Kolmandaks, eesti sakslaste keeles tuleb kasutusele kaks murret: ülemsaksa keel saab laialt võttes avaliku elu registriks (asjaajamise keeleks ja vaimuli­ kuks keeleks) ja alamsaksa murre jääb argiregistriks. Selle perioodi lõpuks on Eesti ala minek Vene tsaaririigi koos­ seisu 18. sajandi alguses ja Piibli ilmumine 1739. aastal. Läbi kogu selle perioodi jääb püsima seisuseühiskond ja kõr­ gema seisuse keeleks on saksa keel. Kuna avalik register on kõr­ gem kui argiregister, siis saab juhtiva keele staatuse ühiskonnas ülemsaksa murre. Eesti keele asend keelte hierarhias jääb endiselt kõige madalamaks (eriti hästi markeerib seda hierarhiat mõistepaar Deutsch ja Undeutsch). Rootsi keele asend sellel skaalal jääb eba­ määraseks, ilmselt saksa ja eesti keele vahele. Eesti keeles toimub sel perioodil oluline sotsiolingvistiline muutus: eesti keeles tekib ja kujuneb välja esimene kirjalik regis­ ter, saksaeestikeelne vaimulik register. (Ilmalikud kirjalikud regist­ rid jäävad sel perioodil välja kujunemata, üksnes väga vähe levinud üksiktekstide tasemele, nagu 17 sajandi juhuluule ja mõned sõja- väemäärustikud.) Vaimulikku registrit loovad ja kasutavad aktiivselt ainult saksa pastorid. Muudele ühiskonnakihtidele on see ainult passiivne ja kuuldeline register, mida nad kuulevad eelkõige eestikeelsetel jut­ 7* 52 Eesti keele sotsioperioodid. Üldpilt lustel kirikus. Seega, rangelt võttes on ka selle registri puhul tegu mitte kirjaliku, vaid poolkirjaliku registriga. Põhiosa selle registri tekstidest on tõlkelised, olgu tegu luteri usu kanooniliste tekstide tõlgetega või jutlustega, mis ilmselt on valdavalt kirjutatud või mõeldud läbi saksa keeles ja tõlgitud eesti keelde. See register te­ kib paralleelselt kahes allkeeles: põhjaeesti ja lõunaeesti keeles. Vaimuliku registri kujunemisel on eristatavad kaks allperioodi: üksiktekstide (ehk tilkumise) periood 16. sajandil ja väljakujune­ mine (ehk voolamise aeg) 17. sajandil. Registri lõplik kanonisee- rimine / normeerimine toimub perioodi lõpuks Piibli avaldamisega põhjaeesti keeles 1739. Eesti omakultuur on endiselt suuline ja eestlased ise ka kirja­ oskamatud. Eestikeelne algharidus tekib alles selle perioodi lõpu­ osas Forseliuse seminari ja seal õppinud külakoolmeistrite kaudu. Praktiliselt tähendab see mõnede eestikeelsete haridustekstide levi­ kut ja seda, et perioodi lõpuks on ca 10% eestlastest kirjaoskajad (kuigi võib eeldada, et tihti on tegu nagu hiljemgi pseudokirjaosku- sega). Eesti rahvaluulekeeles on selleks ajaks eraldunud täiesti eraldi seisvaks allregistriks regilaulukeel. 17. sajandiks on eelmist pe­ rioodi iseloomustanud keelemuutused põhilistelt lõppenud. Suur osa neist ei jõua rahvaluule kanoniseerunud keeletarvitusse ega sobi regivärsi kanoniseerunud vormiga. Muudes eesti keele avali­ kes suulistes registrites (asjaajamine, usund) jätkub registri taan­ dumine. Kakskeelsuses / teise keele oskuses toimub sel perioodil oluli­ ne muutus: sakslaste (ka rootslaste) seas tekib väike, kuid oluline kakskeelne rühm, luteriusu vaimulikud. Nad kasutavad saksaeesti keelt, mis toetub kasutaja elukoha murretele ning saksa / ladina kirjalikele mallidele või ideaalidele. Need inimesed peavad eesti murdeid lohakaks ja valeks kõnelemisviisiks. Seega tekib esimest korda ka keeleideaal ja teadlik eesti keele arendus vaimulikus kee­ les (keelearenduse kohta vt Tauli 1938). Linnad, kus elab ca 5% rahvastikust, on mitmekeelsed, maakohad ülivaldavalt ükskeelsed. 3.4. Neljas periood: 18. sajandi algusest 1860. aastateni Eesti keele 4. sotsioperiood algab 18. sajandi algusest ja kestab kuni 19. sajandi keskpaigani, rahvusliku ärkamiseni. Tiit Hennoste 53 Oluline poliitiline muutus selle perioodi algul on rootsi võimu asendumine vene võimuga. Eesti saab ja jääb kuni 1918. aastani Vene impeeriumi osaks. Kuid see muutus ei too sel perioodil kaasa mingeid olulisi murranguid eesti ala ühiskonnakorralduses. Endine seisuseühiskond säilib. Säilib luterlik kultuur ja kujuneb Balti eri­ kord, mis tagab sakslastele endised õigused, sealhulgas keeleõigu­ sed avalikes registrites (See olukord muutub alles ülejärgmisel pe­ rioodil, kui algab esimene venestamine). Seega: nii saksa keele kui ka eesti keele asend püsib samasugusena kui eelmisel perioodil. Rootsi keel kaob kasutusest ja kasutusele tuleb vene keel, kuid temal pole sel perioodil Eesti ala keele-elus mingit rolli. Ta on pi­ gem minoriteedikeele positsioonis. Ladina keel on valdavalt avalikust elust kadunud. Teda kasu­ tatakse üksnes dissertatsioonide keelena ülikoolis. Õpetuskeeleks hariduse kõrgematel astmetel on saksa keel, madalamatel astmetel eestlastele ka eesti keel. Avalikus elus püsib ülemsaksa keel, täpsemalt selle baltisaksa variant. Argielus taandub alamsaksa keel aegamisi, kuid püsib siis­ ki argisuhtluse keelena edasi. Eesti keele areng sel perioodil on jaotatav kaheks suureks osaks: eestlaste eesti keel ja sakslaste eesti keel. Teiseks suureks jaotusaluseks on muutused sakraalses ja profaanses eesti keeles, eelkõige nende kirjalikes allregistrites. Saksaeesti keele vaimulik register on kujunenud välja oma standardvormis selle perioodi alguseks. Käesoleval perioodil on selle püsimise aeg. Suureneb registri originaaltekstide arv, kuid tõlge jääb endiselt keskseks teksti vormiks. Endiselt on kõrvuti olemas tallinna ja tartu keel, kuid tartu keele mõju on vähenemas ning väheneb üha, eriti peale 19. sajandi alguse keelevaidlusi (nen­ de kohta vt Laanekask 1992). Eestlased saavad sellest registrist endiselt osa eelkõige pas­ siivselt ja kuuldeliselt. Siiski on oluline, et kuulamise kõrvale tõu­ seb järjest enam lugemine ehk kirjalik passiivne registrikasutus, kuna lugemisoskus saab üha üldisemaks. Laialt levivad Piibel ning kiriklik “Käsi- ja koduraamat” Siiski on vaja rõhutada, et kuna lugemisoskus jääb tihti pseudolugemisoskuseks (st tekstide poolel­ di päheõppimiseks), siis oleks täpsem kõnelda pseudokirjalikust registrist. Samuti hakkavad üksikud eestlased 18. sajandi lõpupoole ise tõlkima või kirjutama eestikeelseid vaimulikke tekste (vennas- 54 Eesti keele so ts io p er io o d id . Ü ldp ilt tekoguduste materjalid). Need jäävad üksikuteks, ajutisteks ja kit­ sastes piirides levivateks ning neist ei kujune tegelikult uue registri algust. Selle perioodi teiseks oluliseks muutuseks on profaanse kirja­ liku registri algete (tilkumisperioodi) kujunemine eesti keelde 18 - 19. sajandi vahetuse paiku. Kõigepealt tulevad käibesse sakslaste tehtud / tõlgitud / mugandatud eestikeelsed ilmalikud kirjalikud tekstid, mis on määratud eestlastele (kalender, õpetlikud juturaa­ matud). 19. sajandi alguses tulevad kultuuri esimesed haritud eest­ lased, kes kirjutavad üksikuid eestikeelseid ilmalikke tekste, mis aga on määratud pigem sakslastele (Masing, Kristjan Jaak Peter­ son). Alles peale seda tulevad esimesed eestlaste tehtud ilmalikud tekstid eestlastele (varane Kreutzwald jt). Kõiki neid tekste on nii tallinna- kui tartukeelseid. Saksaeesti keelt kasutatakse ka talurahvakoolides ja veidi as­ jaajamises, eriti peale pärisorjuse kaotamist 19. sajandi teisel küm­ nendil. Eesti omakultuur on endiselt põhiosas suuline, kuid siin toi­ mub hulk väikesi muutusi. Arhailine regilauluregister hakkab 18. sajandil hääbuma. Ta muutub üha enam passiivseks ning jääb üha enam vanemate põlv­ kondade registriks. Selle asemele hakkab tulema, eriti 19. sajandi algusest, riimiline laul, mille keel ei erine põhimõtteliselt oma aja eesti keele muudest avalikest registritest. Samuti muutub väga marginaalseks rahvausundiline register. Mõlemal juhul on oluli­ seks mõjutajaks vennastekogudused, kes esimest korda muudavad, osa eestlastest enam-vähem kristlasteks. Kakskeelsuses toimub muutus selles osas, et eestlaste hulgas kasvab saksa keele oskajate hulk ning ilmselt ka kakskeelsete hulk Sama toimub ilmselt ka sakslaste hulgas. Sakslaste seas hakkab tekkima arusaam, et eesti keel on omaette seaduste järgi elav oma­ ette keel, mitte lohakas või vale kõnelemisviis. Seegi arusaam tuleb sajandivahetuse ümber, ja on ehk seotud ka võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tekkega. Ka tõusevad sajandivahetusel, eelkõige Rosenplänteri eestvõttel väga oluliseks keelevaidlused ja eesti kir­ jakeele ümber keerlevad probleemid (vt Laanekask 1992). Kokkuvõttes iseloomustab seda perioodi hulk aeglasi ja üksik­ nähtuste tasemele jäänud muutusi. See on eestlaste eurooplaseks Tiit Hennoste 55 saamise tilkumise periood, mil luuakse eeldused järgmise perioodi suureks hüppeks (vt Hennoste 1988). Oluline on ka, et selle perioodi kirjalikud tekstid on tüüpilise kakskeelse ühiskonna tekstid. Siin esineb kõikvõimalikke kombi­ natsioone kirjutaja emakeele, kirjutamiskeele ning adressaadi ja tema emakeele vahel. See on periood, mil on lahti paljud erinevad võimalused eesti ala kultuuri ja keele edasiseks arenguks. Samas on selles perioodis sajandivahetuse ümber üks teravam murdekoht. Siiski ei näe ma põhjust perioodi kaheks jagada, sest sotsioloogili­ ses keelesituatsioonis põhimõttelist muutust ei ole. 3.5. Viies periood: 19. sajandi 60.-70. aastad Eesti keele 5. sotsioperiood algab 1860. aastatel ning kestab üksnes paarkümmend aastat, kuni venestamise alguseni 80-ndatel. See on rahvusliku ärkamise aeg, analoogiline muude Kesk-ja Ida-Euroopa maade ärkamisaegadega. Sel perioodil püsivad eelmiste perioodide poliitilised ja ma­ janduslikud taustamõjurid. Püsib Vene tsaarivõim ja seisuseühis- kond (kuigi seisusepiiride ületamine hakkab muutuma veidi ker­ gemaks). Samuti säilib luterlik kultuur, kuigi perioodi jooksul toi­ mub suure osa rahva üleminek ortodoksi usku (ja tihti ka tagasitu­ lek). Samal ajal toimub sel perioodil eestlaste seas plahvatuslik kultuuri- ja keelemurrang, mis eelmise perioodi tilkumisest tekitab uut tüüpi tekstivoolu, milles realiseerub üks alternatiiv eelmise pe­ rioodi võimaluste paljusest. Vaatleme seda murrangut keelte kau­ pa. Saksa keele seisund on ühiskonnas endiselt kõrgeim ja püsib seisuste ning keele seotus. Ülemsaksa keel püsib avalikes registri­ tes: asjaajamises, kõrgemas hariduses, teaduses. Alamsaksa keel on kaotanud oma rolli. Selle asemele on tulnud baltisaksa keel oma eesti keelest mõjutatud erijoontega. Vene keele seisund on endiselt ebamäärane ja keelesituatsioonile tal mingit mõju ei ole. Põhilised ja väga olulised muutused toimuvad sel perioodil eesti keeles. Esiteks, sel perioodil kaotab oma tähtsuse saksaeesti keel. Sakslased jäävad eestikeelsete tekstide loojatena ja eesti keele arendajatena kõrvaliseks. Keskseteks saavad haritud eestlased ise. Selle taustal on eestikeelse kultuurielu väljakujunemine, eestlaste 56 Eesti keele sotsioperioodid. Üldpilt oma rahvuse tunde tekkimine, eestikeelse kirjaliku kultuuri välja­ kujunemine pideva kultuurina. Saksaeesti keel säilib ainult vaimuliku allkeelena. Seega ei jõudnud saksaeesti ilmalik register pidevaks tekstivooks kujuneda­ gi. Ta jäi eelmise perioodi üksiktekstide tasemele. Veel vähem jõu­ dis kujuneda lõunaeestikeelne ilmalik register. Samas kaotab vai­ mulik register eesti kultuuris oma senise juhtiva positsiooni ja keskseks tõuseb ilmalik kultuur (ajalehed, ilukiijandus jms). Lõu­ naeesti keel kaotab oma positsioonid täielikult. Ta säilib veel veidi vaimuliku keelena ja algkoolikeelena. Seega tuleb meil edaspidi kõnelda põhjaeestikeelsest kirjalikust registrirühmast, mida loovad ja arendavad eestlased ise ja mis on eelkõige ilmalik. Haritud eestlaste hulk suureneb, samuti muutub mitmekesise­ maks eestlaste sotsiaalne struktuur: tuleb juurde uute sotsiaalsete rühmade algmeid (ajakirjanikud / literaadid, kirjanikud, poliitikud, taluperemehed, maatöölised jms). Need pole siiski veel sotsiaalsed rühmad, vaid üksikud inimesed. Endiselt on tavaline, et haridust saanud ja linna siirdunud eestlasest saab saksa keelt kõnelev inimene. Samuti saksastuvad tüüpiliselt esimese põlve eesti haritlaste lapsed. Eesti keel ei ole tolle aja rahvajuhtide argikeel. See on nende lapsepõlvekeel, st emakeel, kuid haridusega koos taandub see argielus teiseks kee­ leks. Kodukeel on tavaliselt saksa keel. Samal ajal saab eesti keel nende avaliku elu keeleks, nii vaimulikus kui ilmalikus elus. Seega tekivad kummalised inimesed, kes on kakskeelsed, kusjuures nen­ de emakeel on neil täiskasvanuna üks avalike situatsioonide keeli ning hariduse keel on saanud argikeeleks. Seega on nende eesti keel omamoodi pühapäeva eesti keel. Keskseks selle perioodi keelemuutuseks on põhjaeestikeelse ilmaliku kirjaliku eelregistri väljakujunemine. Selle registri looja­ teks ja kandjateks on haritud eestlased ise. Eelregister tähendab, et eri valdkondade, eri situatsioonide keelekasutus on omavahel suh­ teliselt samane ning samal ajal samane suulise keelekasutusega (kasutatakse palju dialoogi võtteid, argist sõnavara jms). Lisaks on sel registril palju jooni, mis on laenatud sakraalsest saksaeesti re­ gistrist. Oluline on ka rõhutada, et see eelregister on kasutusel ainult osas( kultuurivaldkondades (ilukirjandus, populaarteadus, ajakirjandus). Osa valdkondi jääb endiselt saksakeelseks või ük­ Tiit Hennoste 57 siktekstide tasemele (teadus, kõrgharidus). Suur osa ilmaliku re­ gistri tekstidest on tõlked või mugandused. Eestlaste kirjaoskus suureneb ning eestlased osalevad üha enam nii passiivselt kui aktiivselt kirjalikus kultuuris (ettelugemist asendab lugemine, palju kirjutatakse ajalehtedele sõnumeid jms). Oluline joon selles tekkivas eesti kirjakultuuris on see, et ta kujuneb saksa mallidele toetudes. Regivärssi kasutav ja imiteeriv Kreutzwaldi “Kalevipoeg” ei saa mitte eesti kirjanduse alguseks, vaid vana kirjandusmalli kokkuvõtteks ja mälestusmärgiks. Seega vana suulise kultuuri register jääb uuest arengust lihtsalt kõrvale. Vana regilauluregister ja usundiline register on praktiliselt kustu­ mas. See periood on oluline murdeperiood, kus eelmisel perioodil tilkhaaval kujunenud võimalused realiseeruvad murranguna. Tilgad asenduvad vooga. Kuid oluline on rõhutada, et sel perioodil toimub ainult murre kirjalikku kultuuri, mille registrid alles järgmistel pe­ rioodidel välja kujunevad. Seega toimub sel perioodil eesti kultuuris ja keeles oluline sotsiopööre: kujuneb välja eesti oma kirjalik kultuur, milles kesk­ seteks saavad kirjalikud registrid. Suulised registrid (kohamurded) jäävad seejärel argikultuuri osaks ja saavad keelehierarhias mada­ lama staatuse. Siiski on oluline, et sel perioodil hakkab kujunema ka suuline avalik eelregister, mida kannavad eestlased ise. See on samuti eelkõige ilmalik: algkooliõpetuse keel ja olulise uue osana avalike esinemiste keel (avalikud kõned). Nii sakslaste kui eestlaste teise keele oskus kasvab. Suureneb kakskeelsete hulk eestlaste seas, ilmselt ka sakslaste seas. Kaks­ keelsus on endiselt eelkõige avaliku elu vajadus ning kasutusel avaliku elu registrites, kuid seoses eesti avaliku elu tekkega toimub muutus, kus kasvab oluliselt nende eesti perede hulk, kelle kodu­ keeleks on saksa keel. Need on seega sellised, kellel on korralik kakskeelsus nii argistes kui avalikes registrites (eelkõige linnaha­ ritlased ja literaadid). 3.6. Kuues periood: 1880. aastatest kuni aastateni 1914/20 Eesti keele 6. sotsioperiood algab 19. sajandi 80-ndatel aastatel ja kestab kuni Esimese maailmasõjani, vene revolutsioonideni ja Eesti Vabariigi tekkimiseni, seega aastateni 1914/20. Selle perioodi 58 Eesti keele sotsioperioodid. Üldpilt keskseks sotsiaalseks taustamõjuriks nii eestlaste kui sakslaste jaoks on venestamine. Sel perioodil toimuvad olulised muutused nii Vene impeeriu­ mis kui eesti ühiskonnas. Impeeriumis laguneb perioodi jooksul seisuseühiskond. Samal ajal areneb eestlaste seas välja teadvusta­ tud sotsiaalne kihistumine. Eristuvad oma töölisklass, väikeko­ danlus ja suurkodanlus, suureneb haritlaskond, maal eristuvad sel­ gelt omanikud ja maatöölised, kujunevad vasakpoolsed ja parem­ poolsed, tekivad parteid (vt nt Karjahärm 1994). Oluline murrang on eesti oma rahvusliku ideoloogia väljaku­ junemine sajandivahetuse paiku (Reiman, Tõnisson). Haritlaspered muutuvad eesti peredeks, toimuma hakkab eesti haritlaste taas­ tootmine. Samuti on eestlus oluliseks ideaaliks vähese suurkodan­ luse hulgas ning talupoegade, maaharitlaste ja käsitööliste seas. Saksastumine jääb ideaaliks vaid linna väikekodanlusele, väheha­ ritud teenistujatele ja käsitöölistele. Ühtlasi muutub ümberrahvus­ tumine ja kahe rahvuse vahel kõikuvad poolkeelsed selgelt nega­ tiivseks mõisteks (kadakasakslane, pajuvenelane). Olulisimaks keelesituatsiooni mõjutavaks teguriks on venes­ tamine: esimene katse eestlasi ümber rahvustada ning samal ajal ka kärpida sakslaste keelelisi õigusi ja sellega muuta kogu eesti ala senist keelelist situatsiooni. Suurem osa senisest avalikust elust muudetakse venekeelseks. Venekeelseks muutub senine saksa- ja eestikeelne asjaajamine, saksakeelne haridus ja teadus ning eestikeelne alamharidus. Eesti­ keelsena säilib üksnes alghariduse esimene aste. Eestikeelsena säi­ lib aga ajakirjandus, ilukirjandus ja populaarteadus. Vene keel tõuseb seega ühiskonnas ametlikult kõrgeimale po­ sitsioonile. Seda ametlikkust on vaja rõhutada, sest just sel perioo­ dil tekib esimest korda selge vahe ametliku keelehierarhia ja grupi­ sisese keelehierarhia vahele. Sakslased ei lepi kunagi vene keele ülemuspositsiooniga ja vene keel jääb neile nende sisemises hie­ rarhias ikkagi kõrvaliseks keeleks. Valdava osa eestlaste sisemises keelehierarhias tõuseb aga just selle perioodi jooksul keskseks ja kõrgeimaks eesti keel. Senine saksastumise ideaal asendub eestla­ seks jäämise ideaaliga mitte üksnes teoorias (nagu eelmisel perioo­ dil) vaid ka praktikas. Seega tekib ühiskonnas vähemalt kolm kee- lehierarhiat, mis üksteisest erinevad ja mida kannavad erinevad rahvused ja erinevad ühiskonnakihid. Tiit Hennoste 59 Samal ajal tõuseb ka tegelikus ühiskonnaelus eesti keele täht­ sus. Varasema vastanduse “Deutsch-Undeutsch” asemel võime kõnelda “kolmest kohalikust keelest”, mille valdamist nõutakse näiteks linnade teenindusasutustes. Eestikeelses kultuuris ja eesti keeles toimub sel perioodil kaks olulist muutust. Esimene on senise kirjaliku algregistri jagunemine eri registriteks, teine järjepideva teadliku keelehoolde teke. Algregistri jagunemine väljendub kolmes muutuses. Esiteks kirjalik eesti keel n-ö eestistub, temas vähenevad sak- raalkeelele omased saksaeesti keele mõjud. Teiseks, eelregister jaguneb eri valdkondade / situatsioonide registriteks (ajakirjandus, kirjandus jm). Oluline on, et kujunevad ainult teatud registrid, mida riik lubab: ilukirjandus, ajakirjandus, populaarteadus, algharidus. Sellised registrid nagu teadus, kõrgem haridus, asjaajamine jäävad üksiktekstide tasemele. Samal ajal taanduvad seoses venestamisega senised asjaajamiskeele ning hariduskeele algmed. Ja kolmandaks, registrid muutuvad kirjalikuks, st neist kaovad suulise dialoogi- keele mõjud, neid korrastatakse ja puhastatakse ja neisse tuuakse sisse just kirjalikule avalikule registrile omaseid erijooni (abstrakt­ ne sõnavara, grammatilised konstruktsioonid). Ühtlasi toimub kirjalikus kultuuris murrang laenu- ja mugan- duskultuurilt originaalkultuurile. Sajandi alguses algatatakse teadlikkudele teooriatele toetuv ja pidev kirjakeele suunamine ja arendamine. Kujuneb välja arusaam, et kirjakeel on masin, ta on arendatav, suunatav, kujundatav. Kuju­ nevad keelekorraldamise kaks põhisuunda: Aaviku keeleuuendus, mille põhiaeg jääbki sellesse perioodi, ja Veski juhitud keelekor­ raldus. Keeleuuendusega ja Noor-Eesti liikumisega seostuvad teadlik eesti keele degermaniseerimine - soome sõnalaenud, sõna­ järje degermaniseerimine - ning haritlaskeele ideaali püstitamine, kõrge ja madala keele eristamine. Siiski ei kanoniseeri kumbki suund sel perioodil veel mingeid keelenähtusi selgeteks ja lõpli­ keks norminguteks. Vaimulik register hakkab liikuma veidi eestlaste kätte. Eesti soost pastorite poolt tehakse esimene katse revideerida piiblitõlget, kuid siiski jääb vana register alles. Sel perioodil ei toimu olulisi muutusi eesti keele suulises argi- registris. Argikeeleks jäävad endiselt murded. Vaatamata sellele, et tekivad sotsiaalse kihistumise algmed, ei kujune välja eesti 60 Eesti keele sotsioperioodid. Üldpilt sotsiolekte. Selleks jääb aeg liiga lühikeseks. Suurem osa uutest gruppidest koosnevad esimese põlve inimestest. Samuti toimub gruppides kiire verevahetus, rühmade koosseisud kinnistuvad väga vähe seoses mitmete sotsiaalsete murrangutega Vene impeeriumis. Kokkuvõtteks võib öelda, et just see periood on eesti keele sotsiaalses ajaloos eriti oluline uue keelemudeli aluste väljakuju­ nemise aeg. 3.7. Seitsmes periood: aastad 1914/20-1940/44 Eesti keele seitsmes sotsioperiood algab Esimese maailmasõja ja Eesti Vabariigi tekkimisega ja kestab kuni Eesti okupeerimiseni Nõukogude Liidu poolt 1944. aastal. Sellesse perioodi piiridele jääb kaks sõjaaega, mille sisse lan­ geb mitmeid sotsiaalseid ja riiklikke murdeid: 1917 aasta vene revolutsioon, bolševike võimuhaaramine ja Eesti Vabadussõda ning esimene nõukogude okupatsioon ja Saksa okupatsioon. Need on keeleliselt keerukad kiired muutusteajad, mil miski ei kinnistu pikemaks ajaks ja neid me siin ei käsitle. Vaatleme Eesti Vabariigi aega. Selle keeleperioodi taustadominandiks on Eesti Vabariigi väl­ jakujunemine ja väljakujundamine. Keele jaoks on selles olulised kaks punkti: seisuseühiskonna lammutamine ning ühiskonna kul­ tuuriline ja keeleline eestistamine. Eesti keel saab ametlikuks riigikeeleks ja kogu avalik elu muudetakse aegamisi eestikeelseks. See võtab aega ja mõnes asjas ei jõuta kunagi lõpuni (nt osa seadusi jääb lõpuni Tsaari-Vene ve­ nekeelseteks seadusteks, ülikooliharidus eestistub tõsiselt alles eestikeelse professuuri tekkimisega 30-ndatel jne). Kogu ühiskon­ nas saavad keskseks eestlased ja eesti keel. Sakslased ja venelased kaotavad ühiskonnas oma senise juhtiva positsiooni ja muutuvad tavalisteks minoriteetideks, kel on muude minoriteetidega samad õigused. Seega võime sel perioodil kõnelda täiesti uuest keelesituat­ siooni tüübist eesti kultuuris. Seisuseühiskonna kultuuriline ja keeleline mudel, mis valitses eesti kultuuris seitse sajandit, lagun­ datakse. Selle asemele tuleb 20. sajandi algupoole Euroopa demo­ kraatlikele riikidele tüüpiline kultuuri- ja keelemudel. Siiski ei saa me kõnelda täielikust analoogiast nende mudelite vahel. Eesti kul­ tuuri- ja keelemudelis põimuvad sel perioodil (ja osalt ka edaspidi) Tiit Hennoste 61 tegelikult kaks erinevat aega. Üks neist on analoogiline teiste 20. sajandi Euroopa riikide mudeliga. Praktikas tähendab see sei­ suste puudumist ja keelelist demokraatiat. Kuid oma eesmärkidelt ei samane eesti keelesituatsioon vanade demokraatlike riikide 20. sajandi keelesituatsioonidega. See on nimelt seisuseühiskonna lagunemise ja kapitalistliku ühiskonna kujunemise aja keelemudel, millele lisandub vähemalt kaks olulist mõjurit: eesti kultuuri ja keelekollektiivi väiksus ja peaaegu monorahvuseline rahvusriik. Seega tuleb meil analoogiaid eesti tollasele keelemuutumisele otsi­ da hoopis Euroopa riikide varasemast ajaloost, nt Suurbritannia 17 sajandi keelemudelist (vt Fairclough 1989). Selle perioodi eesti keele sisese keele-elu muutuste dominan­ diks on totalitaarse normkirjakeele-keskse keelesituatsiooni välja­ kujundamine. Eesti kirjakeel arendatakse teadlikult välja korralikuks kul­ tuurkeeleks kõigi oluliste registritega. See seisneb leksika arenda­ mises, terminoloogia väljatöötamises, keele morfoloogia, ortograa­ fia ja ortoloogia normimises ja nende normide kasutusele võtmises ning nõudmises koolis ja kirjastuselus. Selline kirjakeele normin- gukesksus ja ühe normingu ideaal kujuneb välja aegamisi 30-ndate aastate keskpaigaks. Kujuneb eestlaste totalitaarse keeleteadvuse alus: on üks ja ainus õige keel, põhjaeesti murretel põhinev ilmalik kirjakeel. Kuigi totalitaarne keeleteadvus ei kujune veel välja, pan­ nakse talle alus (vt pikemalt Hennoste 1997). Avalikus elus saab ideaaliks järgida võimalikult kirjakeele norminguid ka suulises kõnes. Kõiki kaldeid normingutest tõlgen­ datakse marginaalsete või ebakorrektsetena. Murdeid vaadeldakse piiratud koodina, kodukeelena, argikeelt aga vigase ja lohaka kee­ lepruugina, mitte iseseisva allkeelena. Lõunaeesti kirjakeel on lõp­ penud. Seda kasutatakse üksnes luulekeelena või usuliste üksik­ tekstide keelena. Vaimulik register on eestlaste käes, kuid taandu­ nud marginaalseteks üksiktekstideks. Tehakse katse revideerida Piiblit, kuid see ei vii muudatusteni piiblikeeles. Teatud muutused toimuvad ka suulises argikeeles. Vanad kohamurded hakkavad aegamisi nivelleeruma, eriti seoses linnade laienemise ja kohustusliku kirjakeelse haridusega. Sotsiaalne kihistumine eestlaste hulgas süveneb ning aegamisi te­ kivad juba inimesed, kes kuuluvad teist põlve mingisse muusse kihti kui lihtsalt talupoeg. Linnaelanike arv kasvab ja võime kõnel­ 62 Eesti keele so ts io p er io o d id . Ü ldp ilt da juba suurest hulgast teist-kolmandat põlve eestikeelsetest lin­ lastest. Tekivad ja arenevad välja erinevad ideoloogiad kommu­ nismist kuni ultraparempoolseni. Areneb välja kogu Euroopa riiki­ dele tüüpiline sotsiaalne struktuur kõrgkodanlusest kuni töölisklas­ sini. Kõik see peaks viima välja sotsiolektide tekkeni. Siiski neid ei teki. Põhjusi on mitu. Aeg jääb sotsiolektide kujunemiseks siiski napiks. Hulk sotsiaalseid gruppe on eesti ühiskonnas liiga väikesed oma allkeele püstihoidmiseks. Kuid keskne põhjus on minu arvates siiski eeltoodud liikumine totalitaarse keelemudeli poole. See lubab tekkida murrete kõrvale üksnes haritud linlaste kirjakeelele lähe­ daste argiregistrite algmetel. Teiste keelte (eriti vene keele) oskus väheneb. Kakskeelsus väheneb tugevalt eestlaste seas ja suureneb minoriteetide seas. Võõrkeele ja ka nn hea eesti keele oskus (=normeeritud kirjakeele korralik valdamine) muutub oluliselt sõltuvaks haridusest, sest kor­ ralik keeleoskus omandatakse alles gümnaasiumis. See teeb hari­ duse olulisimaks sotsiaalseks keelemõjuriks eesti ühiskonnas (ja haridus jääb selleks ka edaspidi). 3.8. Kaheksas periood: aastad 1940/44 kuni 1980. aastate lõpuni Eesti keele 8. sotsioperiood algab peale II maailmasõda ja kestab kuni perestroikani ja Eesti Vabariigi taastamiseni, st 80- 90. aastate vahetuseni. Seda perioodi iseloomustab kesksena nõukogustamine (sovetiseerimine). Olulisim taustamuutus on selles, et Eesti rahvuspilt muutub kardinaalselt. Sakslased olid lahkunud enne sõda. Eestist saab nõu­ kogude teadliku migratsioonipoliitika tulemusel riik, kus lõpuks ca 1/3 elanikkonnast on muulased, ülivaldavalt slaavlased, kelle suhtluskeeleks saab vene keel hoolimata rahvusest. Nende keeleli­ sed õigused on üldiselt suuremad kui eestlastel. (Vene keelt vaa­ deldi Nõukogude Liidus kui põhikeelt ja muid kui kohalikke keeli, mille ülesandeks oli järjest vähendada oma funktsioone ning anda neid üle vene keelele.) Sel perioodil tekib uuesti lahknevus ametliku keeleideaali ja keelehierarhia ning eestlaste rahvusliku keeleideaali ja -hierarhia vahel nagu sajandivahetuse venestamise ajal. Ideaaliks jääb eestla­ sena säilimine. Keel muutub oluliseks rahvuse konsolideerumise Tiit Hennoste 63 vahendiks. Avalik keeleelu ja arutlused keele ning selle puhtuse üle on väga tavalised ja väga olulised. Samal ajal süveneb eestlaste seas arusaam, et kalded normeeritud kirjakeelest on halvad, kuna need nõrgendavad eesti keele vastupanu venestamisele. Selliselt kujuneb lõplikult välja totalitaarne keeleteadvus ja keelemudel, milles on üks ja ainus õige eesti keel ning hulk valesid või halbu kaldeid. Seda mudelit aitas püsti hoida ka asjaolu, et Nõukogude Liidu ametlik keelepoliitika soosis samuti kirjakeelekeskset totali­ taarset keelemudelit. Kirjakeeles toimub taas osa registrite taandumine. Suur osa avalikust suhtlusest muudetakse kakskeelseks, osa ka üksnes vene­ keelseks (raudtee, sõjavägi, väitekirjad alates 70-ndatest jms). Tei­ seks muutub osa eestikeelsetest avalikest tekstidest taas valdavalt tõlgeteks või mugandusteks vene keelest (seadused, ajaleheuudi- sed). Teiselt poolt säilib eestikeelne haridus algusest lõpuni, eesti­ keelne ajakirjandus, kirjandus, asjaajamine elanikele, kirik. Oluline on sellises keelemudelis ja keelesituatsioonis suuliste ja argiste registrite saatus. Nõukogude võim vähendab taas eestlaste sotsiaalset kihistu­ mist. Ühiskond homogeniseeritakse sotsiaalselt. Suur osa endisi kõrgemaid kihte põgeneb Eestist, hävitatakse või küüditatakse. Samuti toimub sõja järel endiste sotsiaalsete gruppide ümbermän­ gimine (talupojast tööliseks, omanikust tööliseks jne). Ka on nõu­ kogude võimu eesmärgiks pidev sotsiaalsete gruppide piiride üm­ bermängimine Ei soosita nt teise põlve haritlasi, vaid pidevat ha­ ritlaste juurdevoolu töölisperedest jms. Teiseks, nõukogude rahvuspoliitika vähendab rahva paiksust. Seoses kolhooside tegemisega 50-ndate alguses ja küüditamisega toimuvad suured maarahva liikumised paigast paika. Samal ajal suureneb eestlaste linnastumine. See nõrgendab ja segab veel säili­ nud kohamurdeid. Sellele lisandub tugev murdevastane võitlus, eriti Lõuna-Eestis. Kokkuvõttes viib selline murrete nivelleerimine ja kirjakeele tugev mõju selleni, et alates 1960. aastatest võime kõnelda murrete ühtlustumisest ja sellest, et nende asemele tulevad argikeeled. Sotsiolektid (v.a mõned slängid) jäävad taas välja kujunemata. Valdava osa eestlaste esimeseks keeleks saab mingi argimurre, mis on väga kirjakeele samane, eriti neis osades, mis on kirjakeeles tugevalt normitud (morfoloogia, fonoloogia). Argikeele erinevused 64 Eesti keele sotsioperioodid. Üldpilt kirjakeelest on tingitud eelkõige kanalist (suuline / kirjalik) ja suu­ remast spontaansusest ning sellest, et argikeeles on säilinud vanade murrete jooni (vt Chafe 1982; Pajusalu 1992; Hennoste 1994) Selline väga kirjakeelelähedane argikeel erineb tugevalt nt naa­ bermaade argikeelest (vt soome argikeele kohta Hakulinen 1995). Eespool maalitud pilt on siiski veidi liiga ühtlustav. Täpsemalt jaguneb Eesti sel perioodil sotsiokeeleliselt mitmeks erineva keele­ situatsiooniga regiooniks, millest osa on uued, osa aga vanad. Esiteks, linnad on üldiselt mitmekeelsed (nagu ka varem), maakohad valdavalt ükskeelsed, põhiosas eestikeelsed, Peipsi ääres ka venekeelsed. Maapiirkonnad omakorda jagunevad kahte suurde rühma: saared ja Võrumaa, kus murre on siiski põhiline argisuhtlu- se keel, ja ülejäänud Eesti, kus suhtluskeeleks on pigem murde- joontega segatud argikeel. Linnad omakorda jagunevad kolme rühma: põhiliselt eestikeelsed (Lõuna-Eesti ja Kesk-Eesti linnad), põhiliselt venekeelsed (Kirde-Eesti linnad) ja pooleks (Tallinn). Muulaste asukohalt jaguneb eesti selgelt kaheks: põhjarannik ja muu Eesti. Ca 80% muulastest elab põhjarannikul, ca 50% sealjuu­ res Tallinnas. Teiste keelte oskus peale vene keele väheneb tugevalt. Õpetus puudub ja riik on suletud. Siiski ei teki korralikku vene keele os­ kust. Kakskeelsust on väga vähe. See on osalt ametikeele kakskeel­ sus (nt raudteel töötades), osalt aga tänavakeele kakskeelsus (suurte elumajade lapsed). 3.9. Üheksas periood: 1980. aastate lõpust alates Eesti keele 9. sotsioperiood algab 1980/90. aastate vahetusel. Selle perioodi sotsiaalseks ja poliitiliseks dominandiks on Eesti Vabarii­ gi taastamine ja eesti keele muutmine taas riigikeeleks. Esialgu on selle perioodi kohta raske midagi üldistavat öelda. Ka olen sellest perioodist kirjutanud pikemalt eraldi artiklis (Hennoste 1997). Siinkohal ainult mõned olulised punktid. Eesti rahvuspilt ei ole muutunud. Vaid vähesed muulased on lahkunud. Ka pole veel kujunenud kuigivõrd välja eri rahvuste Eesti-keskset omaidentiteeti (nt eestilätlased). Valdavalt on endi­ selt tegu n-ö venekeelse elanikkonnaga. Seda perioodi iseloomustab taas eestistamine. Eesti keel võe­ takse kasutusele kõigis registrites. Osa registreid tuleb luua, osa muuta, kuna varasemad olemasolevad registrid, mida kasutati enne Tiit Hennoste 65 sõda või nõukogude ajal, ei sobi muutunud maailma (sõjavägi jms). Samal ajal siseneb eesti ühiskond globaliseeruvasse maailma ja meediaühiskonda. Nende muutuste tagajärjel on tekkimas uuele ühiskonnale vastav uus keelesituatsioon. Olulised keeleprotsessid võib lühidalt kokku võtta kolme lau­ sesse. Argikeeled tungivad avalikku ellu ja kirjakeel laguneb. Eesti keele prestiiž ja vajalikkus väheneb. Eesti keel indoeuroopastub suurema kiirusega kui kunagi varem. Kõige olulisemaks muutuseks on see, et totalitaarsed jooned allkeelte suhetes hakkavad kaduma. Taas on tekkinud olukord, kus ühiskonnas hakkavad kujunema erinevad sotsiaalsed rühmad, kes hakkavad ka kujundama oma allkeeli ning neid positiivselt väär­ tustama. Sellega seoses taandub kirjakeel oma seniselt ainuvalitseja positsioonilt ja taganeb teiste registrite valitsusaladelt. Kuid see ei tähenda, et tekiks uus hierarhiline keelesituatsioon. On palju mär­ ke, mis osutavad, et nivelleerub ka allkeelte hierarhia. Kirjakeele keskne kasutussfäär (avalikud kirjalikud tekstid) väheneb järjest. Suureneb arvutisuhtlus ja suuliste avalike tekstide osakaal seoses televisiooni tähtsuse tõusuga ühiskonnaelus. Kirja­ keele hoidmiseks keelemudeli hierarhia tipus on vaja tema kasutust pidevalt kontrollida. See pole enam kuigivõrd võimalik. Arvutid, kodukirjastamine jms on muutnud avaliku suhtluse indiviidikesk­ seks ja tekstide hulk ühiskonnas on plahvatuslikult suurenenud. See ei võimalda enam neid kõiki kontrollida. Seega kujunevad paljud suhteliselt võrdse tähtsusega allkeele- võimalused: kirjalik, suuline ja arvutisuhtlus oma erikeeltega. Praegu asendub ühtse rahvuse pilt globaalsema suhtevõrgu pildiga ühelt poolt ja teisalt väikeste rühmadega ühe rahvuse sees. Selliselt on eesti keele vastandus muudele keeltele kadumas. On tekkimas keelte demokraatlik kooselu ja bilingvism saab inimesele normaalseks seisundiks. Samal ajal on eesti keel saanud taas riigikeeleks ja selliselt Eesti riigi kodanike ühendajaks. Eelnevat arvesse võttes tähendab see ühest küljest eesti keele kõrget kohta riigikodaniku keelelises hierarhias, teisest küljest aga seostub see samal ajal enam riigi ja avaliku eluga kui indiviidiga. Kõige selle põhjal võime väita, et eesti keelesituatsioon muu­ tub taas kardinaalselt. 1930. aastatel tekkinud ja kogu nõukogude 9 66 Eesti keele sotsioperioodid. Üldpilt aja valitsenud totalitaarne keelemudel asendub uue, polüloogilise keelemudeliga, mille mõned põhijooned on järgmised: ♦ keelesituatsioonis puudub keskne ja teistest kõrgemale tõstetud allkeel, kuid see on olemas eri ühiskonnarühmadel; ♦ institutsioonide asemel kontrollib keelt kasutaja ise, kellel on teadmised eri allkeeltest, nende reeglitest ja kasutusaladest; ♦ kaob vastandus eesti ja muu keeleteadvus, tekib eesti keele ja muude keelte dialoog nii ühiskonnas kui üksikinimeses. K i r j a n d u s Biber, D. 1988, Variation across Speech and Writing, Cambridge. Chafe, W. L. 1982, Integration and Involvement in Speaking, Writing and Oral Literature. - D.Tannen (ed.), Spoken and Written Language. Exploring Orality and Literacy, Norwood, N.J., pp. 35-53. Chambers, J.K. 1995, Sociolinguistics Theory, Oxford. Fairclough, N. 1989, Language and Power, London and New York. Goffmann, E. 1981, Footing. - Forms o f Talk, Oxford, pp. 124-159. Hakulinen, A. 1995, Soome kõnekeelest. - Vikerkaar 7, lk 52-57. Hennoste, T. 1988, Eurooplaseks saamine. Teoreetilisevõitu mõtteid (Teesid). - V.Alttoa 90. sünniaastapäevale pühendatud ettekandekoosolek TRÜ aulas, Tartu, lk 11-12. Hennoste, T. 1994, Prospektiivsed minimaalhesitatsioonid eesti keele suulises tekstis. - K.Pajusalu ja V Yli-Vakkuri (toim.), Lähivertailuja 7. Turun yliopiston suomalaisen ja yleisen kielititeen laitoksen julkaisuja 44, Turku, lk 33-51. Hennoste, T. 1997, Eesti keele olevik ja tulevik. - H. Kulu, K. Metsis, T. Tammaru (toim.), Eestlane olla... Eesti keele ja kultuuri perspektiivid, Tartu, lk 102-114. Karjahärm T. 1994, Eurooplus, eestlus ja “Noor-Eesti” - Akadeemia 9, lk 1795-1821. Laanekask, H. 1992, Ühise eesti kirjakeele taotlemine XIX sajandi alguses. - Akadeemia 6, lk 172-1198. Montgomery, M. 1995, An Introduction to Language and Society (2nd edition), London and New York. Pajusalu, K. 1992, Regional and Social Varieties o f Estonian. - Ural-Altaische Jahrbücher. Ural-Altaic Yearbook 64, pp. 23-34. Peegel, J. 1974, Regivärsilise rahvalaulu keelest. - Ü.Tedre (toim.), Eesti rahva­ laulud. Antoloogia 4, Tallinn, lk 45-76. Raun, Ü., Saareste, A. 1965, Introduction to Estonian Linguistics. Ural-Altaische Bibliothek XII, Wiesbaden. Rätsep, H. 1989, Eesti keele tekkimise lugu. - Akadeemia 7, lk 1503-1524. Tauli, V. 1938, Õigekeelsuse ja keelekorralduse põhimõtted ja meetodid, Tartu. V a n i m a t e e e s t i k e e l e t e k s t i d e SÕNAVARAST JA GRAMMATILISEST VORMISTIKUST Valve-Liivi Kingisepp, Epp Ehasalu, Külli Habicht, Jaak Peebo Keeleteaduse üks huvitavamaid uurimisvaldkondi on mingi kõnel­ dud keele või keelevormide põhjal arenenud kirjakeele sünni jäl­ gimine. Eesti kirjakeel tekkis 16. sajandil reformatsiooni käigus, mil kogu keskaegne Euroopa ristiusustus, üks rahvas teise järel võttis omaks uue usundi, Martin Lutheri reformeeritud kiriku tõed. Katoliikluse ja luterluse vahelises võitluses tekkisid ja arenesid väikerahvaste kirjakeeled. Kui katoliku kirikus peeti jumalateenis­ tust ladina keeles, siis luterlus nõudis rahvakeelset jumalateenistust ja koguduseliikmeilt jumalasõna tundmist. Tekkis vajadus ka eestikeelsete tekstide järele, mis ringlesid käsikirjalistena, hiljem juba trükitud raamatuina. “Luterlus on raa- matuusk,” arvab Uno Liivaku (Liivaku 1995: 19). Ja eesti raamatu lugu kinnitab seda. Nii on kindlaid tõendeid 1525. aastal ilmunud liivi-, läti-ja eestikeelsest missaraamatust (Kivimäe 1975), kümme aastat hiljem, 1535. aastal Wittenbergis trükitud Wanradti-Koelli katekismuseraamatust on järel 11 katkendlikku lehte, kus alamsak­ sakeelne tekst on pahemal ja eestikeelne tõlge paralleelselt paremal leheküljel (Weiss, Johansen 1930, 1935). Siit avaneb võimalus vaadelda meie kirjakeele ajalugu trükitud teksti põhjal. Varasemast ajast on eestikeelseid sõnu ja lausekatkeid võõr­ keelsetes teostes. Meie keele vanimad kirjapanekud pärinevad 13. sajandist, mil katoliku kiriku preester ja misjonär Henrik oma Liivimaa kroonikas kasutas eesti keele sõnu ladinakeelse teksti ilmestamiseks. Koha- ja isikunimesid on alal hoidunud Taani hin- damisraamatus (Liber Census Daniae) 1241. aastast. 15. sajandisse jäävad eestikeelsete üksiksõnade kirjapanekud pärinevad katoliku kiriku preestrite või dominikaanlastest kerjusmunkade ülestähen­ dustest. Eestlaste ristiusustamise algperioodist on järele jäänud vä­ he kirjalikke dokumente, kuigi on usutavaid teateid mitme väljaan­ de kohta (Liivaku 1995: 15). Luterliku reformatsiooni käigus hä­ vitati kogu see kirjandus. “Nagu senised tseremooniad ja uskumu- 9* 68 Vanimate eesti keele tekstide sõnavarast ja grammatilisest vormistikust sed ümber hinnati “paavstlikeks jõledusteks” ja “ebausuks”, nii jälitati ning hävitati ka paavstikiriku käsiraamatuid suure põhjalik­ kusega. Pole imestada, et mitmetest tolleaegsetest raamatutest, mis sisaldasid ka eestikeelset teksti, pole õnnestunud leida ühtegi säili­ nud eksemplari,” kirjutab Herbert Salu (Salu 1974: 13). 16. sajandi lõpust on säilinud kaks rekatoliseerimisperioodi kuuluvat lõunaeestimurdelist teksti, mille koostajaiks olid jesuiidi- paater L. Boierus ja jutlustaja J. A. Völcker. Boieruse tekst avastati 1953. a. Uppsalas (Biezais, Saareste 1954) ja Võlckeri käsikiri 1962 Mainzis (Weiss 1964). Peale kiriklike tekstide on 16. sajandist pärit ka ilmaliku sisuga käsikirjalisi dokumente, ame- tivandeid, katkend Liivimaa talurahva Õigusest, silmaarstile antud tunnistus jm, mis on kirjakeele ajaloo uurimisel tänuväärt materja­ liks. Suure osa neist publitseerisid A. Saareste ja A. R. Cederberg kaheosalises kogumikus “Valik eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524-1739” Hiljem on aga uurijail õnnestunud leida tekste, mis tol ajal olid teadmata (Helk 1973-1974; Kivimäe 1997). Ja loode­ tavasti tuleb neid päevavalgele veelgi, kui Lääne-Euroopa arhiivid meile varasemast hoopis enam kättesaadavaks osutuvad. Eesti kirjasõna algusajajärk, eesti kirjakeele vanim periood ei ole tänaseni leidnud üht ühist analüüsi, milles tuleks ammendavalt esile neis tekstides ja tekstikatkendeis leiduv sõnavara ja kasutatud vormistik, vormide kasutussagedus, ortograafia iseärasused, mur- detaust, tähendused jm. Selle ajajärgu keelt on varem küllalt põh­ jalikult iseloomustanud A. Saareste (1937), E. Kobolt (1929) jt, kuid uued arhiivileiud hilisemaist aastaist (Biezais, Saareste 1954; Weiss 1963; Kivimäe 1997) on üldpilti tunduvalt muutnud. Käsi­ kirjalisi tekste endid säilitatakse eri arhiivides Tallinnas, Tartus ja välismaal. Kuigi neid on eri aegadel publitseeritud, paiknevad need eri väljaannetes ja pole uurijaile hõlpsasti kättesaadavad. Tervik- kogu seni puudub. Samuti puudub kokkuvõte üksikallikate senisest uuritusest. Vanema eesti kirjakeele sõnastiku laadset väljaannet pole olemaski, eeltööd selleks katkesid 1990. aastate alguses. Eesti keele kateedris registreeriti 1966. aastast alates üliõpilaste leksiko- graafiapraktika käigus süstemaatiliselt peamiselt 17. sajandi välja­ annete sõnavara, varasemate keelemälestiste kohta on see töö te­ gemata ja kogu vana kirjakeele ainestik vaid sedelkartoteegis. Kir­ jakeele ajaloo õpetamisel on aga vaja publitseeritud õppematerjali, eesti kirjakeele sõnavara ja grammatika areng kui meie kultuuriloo V -L. Kingisepp, E. Ehasalu, K. Habicht, J. Peebo 69 olulisi osi tuleb üksikasjalisemalt esile tuua. Ja on loomulik, et alustada tuleb tõepoolest algusest, kiijakeele sünnist. Seepärast asuski 1995. aasta sügisel loodud eesti keele õppe­ tooli vana kirjakeele uurimisrühm koosseisus Epp Ehasalu, Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp ja Jaak Peebo tegelema just vani­ mate eesti keele tekstidega, looma neist elektroonilist tekstikorpust, mille põhjal on võimalik koostada ka sõnastik. Käsitsi seda laadi tööd enam kuigivõrd ei tehta. Võetud ülesanne sobis 1996. a. EV Haridusministeeriumi poolt käivitatud ja finantseeritud sihtotstar­ belise programmi “Keel ja rahvuskultuur” alalõiku “Vanem eesti kirjakeel” Saime haridusministeeriumilt uurimistoetusi ja arvuti- leksikograafia võimaluste rakendamisega valmis rühmal aastase ühistöö tulemusena nn pilootprojekt, käsikiri “Vanimad eesti keele tekstid ja sõnastik”, mis sisaldab 1) alusmaterjalina kasutatud 16 keelemälestise ehk allika iseloomustused, 2) tekstikogu arvuti väl­ jatrükina, 3) illustratiivse materjalina originaalide koopiad (võima­ likult arvuti väljatrüki kõrvale paigutatuna), 4) sõnastiku ja 5) indeksi ehk sõnede loendi. Sissejuhatavas osas seletatakse teks­ tikogu ja sõnastiku ülesehitust, antakse selgitusi märksõna, sõnalii­ gi, sageduse, sõne, allikaviite, tähenduse, vormiinfo, ortograafia jms kohta, mis on tarvilikud kasutaja seisukohalt. Kogumiku alusmaterjaliks on järgmised vana kirjakeele kor- pusse sisestatud 16 allikat. Allikaviide koosneb teksti kirjutami­ se / ilmumise täpsest või arvatavast aastaarvust ja allika lühendist. Aastaarvu järel on võrdusmärk, juhul kui on tegemist täpselt datee­ ritud tekstiga (näiteks 1535=Koell). Kui aastaarvuks on varaseim võimalik, on selle järel märk < (näiteks 1524 (näiteks 1570>ametivanne2). Umb­ kaudu dateeritud aastaarvu märgib = (näiteks 1550=LiiviTalu). Järgnevas tabelis on allikalühendid koos pealkirjade ja kirjuta- mis-/ilmumisandmetega. allikalühend teksti pealkiri, autor, koht, aeg 1224ametivanne2 Juramentum der Vndudeschen; (Tallinn) enne 1570 1583=Duker Palupera mõisniku Friedrich Dukeri sissekanne albumisse; Riia 14. aug. 1583 1585ametivanne2 6: knackenhouer*. Kärk, raad, Rein, Rootsi, Tõnis 1583=Duker 3: hobune, jootma, maamees 1585KHBaro Be^HKopycKaro H3biKa. C.-rieTep6yprb - MocKBa (2. n.). A Dictionary of Americanism. On Historical Principles (toim. Mitford M. Mathews), Chicago 1951. Duden. Das Grosse Wörterbuch der deutschen Sprache 1-6 (toim. Giinter Drosdowski & al.), 1976-1981. EKSS = Eesti kirjakeele seletussõnaraamat I-IV Eesti Teaduste Akadeemia. Keele ja Kirjanduse Instituut / Eesti Keele Instituut, 1988-1996. Erelt, M. & al. 1995 = Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare 1995, Eesti keele grammatika I.Morfoloogia. Sõnamoodustus, Tallinn. ES = 3HUHKJionejiHMecKiH c;iOBapb. C.-IIeTepõyprb 1890-1904. Faiss, K. 1978, Verdunkelte Compounds im Englischen. Ein Beitrag zur Theorie und Praxis der Wortbildung, Tübingen. Florinus, H. 1678, Nomenclatura. Rerum brevissima, Latino-Sveco Finnonica, Aboae. Geckeler, H. 1980, Die Antonymie im Lexikon. - Perspektiven der Lexikalischen Semantik (toim. Dieter Kastovsky), Bonn. Grimm, J., Grimm, W. 1854-1954, Deutsches Wörterbuch I-XVI. Leipzig. H ahnsson & al. 1899 = J. A. Hahnsson, A. H. Kallio, H. Paasonen, K.Cannelin, Ruotsalais-Suomalainen Sanakirja, Helsinki. Hornby, A. S. 1974, Oxford Advanced Learner's Dictionary o f Current English. Oxford. Kay, P., M cDaniel, C. K. 1978, The Linguistic Significance o f the Meanings of Basic Color Terms. - Language 54, 3. Kijanen, P. 1912-1913, Venäläis-suomalainen sanakirja, Helsinki. Kluge & Seebold 1989 = Friedrich Kluge, Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache. 22. Auflage unter Mithilfe von Max Bürgisser und Bemd Gregor völlig neubearbeitet von Elmar Seebold, Berlin - New York. Koski, M. 1983, Värien nimitykset suomessa ja lähisukukielissä. (SKS) Lyons, J. 1977, Semantics I—II, Cambridge. Lönnrot, E. 1847, Svensk, Finsk och Tysk Tolk, Helsingfors. Lönnrot, E. 1874-1880, Finskt-Svenskt Lexikon, Helsingfors. NS = Nykysuomen sanakirja 1-6, Porvoo-Helsinki, 1951-1962. OED = The Oxford English Dictionary I-X X (2. p.), Oxford 1989. Oja, V. 1997, Värvinimetuste moodustamine eesti murretes, Tallinn. Mauno Koski 115 Penttilä, A. 1957, Suomen kielioppi, Porvoo-Helsinki. PS = Suomen kielen perussanakirja 1-3, Helsinki 1990-1994. Rey, A. 1992, Dictionnaire historique de la langue Franeaise, Paris. Rohdenburg, G. 1988, Semantic Fringe Phenomena Involving Nominal Compounds in English. - Understanding the Lexicon. Meaning, Sense and World Knowledge in Lexical Semantics (toim. Werner Hiillen, Rainer Schlze), Tübingen. Saagpakk, P. F. 1965, Eesti-inglise sõnaraamat, Tallinn. Saareste, A. 1958-1963, Eesti keele mõisteline sõnaraamat I-IV Huddinge/S tockhol m. SAOB = Ordbok õfver svenska spräket, utgifven af Svenska Akademien 1-31, L und,1898-1993. SOB = Svensk ordbok. (Utarbetad vid Spräkdata Göteborgs Universitet), 1986. SRJa = CnoBapt pyccKoro »3biKa XI-XVII bb . MocKBa 1975-1988. Vadja keele sõnaraam at 3 (toim. Elna Adler ja Merle Leppik), Eesti Keele Instituut, 1996. Variarum rerum vocabula latina cum Suetica et Finnonica interpretatione, Holmiae, 1644. WDG = Wörterbuch der deutschen Gegenwartssprache 1-6 (toim. Ruth Klappenbach ja Wolfgang Steinitz), Berlin, 1966-1978. Webster = Webster’s Third New International Dictionary o f the English Language, 1971. Wiedemann, F. 1893, Ehstnisch-deutsches Wörterbuch (2. p., toim. Jacob Hurt). St. Petersburg. Wierzbicka, A. 1996, Semantics. Primes and Universals, Oxford - New York. VKS = Vanhan kirjasuomen sanakiijatyön kokoelmat. Kotimaisten kielten tutkimuskeskus, Helsinki. Võõrsõnade leksikon, (toim. R. Kleis, J. Silvet, E. Vääri), Tallinn, 1961. Õim, A. 1983, Värvinimetuste moodustamisest ning kasutamisest eesti ja vene keeles. - Keel ja Kirjandus, nr 1. 15* P a a r p a l v id e e s t i ä r k s a m a i l e MURDEUURIJAILE Arvo Krikmann Selle kirjutise püüdeks on veenda eesti murdeuurijaid, et eesti folk­ looritekstid, sh lühivormitekstid lasevad end kasutada murdekee- leainena tunduvalt enamal määral, kui seda seni on tehtud. 1 . M i s l e v i b f o l k l o o r i l e v i k u k a a r t i d e l ? Dialektoloogid, etnoloogid ja folkloristid tavatsevad huvituda oma ainete geograafilisest levikust, sest keele ning materiaalse ja sõnali­ se rahvakultuuri nähtuste sünkroonilised levikupildid on põhimõt­ teliselt fotoplaadid, kus ühte ja samasse kaadrisse on kokku pildis­ tatud paljude diakrooniliste protsesside jäljed. Folkloorse aine juures on tavaline, et vähese hulga allikma­ terjaliga esindatud nähtused annavad peamiselt “siin on, seal ei ole”-tüüpi levikupilte, suure hulga allikmaterjaliga esindatud näh­ tused aga peamiselt “kõikjal on, kuid siin nii ja seal teisiti”-tüüpi levikupilte. Säärased paikkondlikud erivormid e lokaalredaktsioo- nid on enamasti mingite üksikjoonte kooslused ja on küllalt tavali­ ne, et nt pämumaine vorm on midagi lääne-saaremaise ja mulgi- maise vormi vahepealset, mulgimaine omakorda midagi pämumai- se ja lõunatartumaise vahepealset, too omakorda midagi mulgimai- se ja võrumaise vahepealset jne. Lokaalredaktsioone ühe rahva folklooriala piires võivad anda niihästi puhteestilise kui ka rahvusvahelise kogulevikuga nähtused, aga faktorid, mis lokaalredaktsioonide kujunemist määravad, on eri folkloorižanrides ilmselt erinevad. Rahvusvaheliselt tuntud üksuste korral sõltuvad lokaalvormid tihti just laenusuundadest: pole ülla­ tav, et üleeuroopalise või laiemagi taustaga jutu või vanasõna eri­ kujudest on hiiumaine samane rootsi omaga, rannaeestiline soome omaga, mulgimaine läti omaga ja võru-setumaine vene omaga. Teistes, puhteestilistes või igatahes paiksemates žanrides, nagu se­ da on regilaulud või mõistatused, peegeldavad lokaalredaktsioonid peamiselt kohalike folkloorikandjate endi loomet. Lokaalredaktsioonid pakuvad uurijale mitmes mõttes tulusat infot, eelkõige tüpoloogiliste üksuste tekke- ja arenguloo rekonst­ rueerimisel, laenude tuvastamisel jne. Mittelaenulise taustaga lo- Arvo Krikmann 117 kaalredaktsioonid (eriti nn seotudkõnelises folklooris nähtuvad) on irriteeriv mõtlemismaterjal ka keele ja folkloori piiride üle. Folkloori sisuliste ainete kujunemine ja muutumine sõltub vä­ ga suuresti juba loodusliku ja sotsiaalse keskkonna faktoritest, ku­ na folkloori tehakse lõppkokkuvõttes ikka sellest, mida inimesed enda ümber näevad, mida hästi tunnevad ja mis on neile elus oluli­ ne. Sõnaline folkloor on lisaks tugevas sõltuvuses ka keelest, mille kaudu ta end teostab. Varasema folkloori keel on murdekeel, mille­ le lokaalsed erijooned on samuti lahutamatult loomuomased. Mind on juba mõnda aega vaevanud järgmine probleem. Olen teinud katseid mõõta selle või teise metoodika järgi va- nasõnaainese põhjal mitmesuguste etniliste üksuste (nt Eesti kihel­ kondade, läänemeresoome rahvaste) vahelise seose tihedust. Neis katsetes on lähteteavet mõõdetud tüübi täpsusega: kui mingit vana­ sõna on üles kirjutatud teatud kihelkondadest, siis nood kihelkon­ nad saavad vastavas ruutmaatriksis oma ristumisruutu “suhtlemis- punkti” seejärel need seosepallid summeeritakse läbi kõigi vanasõ­ nade ja hakatakse tegema arvutusi. Tegelikult võimaldaksid ole­ masolevad arhiivitekstid seosetiheduse palju nüansseeritumat mõõtmist, sest kui ka mingi vanasõna on tuntud teatud hulgas ki­ helkondades, siis mõnede kihelkondade üleskirjutused on omava­ hel sõnastuselt (nt metafoorileksika, nn süntaktiliste vormelite vm poolest) tunduvalt samasemad kui teiste omad. Häda on selles, et folkloristi peaksid põhimõtteliselt huvitama puhtfolkloorsed, mitte aga murdekeelelised lokaaljooned, kuid neid tasandeid teineteisest lahutada on vahel üpris raske. Väljaande “Eesti vanasõnad” (edas­ pidi: EV) põhiköidetes 1-ID (1980-1985) on vanasõnade lokaalre- daktsioonid võimalust mööda välja toodud, kuid EV-d sirvides võib alatasa leida kohti, kus redaktsioonid on moodustatud lihtsalt murdekeeleliste, mitte spetsiifiliselt folkloorsete tunnuste põhjal: tüübis 4046 on näiteks redaktsioonid Kes koera saba kergitab kui koer ise, Kes koera hända kergitab, kui ta ise ei kergita ja Kessi peni hända kergites, ku ta esi, tüübis 1611 redaktsioonid Hundist ei saa karjakoera ja Saa-ai soest k a f apinni, tüübis 5909 redakt­ sioonid Kuidas lind, nõnda laul ja Määne tsirk, sääne laul, tüübis 11835 redaktsioonid Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub ja Tõsõlõ hauda kaivat, esi sisse satat jne. Kui folklorist püüaks lo­ kaalsete erinevuste põhjal senisest paindlikumalt hinnata eri paik­ kondade folkloorse aine samasust/erinevust ja näiteks jagada Eesti 118 Paar palvid eesti ärksamaile murde uurijaile ala folkloorirajoonideks, siis poleks kindlasti hea ega õige, kui sellest tuleks tegelikult välja samahästi kui Eesti murdealade kaart. 2. ISEKASVANUD KÜSITLUSKAVAD Selles halvas on teisalt ka mõndagi head. Kõige lühemalt öeldes: kenake hulk folkloorsest ainest laseb end üsna mitmes plaanis ka­ sutada ka murdekeeleainena. Lühivormitekstid näiteks on mingis mõttes isekasvanud küsitluskavad, kus folkloor oma poeetilisi struktuure üles ehitades täidab ühtlasi teatud keelelised ülesanded ja annab seega päris süstemaatilist infot eri murretes valitsevate lausestus- ja sõnastustavade kohta, mis kuuluvad juba pigem kee­ lelisele kui folkloorsele tasandile. Folklooritekstid on juba pakkunud lisateavet murdesõnavara uurijaile. Hiljuti selgus näiteks, et ainsad vihjed pastel-sõna põhja- tartumaise murdevormi paskel olemasolu kohta pärinevad pastla- mõistatuse Üks hiir, kaks saba?— Pastelking ja paelad taga kir- japanekuist (samas mõistatuses tulevad ette ka mitmed muud seda jalatsit tähistavad murdevormid). Olen kindlal veendumusel, et eri­ ti mõistatused, aga ka vanasõnad kätkevad samalaadset lisateavet lausa tonnide kaupa. Kuid “esmase” keele ja folkloori poeetilise keele seosed on pea igal muulgi tasandil mitmekesised ja tihedad. Näiteks eesti murdearhiiv jätab vastused võlgu paljudele küsimustele eesti mur­ rete süntaksi alalt, kuna keele see tahk pole kunagi olnud murde­ kogumise tulipunktis. Eesti mõistatuste (ja ka ütluste) arhiiviaines võiks siingi tänuväärset lisainfot pakkuda, nagu ehk ka murdesõ­ nade tähenduste, onomatopöa jpm asjus. Alljärgnevas tuuakse eelöeldu illustratsiooniks juhuslikke näi­ teid, mille otsa olen viimase poole aasta jooksul komistanud vana­ sõnade, aga ka mõistatuste levikukaarte koostades. 3. NÄITEID 3.1. Verbita ja eitavate alternatiivide võimalikust murdetaus- tast konstruktsioonides, nagu Kes seda ikka teeb muud kui tema ~Kes seda ikka teeb, kui mitte tema ~kui tema ei tee jts Vanasõnas EV 4046 järgnevad algusele Kes koera saba kergitab... jätkud, mis väidavad, et peale koera enda ei hakka ta saba keegi kergitama. Nood jätkud võivad olla vormistatud Arvo Krikmanti 119 a) verbita muud kui- vmt vormidena: kui koer ~... ise\ kui ta ise; muu(d) kui + koer ~... ise\ muu(d) kui + (ta) ise', eks koer ise\ ikka koer ise\ b) eitavate vormidena: kui mitte koer ise; kui mitte ta ise\ kui koer ise seda ei tee\ kui ta ise seda ei tee; kui koer ise ei kergita ~tõsta kui ta ise ei kergita ~tõsta ~... Kaart 1 näitab, et vanasõna levik on peaaegu ülemaaline, ainult Kagu-Eestist on üleskirjutusi vähe. Verbita muud kui- jm vormid on ülekaalus levikuala idaosas, eitavad vormid aga domineerivad väga selgesti levikuala läänepoolses osas, eriti saartel. Kas on mõeldav, et need alternatiivsed ütlemisviisid on oma­ sed eesti keele eri murretele ka väljaspool seda konkreetset vana­ sõna? Kaart 1 O Verbita muud kui- vm vormiil □ Eitusega vormid 3.2. Genitiivi ja allatiivi ning allatiivi ja adessiivi vahelduvusest mõnedes konstruktsioonides Eesti folklooriarhiivis on kokku u 300 üleskirjutust vanasõnadest, mis väidavad, et magajale kassile ei jookse hiir suhu (EV 6297) või siis just, et jookseb nimelt (EV 6296), või mingis vahepealses 120 Paar palvid eesti ärksamaile murdeuurijaile kvantifikatsioonis. Needki ütlused on isekasvanud küsitluskavad, mis intrigeerivad püstitama mõnesid murdesüntaksi ja -morfoloo- gia küsimusi, näiteks sellist: kas Eesti eri murretel on kalduvus eri­ nevate lausekonstruktsioonidega väljendada situatsioone, kus kelle­ legi või millelegi miski või keegi läheb -pannakse -jääb kuhu­ gi - vrd nt Istu Jaani sülle / Istu Jaanile sülle', See tungis sügavasti mu hinge / See tungis mulle sügavasti hinge jts. Neil variantidel paistab olevat erinevusi ka otseütleva/piltliku kõne lõikes. Vaatame seda laadi konstruktsioonide esinemust vanasõnades EV 6297 ja 6296. Levikukaardid 10-13 lubavad teha järgmised oletused: 1. Genitiivsed vormid (vt kaart 2) on Lõuna-Tartumaal, eriti aga Võru-ja Setumaal haruldased. 2. Allatiivsed vormid (vt kaart 3) on võimalikud kogu Eestis. (See kaart võiks pakkuda ühtlasi lisateavet ka selle kohta, millistel Eesti murdealadel adjektiivne täiend ühildub oma substantiivse põhisõ­ naga, kus aga jääb genitiivi. Kui need tendentsid osutuksid ka mur­ dekeeles üldisemalt paikapidavaiks, võiks ehk küsida sedagi, kas asjaomaste genitiivvormide põhjaeestilisuse ja mitteühilduva ad- jektiivtäiendi põhjaeestilisuse vahel on mingi põhjuslik seos.) 3. Mulgis ja selle ümbruses näib kõnealuseid seiku väljendatavat vormide abil, mis näivad adessiividena (vt kaart 4). Dialektoloogi­ d e võhikuna ei püri ma midagi arvama selle kohta, kas need on te­ gelikult allatiividega “sünonüümsed” adessiivid või mingid lühene­ nud allatiivid, mida esines tihti varasemas eestikeelses luules ja mi­ da tähistati vahel apostroofidega, umbes: Ole hea ja ütle mull’ kas ma olen armas suil ’ Pimedast peast on muidugi raske arvata, kuivõrd see tendents ulatub väljapoole siinsete kassi-hiire-vanasõnade piire ja millised tegurid üldse seda laadi morfoloogilis-süntaktilisi valikuid tingi­ vad. Arvo Krikmann 121 Kaart 2 Magaja k a ss i suhu Tint) ei jo o k se / jook seb hiir (EV 6 2 9 7 ja 6 2 96 ) Tt 0300 O Genitiiwonnid (nt. magaja kassi suhu...) Kaart 3 Magaja k a ss i suhu ei jo o k se / jo o k seb hiir (EV 6 2 9 7 ja 6 2 9 6 ) Yõ CD O Genitiiv-allatiivsed vormid (nt. itwgaja kassile ei jookse...) □ Täisallatiivsed vomiid (nt. laisale kassile et jookse...) 16 122 Paar palvid eesti ärksamaile murde uurijaile Kaart 4 3.3. Implikatiivsete lausestruktuuride vormistusviis eesti vanasõnades Vanasõnades on sagedased (läänemeresoome vanasõnades väga sagedased) parallelistlikud eeldus-järeldusstruktmirid, mille allosad on süntaktiliselt ja morfoloogiliselt sümmeetrilised. Sellise implikatiivstruktuuriga laused moodustavad eesti kui ka soome va- nasõnatekstidest umbkaudu veerandi. Implikatiivse struktuuriga ütluste lausepoolte kokkusidumiseks on välja kujunenud traditsioo­ nilised nn vormelielemendid, mis kumbagi lausepoolt alustavad ning osalevad niiviisi ka lause vormi sümmeetrias. Sellistest vorme- litüüpidest on produktiivsemaid näiteks: 1) Ellipteeritud vormelielementidega mall: Vaga vesi, sügav põhi; Üheksa ametit, kümnes nälg; Eri tupa, eri tapa; Hius pitkä, mieli lyhyt. 2) Kui..., siis...- või inversiooniline Siis..., kui...-mall: Kui saad üle koera, saad ka üle saba; Kui püüad kõigest väest, saad üle igast mäest; Siis on härjal hända tarvis, kui kiil kallale tuleb; Kun kauan seuloo, niin akanat peäle jeäp; Jos on akka puhemies, on piru perämies; Silloin akka autuaana, kuin on mies humalassa. Arvo Krikmann 123 3) Kus..., seal...- või inversiooniline Seal..., kus...-mall: Kus suitsu, seal sooja; Seal on hea, kus meid ei ole\ Missä akka talon tekköö. siin on lepästä kurkihirsi\ Siinä astuja astuu, missä istuja istuu. 4) Kes..., see...- või inversiooniline See..., kes...-mall: Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub", Küll see sööb, kes lõunat magab; Joka uamusella varrain laalaa, se on iltasella havukan persiissä\ Ei se anna aitasta, jok ei anna annetusta. Sagedased on ka Kuidas..., nõnda...- (-Kui..., nii...-, ~Määne..., sääne-) vormelitega, komparatiivse Mida ...-m..., seda ...-m...-vor­ meliga, Mis..., see...- ja Mida..., seda...-vormelitega, Seni..., ku­ ni...-ja. Kuni..., sem...-vormelitega mallid. Nende jt vormimallide vahel valitseb ulatuslik sünonüümia, milles kehtivaist reeglitest pole seni kuigivõrd selget ülevaadet. Statistilised vaatlused näitavad, et Lõuna-Eesti, eriti aga Kagu- Eesti Kes..., see...-vormeli sünonüümide seas on suhtelises ülekaa­ lus ainsuse 2. isikus otsepöördumised ja Kui..., siis...-struktuurid, eriti selgesti aga elliptilised implikatiivstruktuurid (vt sellest lähe­ malt ajakirjas “Keel ja Kirjandus” 1997, nr 6, lk 384 jj). 3.4. pihta-sõna levikupiiridest “Väike murdesõnastik” (lk 199) annab selle sõna kohta - ju siis adverbina või postpositsioonina ühtekokku - hõredalt ülemaalise levikupildi, kus Lääne-Eesti esinemus on küll ehk veidi tihedam (vt kaart 5). Teisalt on pihta-sõna. esinemus eesti fraseologismides (nt hammaste ~kaela -kõrva ~küüru ~nina ~näpu pihta andma/saama; naelapea pihta tabama’, pihta andma ~käima ~pistma; pagana -pärgle ~tulise pihta! j t s - vt kaart 6), eriti aga peale-post­ positsiooni asendajana vanasõnas Küsija suu peale ei lööda... (vt kaart 7) märksa piiratumalt lääne-eestiline, mis laseks ehk oletada, et pihta-sõna on kuulunud algselt just lääne- ja saarte murde alale ning ta levimine muudele aladele on olnud küllalt hiline. (Fraseo­ logismide kaardil näiteks on kõige drastilisemaks erandiks H. Jõulmaa hilised üleskirjutused Iisakust.) 16* 124 Paar palvid eesti ärksamaile murde uurijaile Kaart 5 P ih ta -sõna lev ik "Väikese m u rd esõ n a stik u ” järgi Kaart 6 Pibta-söQ A lev ik T in ti e e s t i kõnek ään d u d es ja fra seo lo g ism id es Tt O Arvo Krikmann 125 Kaart 7 3.5. Verbide hüppama ja kargama tähendusvahekordadest vanasõnades jm ütlustes “Väikese murdesõnastiku” järgi (lk 178 ja 770) on verbide hüppa­ ma ja kargama leviku vahekorrad sellised, nagu näitavad kaardid 8 ja 9. Ei julgeks väita, et neil levikupiltidel miski millestki oluliselt erineb. Hea tahtmise korral võib öelda, et kargama-vtrbi on Lõu- na-Eestist mõneti tihedamalt üles kirjutatud. Iga eesti keele kõneleja teab, et 1) hüppama ja kargama on teatava traditsioonilise paariku komponendid; 2) hüppama on kirja­ keeles neutraalne sõna, kargama aga markeeritud (stilistiline, re­ tooriline) sõna. Minu intuitsioon ütleb veel, et kargama on kuidagi lõunaeestilise maiguga sõna, aga ma ei taipa esialgu, miks mulle nii tundub. Kui vaadata kargama-verbi esinemust eesti võrdlustes jm kõne­ käändudes ja fraseologismides (kaart 10), siis see esinemus tervi­ kuna nii väga suur ei ole, ja sestki piskust on suur osa keelekogude materjal, sh Wiedemanni sõnaraamatu järgi välja küsitletud (või halvemal juhul: pigistatud) esinemus. Kuid ka siin on Narva-Pämu 126 Paar palvid eesti ärksamaile murde uurijaile joonest kagusse jääv ala selgelt tihedamini esindatud kui sellest loodesse jääv ala. St midagi lõunaeestilist siin nagu heiastuks. Kaart 8 Kaart 9 Kui vaadata eraldi neid võrdlusi jt fraase, kus hüppab ja kargab on samas tüübis teineteist välja vahetavad sünonüümid (na­ Arvo Krikmann 127 gu hüppab ~kargab kui kits ~konn ~orav, hüppas ~kargas persega näkku vmt), saame nende suhetest pildi, mida näitab kaart 11. Kaart 10 □ võrdlustes • muudes fraasides Kaart 11 h ü p p a b ja k a rg a b o sü n o n ü ü m id en a v õ r d lu s te s jm fraasid es 128 Paar palvid eesti ärksamaile murdeuurijaile Kaart 12 Kaart 13 See aitab ehk kargama-werbi “lõunaeestilisuse tunnet” täpsus­ tada: kas on nii, et stilistilise keelendina, eriti nt alliteratsioonilistes ühendites, võib kargama esineda kus iganes, hüppama-verbi “teh­ nilise sünonüümina” aga ainult Lõuna-Eestis? Arvo Krikmann 129 Enda meelest suurepärase polügoni või isetekkelise küsitluska­ va selle oletuse kontrollimiseks leidsin eesti vanasõnast EV 12287, kus on juttu sellest, et kui tõnisepäeval -küünlapäeval -seitsme­ vennapäeval niigi palju päikest näitab või sajuvahet on, et mees jõuab hobuse selga hüpata, siis saab veel heina teha või head ilma vm. Selle põhjal võiks küll arvata, et hüppama tähenduses ‘hüp­ pama’ on üle-eestiline sõna (kaart 12), aga kargama tähenduses ‘hüppama’ on lõunaeestiline (kaart 13). Ka muudest vanasõnadest jääb muljeid, et seal, kus hüppama ja kargama on sünonüümid (st vahetavad teineteist ühe tüübi va­ riantides välja), on kargama lõunaeestiline, nagu ütlustes vähe ja­ guvatest toitudest, millega saab vaid üle aia hüpata (vt kaart 14), kus aga kargama on ainuvalitsev ja tähendab mingit ebamääraselt augmentatiiv-groteskset laia, retooriliselt markeeritud liigutust, seal võib kargama-vtrbi levikupilt olla üsna suvaline, nagu vana­ sõnas koerast, kus ülesandeid järjest edasi delegeeritakse, kuni sa­ baots ütleb: “Karvad, karake ise!” (vt kaart 15), sh valdavalt põh- jaeestiline, nagu vanasõnal EV 12634 (vt kaart 16). Kaart 14 17 130 Paar pälvid eesti ärksamaile murdeuut ijaiie Kaart 15 O ilma harguma-verbita variandid • kargama-verbiga variandid Kaart 16 Aja tü h i a s ja le , jlii"— ö karga is e k a n n u le EV 126 3 4 • kargama-verbiga variandid O kargama-verbiia variandid Arvo Krikmann 131 3.6. Onomatopöa ja kvaasisõnad Eesti lühivormiarhiiv, eriti mõistatusaines oleks tänuväärne maard­ la ka onomatopöa ja deskriptiivide uurijale. Mõistatustes kohtab li­ saks veel iselaadseid kvaasisõnu, mis on tehtud nähtavasti ad hoc selleks, et suurendada mõistatustekstide mõistatuslikkust, ning mis pole ei täistähenduslikud sõnad ega pärisnimed, ka mitte onomato­ pöa tavalises mõttes, kuigi võivad ka ühe ja sama mõistatuse va­ riantides meenutada kord üht, kord teist või kolmandat. (Selliste kvaasisõnade näiteid vt minu raamatus “issevaateid folkloori lü­ hivormidesse” I (Tartu, 1997), lk 254 jj.). Deskriptiivid ja kvaasisõnad on folkloori jaoks igati sobilik poeeti­ line toore, mille abil on võimalik tekitada ilukõla kui ka reduplika- tiivset parallelismi. Teisalt ilmutavad deskriptiivid ja kvaasisõnad lühifolklooris reeglina keni selgepiirilisi lokaalvorme, mis ahvatleb küsima, kas nood tekivad lihtsalt juhustemängu tagajärjel või ehk on ka eri alade murdetaustas midagi, mis nende alade folklooriloo- jaid just nende või teiste kõlamallide poole tõukab. Toome eelöeldu ilustratsiooniks paar juhuslikku näidet - ühe vanasõnadest, teise mõistatustest. A. Vanasõna EV 2399, mille normaalvorm on Kelle ja lg tatsub, selle suu matsub. Somaatilised designaadid, mille häälitsusi kirjeldatakse, on enam­ vähem ülemaaliselt jalg ja suu, Lõuna-Eestis lisaks veel paralleel­ vorm, kus suu asemel on keel. Deskriptiivipaaride lokalisatsioonid on järgmised: 1. Vormid tatsub - matsub ja tatsutab - matsutab ühendis paariga jalg - suu on kõige levinuma “üldredaktsiooni” elemendid: seejuu­ res on esimese levikudominant selgelt Ida-Eestis (just Peipsi- Pihkva ja Võrtsjärve vahelisel alal), teine on selgelt läänepoolsem. Paar tatsab - matsab on levinud pms Viru rannapoolseis kihel­ kondades, Ambias ja Kuusalus; tätsab - mätsab esineb mõnedes Järva- ja Harjumaa kihelkondades. Paari tatsatab - matsatab koh­ tab valdavalt Harjumaal. Lõuna-Eestis esindab seda sülemit kont- raheerunud tats - mats. Eriti Põhja-Viljandimaal, juhuti ka muis paigus tulevad ette pa/s-algulised vormid tats- või /ä/s-alguliste asemel. 2. Kesk- ja lääne- ning edelapoolses Eestis ja lg kergatab ~kergitab -kergatelle ~kerkib. Ütluse teises pooles liituvad nendega Kesk- 17* 132 Paar palvid eesti ärksamaile murdeuurijaile Eestis harilikud põhjaeestilised suu matsatab ~matsutab ~maitsetab ~maitseb, Lääne- ja Edela-Eestis aga ^^/-komponen­ diga redaktsioonid: pms Põhja-Pämumaal (aga ka Lääne- ja Saa­ remaal) keel nälpsatab ~nälbatab ~nilbatab. Vigalas näib olevat kihelkondlik lokaalkuju keel li(m)psatab ~laksatab. 3. Järelkomponent keel + näib- ~nälp- ~nilb— m7/?-algusega verb on tüüpiliselt pämumaine. Lõuna-Pämumaal ja Paistus on aga jalg- komponendiga seonduvad verbid teised: tavalised on siin liited jalg hilpab ~hilpas ~hülpäs ~hüppab ~tilpab + kiil nälpäs ~nälpab ~nilpas ~nilpab. 4. Tarvastu kihelkonna lokaal vormid on Kelle jalg lämpap ~lampap, selle kiil nälpap ~limpap. 5. Idapoolses Lõuna-Eestis (TaL, Võ, Se) on esikomponent läbivalt jalg tüntsahas ~tümpsähäs ~tümpahas jts, kuid järelkomponendi variandid lokaliseeruvad: a) kiil li(m)psahas ~limpsatus jts on levinud kitsal alal, mis jääb vastu Läti piiri Helme ja Vastseliina kihelkonna vahele (Hei, San, Krl, Har, Rõu, kord ka Vas ja Se); b) kiil nilp(s)ahas ~nilpsatas ~nilps jts on tüüpilised Setu vormid, paar üleskirjutust ka Vastseliinast. 6. Paaris lõunaeesti tekstis kohtab veel kombinatsiooni jalg tsolks- tas -tsolkap ~... - kiil nilpsatas ~nilpap ~... B. Üks produktiivsemaid eesti mõistatusi: Seest siiru-viiruline, pealt kullakarvaline? (lahendiks enamasti 'sibul'). Domineeriv reduplikatiivne deskriptiiv (või pigem kvaasisõna?) on siin ülemaalise levikuga siiru-viiruline. Selle kõrval on aga mit­ meid lokaalvariante, mille kohta ma olen abitu arvama, kas nad on triviaalsed murdejooned või vaba loome viljad või mingi kombi­ natsioon neist kahest kokku. Näiteks: 1. Kagu-Eesti (TaL, Võ, Se) tsiiro-viiroline ja tsiiru-viiruline on ilmselt pelgad murdevariandid, mis esinevad seal, kus sõnaalguli- sed afrikaadid üldse. 2. Ka siiro-viiroline ja siiro-viiruline on eelkõige kagueestiline vorm, kuid mitmeid üleskirjutusi leidub ka Lääne-Eestist ja Saare­ maalt (Noa, Mar, Kse, Vll, Jäm), paar teksti veel Ida-Eestist (Iis, Kod). Ma pole pädev ütlema, kui hästi see esinemus langeb kokku murdealadega, kus järgsilbis on võimalik o-häälik. Arvo Krikmann 133 3. Eesti äärmises kagunurgas (Vas, Se) kohatavat vormi seeru- veerulinõ ei oska ma juba murdetaustast kuidagi tuletada. 4. Vorm siilu-viiluline ja siilo-viiloline on tuntud enim Mulgis, sa­ muti Põhja-Pämumaal, üksikuid üleskirjutusi leidub ka Harju- ja Läänemaa lõunapoolseilt aladelt ning Põhja-Tartumaalt. Ons siin r-hääliku vahetumises /-hääliku vastu võimalik näha mingit mur- desurvet? 5. Peamiselt Põhja-Tartumaalt (kord ka Kadrinast) on üles kirjuta­ tud vorme siru-viruline ja seru-veruline. Ons vokaali lühenemises võimalik näha mingit murdesurvet? 6. Puhthiiumaised vormid on siira-viira ja siila-viila. Kas line-liite puudumisel ja tavalise u/o-vokaali asendumisel patune > patane oletamine ei tundu usutavana. Pigem on nii ilmsetes a-mitmuse vormides kui ka patane-tüüpi tuletistes tegemist mingi eesti keele igivana iseärasusega, kust see ka ei pärineks. Kord juba mitmusest kõneldes peatuksin ka eesti keele selle iseärasuse juures, et noomenite mitmuse kogu käändeparadigma - välja arvatud partitiiv - moodustatakse tunnuse *t abil. See moo­ dustusviis ei ole küll omane lõunaeesti murretele, kus obliikvakäänetes on *i. Üksikuid *Misi obliikvakäändeid leidub aga liivi keeles. Ma ei tõttaks kõnealust eesti */-paradigmat kuulu­ tama väga nooreks nähtuseks. Teatavasti on sölkupi keeles olemas eranditult */-tunnuseline noomeni mitmuse käändeparadigma. Ühtlasi toetan Paul Alvre oletust läänemeresoome mitmuse tüüpide *kala-õe-n ja *kalo-i-ö§-n küllalt suurest vanusest, kuna sölkupi */-tunnuselise mitmuse genitiivi asemel kasutavad põhjasam ojeedi keeled mitmuse genitiivis topelttunnust *i + *t. Olen pidanud seda Ago Künnap 137 kõike läänemeresoome-samojeedi kunagiste kontaktide tulemuseks (vt. Künnap 1996a: 67-68). Rätsep kirjutab edasi eesti terminatiivist, et sellel “puudub otsene käändevaste sugulaskeeltes, «/-lõpulise käändena esineb ta ainult eesti keeles. [...] Terminatiivilõpp -ni pärineb varasemast vormist *-nnik ...” (Rätsep 1979: 71-72). Tuletan taas meelde, et samojeedi keelte noomenite absoluutse deklinatsiooni latiivi {kuhu?-käände) üldkasutatavaks sufiksiks on *-ntV(rj). Pidades silmas arengut nt > nn> n, mis on tuttav nii läänemeresoome kui ka samojeedi keeltele, võiks vaatlusaluste käänete korral olla taas tegemist nende keelte vahelise kontaktinähtusega. Nõnda siis võiks ka eesti m-terminatiiv olla käändena ürgvana. Minnes üle verbi poolele, mida Rätsepa vihikutes pole käsit­ letud, vaatleksin veidi oletatava alguurali *s-mineviku oletatavaid jälgi eesti keeles. Juba Jõzsef Szinnyei arvas, et eesti idamurde Kodavere eitava abiverbi mineviku pöördeparadigma es in, esid, es, esima, esita, esid on moodustunud eesti keele üldise hilise .sz'-mineviku (*makat-i-n> magasin) eeskujul (Szinnyei 1910: 144). Sama võiks arvata ka liivi eitava abiverbi mineviku pöörde­ paradigma iz, ist, iz jne. kohta. Rootsilapi eitava abiverbi mineviku cc-line pöördeparadigma pole aga üldse tagasiviidav *š-le, kuigi seda on püütud vägisi teha (vt. Korhonen 1981: 266-267). *5-minevik esineb ikkagi eelkõige nendes uurali keeltes, kus on olemas ka *s-tunnuselised verbaalnoomenid (partitsiibid): mord- vas, obiugris ja samojeedis. Viimastest ainult mordvas ja samojeedis on *i-minevik kasutusel ka eitavas abiverbis, seejuures täisparadigmana, näiteks mordva ežin, ežif eš jne. (Vt. ka Künnap 1996b.) Selle täisparadigma olemasolu ei kohusta meid siiski ole­ tama *i-mineviku täisparadigmat ka idaeesti, liivi ja rootsilapi eitava abiverbi korral. Ilmneb seega, et *s-minevik on omane just Siberi uurali keel­ tele: obiugrile ja samojeedile. *i-minevikku tunnevad ka mitmed paleosiberi keeled (vt. Audova 1996), nii et tegemist oleks Siberi keeleareaalile iseloomuliku nähtusega. *s-mineviku esinemine mordvas pole seejuures kuigi üllatav: mordva keelte ehituses on rohkesti Siberi uurali ja mitteuurali keeltele omaseid jooni (vt. eriti Pusztay 1995: 83-95). *i-mineviku puudumine läänemeresoome ja lapi keeltes on niisiis nende keelte algupärane joon. 18 138 Eesti keelejpaarist võimalikust igivanast iseärasusest Igivanaks eesti keele iseärasuseks, mis on ühine teiste lääne­ meresoome keeltega ja edasi samojeedi, eelkõige lõunasamojeedi keeltega, võib ilmselt pidada ka eesti keelele omast/a-tegijanime kasutamist atribuudina, näiteks haukuja koer, varastaja harakas, hauduja kana, vrd. näiteks sölkupi (Castren) sit'ai-gum ‘Lügner’ (sõna-sõnalt 'valetaja inimene/mees’), kamassi (Donner) f oli kuza 'diebischer Mensch, stehlender Mensch’ (sõna-sõnalt ‘varastaja inimene’) (vt. ka N.-Sebestyen 1964: 277). Pole võimatu, et siin on taas tegemist jäljega läänemeresoome keelekuju kontakteerumisest samojeedi keelekujuga. Usun, et selliseid uurali keelkonna seisukohast enam või vä­ hem erandlikke igivanu jooni on eesti keeles üsna rohkesti. Tradit­ sioonilise uurali algkeele/keelepuumalli kammitsaist vabanenud lähenemisviis lubab neid kindlasti juurde leida. K i r j a n d u s A udova, 1 .1996, On the i-Preterite o f Uralic Languages and the Verbal 5-Suffixes in the Siberian Non-Uralic Languages. - A. Künnap (ed.), Fenno-Ugristica 20. Uralic Languages in European and Siberian Linguistic Context, Tartu, pp. 23-28. Katz, H. 1970, Zwei Etymologien. -N y K 72, S. 147-150. K orhonen, M. 1981, Johdatus lapin kielen historiaan, Helsinki (= Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 370). K ünnap, A. 1994, On the Past Tense o f the Negative Auxiliary in the Uralic Languages. - A. Künnap (ed.), Minor Uralic Languages: Structure and Development, Tartu-Groningen, pp. 83-87. Künnap, A. 1996a, On Some Similarities Between Finnic-Lapp and Samoyed Languages. - A. Künnap (ed.), Fenno-Ugristica 20. Uralic Languages in European and Siberian Linguistic Context, Tartu, pp. 65-72. Künnap, A. 1996b, Was geht auf die gemeinsame uralische Grundsprache zurück? - L.-G. Larsson (Hrsg.), Lapponica et Uralica. 100 Jahre finnisch- ugrischer Unterricht an der Universität Uppsala. Vorträge am Jubiläumssymposium 20.-23. April 1994, Uppsala, S. 241-247. N.-Sebesty£n, 1 .1964, Eine ungelöste ungarische Etymologie. - ALHung XVI 3- 4, S. 275-284. Pall, V. (toim.), 1982-1989, Väike murdesõnastik, Tallinn. Pusztay, J. 1995, Diskussionsbeiträge zur Grundsprachenforschung. (Beispiel: das Protouralische), Wiesbaden (= Veröffentlichungen der Societas Uralo- Altaica 43). Rätsep, H. 1977-1979, Eesti keele ajalooline morfoloogia I—II. Õpivahend eesti filoloogia osakonna üliõpilastele, Tartu. Szinnyei, J. 1910, Finnisch-ugrische Sprachwissenschaft, Leipzig. M a k s i m a a l s u s e j a MINIMAALSUSE VÄLJENDAMISEST EESTI PÜSIÜHENDITES 1 Helle Metslang 1. KVANTITEEDIÄÄRM USTE VÄLJENDAM INE GRAM M ATIKA JA LEKSIKA VAHENDITEGA 1.1. Omaduse, protsessi jms. intensiivsuse maksimum ja miinimum Maksimaalsus ja minimaalsus, maailmapildis võrdväärsetena tun­ duvad polaarsused, pole keeles leidnud kaugeltki võrdset välja­ arendamist. Rohkesti nii leksikaalseid kui ka grammatilisi va­ hendeid on kujunenud maksimaalsuse, suurima kvantumi väljen­ damiseks, minimaalsusele aga pöörab keel minimaalset tähelepanu. Maksimumidega puutume kokku ennekõike iili võrrete puhul. Adjektiivide relatiivse gradatsiooni korral väljendab superlatiiv (kõige vanem, vanim) omaduse intensiivsuse maksimumi mingi piiritletud objektiklassi sees (la), (lb). Nii-öelda üldkehtivat in- tensiivsusmaksimumi väljendab absoluutne superlatiiv: väga vana, täiesti terve2 (2). (la) Mari on kolmest õest kõige vanem /vanim . (lb) Ajalehes ilmus artikkel maailma vanimast inimesest. (2) Vanavanaema on juba väga vana, aga täiesti terve. Absoluutset superlatiivsust võib aga ka kujundlikus sõnastuses väljendada (3). Relatiivse superlatiivsuse jaoks samalaadseid fraseoloogilisi väljendusviise ei tundu olevat.3 (3) Vanavanaema on juba muldvana, aga terve kui purikas. 1 Artikkel põhineb XXIV keeleteaduse päevadel Joensuus (28.-29.5.1997) peetud ettekandel “Minimaalisuus ja maksimaalisuus virolaisissa sanonnoissa” 2 Adjektiivide gradatsiooni süstemaatilise käsitluse on esitanud M. Erelt, kes omakorda toetub E. Sapiri, A. Noreeni ja A. Rauni ideedele (vt. Erelt 1986: 7 3 - 117). 3 Relatiivse superlatiivsuse piltlikku väljendamist esineb siiski folkloori lühi­ vormides, nt. pilaküsimused nagu Mis on maailma kõige suurem aeglus? (vastus: Kui tigu kurvis pidurdab), Mis on maailma kõige suurem laiskus? (Kui sul on külm, aga sa ei viitsi lõdiseda.) (Kalmre 1996: 52). 18* 140 Maksimaalsuse ja minimaalsuse väljendamisest eesti püsiühendites Nii pakubki M. Erelti adjektiivide absoluutse superlatiivi käsitus (Erelt 1986: 111-117) sobivat lähtekohta ka fraseoloogias avalduvate kvantitatiivsete äärmuste vaatlemiseks. Erelti järgi jaguneb absoluutne superlatiiv kaheks alaliigiks vastavalt sellele, kas intensiivsuse määra võrreldakse implitsiitselt mingi keskmise normiga (KN) või piirnormiga (PN). Keskmisest normist oluliselt suuremat intensiivsust väljendavad ühendid nagu väga vana, eriti vastik, tohutu suur. Analoogiliselt võib väljendada suurt intensiivsust ka adverbide ja verbide juures (väga kaua/kiiresti, armastab/rõõmustab/hindab väga). Piirnormi puhul on maksimum­ määraks piirnormi saavutamine, intensiivsuse totaalsus: täiesti terve, absoluutselt tarbetu. Analoogilist maksimumiväljendust kohtab siingi ka adverbide ja verbide juures (täiesti veatult, usun täiesti). Esimest alaliiki võiks nimetada VÄGA-superlatiiviks, teist TÄIESTI-superlatiiviks.4 (Vt. joon. 1, 2.) Joonis 1. V Ä G A -su perla tiiv A m ax (V A G A ) väga suur, väga kiiresti, rõõmustas väga -- KN ? Joonis 2. TÄ IE ST I-superla tiiv I PN m ax (T Ä IE ST I) m in lo 4 Mõlemad adverbid, nii väga kui täiesti, on lisatähendusteta kvantitatiivsuse markerid ja tunduvad kasutusvõimalustelt niisama üldised nagu relatiivse super­ latiivi partikkel kõige. Eriti väga on kasutuses sage ja piiranguteta, sobides kõikvõimalike adjektiividega, aga ka adverbide ja verbidega (väga hea, väga kiiresti, meeldib väga). Eesti väljendeid soome keelde tõlkides tuleb kasutada erinevaid adverbe: erittäin hyvä, hyvin nopeasti, miellyttää paljon. Nii võib väita, et väga on kas grammatikaliseerumas või grammatikaliseerunud absoluutse superlatiivi markeriks. Helle Metslang 141 Intensiivsusmaksimumi keskmise normi suhtes ehk VÄGA- superlatiivsust väljendavad mitmed vormivahendid (Erelt 1986: 112-114, Erelt ja Punttila 1992, Metslang 1984): augmentatiivid (väga/tohutu/hirmus suur/igav; väga/tohutu/hirmus kiiresti; rõõmustas väga/kangesti), hüüdlause (Küll ta on suur! Oli see vast igav film! Kuidas ta rõõmustas/), prefiksoidid (hiiglasuur, hiiglapikk, imeilus, imehea), reduplikatsioon (suur-suur mees, kallimast kallim, hullem kui hull). Keskmist normi võib ületada palju, aga ka eriti palju; siin ei tule mingit piiri ette, nool joonisel 1 võib tõusta kui tahes kõrgele ja maksimumi võib omakorda n-ö. edasi astendada: väga-väga suur, suurimatest suurim. Seevastu joonisel 2 skematiseeritud TÄIESTI-superlatiivsus seisneb piirnormi ehk maksimumpunkti saavutamises. TÄIESTI- superlatiivsust väljendavad näiteks augmentatiivid (täiesti täis/tühi/haige, absoluutselt terve, täiesti ootamatult, ebaõnnestus täielikult) ja prefiksoidid {puruhaige, puruloll, püstihull). Erinevalt maksimumist pole miinimumi väljendamiseks mingeid laialt levinud võtteid välja kujunenud. Seetõttu on küsimus intensiivsusmiinimumist pigem tunnetuslik kui lingvistiline: ei VÄGA- ega TÄIESTI-gradatsiooni suhtes pole seegi õieti selge, mida miinimumiks pidada. Nagu jooniselt 1 näha, võiks keskmist normi arvestavat intensiivsusskaalat nagu üles, nii ka allapoole lõpmatult pikendada.5 (Samas aga peaks siingi olema tegemist lähenemisega nullmäärale ja mitte kaugemale.) Omaduse väikest määra KN suhtes väljendatakse detraktiivide (Erelt 1986: 116) abil (veidi igav, natuke valus, ivake haige, igavavõitu). Kas see määr on väike või väga väike, on ilmselt eraldi leksikaalsemantiline küsimus (vrd. nt. Kurk on vähe valus /natuke valus /terake valus / valusavõitu). Intensiivsuse miinimumi võib väljendada näiteks detraktiivi superlatiiviga (hästi natuke valus või hästi-hästi natuke valus; aga ?hästi-hästi veidi igav). Intensiivsuse korral PN suhtes (joonis 2) tekib küsimus, kas pidada miinimumiks nullmäära või nullilähedast määra. Omaduse nullmäära võib väljendada vastasomaduse totaalsuse kaudu, seega antonüümi superlatiiviga: täiesti tühi ‘MIN (täis)’, täiesti täis ‘MIN (tühi)’, täiesti haige ‘MIN (terve)’, täiesti terve ‘MIN (haige)’ jne. Omaduse nullilähedast määra saab väljendada vastasomaduse 5 Kooligeomeetriat meenutades: VÄGA-skaala on sirge (otspunktid puuduvad), TÄIESTI-skaala aga lõik (2 otspunktiga). 142 Maksimaalsuse ja minimaalsuse väljendamisest eesti püsiühendites mittetäielikkuse kaudu: peaaegu tühi ‘MIN (täis)’, peaaegu terve ‘MIN (haige)’ jne. 1.2. Referentide / referendi määr Lisaks referente iseloomustavate omaduste, protsesside jms. in­ tensiivsusele võib kvantitatiivselt iseloomustada ka referente endid. Referentide määra nii KN kui PN suhtes väljendatakse peamiselt kvantorsõnade abil. Maksimummäär KN suhtes avaldub väljendeis nagu väga palju maju/inimesi/raha. Maksimummäära PN suhtes väljendavad totalitiivid (vt. Leino 1993: 250-253) nagu kõik, kogu, täis, mõlemad (kõik sõbrad, kogu perekond, mõlemad abikaasad, kogu söök). (4) Ta sööb kõike. (5) Ta sööb kõiki toite. (6) Sünnipäevale tulid kõik sõbrad. Kui omaduste jms. miinimumi väljendamine kuigivõrd välja kujunenud ei ole, siis referentide määra miinimume võib keeles leida. Neid väljendatakse eitavates ühendite nagu mitte ükski/ainuski/keegi/kumbki/miski/kuskil/kunagi/iialgi abil. (8) Ta ei söö midagi. (9) Ta ei söö ühtegi toitu. (10) Sünnipäevale ei tulnud ühtegi sõpra. Nendes lausetes väljendatakse seda, et referentide hulk on tühi, selle kaudu, et isegi kõige väiksemat referentide määra pole situatsioonis olemas. Miinimumi eitusest tuleneb koguhulga eitus (vt. Sang 1983: 35-44, Erelt jt. 1993: 163-165). Erieitava lausestruktuuri toel teostub implikatsioon, mille lihtsustatud üles­ kirjutus võiks olla järgmine: (11) NEG (MIN) - » NEG (TOT) Referentide määra miinimumi KN suhtes väljendavad samad vahendid mis miinimumi PN suhtes (nt. ei ole (mitte) kedagi, (mitte) midagi, mitte ühtegi inimest/senti, mitte mingit lootust). Miinimumühik on ikka sama, ükskõik kas käsitada seda kui vii­ mast määra enne nulli (s.o. enne alumist piiri PN-gradatsioonis) või väikseimat mõeldavat määra keskmise normi suhtes (seegi mii­ nimummäär on lõppkokkuvõttes nullilähedane). Seetõttu vastandub PN-miinimumi väljendav lause (10) ka KN-maksimumi väl­ jendavale lausele (12). Helle Metslang 143 (12) Sünnipäevale tuli väga palju sõpru. Lisaks eitavale lausele (13) leiavad miinimummääraväljendid kasutamist näiteks küsimustes (14); pragmaatiliselt on tingitud nende n-ö pehmendav kasutamine käskudes (15), palvet väljen­ davates küsilausetes (16), julgustavates väljendites (17). (13)Ta ei ole m idagi/ü h tk i suutäit söönud. (14) Kas ta üldse midagi sööb? Kas ta ei söö midagi? (15) Söö midagi'. Võta kas või üks suutäisAusikatäis! (16) Kas ma võiksin maitsta ühe suutäieAusikatäiel (17) Vereproovi võtmine on hästi natuke valus. Nii intensiivsuse kui referendimäära kvantitatiivsete äärmuste põhijuhud võtab kokku tabel 1. Tabel 1. Grammatiliste ja leksikaalsete vahenditega väljendatavad kvantitatiivsed piirväärtused. Intensiivsus Referentide hulk MAX KN suhtes väga suur väga palju inimesi RN suhtes täiesti terve kõik sõbrad täiesti nõus kogu linn MIN KN suhtes hästi natuke valus (ükski) inimene, sent, tänav RN suhtes (täiesti haige) 2. K v a n t i t e e d i ä ä r m u s t e v ä l j e n d a m i n e f r a s e o l o o g i a s Tabelis 1 esitatud kvantumitüüpe saab väljendada ka püsiväljendite abil (tabel 2). Tabel 2. Kvantitatiivsete piirväärtuste väljendamine fraseologismides. Intensiivsus Referentide hulk MAX KN suhtes nagu emalaev nagu kirjusid koeri ‘väga suur’ 'väga palju inimesi’ RN suhtes süle ja seljaga oma seitse asja ‘kõik ‘täiesti nõus’ asjad’ MIN R N /K N NEG (MIN): NEG (MIN): suhtes pole põrmugi nõus mitte punast pennigi ei tea mitte mõhkugi Alljärgnev ongi tabeli 2 lahtrite täitmine eesti fraseoloogia materjaliga, mis pärineb peamiselt A. Õimu “Fraseoloogia­ sõnaraamatust” (Õim 1993). Mõnevõrra kõrvutan eesti materjaliga ka soome väljendeid, mis pärinevad Helsingi ülikooli soome-ugri keelte kateedris olemasolevatest materjalidest (Eesti fraseoloogiat 144 Maksimaalsuse ja minimaalsuse väljendamisest eesti püsiühendites soome vastetega, 1997 6), samuti P. Alvre soome-eesti väljendite sõnastikust (Alvre 1995) ja M. Punttila uurimusest soome superlatiivi kohta (Punttila 1985). Kui eelnevas osas oli tegemist keele kasutamisega ühemõt­ teliselt ja üheplaaniliselt, otseses tähenduses, siis fraseologismidele on tavaliselt omane tähenduse kaheplaanilisus. Otsese, sõnasõna­ lise tähenduse baasil on neil väljenditel fraseoloogilise ülekande kaudu (Vakk 1974) kujunenud teisene tähendus. Olen kasutanud sõnasõnalise tähenduse kohta terminit lähtetähendus ja teisese tähenduse kohta sõna tulemtähendus. Näiteks väljendil “(kellegi) süda langes saapasäärde” on lähtetähendus see, mida väljend sõna­ sõnalt tähendab: südame kukkumine ühe teatud jalakatte ülemisse otsa. Tulemtähenduseks on aga ‘(kellelgi) hakkas hirm’ Fraseolo­ gismi kogutähenduses on tulemtähendus seotud lähtetähendusega, ja see tähenduse kaheplaanilisus teeb fraseologismist keeles juur­ dunud poeetilise struktuuri (vt. Metslang 1981). Lisaks väärib fra­ seologismi juures tähelepanu selle keeleline koostis - lähtemater- jal. Järgnevad tähelepanekud on seega fraseologismide kohta, mille tulemtähenduseks või selle üheks komponendiks on 'maksimaalne kvantiteet’ või 'minimaalne kvantiteet’ Püüan leida lähtetähendusi ja lähtematerjali, mille baasil vaadeldavad tulemtähendused saadakse; mõningail juhtudel ka tulemtähendustevahelisi üle­ kandeid. Alustan referentide suure või väikese määra väljen­ damisest. 2.1. Referentide/referendi määr 2.1.1. Referentide suurt määra KN suhtes (‘väga palju’) väljen­ datakse peamiselt võrdluste abil. Osa neist on läbinähtavad väl­ jendid, F- Vaka (1974, 1983) järgi sõnasõnalise teisikuga (+ST) fraseologismid - samasugune sõnaühend on ka vabalt moodusta­ tav: nagu seeni pärast vihma, s. kuin sieniä sate ella. Teine osa kuulub ilma sõnasõnalise teisikuta (-ST) väljendite hulka. Need on ebaharilikud, sageli absurdsed sõnakombinatsioonid millega samasõnastuslikud sõnaühendid pole tavakeeles võimalikud või mõttekad: nagu kirjusid koeri (s. väkeä kuin harmaita hiiriä / Vilkkilässä kissoja), raha nagu raba (s. rahaa kuin roskaa). 6 Nende materjalide koostamisel on kasutatud olemasolevaid leksikograafilisi allikaid ja oma keelepädevust. Helle Metslang 145 2.1.2. Referentide suure m äära väljendamine PN suhtes (totaal­ sus) sõltub sellest, kas referente käsitatakse jäijestatutena või mitte. Järjestam ata hulkade/tervikute totaalsust väljendatakse totalitiivide, referentide koguhulgale vastavate arvsõnade, vastand- tähendusega sõnade rindühendite abil: võta (kõik) oma seitse/ kümme asja (s. kaikki vähät tavarat), kahe palja käega (soome vaste puudub), (aega on) maa ja ilm (s. yllin kyllin); ei hea ega kurjaga (s .e i hyvällä eikä pahalla), ei liha ega kala (s .e i kala eikä lintu). Arvsõnad on hulga piiritlemisel eesti väljendites palju enam levinud kui soome keeles (H. Laaksoneni tähelepanek). Järjestatud hulgad/tervikud võivad ühelt poolt olla esitatud vormis ‘alguspiirist lõpp-piirini’: pealaest jalatallani (s. kiireestä kantapäähän), hällist hauani (s. kehdosta hautaan). Teiselt poolt võivad jäijestuda ka referendid, mis omavahel mingit kogumit ei moodustagi, kuid nad moodustavad skaala mingi ühise tunnuse intensiivsuse põhjal. Midagi ühist ei tundu olevat sellistel sündmustel nagu püssipauk kõrva ääres, kärbse lendamine ja rohu kasvamine. Ometigi on need eri tugevusega helide sümbo­ liteks ja kuuluvad sellistena kuulajakohase helitugevuse skaala maksimum- ja miinimumotstesse (joon. 3, skaala A). Kõrvutame skaalaga A kuulmisteravuse järgi järjestatud helide skaalat B, mis on suunalt vastupidine A-le. Joon is 3. Tunnuse in tensiivsuse jä r g i jä r je s ta tu d referen tide skaalad . A. Heli tugevuse järgi jäijestatud sündmused E min Em ax I----------------------------------- “►i rohu kasvamine püssipauk kõrva ääres kärbse lendamine B. Eri kuulmisteravuse korral kuuldavad helid E min E max I— — --- -------------------------------►« kuuleb kõige vaiksemat heli ei kuule kõige valjemat heli kuuleb kas või / isegi rohu kasvamist ei kuule püssipaukugi kõrva ääres E min - minimaalne, esimene element E max - maksimaalne, viimane element 19 146 Maksimaalsuse ja minimaalsuse väljendamisest eesti püsiühendites Skaalana järjestatud elementide suhtes kehtivad järgmised implikatsioonid: (18) AFF (EMAX) -> AFF(TOT) Viimase elemendi jaatamisest järeldub koguhulga jaatamine, näiteks skaala B puhul: kui kuuldakse kõige vaiksemat heli, kuuldakse kõike. (19) NEG (Emin) -> NEG (TOT) Esimese elemendi eitamisest tuleneb koguhulga eitamine: kui ei kuulda kõige valjemat heli, ei kuulda midagi. Skaalast B ja selle kõrvutamisest skaalaga A nähtub, et täiesti hea kuulmise korral kuuldakse kõike, ka minimaalse tugevusega heli (rohu kasvamist, kärbse lendamist), kui aga kuulmist pole ol­ lagi, ei kuulda midagi, ka mitte maksimaalse tugevusega heli (püssipauku kõrva ääres). Nii sünnib kahe skaala rinnastamisel omaduse (nagu kuulmisteravuse) intensiivsuse modelleerimine jär­ jestatud referendihulga maksimum- ja miinimumelementide kaudu - nähtus, mida G. Fauconnier on nimetanud pragmaati­ liseks superlatiiviks (nt. Alfred will eat the most awful food, Alfred won’t eat the most delicious food, John is so hungry that he would eat raw sn ails- Fauconnier 1975: 359). Meie näite puhul tulenevad pragmaatilised superlatiivid umbes järgmistest imp­ likatsioonide jadadest (20), (21): (20) vanaisa kuuleb kas või rohu kasvamist vanaisa kuuleb kõige vaik­ semaid helisid —> vanaisa kuuleb kõike —> vanaisal on väga hea kuulmine (21) vanaisa ei kuuleks isegi püssipauku kõrva ääres —» vanaisa ei kuule kõige valjemaid helisid —> vanaisa ei kuule midagi —> vanaisal on väga kehv kuulmine Jättes ahelate (20) ja (21) viimase lüli praegu kõrvale - siin nähtub juba omaduse intensiivsuse väljendamine, mis on alles järg­ mise osa teema -, loetleme mõningaid näiteid, kus totaalsust või selle eitust väljendatakse vastavalt kas järjestatud hulga lõppele- mendi jaatuse (18) või selle alguselemendi eituse (19) kaudu. Vas­ tavat elementi fokuseeritakse partiklite kas või, -ki/-gi, isegi abil. (18) AFF (Emax) -» AFF(TOT) (keegi) müüb kas või oma ema maha (-» keegi müüb kõik maha; silmä karvaki omma tööd täis (K. Õimu näide); viimase pennini/kriipsuni/hinge­ tõmbeni (s. viimeistä piirtoa/pistettä/kirjainta myöten) Helle Metslang 147 (19) NEG (Emin) —» NEG (TOT) (kellelgi) pole särkigi selga panna (Sang 1983: 44); (keegi) ei tee kärbselegi liiga (s. ei tee pahaa kärpäsellekään); (miski) ei kõlba kassi saba alla / koera saba alla / kuradilegi (soome vaste puudub); hamba allgi ei ole kuiva kohta (soome vaste puudub); (keegi) pole oma jalgagi sinna tõstnud (s. ei ole jalallaan astunut); ei ole lõhnagi/haisugi/jälgegi (s. ei ole jälkeäkään); seo väits ei lõika hapunt piimägi (K. Õimu näide). Koguhulga eitus võib järelduda ka tähtsaima elemendi eitamisest: (seda) ei tea jumalgi taevas -> (seda) ei tea keegi. Kõigi võimalike sündmusaegade eitus käib eesti keeles seejuures koha eituse kaudu: mitte ilmaski /ilm a pealgi / maamuna peal (s. ei kuunaan / ei kuuna päivänä / ei ikipäivänä). Nt. (22) Ma ei lepi temaga ilmaski / maa pealgi / maamuna peal ära (mitte kuskil ( mitte kunagi). 2.1.3. Minimaalmäära väljendatakse eri asjade korral erinevate algüksuste kaudu. Miinimumikäsitus nähtub endiselt (vt. 1.2) sel­ lest, mis on see raasuke või kübeke, mille eitusest tuleneb reeglile (11) vastavalt koguhulga eitus. (11) NEG (MIN) NEG (TOT) Üldisemaid, semantiliselt neutraalsemaid miinimume kajas­ tavad väljendid nagu mitte sugugi/põrmugi/raasugi/kriipsugi/ teragi/üks noh/mõhkugi/õhkagi (s. ei hiukkaakaan/tippaakaan/ vähääkään/piiruakaan/pätkääkään/rahtuakaan). Paljud väljendid kuuluvad aga teatud tähendusväljade juurde: aeg: mitte hetkegi/tundigi/päevagi (s. ei hetkeäkään/tuntiakaan/päivääkään) kestus: ei jõua kolmegi lugeda / nohki öelda (s. ei ehtinyt sanoa kissaakaan, ei ehtinyt edes viiteen laskea) raha: mitte poolt krossigi / (punast) krossigi / (sinist) sentigi (s. ei maksa puolta (palannutta) puupenniä) häälitsus: mitte piuksugi/kõssugi (s. ei hiiskahdustakaan / risaustakaan) kõnelemine: mitte sõ n a g i/p o o lt sõnagi / piuksugi (s. ei sanaakaan / puolta sanaa / tavuakaan) kiijutamine: mitte sõnagi/ridagi (s. ei sanaakaan / riviäkään) vedelik: mitte tilkagi (s. ei tippaakaan) 19* 148 Maksimaalsuse ja minimaalsuse väljendamisest eesti püsiühendites Kasutuskontekstid on samad mis tavalise, mittepoeetilise keele miinimumidelgi (13)—(17): (23) Mul ei ole hetkegi aega. (24) Ma ei ela siin enam päevagil (25) Bensiini/veini pole enam tilkagi. (26) Oota üks hetk). Soome viisakus võib kujutleda hetke väiksemaks: (27) Odota hetki / pieni hetki / hetkinen! 3 . O m a d u s e , p r o t s e s s i j m s . i n t e n s i i v s u s e K V ANTITATIIVSETE ÄÄRM USTE VÄLJENDAM INE 3.1. Maksimumi KN suhtes (VÄGA-tüüpi) väljendamiseks on väga palju väljendeid, mis valdavalt põhinevad võrdlusel. Omaduse määr samastatakse millegagi, mida käsitatakse mak­ simummäära tüüpilise kandjana. Võrdlus vormistub enamasti võrdlustarindina (nt. külm kui jää), peitub aga ka liitsõnades (jääkülm). Adjektiivseid fraseologisme: suur nagu padakonn/hobune/emalaev; külm kui jää, valge nagu lumi, (nägu) valge nagu kasetoht / lubi (s. lakana), aeglane nagu tigu (s. hidas kuin e ta n a /tä i tervassa), kindel nagu aamen kirikus / jum al taevas (s. varma kuin aamen kirkossa / kirkossa kuulutettu), tugev nagu härg/karu (s. vahva kuin hevonen/karhu/tervaskanto), rumal nagu hani, loll nagu lammas/eesel (s. tyhmä kuin aasi/hanhi), kaval nagu rebane (s. kavala kuin kettu); (sõnasõnalise teisikuta) täis nagu kaan / pinal / pomm / siga / tarakan / tat­ ikas / templielevant (s. kännissä kuin käki / ankka / sika), selge nagu seebi­ vesi (s. selvä kuin pläkki), külm nagu hundilaut (s. kylmä kuin ryssän hel- vetissä), loll nagu lauajalg / saabas / labidas / labakinnas / pastel (s. tyhmä kuin saapas, vasemman jalan saapas), kaval nagu kapsauss / porikärbes (s. kettu), laisk nagu porikärbes/kapsauss/päevakoer/ lambasoolikas (s. laiska kuin lapamato), märg nagu kassipoeg (märkä kuin uitettu koira). Liitadjektiive: jääkülm (s. jääkylmä), lubivalge (s. kalkinvalkoinen), kullakallis (s. kullan- kallis), sulgkerge, kottpime (säkkipimeä), välkkiire (salamannopea), veripunane (verenpunainen), nõelterav (neulanterävä), surmkindel (s vuorenvarma). Substantiivifraase: kuldne süda (s. kultainen sydän), raudne tervis (s rautainen terveys). Helle Metslang 149 Adverbiaalseid fraseologisme: nagu (õlitatud) välk, välkkiirelt, nagu nool, nagu välk ja pauk, nagu keravälk (s. kuin (rasvattu) salama, salamana, salamannopeasti, kuin myrskytuuli, kuin pyhä pyry, kuin pyhä harakka) ( ‘väga kiiresti’); (kardab) nagu-vanakurat välku (s. kuin piru ruttoa); (magab) nagu karu / kott / viiskümmend meest (s. kuin tukki/porsas); (teeb tööd) nagu hobune (s. kuin hevonen); (köhibj nagu hobune (s. yskii niin että kaksi päätä ryskii); (haiseb) nagu sikk/tõhk/mädamuna (s. kuin pukki / rankkitynnyri / mallas- sauna / raato / rapakossa / haisunmäätä / ketun pesä / Iisakin sika) / mädän- nyt kananmuna; (on ennast täis) nagu konn mättal /kukk sõnnikuhunniku otsas/kalkun (s. kuin kukko tunkiolla / kalkkuna); (karjub) nagu põrsas aia vahel /n agu ratta p e a l/n a g u hingehädas (s. kuin sika a idanraossa / sikana / kuin syö tävä/ku in päätä leikattaisin; (elab) nagu vanajumala selja taga (s. kuin Herran / Luojan kukkarossa), nagu kala vees (s kuin kala vedessä); (on hädas) nagu kala kuival / sitikas selili (s. kuin kala kuivalla maalla / sittiäinen selällään) 7; vait kui su k k /h iir (s. hiljaa kuin hiiri). On ka muudel kujunditel põhinevaid väljendeid. Fraseo­ loogiline ülekanne on sageli kompleksne, mitut võtet kasutav, ja seetõttu on järgnev jaotus metafoori, metonüümia ja kumulatsiooni vahel küllaltki tinglik. Metafooril põhinevad nt. järgmised väljendid: süda on k iv is t/kõva (s. jo lla on kova sydän); (millenigi) on üks sam m /m iski on käega katsuda / käeulatuses / käe-jala juures (s. käden ulottuvilla); on murest murtud (s. murheen murtama); süda jookseb verd (s. sydän vuotaa verta); kellelgi on tuli takus (s. tulenpalava kiire) Metonüümial põhinevaid väljendeid: läheb magama / tõuseb koos kanadega (soome väljend puudub); enne kukke ja koitu (s. ennen kukonlaulua); ei tea, kuhu silmad panna (s. ei tiedä, mihin silmät pis täisi). Omaette rühma moodustavad metonüümsed määraadverbiaali- laused: (jookseb) nii, et päkad välguvad/ tolm taga / tu li rummus (s. niin että m aa/lum i pöllyää; kuin tuli olisi ollut kannoillaan); (töötab) nii et pea aurab/m ärg (s. otsa h iessä /p ä ä märkänä); (valetab) nii, et suu suitseb (s. niin että korvat heiluvat); (nii pime, et) ei näe sõrmegi suhu pista (s. niin pimeä, ettei kättään n ä e /e i näe nokkaansa pitemm älle); (nii häbi, et) tahaks maa alla vajuda 7 Vastandlike omaduste maksimumides võib näha antonüümiat ainult siis, kui võrdlused põhinevad samalaadsel vastandustel ka lähtematerjalis ja lähtetähendustes, nt. nagu kala vees — nagu kala kuival (vrd. aeglane kui tigu — kiire kui välk). 150 Maksimaalsuse ja minimaalsuse väljendamisest eesti püsiühendites Mõningad rindühendid rajanevad kumulatsioonil: rääkis pikalt ja laialt (s. ummet ja lammet), pikk ja lai (soome väljend puudub J, roppmust (soome väljend puudub). 3.2. Omaduse või tegevuse intensiivsusmaksimumi PN suhtes (TÄIESTI-superlatiivsust) väljendatakse peamiselt mingi meto- nüümiliselt või metafooriliselt seostuva referendi totaalsuse kaudu: referendi totaalsusest tuleneb omaduse või tegevuse totaal­ sus. TÄIESTI-superlatiivsust väljendavates fraseologismides on seega kasutusel needsamad vormilised ja semantilised võtted, mis referentide totaalsuse väljendamisel. Kasutatakse totalitiive, kogu- hulka väljendavaid arvsõnu ja rindühendeid; lõpp-piiri või lõpp- elementi väljendatakse terminatiiviga; järjestatud hulkade baasil toimivad implikatsioonid, mille ahelast resulteerub pragmaatiline superlatiiv (20), (21). Totaalsust väljendavad rindühendid on näiteks rääkis maad ja taevad kokku (s . puhui kaikkea maan ja taivaan väliltä); (nõustus) süle ja seljaga (s. täysin rinnoin); (hoidis kinni) küünte ja ham­ mastega (s. kynsin hampain). Metonüümiline on ülekanne, mille puhul tegevuse totaalsus johtub vahendi totaalsusest: (rõõmustab) kogu /kõ igest hingest/ südamest (s. koko/ täydestä sy- dämestä); (karjub) täiest kõrist (s. täyttä kurkkua); (külalislahkus:) võtab kahe käega / avasüli vastu (s. ottaa avosylin vastaan); sõimab suud-silmad täis (s. haukkuu suut-silmät täyteen); veeretab iga kopikat näppude vahel (s. pitää jokaisen pennin syrjästä kiinni, venyttää pennin soikeaksi). Järjestatud referendihulga korral nähtub täielikkus n-ö. viimasest piirist - kõrvuni armunud / võlgades (s. rakastunut / veloissa korviaan myöten), kõrini tüdinud (s. Icurkkuun asti kyllästynyt), maatasa tegema (s. hävittää maan tasalle), taevani kiitma (s. ylistää maasta taivaaseen) - või maksimumelementi jaatavatest (18) struktuuridest: viimase kriipsuni / pennini (See asi on viimase kriipsuni selge); (läheb) kas või maailma otsa (s vaikka maailman ääreen); hüppab kas või pükstest välja (s ei pysy housuissaan); (nii pime, et) võta või silm pihku; võib kas või raudnaelu süüa ( —> seedib kõike —» ülihea seedimine); ei kuule ka püssipauku kõrva ääres —> ülihalb kuulmine (21). Helle Metslang 151 Suurt intensiivsust lastakse järelduda ka hüperboliseeritud tagajärgedest lähtetähenduse tasandil: räägib surnuks (s. puhuu kuoliaaksi); vihastab end siniseks / roheliseks / surnuks / kringliks (s. suuttuu silmittömästi); juuksekarvad / ihukarvad tõusevad püsti (s. hiukset / karvat nousevat pystyyn); süda murdub (s. sydän murtuu); häbeneb silmad peast (&. häpeää silmät päästään); himu herneks / naera või lõhki (s. nauraa itsensä kipeäksi / haljetakseen); valetab suud ja silmad täis (s. valehtelee suut ja silmät täyteen). TÄIESTI-superlatiivsus võib järelduda ka vastasomaduse täielikust eitamisest, mis omakorda järeldub minimaalmäära eitamisest. Seejuures on tegemist pragmaatilise superlatiiviga, kus minimaalmäära eitamiseks tuleb eitada sellele vastavat referenti nagu näites (21). (28) NEG (MIN (A)) -» NEG (TOT (A)) -» AFF (TOT (ei-A)) NEG (MIN (viitsimine)) —» MAX (laiskus): ei liiguta lillegi / kõrtki (s. ei pane tikkua ristiin) NEG (MIN ( närvilisus)) MAX (rahulikkus): ükski närv ei liigu ei näe sõrmegi suhu pista; ei salli silma otsaski Võrdlusel ja metafooril põhinevaid totaalsusväljendeid on vähe, näiteks (kadus) nagu maa alla / tina tuhka / vits vette (s. kuin maa olisi nielaissut / kuin tina tuhkaan / tuhka tuuleen); (sobib) nagu rusikas silmaauku (s. kuin nyrkki silmään); (keegi on) ümmargune null (soome vaste puudub). 3.3. Omaduse vms. minimaalmääraväljendid on samuti pärit referentide minimaalmäära väljendite hulgast (nt. põrmugi / kriip­ sugi/raasugi). Nagu muidki miinimumi väljendeid, kasutatakse neid eitavas lauses täieliku määra eitamiseks: Mul pole põrmugi igav. Ta ei armasta sind mitte raasugi. Tundub, et miinimumi väljendamine ongi fraaside hoolde jäänud, tavalises keelekasutuses on võimalused hoopis kitsamad. K o k k u v õ t t e k s võiks heita veel kord pilgu tabelile 2. Eesti fraseoloogias on ku­ junenud vahendid nii kvantiteedimaksimumide kui -miinimumide tähistamiseks ja seda nii referentide määra kui omaduste jm. in­ tensiivsuse osas, nii VÄGA-gradatsiooni (KN-gradatsiooni) kui TÄIESTI-gradatsiooni (PN-gradatsiooni) osas. Rikkalikult on va­ hendeid kvantiteedimaksimumi väljendamiseks. Kvantiteedimiini­ 152 Maksimaalsuse ja minimaalsuse väljendamisest eesti püsiühendites mumi väljendatakse vaid piiratud kontekstides (ennekõike eitavas lauses), seejuures ei eristu omavahel KN-gradatsioon ja PN-gra- datsioon ning samu väljendeid kasutatakse nii referentide määra kui intensiivsuse miinimumi väljendamiseks. Kesksel kohal fraseo­ loogilises kvalifikatsioonis on referentide hulga kvalifit­ seerimine. Referentide hulga miinimumi kasutatakse ka intensiiv­ suse miinimumi väljendamiseks, referentide hulga TÄIESTI-mak- simumi kasutatakse ka TÄIESTI-intensiivsuse väljendamiseks. VÄGA-maksimume väljendatakse nii referentide määra kui intensiivsuse osas ennekõike võrdluste abil. Vaadeldud maksimumi- ja miinimumi väljendite vahel kehti­ vad järgmised implikatsioonid ja tähendusülekanded. I. Referentide määr PN suhtes. (11) NEG (MIN) NEG (TOT) mul ei ole punast krossigi —» mul ei ole üldse raha (19) NEG ( E m i n ) -» NEG (TOT) (tal) ei ole särkigi selga panna —> tal ei ole üldse midagi selga panna (20) AFF (E m a x ) AFF (TOT): (ta) müüb kas või oma ema maha —» (ta) müüb kõik maha II. Referentide määrast PN suhtes järeldub intensiivsus PN suhtes. 1. MAX ref (PN) -> MAX iNT (PN) täiest kõrist karjuma, viimse kriipsuni selge, sööb kas või raudnaelu 2. MIN REF (PN) -> MIN jnt (PN) ei armasta mitte raasugi III. Minimaalmäär PN suhtes toimib minimaalmäärana ka KN suhtes. MIN (PN) -> MIN (KN) oota üks hetk Niisiis lähtub suur osa tähendusülekannetest referentide PN-määrast, kust ahelduvad tähendussuhted viivad edasi nii PN-in- tensiivsuse maksimumi kui kõigisse miinimumidesse. Väljaspool implikatsiooniahelaid seisavad KN-maksimumid, mis väljenduvad peamiselt võrdluste abil (raha nagu raba, kaval nagu rebane, kii­ resti nagu õlitatud välk). Helle Metslang 153 Kõik samad tendentsid ilmnevad ka soome materjalis. Samade tulemtähenduste konkreetses lähtematerjalis, eriti aga lähtetähen- dustes on eesti ja soome keele vahel aga nii kokkulangevusi kui suuremaid või väiksemaid erinevusi (vrd. nt. e. täiest kõrist - s. täyttä kurkkua, e. võtab kahe käega / avasüli vastu - s. ottaa avo- sylin vastaan, e. sõimab suud-silmad täis - s. haukkuu suut-silmät täyteen, e. (ei maksa) mitte poolt krossigi / (punast) kros­ sigi / (sinist) sentigi - s. ei maksa puolta (palannutta) puupenniä; e. veeretab iga kopikat näppude vahel - s. pitää jokaisen pennin syrjästä kiinni, venyttää pennin soikeaksi. Käesolev kirjutis sai õieti alguse küsimusest, mille üle arutlemiseni ta välja ei jõud­ nudki: millisest lähtematerjalist ja millistest lähtetähendustest ku­ jundatakse tulemtähendusteks maksimume ja miinimume eesti ja soome keeles. Kokkuhoidlik eestlane veeretab kopikat näppude vahel, soomlane hoiab pennist kinni, kuni see piklikuks venib. Ja ikka juhtub, et kummalgi pole raha: eestlasel mitte sinist sentigi või punast krossigi, soomlasel mitte puupennigi, isegi mitte poolt ega põlenut. Selle põneva teema jätame aga praegu soola huvilist uurijat ootama. K i r j a n d u s Alvre, P. 1995, Soome väljendeid eesti vastetega, Valgus, Tallinn. Eesti fraseoloogiat soome vastetega 1997. (Käsikirjaline materjalikogu Helsingi ülikooli soome-ugri keelte kateedris. Koostanud M. Elomaa, L. Huima, M. Hytti, M. Jaakola, R. Karjalainen, L. Koivula, M. Koski, Y. Kähär, H. Laaksonen, A. Mäkinen, S.-S. Nummi, A. Pekkola, U. Pulkkinen, J. Rinne, A. Ristimäki, T. Ronkainen, M. Saikko, T. Suutari, J. Tiitula.) Helsinki. Erelt, M. 1986, Eesti adjektiivisüntaks, Valgus, Tallinn. Erelt, M. ja Punttila, M. 1992, Reduplikatiivsed võrdlustarindid absoluutse superlatiivi väljendusvahendina eesti ja soome keeles. - H. Remes (toim.), Lähivertailuja 6. Suomalais-virolainen kontrastiivinen seminaari Mekrijärvellä 10.-11.4.1992, Joensuu, lk 7-23. Erelt, M. jt. 1993 = Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, 1993. Eesti keele grammatika II. (Peatoimetaja M. Erelt.) Tallinn. Fauconnier, G. 1975, Pragmatic Scales and Logical Structures. - Linguistic Inquiry, lk 353-375. Kalmre, E. 1996 = Banaanil on nohu. Koostanud E. Kalmre. Koolibri, 1996. Leino, P. 1993, Polysemia - kielen moniselitteisyys. (Kieli 7.) Helsinki, Helsingin yliopiston suomen kielen laitos. 20 154 Maksimaalsuse ja minimaalsuse väljendamisest eesti püsiühendites M etslang, H. 1981, Eesti regilaulu värsiparallelismi lingvistilise uurimise lähtekohti.- Värsiõpetuse aktuaalseid probleeme ja soome-ugri värsi­ tehnika küsimusi. Studia metrica et poetica. (Tartu Riikliku Ülikooli toi­ metised 587.) Tartu, lk 50-81. M etslang, H. 1984, Ühest eesti hüüdlause tüübist. Soome-eesti kontrastiivseminar (Helsinki, 17.-20.10.84), Valgus, Tallinn. Punttila, M . 1985, Nominien superlatiivisuuden ilmaiseminen. Vertailun typologiaa ja Kymenlaakson tienoon murteiden tarkastelua. SKS, Helsinki. Vakk, F. 1974, Fraseoloogiline ülekanne ja selle tüübid. - Keel ja Kiijandus nr 7, lk 404-411. Vakk, F. 1983, “Poissmeeste päike” Ühest fraseologismitüübist. - Keel ja Kirjandus nr 3, lk 126-132. Õim, A. 1993. Fraseoloogiasõnaraamat, Tallinn. H i iu m u r d e k e e l J e a n B a p t is t e H o l z m a y e r i “ O s i l ia n a s ” Helmi Neetar 1. S i s s e j u h a t u s e k s Et paremini jälgida murdekeele arengut ajas ja ruumis, tuleks selle sajandi andmeid kõrvutada vanemate ülestähendustega. Kahjuks pole viimaseid alati võtta. Selles osas on Hiiumaa mõnevõrra eran­ diks. Nagu üldiselt teada, leidub rohkesti siinset sõnavara (eeskätt märgendiga D = Dagö) Johann Ferdinand Wiedemanni “Eesti- saksa sõnaraamatus” Kui Paul Ariste kirjutas oma doktoriväite­ kirja “Hiiu murrete häälikud” (1939), kasutas ta eelkõige välitöödel kogutut 1920.-1930. aastaist. Oma väidete tõestusmaterjali esitas ta nii Wiedemanni sõnaraamatust kui ka Jakob Hurda korrespon­ dentide (Tikerpuu, Mey Pühalepast) kiijapanekuist (vt. Ariste 1939: 8, 26, 28, 44 jt.). Kindlasti väärib keeleinimese tähelepanu ka Jean Baptiste Holzmayeri “Osiliana”, mida on seni vajanud põhiliselt folkloris­ tid. Teose teine osa (ilmunud 1873) sisaldab muude andmete hul­ gas mitmesuguseid rahvaluuleteateid Hiiumaalt. Kui põhiosa juba trükiti, saabus Pühalepa pastor von Sengbuschi kaastöö, mis täien­ das ja laiendas varasemat teavet. Hiiu murdekeele osas on hiline­ nud saadetis oluline kahel põhjusel. Esiteks leidub saksakeelses tekstis üsna mitmeid eestikeelseid resp. hiiumurdelisi keelendeid. Teiseks annab mainitud lisa mõnesuguse ettekujutuse Pühalepa kauaaegse pastori (aastail 1822-1877) kirjapanekute laadist. “Osiliana” keeleaines sobib selleks eriti hästi, sest Holzmayer on vajaduse korral redigeerinud pisut saksa keelt, jätnud aga puutu­ mata eestikeelse osa: ebaühtlase ortograafia, lahknevused hääldu­ ses ja väljendeis. Ta pole pidanud end võimeliseks seda ülesannet täitma, pealegi võib lokaalne eripära huvitada keeleteadlasi (Holzmayer 1873: 2). Järgnevalt vaatlen lähemalt “Osilianas” toodud Hiiu keelen­ deid. (Numbrid sulgudes osutavad lehekülge.) Kõrvutan, kui see on võimalik, Sengbuschi kirjapanekuid Wiedemanni sõnaraamatu, Ariste “Hiiu murrete häälikute” või Eesti Keele Instituudi murde- kartoteegi andmetega. (Pean silmas põhiliselt Hiiumaad.) Olen 20* 156 Hiiu murdekeel Jean Baptiste Holzmayeri Osilianas lihtsustanud nii sõnaraamatu trükipilti kui ka murdenäidete trans­ kriptsiooni. Et kirjutis on lingvistilise suunitlusega, annan folkloor­ set konteksti napilt. Vajaduse korral lisan Sengbuschi saksakeelse tõlke. 2 . H lIU M U R D E L IST E KEELENDITE VÕRDLUS TEISTE ALLIKATEGA 2.1. Kõige rohkem esineb sõna krat (113, 114, 115), pl. krattid (114). Sengbuschi järgi võib öelda ka kratti (113). Vrd. Wied. krat’t ’ G. krati 'ein Geist (von welchem manche abergläubische Vorstellungen im Schwange gehen, z.B. dass er Reichthum gebe, den Kühen die Milch aussauge, Butter und Milch verderbe)’ Te­ gemist on eestirootsi laensõnaga, mida kasutatakse (juba lähtekee­ lest johtuvalt) ka Hiiumaal kaheti: kratt, krätt (Ariste 1933: 17). Kratitegemise kirjelduses väidetakse: Kes krattile hinge sisse saab ja tedda käima panneb, se on kratti ema (113). Täiesti lait­ matu lause sobiks illustreerima mitut sõnaartiklit (nt. kratt, ema), kuid ta pole jõudnud Wiedemanni sõnaraamatusse. 2.2. Hiiu lapsi hirmutatakse hundiga, kellel on suur werrine su peas (113). Hüütakse: “Wilja-, ubba-, eme- (ja ka) kaewo-hunt tu llebr (113). Viimasel juhul näidatakse lapsele ühtlasi kaevuveel tema nägu, mis ongi siis kaewohunt (113). Järelikult püütakse lapsi eemale hoida eluohtlikust kaevust, keelatakse maiustamast oas või hernes ja tallamast viljapõldu. Hundiga hirmutamine võis tollal olla igati asjakohane, sest murdekartoteegi järgi sai inimene, kes oli tapnud 100 hunti, mõisaoijusest priiks (Phl Nõmba sai undipriiks). Reigi keelejuht teadis veel 1965. aastal, et undi prii Liiva Peet Nõmbast olevat toonud metsast välja 99 hundikutsikat. Lastehir- mutisena leidub hemehunt (kohamärgendita) “Rahvakultuuri lek­ sikonis” (Viires 1995: 331). Sõnavorm kaewo pole ootuspärane, üldhiiuline on hoopis kaju. Vrd. Wied. kaju G. kaju od. kau G. kau (SW) = kaew. Et teised täiendsõnad seisavad genitiivis, võiks seda olla ka ubba-. Murde­ kartoteegi järgi ongi üldisem laadivaheldusetus: Käi, Rei, Phl n, g uba, vrd. Emm uba g ua. 2.3. Jõuluõhtul laotatakse põrandale ruggi pöhko ‘Roggenstroh' (114). Vrd. Phl rugi pöhku vöib hanguga 'tösta. Wiedemanni sõ­ Helmi Neetar 157 naraamatus leiame: (põhk) jõulu-põhud (D) "das zu den Weihnachtsspielen auf d. Boden gebreitete Stroh’ Murdekartotee- gis esineb Emm, Käi, Rei n, g rugi. Vrd. Wied. rugis G. ruki (D) = rukis. 2.4. Jõuluõhtul tuleb teha väljastpoolt ustele ja aknaluukidele rattaskiri, nääriõhtul (am Neujahrsabend) teinegi (114), et kaitsta inimesi mitme ohu eest (vt. 2.5., 2.6.). Missugune see märk peaks olema, ei selgu kontekstist. Wiedemanni sõnaraamat annab sama sõna suka- ja vöökirjade nimetuste hulgas: (kiri) rataskiri (mit ringförmigen Figuren). Murdekartoteeki on jõudnud etnograafiline teade Kassarist. Seal märkis sõna rataskiri ümmargust kindakirja, millele tehti jooni sisse nii, et muster näis kodarates rattana. 2.5. Kui rattaskiri puudub, tühjendavad krattid lehmaudarad, söö­ vad või pütist ja vilja salvest: salli pl. salved (114). Sõna sali on tuntud kogu Hiiumaal. Vrd. Wied. sali G. salwe (D) = sal'w 1. (‘Komkasten, Abtheilung aus Brettem in der Komkammer oder im Speicher’). 2.6. Sama rattaskiri kaitseb inimesi ja loomi, et neid ei pääse pii­ nama maar Sulgudes antakse painaja (114), mis täidab ühtlasi tõlkefunktsiooni. Vrd. Wied. (paenama) luupaenaja ‘Alp, böser Ehegatte’; Emm, Phl ‘painaja ‘luupainaja’ Sõna maar puudub teistes allikates. Ilmselt on see laenatud, vrd. rts mara (üks tähendusi) ‘luupainaja’ (Wieselgren 1976: 280). Rootsi laen mara on tuntud soome vanemas kirjakeeles (Juslenius) ja murretes (Edela-Soome, Lõuna-Häme, Lõuna-Pohjanmaa): ‘painajainen (et. eläimillä)’ (SSA 2: 149). Soomes esineb laensõnas lühike, Hiiumaal pikk vokaal. 2.7. Jõuluõhtul võidakse end maskeerida mõneks loomaks, olgu siis sokuks - joulopuk ‘Weihnachtsbock’ - või haneks - joulo- hanni ‘Weihnachtsgans’ (114). 1920.-1930. aastail teati Hiiumaal mõlemat olendit, nende valmistusviisi ja funktsiooni. Murdekarto- teegi andmeil: Käi 'jöulopukk, Rei jõulupukk; etnograafilistes kir­ jeldustes: Phl jõuluhani, Kassari jöuluani. Ariste (1933: 127) peab mõlemat sõna eestirootsi tõlkelaenuks. Viires (1995: 47. 177) kir­ 158 Hiiu murdekeel Jean Baptiste Holzmayeri Osilianas jeldab sellist rootsimõjulist tava saartel ja Lääne-Eestis ning esitab artiklis näärisokk Hiiumaa vastena jõulupukk. 2.8. Sengbuschi järgi kutsutakse ühtmoodi uue aasta esimest ja sellele järgnevat päeva: ue aasta pääw (114). Kui siis võrku (wörk) kootakse, ja tuleb mees, toob võrk õnne, kui aga naine, peab äsja tehtust tükikese ära lõikama ja tulle viskama. 2.9. Vastlaõhtul (wastla pääwa (ilmne kirjutus- või trükiviga - H. N.) öhto) tuleb jääl liugu lastaja laulda: Linnad leo laskiale Tudrid toa istujale Takkud tagga toukiale (114). Vastlalaul on Eestis laialt levinud, kuid Sengbusch pani selle ikkagi kirja Hiiumaal. Sõnavorm leo pro liu (sõnast liug) on ilmne vääratus, toa pro toas täiesti ootamatu, ehthiiulik aga tudrid (kar­ toteegis n, g tudri ‘linas kasvav umbrohi, tuder’). Vrd. Wied. tudr G. tudra, tudre ‘Leindotter (Camelina sativa Crantz.)’ Kuidas peaks välja lugema tegijanimesid laskiale ja toukiale, jääb kahjuks selgusetuks. 2.10. Vastlaõhtul tuleb kärpida juukseid ja hobusesaba. Sengbusch annab sel puhul eestikeelse sõna piratud ‘gestutzt’ (115). Vrd. Wied. piirama (2. tähendus) ‘beschneiden, stutzen' Murdekarto- teegis pole Hiiumaalt seda tähendust kirja pandud. 2.11. Et lambad edeneksid, tapetakse olevipäeval lammas ja süüak­ se see ära kogu perega. Sellisest kombest pärineb ütlus, millega pilgatakse lõikuseel mahajäänut: Se on Olepäwa ois, mis numa päle jääb (115).Vrd. Wied. oiz G oizu (I) = oinik; Rei, Phl oiss g oisu, Emm, Käi oiss g oisi, Käi g oissi ‘jäärtall’ Kartoteegi järgi varieerub Hiiumaal mõneti olevipäeva (29. juuli) nimetus: Emm õolepss, oolebe, Rei oolebe, Phl oolebä, ooleba. Päev ise on söögi osas oluliseks tähiseks. Siis ole­ vat tapetud tall (Emm oolebe utt) ja keedetud sellest suppi. Siit­ peale võidi juba hakata sööma värskeid kartuleid. Pilkeütlus ma­ hajäänud lõikajale, kelle esi kahelt poolt läbi lõigatakse, on kirja pandud mandrilt: Hlj jättan su nuuma peale\ Kad paneme ta nuumale. Helmi Neetar 159 2.12. Lina peab külvama, kui pilved on kiudus ‘faserig’ mitte siis, kui nad on maoraswas ‘magenfettartig’ (115). Vrd. Wied. (magu) taewas on mau-karwas (od. raswas) 'der Himmel ist voll Lämmerwolken Hiiumaalt pole seni murdekartoteeki jõudnud kumbagi sõna, kuigi nad mõlemad on kasutusel naabruses - Saa­ remaal ja Muhus. 2.13. Lina- või odrakülvamisel tuleb visata esimesed kolm peotäit üle vasaku õla ja öelda: “Tudrid (od. kurremed) metsa ja linnad (või odrad) pöllole/” Mõnikord ka: “Sit pask metsa ja willi pöllale!” (mõlemad 115). Hiiupärane sõna tudrid oli juba jutuks (2.9.), sõna kurremed kohta ei mõistnud kuskilt lisateavet hankida. Torkab silma kahesu­ gune esinemus pöllole ~ pöllale. Viimane neist on Hiiumaale tüü­ piline. Seda sõnavormi on Sengbusch ägedalt kaitsnud, kui Ahrens leidis, et keegi ei ütle pöllal (Bemerkungen 45). Vrd. Wied. (põld) põllule (pöllale) minema 'au f s Feld, zur Feldarbeit gehen’ Hiiu­ maalt on murdekartoteeki jõudnud: sitt ‘väljaheide, roe; ka: sõn­ nik’; pask 'vedel väljaheide’, Phl ‘sodi, sopp, pori’ Vrd. Wied. pask ‘dünner Koth, Unflath’ sita-p. 'etwas ganz Verächtliches’; sitt ‘Koth, Dreck, Mist, Dünger, fig. ein Nichts, Bagatell’ 2.14. Kui tüdruk seob lõikusajal viimase vihu, läheb ta kodunt välja: saab uut ello (115), s.o. abiellub. Sel puhul võidakse veel öelda: “Tännawo aasta pöllo põrsas, tullewa aasta ennesel põrsas (s.o. laps)!” (115). Vrd. Wied. (põrsas) tema kätte jääb nüüd p. (wenn Einer mit seiner Arbeit hinter Anderen zurück bleibt). 2.15. Kui heinatükk on maha niidetud, tõstetakse vikatiga rohtu üles ja öeldakse: “M kõrgeks kaswa teine aasta se rohhil” (115). Üldhiiuline oleks teina. Vrd. Wied. teina (D) st. teine. Sõna võib, olenevalt kontekstist, märkida nii ajalist eelnevust kui ka järgne­ vust. Tähendust ‘eelmine, möödunud’ illustreerivad järgmised näited: Wied. (teine) teizel reedel ‘Freitag vor einer Woche’; Rei kuluse jäänd einatükid, mis teise aasta enne pole niidet. Tähen­ dus ‘järgmine, tulev’ esineb nii “Osilianas” kui ka murdekeeles (Käivvilja veel teise ‘aastasse ka). Ootuspärane pole ka sõnavorm kaswa. 1920.-1930. aastail kasutasid vanemad inimesed ilma v-ta 160 Hiiu murdekeel Jean Baptiste Holzmayeri “Osilianas” (kasumä), nooremad v-lisi kujusid {kasvama), nagu ilmneb karto­ teegist. 2.16. Pärast päevalooja tehtud töö on tondi tö. Seepärast laulavad töölised: “Tulle tonti, to kolli, panne pärrast päwa tö sisse.r ‘komm, Gespenst, bringe den Koll, lege die Arbeit nach dem Tage bei Seite’ (116). Vrd. Wied. ton't G.ton'di ‘Geist, Kobold, Gespenst, Hausgeist, Drache, welcher Schätze zuträgt, fig. Vogelscheuche’ Üle Eesti tuntud sõna tont kuulub vanemate eestirootsi laensõnade hulka (Ariste 1933: 108). Eesti uskumustes märgib ta ebamäärast üleloomulikku olendit, kurja vaimu, kes on inimesele vaenulik. Rootsi algne vaste oli majahaldjas (Viires 1995: 286). Väärib tähelepanu, et sõnal koll puudub saksakeelne vaste, kuid ta näib seostuvat mingi ebamäärase (üleloomuliku) olendiga. Vrd. Wied. kol'l' G. kol'l'i ‘Popanz; (kd) Ungeziefer, Läuse’; koll G. kollu ‘Popanz’, wana koll, kollu-mat's ‘(scherzh.) das männliche Glied’ “Osilianas” toodud sõnaga saab ühendada: Emm kaju koll ‘lastehirmutis (viib lapse kaevu)’, kollid ‘täid’ Väidetak­ se, et mõned lastehirmutised “on lähtunud varasemaist usundilistest mõistetest, nagu oletatavad muistsed sumu nimetused mumm ja koll ning viimase tuletis kolumats {koll + Mats)” (Viires 1995: 124). Teist algupära paistab olevat: Rei, Phl koll g kolli, Phl koli munandikott, scrotum’ Vrd. Wied. koli G. koli (D) ‘Hode’ Sõna koll seostub soome sõnaga kolli1, mis esineb vanemas kirjakeeles (Juslenius, Renvall) ja murretes (peamiselt Lääne-Soomes). Vt. kolli 'uroskissa t. (harv.) -koira'; sellega on küsimärgiga ühendatud eesti murdesõna koli (SSA 1: 391). 2.17. Sengbusch kirjeldab võtteid, kuidas põllukahjureid - rukkius- se (Komwurm) - tõrjuda. Üks võimalusi on, kui hora must kuub kujuks tehtud, tormavad tedred usside kallale (‘macht man einer Hure schwarzen Rock zur Vogelscheuche, so stürzen die Birkhühne über den Komwurm her’; 116). Sõna hoor märgib Hiiumaal, nagu mujalgi Eestis, eeskätt lap­ sega tüdrukut. Vrd. Wied. hoor G. hoora ‘Hure’ Musta kuue all on tõenäoliselt mõeldud pikka seelikut, mida kanti Hiiumaal enne Helmi Neetar 161 küütkuube. See oli värvilt must, läbivillane, üleni kurrutatud ja öödriga, s.o. pihikuga (etnograafilised teated Hiiumaalt). Murdekartoteegi andmeil (Emm, Käi, Phl) on varem tehtud kuju (tedrikuju) ja käidud sellega tedrejahil, et linde ligi meelitada. Käinast on teada, et kujud olid mustast riidest, roheliste lappide ja punase harjaga. Neid pandi puu otsa korraga 2-3 tükki. Vrd. Wied. (kuju) tedre-k. (t.-mäng) 'ausgestopfter Birkhahn (zum Anlocken anderer von d. Jäger aufgestellt)’ Sengbusch on ilmselt eksinud tõlkega (Vogelscheuche), sest praegusel juhul ei soovita linde pe­ letada, vaid nad meelitatakse hoopis põllule. 2.18. Kui hakatakse uut võrku kuduma, peab vaatama, kas kuu sei­ sab Plejaadides: ku on söal (116). Tegemist on trüki- või kirjutus- veaga, sest sõnasisene / puudub. Vrd. Wied. (sõõt) põhja-s. (D) die Plejaden’; Käi Phl taeva sööl, Käi tähe sööl ‘Sõel, Plejaadid’ Murdepärane oleks “Osiliana” lauses inessiiv (söölas). 2.19. Head kalaõnne võib loota siis, kui kallata paadis välja kapa­ täis õlut sõnadega: “Anna poisile omma jäggu ka\” ‘gieb dem Jungen auch sein Theil’ (116). Joonealuses märkuses oletab Sengbusch, et anna asemel peaks olema wanna, seega: *dem Teufel auch sein Antheil’ See annaks lausele kohasema mõtte (116). Vrd. Wied. pois (4. tähendus) ‘euphem. der Teufel’, wana p. dass., temal on pois kaazas 'der Teufel steht ihm bei, er geht mit dem Teufel um’ Murdekartoteegi järgi on laialt levinud vanapoiss ‘kurat’ (Hiiumaalt puuduvad kahjuks kirjapanekud.) Sõnal poiss seesugust tähendust ei ole märgatud. 3. S e n g b u s c h i k e e l e o s k u s e s t . H i i u k e e l e n d i t e m u r d e e h t s u s e s t Sengbuschi emakeeleks oli muidugi saksa keel, kuid ta näib olevat olnud keeleandeline ja -huviline, kes oskas ka läti ja vene keelt. Eesti keelt on ta õppinud täiskasvanuna. Kui ta kandideeris Laiusel (1822), kõneles ta seda puudulikult ehk nagu lätlane. Pärast valimi­ sel läbikukkumist viibis ta mitu kuud Torma pastori E. J. Assmuthi juures, et õppida eesti keelt, enne kui ta sai pastori koha Pühalepas. (Vt. Ein armer Hirte 13-14, 20; Kõpp 1937: 417. 419; Ariste 1984: 224.) Sengbuschi keeleoskusest piisas hiljem, et improviseerida jutluse ajal ja liikuda mööda oma kihelkonda (1836. aastast peale 21 162 Hiiu murdekeel Jean Baptiste Holzmayeri ‘‘Osilianas ” peaaegu iga päev). Kord viis ta haigele jumalaarmu, kord pidas kõrtsiski palve-ja piiblitunde (Ein armer Hirte 31-33, 37-38). Sengbuschi eesti keelt on mõjutanud kirikukirjanduse, eriti Piibli keel, ja Pühalepa-Kassari murrak. See oli tükati kooskõlas trükisõnaga, mis põhines läänepoolsetel murretel (vt. Kask 1984: 90-95). Sengbusch on kuulunud konservatiivide hulka. Ta ei ole pooldanud kirikukeele ajakohastamist lauluraamatus (Vilbaste 1961. 12) ega Uue Testamendi 1857. aasta väljaandes. Viimane on andnud ajendi kirjutada poleemiline brošüür (Bemerkungen), mis ilmus 1868. Selle kaanel puudub küll nimi, kuid autor - Alexander von Sengbusch - on siiski teada (Winkelmann 1878: 72). Oma raamatus vaidlustab ta Wiedemanni üldiselt positiivse arvamuse Uue Testamendi keeleparandustest. (See raamatuke (Gutachten) trükiti 1861.) Sengbusch heidab eriti ette seda, et asjatult on muu­ detud kirjakeele senine murdebaas, teisisõnu: eelistatud kirdepool­ seid keelekujusid loodepoolsetele, mis domineerisid 1816. aasta väljaandes (vt. Bemerkungen 8, 27 31, 46). Selgub, et Sengbusch on õppinud veel 60-aastasena pähe Ahrensi grammatika põhireeglid, korrates neid pikka aega hommi­ kul ja õhtul, ükskõik kus ta siis viibis (vt. Bemerkungen 23). See­ tõttu tunneb ta seda grammatikat läbi ja lõhki ja võib puistata oma­ enda kirjutisse nagu käisest paragrahvide numbreid. Ta polemisee­ rib Ahrensiga, kes toetub Kuusalu murrakule. Ahrensi seisukohad vastanduvad tihtipeale senise kirjakeele ja hiiu murdekeelega (vt. Bemerkungen 23-24, 31, 40). Sengbusch esitab oma väidete tões­ tuseks väljavõtteid Wiedemanni kirjadest, kus puudutatakse mit­ meid keeleküsimusi, isegi objekti. Samuti on ta lasknud Wiedemannil redigeerida mõnda lõiku agendast (vt. Bemerkungen 10, 12-13, 56). Murdekeele kirjapanekul on Sengbusch pidanud ilmselt fines­ se liigseiks (või pole ta neid kuulnudki?). Talle on piisanud vana ortograafia võimalustest. Oma jälje on võinud jätta tollane kirja­ keel, kuid seda pole nii lihtne tõestada. Allpool vihjan vaid paarile seigale. Kõigepealt vokalismist. Hiiu murrakutele nii omane ö pro ühiskeele õ esineb Sengbuschi kirjapanekuis palju kordi, nagu pöhko (113), wörk (114), öhto (114), kõrgeks (115), pöllo põrsas (115). Või johtub selline märkimisviis ühtlasi vastuseisust õ tarvi­ tusele trükisõnas? Helmi Nee tar 163 Murdeomane on diftong ou sõnades joulupuk (114), jouluhanni (114), toukiale (114). Niisugust vanemat keelepruuki esines 1930. aastail üksnes Hiiumaa kõrvalistel randadel ja metsa­ külades (Ariste 1939: 125). Paarkümmend aastat tagasi võisin seda harva kuulda mõnelt keelejuhilt. Murdekartoteegis leiduvad kahe­ sugused teated: Emm, Rei jõulud, Phl 'joulu ‘jõulu ajal’, jõulud, Käi g jöulu\ Emm, Rei tõukama, Käi, Phl 'tõukama. Sengbusch on märkinud esisilbis enamasti pika vokaali: jääb (115), samuti pääw (114) ‘päev', (ole)päwa (115), päle (115) ‘peale' kuid peas (113). Pikk vokaal lähtub murdeuususest (Neetar 1976: 91), diftong kajastab kirjakeele mõju (vt. Kask 1984: 92, 94, 123). Ariste väitel oli 1930. aastail diftong alles üsna hiline nähtus (Ariste 1939: 21). Hiiu keelt iseloomustab üldiselt diftong ai (Ariste 1939: 16- 17). “Osilianas” esineb see sõnas painaja (114). Tollases kirja­ keeles, nagu Wiedemanni sõnaraamatuski, kasutati diftongi ae (vt. Kask 1984: 92). Häälikumuutus ja>jä, mida tuntakse enam-vähem kogu Hiiumaal (Ariste 1939: 77-78), tuleb nähtavale sõnas jäggu (116). Järgsilpide o on Sengbuschi kirjapanekuis peaaegu üldine, nagu pöhko (114),joulo- (114), pöllole (115), ello (115), tännawo (115), erandiks kiudus (115), jäggu (116). Kahtlen selles, et Sengbusch edastab niiviisi redutseeritud w-häälikut, pigem järgib ta kirjakeele traditsiooni (vt. Kask 1984: 122). Uues Testamendis (1857) on o asemel juba u (Gutachten 22). Üllatab teine (115) pro teina (vt. 2.15.), samuti lõpukaota kratti (113). Konsonantismist pälvib kõigepealt tähelepanu sõnaalguline h, nagu hinge (113), hunt (113), kuid erne(hunt) (113). /i-kasutuses langeb kokku nii Pühalepa esinemus (vt. Ariste 1939: 172-173) kui ka kirjakeele traditsioon (vt. Kask 1984: 128). Sõnavorm erne võib olla vääratus või äärmisel juhul Kassarist kuuldud. (Sengbuschi kohustuste hulka kuulus jumalateenistus siinses kabelis.) “Osilianas” kajastub v kadu labiaalvokaalide naabruses ja i ees, mis on Hiiumaal üldine (Ariste 1939: 243-244). Ühelt poolt saab näiteks tuua kaolisi vorme, nagu salli (114) pro salv, ole(päwa) (115) pro olevi(päeva), teiselt poolt kaota sõnakujusid: kaewo(hunt) (113), kaswa (115). Viimased ei tarvitse pärineda kõ­ neldud keelest (vt. 2.2., 2.15.), vaid võivad olla mõjutatud hoopis kirjakeelest. 21* 164 Hiiu murdekeel Jean Baptiste Holzmayeri “Osilianas" Sõnade muutumises märkab hiiupärast vähe: laadivahelduse puudumine sõnas ubba(hunt) (113; vt. 2.2.), a-pluural sõnas pöllale (115; vt. 2.13.). 4. JÄRELDUSI Nagu selgus eespool, võib Sengbuschi hiiumurdelisi ülestähendusi usaldada, kui jätta välja mõned eksimused (osalt ehk kiijakeele mõjul). Laused on eestlasele suupärased, seega ilmselt rahva käest kuuldud. See lubab oletada, et Wiedemann sai Sengbuschilt autent­ se keeleainese. Et viimane ei jõudnud alati sõnaraamatusse ehedal kujul (vt. Neetar 1976, 1978), on minu arvates tingitud kahest sei­ gast. Esiteks soovib Wiedemann, nagu ilmneb ta kirjavahetusest Kreutzwaldiga, et eestlastel oleks ainult üks kirjakeel. Seetõttu peabki ta rohkem silmas Tallinna keelt, mida mõistetakse ja tarvi­ tatakse laiemalt (Wiedemann 1986: 59, 61). Kuigi Wiedemann (1986: 80, 84) teab murdeerinevusi, ka seda, et Hiiumaal ei muljee- rita, märgib ta ometi Hiiu sõnadele palatalisatsiooni (Neetar 1976: 89-90). Wiedemanni juhtmõte kõlab (tõlkes): “Sõnaraamat või grammatika ei või aga ühe maanurga keelepruugiga piirduda, vaid peab, niipalju kui võimalik, kõiki arvesse võtma” (Wiedemann 1986: 84). Teiseks ei saa välistada vana kirjaviisi, mis soodustas vääriti tõlgendust. Kirjas Kreutzwaldile kurdab Wiedemann, et sõnaraa- matutööd raskendavad inkonsekventsused ja vasturääkivused ma­ terjalis. Suurimat meelehärmi põhjustab siiski vana ortograafia, mis ei võimalda teada saada hääldust ega sõna õiget kirjutusviisi (Wiedemann 1986: 59, 60-61, 72, 74). Wiedemanni reisiaruandeist loeme, et Sengbuschi poolt kirja­ pandut on akadeemik toonud kaasa Hiiumaalt või saanud postitsi Tallinnas ja Peterburis. (Vt. Wiedemann 1863a: 326; 1863b: 372; 1864: 465; 1869a: 503; 1869b: 594.) Wiedemann ise pole nähta­ vasti jõudnud kõike kohapeal kontrollida. Seda tunnistavad kolm teadet, mis on säilitanud vana kirjapildi. Üks neist on riietuseseme nimetus. Varem kandsid Hiiumaal nii naised kui ka mehed ülerõi- vast (pikk-kuube), mida kutsuti jäku (vt. Kaarma-Voolmaa 1981: 54, 363). Kohati (Käi Kassari) oli naiste pealisriide nimetuseks jäkukuub. Vrd. Wied. jäkku G. jäkku (I) ianger Bauerrock für bei­ de Geschlechter’ Teine sõna on kotu, mis käibib Hiiumaal ja ko­ hati Saaremaal (Jäm, Khk). See märgib üldiselt lastehirmutist, kuid Helmi Nee tar 165 ka musta (lamba)nahatükki, mille ema pani oma rinnale, et last võõrutada. Samal sõnal võib olla veel tähendus ‘täi’ (Rei, Phl). Vrd. Wied. kottu G. kottu (I) ‘das beim Entwöhnen der Kinder auf die Brust gelegte Fellstückchen’ Sõna kotu võib esineda ka liitsõna esikomponendina. Kartoteegis leiduvad lastehirmutiste nimetused, nagu Rei kotuloom (ka ‘täi’), kotumats\ Emm, Käi, Rei kotumees. Vrd. Wied. {Mats) kottu-M. (D) *ein Popanz’ KIRJANDUS Ariste, P. 1933, Eesti-rootsi laensõnad, Tartu (= Aeta et Commentationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis) B XXIX, 13). Ariste, P. 1939, Hiiu murrete häälikud, Tartu (= Aeta et Commentationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis) B XLVII, 1). Ariste, P. 1984, Laiuse mustlasi meenutades. - Keel ja Kirjandus nr 4 lk 223- 225. Bemerkungen = Bemerkungen über die Reval-Ehstnische Ausgabe des Neuen Testaments vom Jahre 1857, Arensburg, 1868. Ein armer Hirte = Ein armer Hirte im einsamen Thai. Lebensbild des weiland Pastor Alexander von Sengbusch, Reval, 1885. Gutachten = Gutachten des Akademikers Hm. Staatsraths Wiedemann über die Helsingforser Ausgabe des ehstnischen Neuen Testaments vom Jahre 1857, Reval, 1861. Holzmayer, J. B. 1873, Osiliana. Erinnerungen aus dem heidnischen Göttercultus und alte Gebräuche verschiedener Art, gesammelt unter den Insel-Esten. - Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat. Siebenter Band. Zweites Heft, Dorpat, S. 1-116. Kaarma, M ., Voolmaa, A. 1981, Eesti rahvarõivad, Tallinn. Kask, A. 1984, Eesti murded ja kirjakeel, Tallinn (= Emakeele Seltsi Toimetised 16). Kõpp, J. 1937, Laiuse kihelkonna ajalugu, Tartu. Neetar, H. 1976, Hiiumaa sõnade foneetikast Wiedemanni sõnaraamatus. - Ema­ keele Seltsi aastaraamat 21, Tallinn, lk 89-93. Neetar, H. 1978, Hiiumaa sõnade morfoloogiast Wiedemanni sõnaraamatus. - Emakeele Seltsi aastaraamat 23, Tallinn, lk 33-40. SSA 1 = Suomen sanojen alkuperä. Etymologinen sanakiija 1. A -K , Helsinki, 1992 (= Suomalaisen Kiijallisuuden Seuran toimituksia 556; Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 62). SSA 2 = Suomen sanojen alkuperä. Etymologinen sanakirja 2. I^P, Helsinki, 1995 (= Suomalaisen Kiijallisuuden Seuran toimituksia 556; Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 62). Viires, A. (koostaja ja toim.) 1995, Eesti rahvakultuuri leksikon, Tallinn. Vilbaste, G. 1961, Eduard Ahrensi katseid eesti kirikukeele parandamiseks. - Emakeele Seltsi aastaraamat VII, Tallinn, lk 11-16. Wied. = W iedemann, F. J. 1973, Eesti-Saksa sõnaraamat. Neljas, muutmata trükk teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest, Tallinn. 166 Hiiu murdekeel Jean Baptiste Holzmayeri “Osilianas” W iedem ann, F. J. 1863a, Bericht über eine im Sommer dieses Jahres zu linguistischen Zwecken untemommene Reise. - Melanges Russes. Tome IV Livraison 3, St.-Petersbourg, S. 319-327. W iedem ann, F. J. 1863b, Bericht über eine neue im Sommer dieses Jahres zu linguistischen Zwecken untemommene Reise. - Melanges Russes. Tome IV Livraison 3, St.-Petersbourg, S. 368-372. W iedem ann, F. J. 1864, Bericht über eine im Sommer des J. 1864 zu linguistischen Zwecken untemommene Reise. - Melanges Russes. Tome IV Livraison 4, St.-Petersbourg, S. 463-466. W iedem ann, F. J. 1869a, Bericht über eine im Jahre 1865 zu linguistischen Zwecken nach Ehst- und Livland ausgefiihrte Reise. - Melanges Russes. Tome IV Livraison 5, St.-Petersbourg, S. 501-504. W iedem ann, F. J. 1869b, Bericht über eine im Jahre 1868 zu linguistischen Zwecken nach Liv- und Ehstland ausgefiihrte Reise. - Melanges Russes. Tome IV. Livraison 5, St.-Petersbourg, S. 594-595. W iedem ann, 1986 = F. J. Wiedemanni kirjad F R. Kreutzwaldile. - Paar sam­ mukest eesti kirjanduse uurimise teed XI, Tallinn, lk 56-98. W ieselgren, P., Ariste, P., Suits, G. (toim.) 1976, Rootsi-eesti sõnaraamat. Kol­ mas trükk. Ümber töötanud Herbert Lagman, Upsala. W inkelm ann, E. 1878, Bibliotheca Livoniae Historica. Systematisches Verzeichniss der Quellen und Hülfsmittel zur Geschichte Estlands, Livlands und Kurlands. Zweite verbesserte und sehr vermehrte Ausgabe, Berlin. K e s k s e p e r if e e r ia m õ j u s t e e s t i k e e l e t e k k e l o o s Karl Pajusalu Kui me räägime eesti keelest, mõtleme sageli üsna erinevalt. Eesti keelt võib ilma suurema vaevata ette kujutada kui midagi igiolnut ja igikestvat, alguse ja otsata keele(muutuste)jada. Aegade häma­ rast alates on ju olnud neid, kes on rääkinud ja mõistnud keelt - või keelte segu millest on praeguseks saanud eesti keel. Niisiis võib ütelda, et eesti keel ei ole viissada või tuhat viissada aastat vana, aga hoopis viis tuhat või viisteist tuhat. Nähtavasti panevad nii­ moodi ütleja nii mõtlema siiski pigem tema identiteedi- kui keele­ probleemid. Samas on teiselt poolt neidki, kes muretsevad, et siia­ maani pole korralikku eesti keelt olemas. Ühed eestlased ütlevatää ja pää, teised ia ja pia, mõned isegi ee ja pee. Või mis on paremad eesti kirjakeele juhuslikud normidki, nagu hea ja pea, aga hääl ja pääs. Päris õige ja loomulik eesti keel on veel sündimata, võiks arvata. Keeleajaloolase jaoks tähendab eesti keele tekkimine eelkõige konkreetset ajaloolist arengut muistsetest läänemeresoome hõimu- murretest iseseisvaks keeleks läbi muutuste ahela paaril viimasel aastatuhandel (vt Rätsep 1989). Käesoleva artikli teema on kitsam, piirdudes põhiliselt eesti murdekeele ja praeguse ühiskeele seoste selgitamisega (hilis)ajaloolises perspektiivis. Käsitluse alt jääb välja muistsete läänemeresoome hõimukeelte ja tänapäeva eesti keele vahekord, samuti ei püüa ma süüvida eesti keele olemusse teiste Eestis kõneldud keelte ja naaberkeelte kontekstis (selle kohta vt Künnap 1994) ega vaatle eesti kirjakeele normistiku sihipärase loomise probleeme viimastel sajanditel või kümnenditel (seda kä­ sitlevad Kask 1970 ja 1984, Ahven 1958, Uuspõld 1983 jmt). Lähtudes tänapäeva “tavalisest” eesti keelest võrdlen ajaloolisi eesti allkeeli, alates nn järjekindlatest murretest ja lõpetades nn õige kirjakeelega. Artikli keskseks eesmärgiks on jätkata diskus­ siooni, mille Huno Rätsep tõstatas eelviidatud artikli “Eesti keele tekkimise lugu” lõpul arutlusega, kus on olnud eesti keele eesti keeleks teinud uuenduste keskus? H. Rätsep lõpetab oma artikli tõdedes, et “keskuseks võis olla ennekõike lõunaeesti murdeala” 168 Keskse perifeeria mõjust eesti keele tekkeloos (1989: 1521). Püüan omalt poolt jälgida eesti keeleala ühendusjoo- ni hilisemas ajas. Järgneva käsitluse aluseks on praegune eesti kirjakeel kõige laiemas mõttes, kirjakeel kui keeletava, mille abil erinevatest eesti paikkondadest pärit inimesed omavahel suhtlevad. Selles mõttes võib eesti kirjakeelt nimetada ühiskeeleks, kõigile eestlastele ühi­ seks keelepruugiks. See ühiskeel võimaldab maa-alalist, sotsiaal­ set, stiililist, ealist, individuaalset jm mitmekesisust, kuid oluline on seejuures ikkagi ühisosa, mis seob ühiskonna keeleliseks tervi­ kuks. Sellise ühiskeele kujunemisel on tähtis roll kindlasti konk­ reetsete isikute, keelemeeste tegevusel, kuid veel tähtsam osa on ilmselt nendel (keele)ajaloolistel ja (keele)sotsiaalsetel eeldustel, mis suunavad ühiskeele kujunemist üle keelemeeste tahte ja mää­ ravad väljapakutud keeleuuenduste leviku või hääbumise. Esimeseks selliseks eelduseks on loomulikult keeleala, st ter­ ritoorium, millel ja mille keelekasutuse alusel keel tekib. Juba eel­ misel aastatuhandel räägiti tänapäeva Eesti alal erinevaid lääneme­ resoome hõimumurdeid, vähemalt põhjaeesti ja lõunaeesti murret (Rätsep 1989: 1506 jj, Keevallik ja Pajusalu 1995: 13 jj), edaspidi murrete lahknemine jätkus. Need uuendused, mis toimusid põhili­ selt selle aastatuhande esimesel poolel ja keskel ning mis eristavad eesti keelt kõige silmapaistvamalt teistest sugulaskeeltest, nt reg- ressiivne palatalisatsioon, lõpukadu, sisekadu, vältevaheldus jms, on aga ühised nii põhja- kui lõunaeesti murretele ja hõlmavad põ­ hiosa nendest murdealadest (Rätsep 1989: 1511-1518). Nimetatud põhja- ja lõunaeesti murrete ühisuuendusi ei saa siiski pidada tõestuseks sellest, et tegemist oli kindlasti ühe keelega. Neid uuen­ dusi võib pidada ka kahe lähedase sugulaskeele ühisjoonteks, nagu näiteks on eesti keelel mitmeid ühisuuendusi liivi keelega. Hulk ühiselt kujunenud või kujunevaid keeleuuendeid ei olnud takistu­ seks sellele, et 16. sajandil loodi eraldi põhjaeesti ehk Tallinna kirjakeel ja lõunaeesti ehk Tartu kirjakeel. Kirjakeele loomine on pigem sotsiaalne kui keeleline tahteavaldus. Sotsiaalsete argumen­ tide olulisust tuleb samuti rõhutada Tartu kirjakeele taandumise põhjusena eelmisel sajandil. Ometi saab väita, et tänapäeva eesti ühiskeel on sellepärast selline, nagu see on, et arenes eri murrete kokkupuu te väljas. Selle väite üheks esmaseks põhjenduseks võiks­ ki olla Huno Rätsepa poolt esile tõstetud asjaolu, et mitmete ühis- uuenduste lähe on ilmselt olnud lõunaeesti murdealal ja sealt on Karl Pajusalu 169 need uuendused levinud põhjaeesti murretesse, kus on restruktu- reeritult kohanenud. Lühidalt öeldes, kui uuenduste kese olnuks põhjaeesti keelealal, ei oleks põhjaeesti murdeid ja neil põhinevat eesti kirjakeelt praegusel kujul. Muutused ei oleks haaranud keele­ süsteemi nii järsult ja ulatuslikult. (Ibid, 1519 jj) Järgnevalt püüan leida lisatõestusi eesti keelele olemusliku mitmemurdelise aluse kohta. Eesti kirjakeele murdelise tausta probleem kerkis täie teravu­ sega esile eelmisel sajandil. Kirjakeele normide fikseerimisel vaieldi innukalt selle üle, millise murdeala keelt on kõige õigem aluseks võtta. (Kask 1984: 99 jj). Lõunaeesti alalt Mulgimaalt pärit Mihkel Veske taotles eriti innukalt ühe kitsa murdeala fikseerimist kirjakeele alusena, et selle keelepruugi järgi täpselt kirjakeele nor­ mid paika panna. Tema arvates sobis selliseks alaks nn Kesk- Tallinnamaa, mis hõlmaks läänepoolset Virumaad, Järvamaad ja Ida-Harjumaad. (Veske 1879 jm, viidatud Kask 1984: 147-149 järgi). Seda keeleala kujutab joonis 1 (koostatud Kask 1984: 148 kaardi alusel). Joonis 1. E esti k irjakeele a lu sa la M ihkel Veske jä r g i Me ei saa tänapäeval täie täpsusega teha kindlaks, kas Mihkel Veske poolt fikseeritud eesti kirjakeele aluseks olev ala võis olla ka tegelikult see piirkond, mis mõjutas kõige rohkem tänapäeva eesti 22 170 Keskse perifeeria mõjust eesti keele tekkeloos kirjakeele kujunemist. Selle küsimuse lahendamist takistab ajaline vastuolu. Ühelt poolt pole meil ammendavaid andmeid eelmiste sajandite eesti murretest, teiselt poolt pärineb enamik eesti kirja­ keele praegu kehtivaid norme hilisemast ajast. Tähelepandav on ometi see, et mitmed keskmurde erijooned, mida Veskegi välja pakkus, pole eesti kirjakeele normideks saanud, nt hilisdiftongid keskkõrgete pikkade vokaalide asemel, nagu tie pro tee, puol pro pool, tüö pro töö, kolme konsonandi ühendis keskmise konsonandi väljalangemine nõrgas astmes, nagu jampsima : jamsin pro jampsin, kõrts : kõrsu pro kõrtsu, infinitiiviga väljendatud kaudne kõneviis, nagu olla pro olevat, või keskmurde sõnad õhta, nõnna, eila jms - praegune eesti keel pole kaugeltki Kesk-Tallinnamaa keel. Vastates küsimusele, millised eesti murdealad on ikkagi kõige kirjakeelsemad, saame praegu selgitada üksnes eesti kirjakeele ja selle sajandi esimesel poolel kõneldud murrete ühisosa suurust. Edasises püüan hinnata eesti murrete ja kirjakeele samasust, võttes aluseks Andrus Saareste “Väikese eesti murdeatlase” (VEMA) kaardid. Keelenähtuste levikuandmeid olen täpsustanud; kaardid, mille andmestik on siiski jäänud liiga lünklikuks, olen kõrvale jätnud. Mitmete VEMA kaartide põhjal olen arvestanud ka neid keelejooni, mida Saareste otseselt ei jälginud, nt häälikunähtu- si sõnavarakaartide järgi. Kokku olen arvesse võtnud 135 keele- nähtuse levikut. Haaratud on nii eesti keele põhilisi häälikujooni (nt õ, palatalisatsioon, sise-ja lõpukadu, vokaalharmoonia, pikkade vokaalide diftongistumine, *ew-diftong, sõnaalguline konsonant­ ühend, *kl-t *£r-ühend esimese ja teise silbi piiril, sõnalõpuline v jmt), grammatilisi vorme (nt partitiivi ja illatiivi moodustus, ines­ siivi tüvi, allatiivi ja translatiivi lõpud, mitmuse tüve moodustus, verbi ainsuse 1. pöörde lõpp, kolmanda pöörde moodustus, kondit­ sionaali ja mineviku partitsiipide tunnused, infinitiivide moodus­ tusviisid jm), muutumatuid sõnu (nt küljes, praokil, juurde, kaudu, palju) kui ka sõnatüvesid (nt hommik, õhtu, ööbik, põrand, kartul, toomingas, vundament, regilaulud jne). Arvestanud olen murde- keelendite vastavust praegustele keelenormidele, aga kui tegelikus keelekasutuses normi ei ole, nt sõnaalgulise h hääldamise puhul, on nähtus kõrvale jäetud. Kõigepealt olen arvutanud välja iga murraku ühisosa suuruse kirjakeelega, murrakute keskmise alusel aga prot­ sendid murrete kohta. Saarestel on tihti esitatud ühe murrakuala esinemuse kohta mitu teadet, kusjuures need võivad erineda. Kui Karl Pajusalu 171 kas või üks toodud murdevormidest vastab praegusele normile, on märgitud murraku esinemus kirjakeelseks. Siinkohal tuleb kohe rõhutada, et paratamatult on selliste arvutuste tulemused tinglikud ja puudulikud, seda mitmes mõttes. Samaväärseks on tulnud lugeda nii keelesüsteemi jaoks väga olulised nähtused kui vähem tähtsad hilismuutused, kaduvväikeseks jääb ka vaadeldud sõnavara hulk Lisaks võib tekitada statistilist müra murrakualade erinev suurus. Suurematelt murrakualadelt, kus on rohkem teateid sama keelendi kohta, on suurem tõenäosus saada normipäraseid vastuseid. Kuid loodetavasti kõige põhilisemaid seoseid eesti murrete ja ühiskeele vahel tuleb sel viisil ometi esile. VEMA põhjal tehtud arvestused näitavad, et kõige kirjakeel- sem eesti murre on ikkagi põhjaeesti keskmurre, kuigi praegustest kirjakeele normidest erineb peaaegu iga teise keelendi tarvitus (ühisosa kirjakeelega 58,7%, vt joonis 2). Järgnevad ilma omava­ helise olulise erinevuseta põhjaeesti idamurre (50%) ja läänemurre (47,2%),nende kannul tihedalt aga ka kirderannikumurre (45,9%). Kirderannikumurdest väiksem on saarte murde ühisosa (36,3%), sellele järgnevad omakorda lõunaeesti murded. Tartu ja Mulgi murde samasus kirjakeelega on samas suurusjärgus (vastavalt 30,7% ja 28,4%), tunduvalt väiksem on see Võru murdel (18,7%). Seega on kõikide eesti murrete ühisosa praeguse “õige” eesti kee­ lega üllatavalt väike. Vastupidine üllatus on ilmselt üksnes kirde­ rannikumurde kõrge koht üldises pingereas põhjaeesti murrete va­ hel. Kuigi kirderannikumurdele pole omased mõned eesti keele kesksed erijooned - neist tuntuim kindlasti vältevaheldus ja sel­ les on eripäraseid uuendusi, nt kontaminatsiooniline mitmus (nt kaluDel), diftongilised mitmuse partitiivi vormid (nt kanaiD) jms (vt täpsemalt Must 1995: 55), on see selle sajandi esimese poole seisuga lähedasem eesti ühiskeelele kui lõunaeesti murded või isegi põhjaeesti saarte murre. Tavapärase ettekujutusega võrreldes ülla­ tab nähtavasti veel põhjaeesti idamurde suhteliselt suur lähedus kirjakeelele ning saarte murde suhteliselt suur erinevus kirjakee­ lest. Lõunaeesti Võru murde lahknevuse määr on samuti muljet avaldav; tekib küsimus, kas see 18,7% ongi suurem näiteks vadja keele ja eesti kirjakeele võimalikust ühisosast. 22* 172 Keskse perifeeria mõjust eesti keele tekkeloos Joonis 2. E esti m urrete ja k ir jakeele üh isosa suurus Pilt muutub mõnevõrra erinevaks, kui hakata jälgima üksikute murrakute ja kirjakeele suhet (vt joonis 3). Selgub, et kõige kiija- keelsem murrak on Kursi Põhja-Tartumaal (95 ühisjoont - 70,4%), sellele järgnevad teised põhjaeesti keskmurde kaguperifeeria mur­ rakud Äksi (91 - 67,4%) ja Põltsamaa (89 - 65,9%), alles siis Tal­ linna ümbruskonnast Keila (88 - 65,3%), Jõelähtme keskmurre (85 - 63%) ja Kuusalu keskmurre (84 - 62,2%). Lisaks peab mai­ nima, et Keila tulemuses võib olla mõnevõrra statistilist müra, kui silmas pidada kihelkonna suurust - kirjakeelele vastavad keelendid võivad olla pärit kihelkonna eri osadest. Jõelähtme keskmurdega sama arv ühisjooni on idas Laiuse keskmurdel, Kuusaluga Väike- Maarja murrakul. Üle 60% tõuseb keskmurde murrakutest veel Ambla ja Kose samasuste hulk (mõlemal 83 - 61,5%). Kõige vä­ hem kirjakeelsed keskmurde murrakud on Kõpu (59 - 42,2%) ja Kolga-Jaani (67 - 49,6%). Ülejäänud keskmurde murrakute ühis­ osa kirjakeelega on 50% kuni 60%. Karl Pajusalu 173 Joonis 3. E esti k ir ja k ee lep ä ra sem a d m urrakud H ühisosa 60% - 65% HO ühisosa 55% - 60% [3 ühisosa 50% - 55% Ootamatu tulemuse annab läänemurde murrakute võrdlus. Jällegi on kõige kirjakeelsemad perifeeriamurrakud, aga seda mitte ainult keskmurdega külgneval alal. Kõige kirjakeelepärasemaks osutub lõunapoolseim, st Saarde murrak (83 ühisjoont - 61,5%). Ka siin on tulemust võib-olla parandanud kihelkonna suurus. Et aga tegemist ei saa olla päris juhusliku tulemusega, näitab naabru­ ses asuva Pärnu murraku kõrge kirjakeelepärasus (82 - 60,7%). Üle poole on kirjakeelega ühisjooni veel läänemurde Vändra (74 - 54,8%), Märjamaa ja Lääne-Nigula (mõlemal 73 - 54,1%), Hää­ demeeste (72 - 53,3%), Tori ja Kullamaa (mõlemal 70 - 51,9%) murrakul. Suhteliselt kõige kaugemad on kirjakeelest Lihula (50 ühisjoont - 37%), Hanila (51 - 37,8%), Varbla ja Mihkli (mõlemal 53 - 39,3%) murrakud. Läänemurde ülejäänud murrakute ja kirja­ keele ühisjoonte osakaal on 40% kuni 50%. Idamurde murrakutest sarnanevad kirjakeelega rohkem põhja­ poolsed - Torma (74 ühisjoont - 54,8%), Palamuse idamurre (73 - 54,1%), Iisaku idamurre (72 - 53,3%) ja Laiuse idamurre (71 - 52,6%). Nende murrakutega peaaegu niisama kirjakeelne on olnud Maarja-Magdaleena idamurde keelekasutus (67 - 49,6%), kuid 174 Keskse perifeeria mõjust eesti keele tekkeloos tunduvalt väiksem on samasus Kodavere murraku ja kirjakeele va­ hel (51 -- 37,8%). Kõigi eelnimetatud põhjaeesti murrete puhul paistab silma, et suhteliselt kaugemad on eesti kirjakeelest murde­ alade kesksed murrakud, kus on rohkem levinud mingile murdele kitsalt omaseid erijooni. Muidugi on seejuures kõige olulisem, et sama nähtus kehtib ka põhjaeesti keskmurde kohta. Põhjaeesti saarte murde murrakute kaugus kirjakeelest on üsna ühesugune. Peaaegu kõikide murrakute ühisosa kirjakeelega on 30% kuni 40%. Enim ühisjooni on üllatuseks Kihelkonnas (56- 41,5%, tulemus võib taas olla seletatav murrakuala suurusega), kõige vähem Kihnus (39 - 28,9%), kuid erinevused on kokkuvõttes nii väikesed, et ei vääri põhjalikumat sisulist käsitlemist. Siiski, kui kõrvutada suurt saart Saaremaad ja väikest Kihnut, näib, et suurel saarel on olnud kirjakeelel rohkem võimalusi murret mõjutada kui väiksel saarel. Uuenduste tekkekeskusena näib väike Kihnu olevat pigem samane mingi suure murdeala keskosaga, ainult et perifee­ riad on meri ära lõiganud. Kirderannikumurde murrakute vahel on erinevused suuremad kui põhjaeesti murrete murrakute vahel (rääkides kirderanniku­ murdest kui eesti kolmandast peamurdest (nagu Must 1995: 56), tuleks ilmselt eristada selle sees esmalt murdeid, mitte minna tra­ ditsioonilisel viisil otse murraku tasandile). Kõige rohkem sarna­ nevad kirjakeelega kirderannikumurde alal Tallinna-lähedased Jõelähtme (74 ühisjoont - 54,8%) ja Naissaare (68 - 50,4%), neile lisaks ka Kadrina (ka 68 - 50,4%), teiselt poolt küünib ühisjoonte osakaal üle poole veel kaugemal idas Iisaku rannikumurdes (70 - 51,9%). Iisaku puhul on vist mõttekas otsida seost naabruses oleva idamurde Torma murraku keelepruugiga. Kõige vähem on kirja­ keelega ühist Vaivaras (4 4 - 32,6%) ja Lüganusel (51 - 37,8%), Jõhvi on mõnevõrra kirjakeelepärasem (57 - 42,2%). Kirderanni­ kumurde ülejäänud alal jääb ühisosa kirjakeelega 41% ja 49% va­ hele. Kõige kirjakeelepärasem lõunaeesti murrak on Tartu-Maarja (55 ühisjoont- 40,7%). Teisedki Tartu lähikonna murrakud - Maarja-Magdaleena (5 0 - 37%), Kodavere Tartu murre (49- 36,3%) ja Nõo (41 - 30,4%) - sarnanevad kirjakeelega rohkem kui Lääne- ja Lõuna-Tartumaa murrakud. Tartu murdealal on kõige väiksem ühisosa kirjakeelega Võnnu (35 - 25,9%), Otepää ja San­ Karl Pajusalu 175 gaste (mõlemal 3 6 - 26,7%) murrakul. Rannul, Puhjal ja Kambjal on see 28,9% (39 ühisjoont). Mulgi murrakutest on kõige samasem kirjakeelega Paistu (50 ühisjoont - 37%), tunduvalt omanäolisematena järgnevad Halliste (38 - 28,1%), Tarvastu (36 - 26,7%), Helme (35 - 25,9%) ja Kark­ si (33 - 24,4%). Seega on Mulgis kõige rohkem eesti kirjakeelega ühist põhjaeesti murdeala piiril asuvatel murrakutel, mille hulgas Paistu paistab eriti silma, kõige erinevam on aga murdeala keskne Karksi murrak. Kuigi Mulgi murre on olnud põhjaeesti keeletava mõjuväljas juba sajandeid, on see ometi säilitanud silmapaistvalt hästi oma erijooni ning ei ole põhjaeesti kirjakeelele lähedasem kui Tartu murre, pigem on asi vastupidine. Võru murdealal on enim kirjakeelega samaseid keelendeid lääneosas Karulas (35 ühisjoont - 25,9%), Urvastes ja Kanepis (mõlemal 30 - 22,2%), kõige vähem keelesaartel Leivus (16 - 11,9%), Lutsis ja Kraasnas (18 - 13,3%). Teistes murrakutes on ühisjooni kirjakeelega 17% kuni 21,5%. Kogu Võru murre erineb eesti kirjakeelest tunduvalt rohkem kui kõik teised eesti murded. Teisiti öeldes, omapäraseid murdejooni on Võru murdes ühe eesti keele murde kohta ebatavaliselt palju. Joonis 4. K irjakee les t kõ ige e rin evam ad m urrakud I ühisosa alla 20% S ühisosa 20% - 25% DU ühisosa 25% - 30% 0 ühisosa 30% - 35% 176 Keskse perifeeria mõjust eesti keele tekkeloos Vahekokkuvõtteks saab märkida, et eesti kirjakeelest lahkne­ vad enim Kesk-Eestist kõige kaugemal läänes, kirdes ja kagus aset­ sevad murdealad, eesti keeleala äärmised perifeeriad (vt joonis 4). Seejuures on peaaegu kogu lõunaeesti murdeala erinevus kirjakee­ lest oluliselt suurem kui kirderannikumurde või saarte murde kõige omapärasemate murrakute oma, vrd nt Vastseliina (23 ühisjoont kirjakeelega - 17%), Vaivara (44 - 32,6%) ja Kihnu (39 - 28,9%) keeleta va. Väga omapäraseid perifeeriamurdeid pole aga ei Põhja- Eesti lääneosas ega Edela-Eestis. Põhja-Eestis saab seda hõlpsalt seletada pealinna keeletava mõjuga, Edela-Eestis tuleb otsida se­ letust sealse murdepruugi hilisest kujunemisest Põhja- ja Lõuna- Eesti murdeala piiril. Kui pöörduda tagasi kõige kirjakeelsemate eesti murrakute juurde, siis peab rõhutama, et suurt osa neist kõneldakse ka teatud mõttes perifeerias, nimelt keskse perifeeria aladel. Need on äärmi­ sed põhjaeesti murdealad ajaloolisel põhja-ja lõunaeesti keelepiiril (nt Äksi, Kursi, Põltsamaa, Saarde), aga ka põhjaeesti ja kirderan­ nikumurde keelepiiril (nt Laiuse keskmurre, Väike-Maarja, Amb­ la). Selles vööndis moodustavad erandi Viljandimaa Kõpu, Viljan­ di ja Koiga-Jaani keelepruugid, mille puhul tuleb oletada tugevat ajaloolist sidet Mulgi murdega ja hoopis hilisemat põhjaeestistu- mist. Enne keskse perifeeria fenomeni põhjalikuma analüüsimise juurde asumist on asjakohane peatuda teistel mõjuritel, mis võisid eeltoodud tulemusteni viia. Neist teguritest, mis lisaks maa-alalistele eeldustele võisid mõjutada eesti kirjakeele kujunemist, on kaks märkimisväärsemat üksikisikute - suurte keelemeeste - tegevus eesti kirjakeele kujun­ damisel ning linnade kui rahvastikukeskuste (ja ka prestiiži- keskuste) mõju. Nagu teada, on mitmed eesti kirjakeele ajaloo suurkujud pärit Vahe-Eesti alalt - Vändrast oli pärit ja alustas Pär­ nus ajalehe väljaandmist Johann Voldemar Jannsen, Põhja- Viljandimaal sündis Karl August Hermann, Põhja-Tartumaal Jo­ hann Voldemar Veski. Torma murraku ja eesti kirjakeele üllatavalt suurt ühisosa võiks ju proovida seletada Otto Wilhelm Masingu päritoluga. Väljapaistvate eesti kirjameeste keelekasutuse murdelist eripära on põhjalikult jälginud Arnold Kask (1970, 1984). Siiski ka Kase uurimustest selgub, et sageli ei saa tõmmata võrdusmärki kirjakeele arendajate sünnikoha keele ja nende keeleliste ideaalide vahele. Eesti kirjakeele kujundajatest tuleb esile tõsta Johannes Karl Pajusalu 177 Aavikut, kuid ei ole alust väita, et saarlase Aaviku tegevuse tõttu oleks eesti kirjakeel muutunud saartemurdelisemaks. Mulgimaalt pärit Mihkel Veske oli innukamaid Tallinnamaa keele eesti kirja­ keele aluseks pakkujaid, millest eespool oli juba juttu. Seda näidete rida pole raske jätkata. Üksikisikul on kahtlemata otsustav osa mingite üksikkeelendite kirjakeelde väljapakkumisel, kuid uuendu­ se levikuvõimalused määrab keeleühiskond. Uus keelend läheb üldiselt käibele ainult siis, kui see sobib suhteliselt hästi senise keelekasutusega ja selle levikul on prestiiži- ja rahvastikukeskuste tugi. Sotsiolingvistiline seaduspärasus on, et uuendused kalduvad levima hüppeliselt keskustest keskustesse, jättes vahele vahepeal­ seid kõrvalalasid (Downes 1984: 155). Keskuste rolli vaadeldes jõuame paratamatult Eesti linnade ja eesti kirjakeele, teiselt poolt kindlasti ka linnade ja murdekeele vastastikuste mõjutuste probleemini. Tallinna ümbruse kihelkon­ dade suhteliselt suur kirjakeelepärasus on väljaspool kahtlust ja tuntud tõsiasi. Eesti kirjakeele ajaloo uurijad on seostanud põhjaeesti kirja­ keele varasemat arengut ikka Tallinna linna keelepruugi omapära­ ga (vt nt Kask 1984: 76 jj). Eeltoodud andmed näitavad, et ka Tartu ümbruse murrakud on juba selle sajandi esimesel poolel olnud eesti kirjakeelele lähedasemad kui kõik teised lõunaeesti murrakud. Pär­ nu kihelkonna murdepruuk on olnud kirjakeelele lähedasem kui enamiku selle teiste naabermurrakute oma. Nende seoste seletami­ seks on kaks vastupidist võimalust - kas on linnade ümbruse mur­ dest võetud rohkem jooni kirjakeelde või on siis kujunev kirjakeel mõjutanud linnade kaudu rohkem ümbruskonna murdekeelt. Vii­ mast alternatiivi ei saa välistada, sest küllap Tartu kandi keeleka­ sutuse arengu puhul on see olnud üsna määrav. Eesti murrete muutumine on viimastel sajanditel olnud sama­ võrd ulatuslik ja dramaatiline kui eesti kirjakeele muutumine. Kuid seos, mis ilmneb Tallinna, Tartu ja Pärnu ümbruse murdepruugi ja kirjakeele vahel, ei tule esile Eesti äärealade linnade ümbruses, nt Narva ja Kuressaare puhul. Tartu ja eriti Pärnu roll näib olevat ik­ kagi vähemalt osaliselt seotud nende keskse kohaga eesti keelealal; ka Viljandi on kirjakeelsem kui Kõpu või Kolga-Jaani. Tulles tagasi keskse perifeeria nähtuse juurde, on vaja rõhuta­ da selle olulist tähendust eesti (ühis)keele kujunemisele vähemalt nelj as mõttes. 23 178 Keskse perifeeria mõjust eesti keele tekkeloos 1. Keskne perifeeria on ikkagi perifeeria, st seal säilib võrrel­ des murdealade keskustega suhteliselt rohkem vanemaid keelen­ deid. Nii ei ole levinud põhjaeesti keskmurde lõunaperifeeriasse mitmed hilised uuendused, nt madalate ja keskkõrgete pikkade vo­ kaalide diftongistumine, vrd Kose tie, moa, tüö, peasuke ja Äksi tee, maa, töö, pääsuke (vt ka VEMA, kaardid 14 ja 95), j järel a > ä, nt Anna jägu, aga Suure-Jaani jagu, morfoloogia osas sisse­ ütlevas Anna tuide, Juuru tulesse, aga Kursi tulle (vt VEMA, kaart 118), nwd-partitsiibi vormid nagu Paide oid, Türi olnd, aga Kursi ja Äksi olnud (VEMA, kaart 21) jm. 2. Keskse perifeeria kõiki erijooni, mis näivad vanad, ei ole tingimata vaja tõlgendada algupäraselt säilinutena. Erinevate mur­ rete kokkupuuteväljas sünnib kahtlematult ka keelestruktuuri liht­ sustusi, mis võivad viia vanemate vormide taasüldistumiseni, eriti kui on tegemist teoksil olevat keelemuutust väljendava vaheldusju- huga. Ilmekas näide selle kohta on nwd-tunnusega partitsiibivormi- de regulaarne kasutus peamiselt Vahe-Eesti murretes. Seda piltli- kustab olnud-vormide levikut kujutav joonis 5 (VEMA kaardi 21 järgi), kus on nwd-tunnuseliste vormide ala joonega piiratud. Joonis 5. olnud -vorm ide levik eesti m urretes Jooniselt 5 on näha, et pikad olnud-vormid on sajandi algul olnud levinud enim Vahe-Eestis - Tahkurannast Maarja- Magdaleena läänepiirini. Kirjakeele normi toel on nud-tunnusega Karl Pajusalu 179 vormid üldistunud tagasi kogu eesti ühiskeelde, kus neid kasuta­ takse variaablusreeglite alusel kõrvuti lühenenud tunnusega vormi­ dega (Keevallik 1994). Teise näitena võiks tuua mitmuse osastava analoogilised s/d-tunnuselised vormid, mis on olnud ka kõige roh­ kem levinud Vahe-Eestis (VEMA, kaardid 90 ja 123). Kirjakeel on ikka oma struktuurilt kompaktsem, lihtsam kui tema aluseks olevad territoriaalsed murded. Kirjakeele ja murrete vaheastmeks võib aga pidada erinevalt murdealalt pärit inimeste poolt kasutatavat ühis­ keelt, mida vähemalt mõnel määral kajastavad keskse perifeeria siirdemurded. 3. Keskne perifeeria toimib ka alternatiivsete uuenduste kii­ rendina. Kui eesti keeleala keskse perifeeria all on eespool käsitle­ tud põhjaeesti murrete ääreala lõunaeesti murrete piiril ja nii see eesti kirjakeele kujunemise seisukohalt põhiliselt ongi, siis ometi ei saa tähelepanuta jätta lõunaeesti piirimurdeid, mis on põhjaeesti murretega kontaktis. Just nende alade keelekasutuse toel on haka­ nud levima mitmed eesti keele grammatilise süsteemi olulised uuendused. Kaudse kõneviisi olevikus normiks saanud vat- tunnuseline moodustus, nt vrd Tori pidavat (tulema), Juuru pidada (tulema) ja Paide pidama (tulema), on algselt olnud eriti iseloomu­ lik just Mulgi ja Tartu murdepruugile, aga ilmselt nende mõjul ka põhjaeesti naabermurrakutele, alates Pärnust ja lõpetades Äksiga (vt nt VEMA, kaart 44). Lisaks eelmise sajandi lõpul populaarsete grammatikate kirjutajatele, kes olid pärit lõunaeesti keelealalt (nt Eineri grammatikas 1885, vt Kask 1984: 248), on vaf-tunnuse levi­ kut kiirendanud kindlasti selle varasem laialdane levik põhja- ja lõunaeesti siirdemurrakutes (veel 1910-ndate aastate eesti kirjasõ­ nas oli da-infinitiivi kujuline kaudne kõneviis valitsev, vt Ahven 1958: 113). vaMunnuselise kaudse kõneviisi olevikuga mõneti samaselt on levinud kaudse ja tingiva kõneviisi mineviku sünteetilised vormid, vrd nt Halliste ei olluZ ‘ei olnuks’ (Tanning 1961: 133), idamurde keskrühma lähnuvaD 'nad olevat läinud’ (Univere 1996: 13). Keeleuuenduslikele nuks- ja nwvar-vormidele, nt olnuks, olnuvat, mis Oskar Loorits 1920-ndate alguses välja pakkus, on olnud rahvakeelne tugi eelkõige Mulgi ja Tartu murdes ning Põhja- Viljandimaa ja Põhja-Tartumaa keelepruugis (vt lähemalt Pajusalu, Muižniece 1997). 23* 180 Keskse perifeeria mõjust eesti keele tekkeloos 4. Keskse perifeeria keelelise eripära kõrval tuleb silmas pida­ da ka selle asendit muutuste sotsiaalse katalüsaatorina. Igas ühis­ konnas on keelemuutuste leviku eelduseks sotsiaalsed sidemed, mis moodustavad võrgustikke. Muutus levib kõige hõlpsamalt eda­ si rohkearvuliste suhteliselt nõrkade sidemete korral. (Milroy 1992: 175 jj) Selliseid võimalusi pakuvad keskse perifeeria alad. Uuen­ dused, mille sillana keskne perifeeria toimib, lähtuvad eelkõige keskse perifeeriaga vahetus kontaktis olevatest prestiižikeskustest. Arvestades võimalikke sotsiolingvistilisi reaale, on olnud lõuna­ eesti keelest lähtunud uuenduste tõenäoliseks ajalooliseks alaks eelkõige Mulgi ja Tartu murde piirkond, millel oli vahetum kontakt põhjaeesti keelealaga. Eriti oluliseks tuleks pidada eesti ühiskeele tekkimisel neid põhjaeesti keeleala keskusi, mis on olnud kesksete siirdemurretekon takti väljas. Nii ei saa ka sotsiaalsete eelduste poolest unustada Tallinna kõrval Pärnut või Rakveret, kuigi Tallin­ na kui Põhja-Eesti iidse majandus- ja kultuurikeskuse roll on olnud põhjaeesti kirjalike tekstide keele ja nende kaudu ka eesti ühiskeele kujunemisel ilmselge. Kogu eelnenud eesti murrete ja kirjakeele võrdlus on tugine­ nud ühelt poolt võimalikult vanapärasele selle sajandi esimese poole murdekeelele ja teiselt poolt praegustele eesti keele normi­ dele. Kõrvutatud on kaht äärmust. Mõttekust sellele on andnud tõ­ siasi, et eesti ühiskeel, mida kasutatakse avalikus suhtluses, on normeeritud kirjakeelele ebatavaliselt lähedane. Seda teistpidi tõl­ gendades võib öelda, et eesti kirjakeel ongi oma praeguste normide juhuslikkuses pigem ühiskeele fikseeritud ja ametlikustatud vorm. Hoolimata paljude keelemeeste innustunud tööst kujutab eesti kir­ jakeele praegune struktuur ilmekalt ajaloolise eesti keeleala spon­ taanse ühinemise tulemust. Paikkondlikud kõnekeeled kannavad endas ajalooliste murrete jooni, sotsiolektid sellises mõttes, nagu neid tuntakse Lääne linnastunud ühiskondades, pole Eestis jõudnud veel välja kujuneda (Pajusalu 1992, Keevallik ja Pajusalu 1995). Alles praegu on uued paikkondlikud kõnekeeled ja sotsiaalsed re­ gistrid omandamas püsivamaid tunnusjooni. Kirjakeele äärealadelt toon näiteks tunnusjooni ‘madalast rah­ vakeelest’ ning ‘peenest eesti keelest’ kuivõrd need mõlemad on ka osa tänapäeva eesti tegelikust ühiskeelest, olles üldiselt levinud Eesti linnades ja massimeedias. Enamik eestlasi suudab ilmselt loetleda suurema vaevata rohkesti 'madalat keelt’ iseloomustavaid Karl Pajusalu 181 hääldusjooni ja vorme, nt järjekindel sõnaalgulise h hääldamata jätmine (tulen ommikul otelli), e, eriti pika ee ja järgsilpide e ma­ dalam ä-pärane hääldus (eestlased on edevad), mitmed a-lõpulised sagedased määrsõnavormid, kus a korvab kirjakeele e-d või u-d (eila, õhta, praega), pika iiü hääldamine üi-na ja pika õõ hääldami­ ne õe-na (nüid, püidma, võeras), järgsilpide o asemel u hääldamine ka uuemates võõrsõnades ja nimedes (autu, sokulaad, Ainu), võõr- häälikute asendamine eesti keele põhihäälikutega (tuss pro dušš, varss pro farss), a-tunnuselise mitmuse tüve ja mitmuse osastava kasutus (põllale, käsa, poissä), kahesilbiliste a-tüveliste noomenite keskvõrde vormides maksimaalne omastava tüvega moodustus (aram, koeram, vanam), rohke ^/-tunnuseline mitmuse partitiiv (linnasi, koerasi, autusi), meel-tüübi de-tunnuseta sisseütleva vor­ mid (juure, keele, meele), d-tunnuselised nud-kesksõna vormid (oid, pand, tund), da-infinitiivi kujuline kaudne kõneviis (ta olla kodus), mitmesugused muud lühivormid (armastud, armastakse, pisiksed) ja eesti ühiskonnas ‘madalstiilsena’ markeeritud sõna­ vormid (nõnna, seia, senna). ‘Peent’ eesti keelt iseloomustab kõi­ gepealt kirjutamispärane hääldusviis, nagu sõnaalgulise h häälda­ mine, rõhutamisel ka seal, kus seda ajalooliselt ei ole (homme haitab heast hotellist), pika üü hääldamine kõigis positsioonides (süüa pro süija, lüüa pro lüija), võõrhäälikute hoolikas väljahääl- damine (šokeeriv, prestiiž, farm), i- ja e- mitmuse rohke kasutus (palgeil, sugulasil, silmele), kahesilbiliste a-tüveliste noomenite keskvõrde vormides laialdane e-tüveline moodustus (arem, süvem, isegi kenem), rohke mitmuse partitiivi lühikeste vormide kasutus (vendi, linde, linnu), pikkade nud-partitsiibi vormide maksimaalne kasutus (tulnud pro tulnd või tuld, kirjutanud pro kirjutand), sün­ teetiliste ülivõrdevormide kasutus (enim, parim, võrratuim), tingi­ va ja kaudse kõneviisi uute sünteetiliste vormide kasutus kõnes (tulnuksin, kõnelnuksin, tulnuvat), rohke võõrsõnade kasutus jne. ‘Peene’ eesti keele kujunemise allikaid on lihtsam leida kui madala' eesti keele omasid. Praeguses Eesti ühiskonnas peeneks peetav keel on orienteeritud kirjalikule normile, ‘kultuursetele’ laenudele võõrkeeltest, aga ka kirjasõna kaudu propageeritud kee­ leuuendustele, mis on muutunud küllaldaselt prestiižseks. Selle peene eesti keele murdetaust on samavõrd mitmekesine kui eesti kirjakeele murdetaust üldiselt. Nii nagu eesti kirjakeeles on mit­ meid mõjutusi lõunaeesti keelepruugist, samuti on see ka peenes 182 Keskse perifeeria mõjust eesti keele tekkeloos eesti keeles, kuigi kõnelejad seda otseselt ei teadvusta. Eesti ühis­ keele ’madal keelepruuk' on aga murdeliselt taustalt mõneti erine­ vam kirjakeelest ja lokaliseerub selgemalt. Üldiselt on rahvakeeled tihedamas seoses territoriaalsete murretega kui kirjakeeled. Üle ühiskonna levivates sotsiaalselt markeeritud keelekujudes võib aga eriliselt võimenduda ühe piirkonna keel. Tundub, et just eesti (ühis)rahvakeel on eriti puhtalt põhjaeestiline, puhtamalt kui eesti standardne kirjakeel. Peaaegu kõik eespool loetletud ‘madala kee­ le’ jooned on iseloomulikud alale, mida võiks nimetada Lää- ne-Tallinnamaaks, st põhjaeesti keskmurde kesk- ja lääneosale ja läänemurde põhjaosale. Ilmselt saab seda vähemalt osaliselt seleta­ da Tallinna lihtrahva ajaloolise päritoluga - eesti praegune madal keel’ on suuresti Tallinna tööliste keelepruuk. Piirkond, mida on peetud eesti kirjakeele alusalaks, on jäänud eriti ilmekalt eesti rah­ vakeele aluseks. Muidugi on põhjaeestilise rahvakeele asend Eestis nõrgem kui normeeritud eesti kirjakeele asend, sest sellele vastan­ duvad paikkondlikud kõnekeeled tugevamini. Lisaks tuleb arvesta­ da, et rahvakeel on mõneski mõttes konservatiivsem kui teadlikult arendatav kirjakeel. Nähtavasti mitmed kahekümnenda sajandi suured eesti keele uuendused ei ole ikka veel lihtsate inimeste keelepruuki jõudnud.- Varasematel sajanditel oli aga lõunaeesti kirjakeelele vastandatud põhjaeesti kirjakeel selgemalt põhjaeesti keel, kui on seda nüüd kogu eesti ala ühiskeeleks saanult. Eesti ühiskeele kujunemine ei ole olnud ühe murde invansioon, vaid pi­ gem mitmeid põlvkondi kestnud ühiskondlik ja keeleline kompro­ miss - läbi keskse perifeeria. K ir ja n d u s Ahven, E. 1958, Eesti kirjakeele arenemine aastail 1900-1917, Tallinn. Downes, W. 1984, Language and Society, London. Einer, H. 1885, Lühikene eesti keele õpetus rahvakoolidele, Tartu. Kask, A. 1970, Eesti kirjakeele ajaloost. I—II, Tartu. Kask, A. 1984, Eesti murded ja kirjakeel, Tartu. Keevallik, L. 1994, < nud > varieerumine tänapäeva eesti kõnekeeles. Magistritöö Tartu Ülikooli eesti keele õppetoolis. Keevallik, L., Pajusalu, K. 1995, Linguistic Diversity and Standardization in Estonian, TTie History o f Active Past Participle. - Dialectologia et Geolinguistica 3, lk 13-41. Künnap, A. 1994, Kust on pärit eesti keel? Akadeemia 11, lk 2262-2271. M ilroy, J. 1992, Linguistic Variation and Change. On the Historical Sociolinguistics o f English. - Language in Society 19, Oxford, Blackwell. Karl Pajusalu 183 Must, M. 1995, Kirderannikumurde tekstid. Eesti murded V, Tallinn. Pajusalu, K. 1992, Regional and Social Varieties of Estonian. - Ural-Altaische Jahrbücher / Ural-Altaic Yearbook 64, lk 23-34. Pajusalu, K., M uižniece, L. 1997, Mineviku partitsiibi grammatikaliseerumisest lõunaeesti murretes. Läänemeresoome lõunapiir. - Võro Instituudi Toimõtisõq 1. Võro, lk 96 - 101. Rätsep, H. 1989, Eesti keele tekkimise lugu. Akadeemia 7, lk 1503-1524. Tanning, S. 1961, Mulgi murdetekstid. Eesti murded I, Tallinn. Univere, A. 1996, Idamurde tekstid. Eesti murded IV Tallinn. Uuspõld, E. 1983, Tänapäeva eesti kirjakeele grammatilise vormistiku mõnin­ gaist arenguist. - Kiijakeel 1983. Tallinn, lk 62-70. VEMA = Saareste, A. 1955, Petit Atlas des Parlers Estoniens. Väike eesti murde- atlas. Skrifter utgivna av Kungl. Gustav Adolfs Akademien Nr 28, Uppsala. Veske, M. 1879, Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis, Tartu. K o h a k ä ä n d e d G e o r g M ü l l e r i ja H e in r ic h S t a h l i e e s t i k e e l e s Kristiina Ross 1. P r o b l e e m ia se t u s Esimene eesti keele grammatika, H. Stahli “Anfiihrung zu der Esthnischen Sprach” (1637), annab eesti keele süsteemist üsna kummalise pildi. Paljuski on see tingitud ajastu mõttelaadist, tollastest arusaamadest, mille kohaselt mis tahes keele grammatika püüti suruda ladina keele süsteemi (Rätsep 1987). Stahli tekstide võrdlemine grammatikas esitatud vormistikuga on näidanud, et “morfoloogilisi vorme esineb Stahli keeletarvituses rohkem, kui ta neid annab oma grammatikas” (Kask 1970: 43). Kummatigi on ka Stahli tegelik keelekasutus tänapäeva eesti kirjakeelest üsna erinev. Ehkki tema tekstidest võib leida märksa rikkalikumalt eri vorme, kui ta oma grammatikas pakub, on juba pealiskaudsel lugemisel ilmne, et vormide esinemissagedus tema idiolektis erineb tänapäeva keele- uususest: vormid, mida Stahli grammatikas ei esitata, esinevad ka tema tekstides suhteliselt harvemini kui tänapäeval. Teatud vormide harv esinemine torkab silma ka teise 17. saj. alguse autori, G. Mülleri eesti keeles. Siinses kirjutises võrreldakse kohakäänete kasutust G. Mülleri ja H. Stahli eestikeelsetes tekstides Stahli grammatika käänamis- paradigmaga ning vastavate vormide sagedusega tänapäeva eesti keeles. Võrdluse eesmärgiks on selgitada 1) kas Mülleri ja Stahli eesti keeles on kohakäänete kasutamisel olulisi erinevusi, 2) kui adek­ vaatselt peegeldab Stahli grammatika kohakäänete kasutust 17. saj. I poole eestikeelsete tekstide autorite keelepruugis, 3) kas tekstides esinevad vormid, mida Stahli grammatika ei kajasta, pärinevad autorite idiolektist või hoopis kusagilt mujalt. Tartu Ülikoolis koostatav vana kirjakeele tekstikorpus annab loodetavasti lähitulevikus võimaluse Mülleri ja Stahli tegelikku keelekasutust statistiliselt korralikult analüüsida. Niisuguse võima­ luse ootel tundus suuremamahulise statistilise uuringu alustamine praegu käsitsi ebaotstarbekas. Seetõttu tugineb järgnev analüüs väga piiratud materjalile. Kummaltki autorilt on analüüsitud umbes kümme lehekülge teksti peamiselt A. Saareste ja A. R. Cedebergi Kristiina Ross 185 koostatud kogumikust (Valik 1992: 5-15 ja 37-47). G. Mülleri tekstinäite mahu suurendamiseks on analüüsi kaasatud üks lõik tema jutluste tervikväljaandest (Müller: 45 teine lõik). Kuna nii lühikesed tekstikatked (veidi alla 21 000 täheruumi kummaltki autorilt) on vähegi pädevamate järelduste tegemiseks liialt napid, võrreldakse saadud tulemusi kohakäänete kasutusega kõigis G. Mülleri jutlusis (Müller) ja H. Stahli poolt avaldatud psalmitõlgetes (Stahl 1638), ehkki nende tekstide täpsem analüüs puudub. 2. Ko h a k ä ä n d e d St a h l i g r a m m a t ik a s Oma grammatikas esitab H. Stahl kuus käänet, mis vastavad ladina keele grammatilisele süsteemile: nominatiiv, genitiiv, daativ, akusatiiv, vokatiiv ja ablatiiv. Igal käändel on kaks arvu, singular ja pluural, ning saksa grammatika kohaselt määramata ja määratud vorm. Toodagu siinkohal järgneva jutu jälgitavuse huvides Stahli esimese näitesõna määramata vormide paradigma (Stahl 1637: 4): Singularis Pluralis Nom. üx Jummal öhet Jummalat Gen. öhest Jummalast öhede Jummalade Dat. öhel Jummalal öhelle Jummalalle Acc. öhe Jummala öhet Jummalat Vocc. 0 üx Jummal 0 öhet Jummalat Abi. öhest Jummalast öhest Jummalast öhelt Jummalalt öhelt Jummalalt Sellest näidisparadigmast on raske välja lugeda tänapäeva eesti keele grammatikais esitatavat käänetesüsteemi, mille järgi eesti kee­ les on kuus kohakäänet (kolm sise- ja kolm väliskohakäänete igaüks kahes arvus, kusjuures käändetunnus on nii ainsuses kui mitmuses ühesugune ning mitmus erineb ainsusest ainult mitmuse tunnuse esinemise poolest. Stahli käänamisparadigmast puuduvad üldse sisse- ja seesütleva käände vorm. Sisekohakäänetest on Stahlil vormiliselt esindatud ainult ainsuse seestütlev (öhest Jummalast), kusjuures see vorm esineb nii genitiivi kui ablatiivi all. Väliskohakäänete ainsuse­ vormid on paradigmas kõik esindatud: alaleütlev (öhelle Jummalalle) mitmuse daativi vormina, alalütlev (öhel Jummalat) ainsuse daativi vormina ning alaltütlev {öhelt Jummalalt) nii ainsuse kui mitmuse ablatiivi ühe paralleelvormina. 24 186 Kohakäänded Georg Mülleri ja Heinrich Stahli eesti keeles Järgnevas jäetakse arvuvastandust puudutavad küsimused kõrva­ le. Märgitagu vaid, et obliikvakäänete arvuvastandus on ähmane ka nii Mülleri kui Stahli tegelikus keelekasutuses. Selle põhjuseks võib pidada 17. saj. alguse Põhja-Eesti keele enda arengut: /-mitmus ei olnud enam vormiliselt küllalt selge, de-mitmus ei olnud veel välja kujunenud, mistõttu “XVII sajandi kirjamehed kasutavad siiski vähe mitmusevorme obliikvakäänetes” (Rätsep 1977: 19). 3. K o h a k ä ä n d e d h il ise m a t e s g r a m m a t ik a t e s Ladina või saksa grammatikast lähtudes oli eesti keele kirjeldajail tõesti raske käändesüsteemi paika panna. Nõnda ongi eesti keele käänamisparadigmad kuni Ahrensini üsna Stahli-pärased. J. Gutslaffi grammatikas esitatakse kohakäänetest ainult seestütleva vorm genitiivina ja alaleütleva vorm daativina (Gutslaff 1648: 15). H. Gösekeni käänamisparadigma kattub Stahli omaga (Göseken 1660: 26). Isegi A. W Hupeli grammatika teine täiendatud trükk 19. saj. alguses pole kohakäänete esitamisel tegelikult kaugemale jõudnud. Sisekohakäänetest esitab Hupelgi ainult seestütleva vormi (küll juba ainult ablatiivi tähenduses paralleelselt alaleütlevaga), lisades väikeses kirjas märkuse: “Häufig kommt ein Abfall vor, welcher ein Abi. zu seyn scheint: er endigt sich im rev. Dial, auf s, und im dörpt. auf n, und drückt das in aus, auf die Frage wo, z. B. többes, r. többen, d. in der Krankheit. Aber das s und n sind blos abgekürzte Präpositionen, und stehen st. sees. r. und sissen. d. bey dem Gen. nemlich st. többe sees. r. többe sissen. d. Auf ähnliche Art sagt man ares. r. weren. d. am Ufer, u. d. g. m.” (Hupel 1818: 31). Seega ei tunnista ta sisseütlevat isegi vormiliselt ning peab seesütlevat kaassõnaühendi lühivormiks, rnitte käändeks. Väliskoha­ käänetes! esitab ta alaltütleva tunnuse paraalleelselt seestütlevaga, lisades: “... dieser doppelte Abi. wird vermischt gebraucht, obgleich Einige meinen, der erste zeige ein Leiden, der zweite aber eine Wirkursache an” (ibid.). Alale- ja alalütleva esitab ta daativi paralleel võimalustena, selgitades: “Von diesem doppelten Dativ wird baid der eine baid der andere, doch mehr der letzte, nemlich der sich auf 1 endigende, gebraucht” (ibid.). Tähendab, nagu Stahlgi ei tee Hupel alale- ja alalütleval tähenduslikult vahet. Ainsaks erandiks varasemate grammatikute seas on J. Homung. Temagi esitab alalt- ja seestütleva vormi ablatiivi paralleelvõima- lustena ning alale- ja alalütleva vormi daativi paralleel võimalustena. Kristiina Ross 187 Kuid lisaks neile vormidele toob ta ablatiivi all ka sisseütleva lõpu -sse ning seesütleva lõpu -s (Homung 1693: 13). 4. Ko h a k ä ä n e t e e sin e m issa g e d u s t e k st id e s Järgnev tabel annab ülevaate kohakäänete esinemisest analüüsitud Mülleri ning Stahli tekstilõikudes ja (Jüri Valge järgi) tänapäeva eestikeelses ilukirjanduslikus proosas. Mülleri ja Stahli osas on toodud vormide absoluutarvud, kusjuures esimesel kohal on arv, mis kajastab kõiki vastavaid vorme, olenemata nende funktsioonist lauses, s.t arvesse on võetud ka ilmselt adverbistunud tarindid ning käändsõnavormi ja adverbi piirimaile kuuluvad juhud. Sulgudes esitatud arv kajastab vormi esinemust täisväärtusliku noomeni käändevormina. Tänapäeva eesti keele kohta toodud arvud väl­ jendavad iga vormi protsentuaalset osa kõikide käändevormide hulgast (Valge 1970: 153; kahjuks ei selgu J. Valge artiklist, mis kriteeriumide alusel on mingit sõnakuju käändevormiks peetud; tõenäoliselt pole siin adverbistunud juhte kaasa arvatud). Müller Stahl tänapäeva kirjakeel (%) Sisseütl. 5 (1) 7 (1) 2,1 Seesütl. 13 (7) 10 (10) 4,1 Seestütl. 43 (35) 58 (56) 3,9 Alaleütl. 13 (12) 17 (17) 3,4 Alalütl. 19 (18) 50 (46) 6,1 Alaltütl. 3 (0) 2 (2) 0,3 Sisekohakäänete osas torkab nii Mülleri kui Stahli olulisimana silma seestütleva käände rohkus ning noomeni käände­ vormina tõlgendatava sisseütleva vähesus võrreldes tänapäeva kee­ lega. Seestütlevat käänet eineb Mülleril kolm (või viis) korda rohkem kui seesütlevat, Stahlil ligi kuus korda rohkem, ehkki tänapäeva keeles on nende vormide omavaheline sagedussuhe vastupidine: seesütlevat esineb veidi rohkem kui seestütlevat. Noomeni käände­ vormina tõlgendatavat sisseütlevat esineb kummalgi ainult üks kord. Väliskohakäänete osas nii karjuvaid disproportsioone tänapäeva keele suhtes pole märgata. 24* 188 Kohakäänded Georg Mülleri ja Heinrich Stahli eesti keeles 5. K o h a k ä ä n e t e f u n k t sio o n id G. M ü l l e r i k e e l e s 5.1. Sisekohakäänded Sisseütleva käände viiest juhust saab täiemõõduliseks noomeni käändevormiks pidada ainult ühte sisesihtkoha tähenduses vormi: Mitto Laywat omat /.../ Merre Pochiasse /.../ errahuppunut. Sisesihtkoha märkimiseks kasutab Müller potentsiaalse sisseütleva käände asemel neljal korral kaassõnaühendit järelsõnaga ‘sisse': Merre sisse (heitada), (Menne) se Weddichs Lauta sisse, (omat ned Sanat) teddij Su sisse (pannuth), (omat nedsamat Laulut) sen Pöha Risti Kircko sisse (scedtnuth). Neljal juhul on sisseütleva vorm tõlgendatav väljendtegusõna koostisse kuuluva adverbistunud vormi­ na: kaks korda esineb vorm öchte (tulleb), kaks korda ncelgko ~ nelgka (sumuth ~ surnut). Seesütleva käände 13 esinemisjuhust saab täieõiguslikuks käändevormiks pidada seitset siseasukoha tähenduses vormi. Neist kuus esindavad kolme rinnastatud sõnavormi, mis korduvad kaks korda tsiteeritavas piiblilauses (lk 21: 25): scel piddawat suhret ninck hirmsat Ielassiatjtcechet sündima, sen Peiwlikus, (ninck) Kwes ninck Tcehes. Üks seesütleva käände vorm esineb ilmselt püsiühendina tarvitatud tarindis Kirckus ninck Koddo. Siseasukoha väljendamisel esineb potentsiaalse seesütleva käände asemele tavaliselt kaassõna- ühend järelsõnaga ‘sees’ nt Tallinna sees (ellama), meddy Kircko echk Chore siddes (omat olnuth), Saddama siddes (saijd erra- rickututh), aga sama ühend võib esineda ka toimumisaja väljen­ damisel, nt Öh siddes, Sodda Aija siddes (kokku kahes funktsioonis 32 näidet). Neli seesütleva käände esinemisjuhtu on tõlgendatavad väljendtegusõna koostisse kuuluva adverbistunud vormina: eri verbidega ühenduses esineb vorm meles ~ melces (piddada, ollema jne). Kahe tarindi näol on tegemist enam-vähem adverbistunud vormidega, mis esinevad ka teiste tollaste autorite eesti keeles: kuss paikas ‘kus' keickes paykas ‘kõikjal’ Seestütleva käände 43 esinemisjuhust on 28 noomeni seest­ ütleva käände tavalised vormid, mille funktsioonid vastavad enam­ vähem tänapäeva keelest tuntutele. 17 juhul väljendab seestütlev kääne siselähtekohta või lähteseisundit, nt sawat /.../ nente Maijast ninck Wallast erraaijetuth, ned Laulut /.../ Jumala Sanast ninck Kiriast omat woetuth, se Wachthuss Saddamast /.../ Pirrida Ranna pole said aijetuth, sest Surmast öllesserratama, eb syss nedtsamat Kristiina Ross 189 öche Sumu assiast tulle. Tähelepanu väärib, et siselähtekoha tähenduses ei tarvita Müller kordagi kaassõnaühendit, kaassõna seest’ tema keeles puudub. 11 juhul väljendab seestütlev muid tänapäeva keelest tuntud funktsioone, nt on isse keickest sestsamast assiast kulutanut, Lapse [st] ayast emmis seye sato, on öche Sumu Inimesest söhnut. Lisaks neile kasutusvõimaluste^ täidab seestütlev Mülleri keeles kaht funktsiooni, mida tänapäeval ei tunta: väljendab genitiivi tähendust ja (passiivses) finiittarindis tegijat. Genitiivi tähenduses esineb seestütlev vaadeldavas tekstilõigus kolmes tarindis: kaks korda rinnastatult lauses eth se Pattu se eike Hallick on keickest meddy wiüetzussest, Jumala wihast ja needtsamat omat sensinatze Toiwutusse peele sest Nayse Scemest kindlasti Lothnut. Seestütleva kasutamine genitiivi funktsioonis on omane nii 16. kui 17. saj. eesti kirjakeelele ning on grammatiline laen (alam)saksa keelest (Masing 1964: 126-127, Lasch 1914: 192). Ka tegija väljendamine seestütlevaga on ilmne saksa mõjutus, niisugust kasutust esineb Mülleri tekstilõigus neli korda: sahwat sest Waijnlasest errawoetuth, Eth / . . / nedsamat Laulut neist Inimessest techtut ninck lauletuth, kui teye neist tratist ninck Santist ollete kulnut laulewa (viimase tähendus on ilmselt ‘nende hulguste ja santide poolt olete kuulnud lauldavat’). Kaheksat seestütleva vormi võib pidada adverbistunud väljendeiks: keickest süddamest, süddamest, hennessa Pcehst ninck hee melest, minu Peest echk hee melest, minust melcest, Toehpolest. 5.1.1. Sisse- ja seesütlev kääne Mülleri jutluste kogutekstis Mülleri jutlustes tervikuna esineb (täielikult adverbistunud vorme arvestamata) sisseütlevat käänet vähemalt 20 korda ja seesütlevat vähemalt 30 korda. Kõnekas on see, missugustest sõnadest ja missuguses kontekstis need noomeni käändevormid esinevad. Sisseütlev esineb a) sisesihtkoha tähenduses sõnadest ‘taevas’ (9 korda), ‘Betlemm’ ‘(mere) põhi’, ‘kirik’, b) paarisväljendites ‘päevast teise', ‘päevast päeva’, ‘palest palge’ ja c) üksikutel juhtudel verbi rektsioonilise laiendina (ositi piiripealsed juhud, kus vormi võiks pidada ka väljendtegusõna või fraseologismi adverbistunud osaks): ebatäpses piiblitsitaadis Sak 2: 12 Ke teidt kinni haekab, se haekab minu Silma terrasse kinni (Müller: 206), Ke meist kinni haekab, se haekab ks Jumala Poya teema Sümaterrasse kinni 190 Kohakäänded Georg Mülleri ja Heinrich Stahli eesti keeles (Müller: 264), eth se Peiw tahab Öchtose sada (Müller: 174) ning piiblitsitaadis Js 43: 2 se Tully eb pea sinusse mitte süttitama (Müller: 264). Seesütlev esineb siseasukoha tähenduses sõnadest ‘taevas’ ‘linn’, ‘Betlemm’, ‘Naatsaret’, ‘Jeruusalemm' ‘(Maria) rüpp’, ‘kirik' ’päike’ ‘kuu' ‘täht’, ‘(Egipti) maa' Kõik kohta väljendavad sisse- ning seesütleva vormid kuuluvad selgelt liturgilisse keelepruuki. Juba U. Masing on rõhutanud, et Mülleri jutluste tsitaatide eesti keel erineb mitmeti jutluste endi keelest (Masing: 85). Eriti ilmekas on see, kuidas Müller vormistab sisesihtkoha ja siseasukoha tähendust sõnast iinn’ ning linnanimedest ühelt poolt siis, kui ta räägib oma kaasaegsest Tallinnast, ja teiselt poolt siis, kui jutt käib evangeeliumi sündmustest. Esimesel juhul tarvitab ta alati kaassõnaühendit, nt eth sesama ayck io Aokit meddy Tallina siddes /.../ on olnuth (Müller: 86), eth sesama /.../Maa werrisemene syn /.../meddy Linna sees /.../ on mcessanut (Müller: 86-87). Teisel juhul kasutab ta silmapaistvalt sageli käändevormi, nt syss erralasckem meidt mitte /.../ nente Kariatzede kaas Bethlehei menna (Müller: 52), Jhs Chs, kumb se Bethlehemi Linnas ohn sündinut, [ninck] Nazarettis öllesskaswatuth, ninck Jherusalmis /.../ Rysti peele poduth ninck errasumuth (Müller: 1), kudt sesinane Lapsukee Bethlehei Lias /.../ ilmalle tulli (Müller: 73), Kudt meddy Issandt Chrs Jherusalei Lias algkis öttelda (ibid). Käändevormi kasutus ei ole küll ka teisel juhul järjekindel ning käändevorm ja kaassõnaühend võivad kirjeldatud kontekstis ühes lauses kõrvuti seista, nt Sesinan essimene toiwutus /.../ eb olla mitte essimelt sen Issanda Chre Taywasse (sic! sisseütlev) ölles mennemesse prast, Jerusalemi Linnas, eb kaas mitte essimelt se Bethlehei Lia siddes, kuss Chrs ilmalle tulli (Müller: 41-42). Kuid käändevormide rohkus tsitaatides ning ilmsetes liturgiliste tekstide refereeringuis torkab selgelt silma. Seega võib öelda, et Mülleri enda idiolektis tõenäoselt sisse- ja seesütlev kääne puudusid ning sisesiht- ja asukoha tähenduse väljendamiseks kasutas ta kaassõnaühendit. Sisse- ja seesütlev kääne esinesid tema kirjalikus keeleuususes vaid püsiühendites enam või vähem leksikaliseerunud vormidena. Kindlasti mõistis ta nende käändevormide tähendust ning jättis nad seetõttu muutmata, tsiteerides või refereerides kasutada olevaid varasemaid tekste. Kristiina Ross 191 5.2. Väliskohakäänded Alaleütleva käände 13 kasutusjuhust väljendavad 10 adressaati, nt piddab /.../ kulututh sama /.../ keickelle Rachwalle, eth teye sitket ollete selle Iss: Christusselle andma, kudt mina se teile woyn iüttelda. Ainult kahes rinnastatud tarindis väljendab alaleütlev välissihtkohta: mitto tuhat Inimesset /.../ omat /.../ Parblalle, S. Hannuxeselle /.../mahamattetuth. Alaleütleva käände potentsiaalne asendus, kaassõnaühend postpositsiooniga 'peale’ esineb 17 korda (adverbistunud tarindeid arvestamata). Neist kolmel juhul on tegemist selge kohafunkt- siooniga, nt KirckAyade peele (mahamattetuth). Tavaliselt esineb see kaassõnaühend aga rektsioonilise laiendina enam-vähem samade verbide juures nagu tänapäeva keeles: 'mõtlema’, 'vaatama', ‘lootma ‘halastama’, nt motle minu peele. Ühel juhul esineb alaleütleva käände vorm väljendtegusõna koosseisus pigem adverbi kui noomeni käändevormina: ilmalle toy. Seega on alaleütlev kääne Mülleri keelepruugis ennekõike adressaadi väljendaja. Välissihtkoha tähenduses kasutab ta võrdselt nii käändevormi kui kaassõnaühendit. Alalütleva käände 19 kasutusjuhust väljendavad üheksa aega ja enamasti ongi vormi aluseks sõna ‘aeg’, nt selsinatzel aijal, igka silma pilckmesse ayal, aga ka teddy Nore Polwel. Viiel juhul väljendab alalütlev viisi: neli korda esineb väljend heel melell ~ hcelmelel(l) üks kord Rothze Kelell laulame; kolm vormi on seotud arvsõnadega ja vastavad küsimusele ‘mitmendaks?’: kolmandal, neljandel, viijendel Ainult üks kord väljendab alalütlev kääne välisasukohta: on sel assemel errasumuth. Seevastu kõik seitse kaassõnaühendit postpositsiooniga ‘peal’ esinevad selges kohatähen­ duses, nt Merre ninck wyki pael, syn Maa pael Adverbistunult esineb alalütlev väljendis kahewahel ollema. Seega on alalütlev Mülleri keelepruugis ennekõike toimumisaja- kääne. Välisasukohta eelistab ta väljendada kaassõnaühendiga. Alaltütleva käände kolm juhtu on kõik problemaatilised. Kahel korral esineb alaltütlev ilmselt alalütleva asemel: esimelt samas tähenduses ‘esiteks’, nagu kolmel korral on kasutatatud alalütlevat ning segavormistusega tarindis sael wahelt, mis kannab toimumisaja tähendust ‘vahetevahel, mõnikord’ Ühel juhul on tegemist adverbi kohakäändevormiga, mis tänapäeva keeles vormistataks alaleütleva käände tunnusega: exite teije /.../kaukelt Jumala Sanast 192 Kohakäänded Georg Mülleri ja Heinrich Stahli eesti keeles 6. K o h a k ä ä n e t e fu n k t sio o n id H . St a h l i k e e l e s 6.1. Sisekohakäänded Sisseütleva käände seitsmest vormist on ainult ühel juhul tegemist täisväärtusliku käändevormiga: kumbat se kurrati denistusse hend heitnud. Tavaliselt kasutab Stahl sisesihtkoha tähenduses kaassõnaühendit postpositsiooniga 'sisse’ (15 juhtu), nt ep sahp mitte /../ Taiwaricko sisse tullema, wois /.../ kõrbest Pöha Linna sisse wihma. Sama kaassõnaühend esineb ka sihitismäärusena verbi ‘uskuma’ laiendina eth teije /..J Pöha Waimo sisse usckuda towotanut ollete. Tähalepanu väärib seik, et üks kord esineb kaassõnaühend koguni väljendverbi ‘meelde tuletama’ koostises: peawat needt Rickat/.../omma meele sisse tulletama. Kuus sisseütleva käände vormi esinevad adverbistunult väljend­ verbi koostises: viis korda vorm hucka (minnema, sahtnut jne), üks kord meele (tulletavat). Seesütleva käände kümme esinemisjuhtu on kõik täis­ väärtuslikud käändevormid, mis väljendavad siseasukoha tähendust: viis korda esineb seesütlev kääne sõnast ‘evangeelium’, nt kudt se Rickas Mees ninck temma wihs Wennat Evangeliummes tehnut ommat", viis vormi esinevad piiblirefereeringuis: se Rickas Mees on Pörgkus ninck Wallus olnut (lk 16: 23, vrd Lu Ais er nun in der Hölle und in der Quad war), Se Issand sahp temma jahutama temma Surnowohdis (Ps 41: 4, vrd Lu Der HErr wird ihn erquicken auf seinem Sieckbette), Ninda tegkis se üx Kurritegkija risti sambas (lk 23: 40-43, ehkki seal otse ristisammast ei mainita ning Lutheri saksa­ keelses tõlkes puudub üldse eeskuju sellele sõnale), üx nöid Endoris wois / . . . /ni paljo tehha (1 Sm 28: 17, vrd Lu Siehe, zu Endor ist ein Weib, die hat einem Wahrsagergeist). Siiski eelistab Stahl siseasukoha tähenduses kasutada kaassõnaühendit postpositsiooniga ‘sees’ (18 juhtu), nt piddis temma / . J punnase Merre siddes errahupma, tenna saht sinna münno kahs Paradisi sees ollema, eth sinna mitte piddit pattude sees surrema. Seestütleva käände rohkus võrreldes Mülleriga on tingitud sellest, et Stahli tekstis leidub palju enam genitiivi tähenduses seestütlevat: 58 vormist täidavad 13 genitiivi funktsiooni, nt se negko sest Prophetist Samuelist, se Engel sest Isaandast, üx Juhr keickest Kuriast, se Lagke sest Sioni Tiittrest. Ülejäänud 45 tarindist võib kahte pidada adverbistunuks, teiste funktsioonid on lähedased Kristiina Ross 193 tänapäeva ning Mülleri kasutusele. Viiel juhul võib seestütleva funkt­ siooniks lugeda tegija väljendamist, nt passiivses lauses (nagu Müllerilgi) ke teije sest Kurratist hexitusse sisse sahtetut ollete, aga ka eth teile sest Kurratist ninck nöidast kurja sundinut on ja se hauwa sisse / kumb tullest ninck Swewtist polletab. Ka Stahli keeles ei esine kordagi kaassõna ‘seest’ 6.1.1. Sisekohakäänded Stahli psalmitõlgetes Stahli poolt avaldatud psalmitõlgetes (Stahl 1638) sisseütlevat käänet ei esine; seesütlevat esineb neljal korral, seestütlevas on vormistatud 43 tarindit (neist üheksa kannavad genitiivi tähendust). Neljast seesütleva käände kasutusjuhust on kahel korral tegemist juba Mülleri keelepruugist tuntud adverbistunud väljendiga keickes paigkas; üks kord esineb seesütlev selge tõlkevastena saksa prepositsionaalsele konstruktsioonile: kumb pimmedusses hulckup (vrd Lu die imjinstem scheiche). Tähelepanu väärib aga seesütleva käände paindlik kasutamine 23. psalmi tõlkes: hulckan pimmedas surma orgkus. Nimelt pole see ainuke ühilduva täiendiga tõeliselt täisväärtuslik käändevorm tuletatav saksakeelsest tekstist, mis seisab käsiraamatus paralleelsena eestikeelse kõrval. Lutheri tõlkest wandert im finstem Thai poleks ei Stahl ega keegi teine saanud tuletada niisugust eestikeelset tõlget. Originaali väljendit be-ge tsalmavet on täiesti võimalik tõlkida 'pimedas surmaorus’, aga pole usutav, et Stahl lähtunuks originaalist, sest üldiselt vastab tema tõlge peaaegu morfeem-morfeemilt Lutheri saksakeelsele versioonile. Heebrea tsalmavet tähendab sõna-sõnalt 'surma vari’, ülekantult 'sügav pime­ dus (BDB: 853). Seega on kogu fraasi tähendus kas 'surma vaiju orus’ või ‘(väga) pimedas orus’ Luther on toetunud teisele tõlgendus variandile. Vulgata mõlemad versioonid lähtuvad sõnasõnalisest tõlkest: septuagintast lähtuv versioon tõlgib in medio umbrae mortis ‘keset surma vaiju’, originaalist lähtuv versioon tõlgib in valle mortis ‘surma orus’ Eesti tõlge ei sobi täpselt ühegi esitatud variandiga. Tõenäoliselt on siin aluseks olnud Vulgata teine versioon, mille järgi on alguses tõlgitud 'surma orus’, hiljem on sellele väljendile Lutheri tõlke järgi igaks juhuks lisatud ‘pimedas' Niisuguseid kontaminatsioonivõimalusi eeldades võiks oletada, et Stahli psalmitõlkes leidub ka vähemalt üks jälg varasemast sisseütleva vormist. 46. psalmi tõlkes esineb fraas ninck needt mehjet kesckil merre pohja sisse lehxit. Ehkki sisesihtkoht on siin Stahli- 25 194 Kohakäänded Georg Mülleri ja Heinrich Stahli eesti keeles päraselt vormistatud kaassõnaühendiga, tekitab see ühend küsimusi, kui võrdleme teda Lutheri tõlkega: und die Berge mitten ins Meer süncken. Tõlke üldise morfeem-morfeemilisuse taustal jääb aru­ saamatuks, kust on eesti tõlkesse võetud sõna põhi’ Vuigatas on kõnealune väljend tõlgitud ühel juhul in cor maris, teisel juhul in corde maris. Seega võiks oletada, et eesti tekstis on algselt seisnud Vulgata-päraselt 'mere põhja (läheksid)’ millele hiljem Lutheri tõlke järgi on lisatud sõnad ‘keskel’ ja ‘sisse’ Oletust toetab see, et sisseütlev kääne sõnast ‘(mere)põhi’ on kasutusel ka Mülleri keeles. Ilmselt pidi väljend 'põhja (minema)’ Müllerile varasematest teksti­ dest tuttav olema. Kuna Stahli tekst on tervikuna ebaisikuline ning abstraktselt liturgiline, pole võimalik tema enese tegeliku idiolekti kohta kindlaid näiteid esitada, sest kogu tema teksti võib pidada tsitaadiks või refereeringuks. Eeldades, et ta tarvitatud tekste oma keeleliste arusaamade järgi redigeeris, võib siiski oletada, et ka tema idiolektis sisse- ja seesütlev kääne puudusid. Seepärast võiks arvata, et ta jättis kriitilised vormid igaks juhuks alles seal, kus eestikeelne tekst ei vastanud saksa originaalile, sest polnud kindel, kuidas neid kohti redigeerida tuleks. Samuti talitas ta kindlalt fikseerunud tekstide korral (vt alajaotis 7). 6.2. Väliskohakäänded Silmatorkavaim eripära Stahli keeles on see, et ta ei tee tähenduslikult vahet alale- ja alalütleva käände vahel. Tavalisem on ilma e-ta vorm. Alaleütleva käände 17 vormist väljendavad 15 adressaati, nt kunni Jummal neile nachkast Rihdet andis, andwat /.../ neile Jummala SullaseUe, Mea sahtap meile nühdt se Rickus. Kahel korral esineb alaleütleva vorm alalütleva tähenduses, väljendades tegevussubjekti ja omajat: sihs sahp temma / . J neille EngtiUe kesckma, kudt kohus on neile Naiselle. Alalütleva käände 50 vormist on ainult 11 tõesti alalütleva funktsioonis, väljendades omajat, nt kennel Tollikohus on, aega, nt kurjal ajal, viisi, nt hehl meelel, tegevussubjekti, nt kennel keelti, Neil Rickal sestsinnasest Ilmast kesk. Saksa keele eeskujul laiendab alalütleva (daativi) vorm ka verbi 'aitama’ (kolmel korral), nt awwita sel Heddalissel. 32 juhul esineb alalütleva vorm alaleütleva tähenduses, väljendades eeskätt adressaati (24 juhul), nt kudt Paulus Timotheussel kirjotap, kus üx Innimenne omma Süddame sel Kristiina Ross 195 Rickussel annap, ninck tegkit hendessel katmisset, minna ütlen sünnul, ja kogejat (6 juhul), nt kudt ollex se temmal hendessel sündinut, Pharaonil sel Kunningal on sedda tulnut, Job / kennel se Kurrat keick temma Lapset /../ hucka sahtnut olli, või isikut, kellele tegevus on suunatud: temma tahax /.../ sünnul armolinne olla; ühel juhul väljendab alalütleva vorm välissihtkohta: tullewat sesamma Wallo assemel. Neljal korral pole alalütleva vormi funktsioon selge, neist ühel juhul on vormi kasutatud ilmselt adverbistunud tarindina ablatiivi asemel: naljal (= naljalt). Kuigi Stahli grammatika esitab alale- ja alalütleva vormi arvu- opositsiooni märkijana (alalütlev = ainsuse daativ, alaleütlev = mitmuse daativ), et saa tema tegelikust keelekasutusest seda välja lugeda. Ehkki kõik alaleütleva vormid on tõepoolest mitmuse tähendusega, ei piirdu alalütleva kasutus sugugi ainsusega, vrd nt lauset eth temma keddakit neil Kirckul, Kohlil, ninck nende Sullasel, keddakit neil Wannambal ninck Wallitzussel, keddakit neil Heddalissel Errahajotut ninck Perrenkiusatut Ristijnnimessel, keddakit sel waisel Lazarussel annap, kus nii mitmuslikud tarindid kui ainsuslik tarind on vormistatud alalütlevas käändes, ehkki mit­ muslikud peaksid grammatika järgi olema alaleütleva vormis. Esineb ka segatarindeid, kus artikkel on ühes, põhisõna teises vormis, nt ejferdap/.../neile Johbnutkottil, adwat/.../neile Waisel. Analüüsitud materjali põhjal võib väita, et Stahl kasutab alale- ja alalütlevat käänet täiesti läbisegi, eelistades ilma e-ta vormi. See ülddaativ vormistab tema keeles eeskätt adressaati, omajat, kogejat ja tegevussubjekti. Selget väliskohatähendust kannab ainult üks vorm. Siht- ja asukoha tähenduse tavalisem väljendusvorm on kaassõnaühend (kokku 5 tarindit), kusjuures analüüsitud materjali hulgas väljendab sihtkohta alati postpositsioon 'peale’ ja asukohta postpositsioon ‘peal, nt öhe körgke Mehje pehle /.../ weddama, se Kircko harjo pehle assuma, Sest keick teije Karwat teie Peh pehl ommat loetut, eth nemmat teid Kehjede pehl kandwat. Alaltütleva käände kahel esinemisjuhul on tegemist teate allika vormistamisega Jummalalt lubba sahp, neil Israelitil, kennelt ninda kirjotut seisap. (Kohatähendust vormistab alaltütleva käände lõpp ainult siinsest analüüsist kõrvalejäetud määrsõnas sehlt ‘sealt’.) 25* 196 Kohakäänded Georg Mülleri ja Heinrich Stahli eesti keeles 6.2.1. Väliskohakäänded Stahli psalmitõlgetes Analüüsi tulemused vastavad üldjoontes väliskohakäänete esine­ musele Stahli psalamitõlgetes. Sealgi esinevad alaleütlev ja alalütlev segamini, kusjuures eelistatakse ilma e-ta. vormi (61 sõnavormi ilma e-ta, seitse e-ga). Alaltütlevat käänet esineb üks kord. Ülddaativi 68-st juhust 31 esinevad adressaadi tähenduses, seitse väljendavad omajat, seitse aega, osa vorme on ambivalentse tähen­ dusega. Väliskohta märgib alalütleva käände tunnus (sihtkoha tähenduses) üheksal korral. Neist neljal korral on tegemist adverbis­ tunud vormiga (‘keskel’ ‘kaugel’). Neli juhtu esindavad kaassõna ja substantiivi käändevormi piirimail olevaid näiteid: sihtkoha tähen­ duses sünno küljel (Lutheril zu deiner Seite~) ning nii siht- kui asukoha tähenduses sünno/ münno parrambal kehjel (kolm juhtu, mis ei ole vorm-vormilt tuletatavad Lutheri saksakeelsest tekstis, vrd zu deiner/ meiner Rechten). Tähelepanu väärib taas seik, et ainus alalütleva vorm (sihtkoha tähenduses), mida saab pidada täis­ väärtuslikuks käändevormiks, esineb fraasis, mille tõlge ei vasta päris täpselt Lutheri tõlkele. Ps 1: 3 esineb fraas (üx puh) kumb istutut on nende jogkide kaldal. Lutheril on see koht tõlgitud (ein Baum) gepflantzet an den Wasserbächen, mis vorm-vormilt tõlkides annaks eesti vasteks 'veeojade juurde’, nagu muide Müller seda kohta oma jutlustes tsiteeribki (öx Pu istudut sen Wedde Oya iure, Müller: 321). Ka Vulgata ei paku täpset eeskuju: esimeses versioonis (lignum) quod platantum est secus decursus aquarum ‘(puu) mis istutatud on vete ~ jõgede voolude juurde”, teises versioonis (lignum) transpla- tantum iuxta rivulos aquarum ‘(puu) istutatud vete ~ jõgede ojakeste lähedale’ Üheski kolmest versioonist ei esine sõna ‘kallas’ mis Stahli tõlke üldise sõnasõnalisuse taustal taas silma torkab, nagu oli lugu ka seesütleva käände vormiga pimmedas surma orgkus. Alaltütleva ainus vorm väljendab seda, kellest ollakse lahus või eemal: Ps 103: 12 Ni kaugkel kudt se homick ses ochtust on / lassep temma meije hexitusset meilt erra olla. 7. S ih t - ja a su k o h a k ä ä n d e d 16. s a ja n d i v a im u l ik e s TEKSTIDES 16. sajandist säilinud vaimuliku keele näited sisaldavad peamiselt kolme palve teksti: Meieisa palve, Ave Maria ja Credo. Neist Ave Maria ei paku siinses kontekstis huvi, sest seal pole siht- ja asukohakäände kasutusvõimalusi. Huvi pakuvad aga need kohad, kus Kristiina Ross 197 Meieisa palves ja Credos võiks esineda sisse- ja seesütlevat ning alale- ja alalütlevat käänet. Meieisa palves on kaks kohta, kus sõna ‘taevas’ võiks esineda siseasupaiga tähenduses seesütlevas käändes, üks koht, kus sõna ‘kiusatus’ võiks esineda sisesihtkoha tähenduses sisseütlevas käändes, üks koht, kus sõna ’maa’ võiks esineda välisasukoha tähenduses alalütlevas käändes ning kolm kohta, kus sõnad ‘meie’ ja ‘võlglased’ võiksid esineda adressaadi tähenduses alaleütlevas käändes. Credo’s on vähemalt seitse tarindit, mis verbi ‘uskuma laiendeina võiksid olla sisseütlevas käändes, kaks kohta, kus sõnad 'surmavaid’ ja ‘taevas’ võiksid esineda sisesihtkoha tähenduses sisseütlevas käändes, üks koht, kus sõna ‘rist’ võiks esineda sihtkoha tähenduses sisse- või alaleütlevas käändes (küll väljendverbi ‘risti pooma’ koostises), üks potentsiaalne toimumisaja tähenduses alalütlev (‘kolmandal päeval’) ning üks potentsiaalne kohatähenduses alalütlev (‘paremal käel’). Kullamaa käsikirjas (Valik 1992: 1-2) on Meieisa palves sõna ‘taevas' mõlemal korral vormistatud käändevormina, s.t esimene säilinud eestikeelne Meieisa palve tekst algab sõnadega Issamede. ken ssynna otte taywas (mitte ‘taeva sees’). Potentsiaalne sisseütleva käände koht on kustunud: elle ssattyt meyttyt kurija Ohachtuss. Võiks oletada, et kustunud on sisseütleva viimane täht e. Potentsiaalse koha- alalütleva asemel seisab (ssatku szynnu tachtmuss taywas nyrtck) [majesze. Ilmselt on see ladinakeelsest fraasist in terra tõlgitud seesütleva vorm ’maas’ Potentsiaalsed adressaadi tähenduses alaleütlevad sõnast ’meie’ on lihtsalt vahele jäetud. Potentsiaalse adressaadi tähenduses alaleütleva asemel sõnast ‘võlglased’ esineb kaassõnaühend: meytte wollaysih I wasta. Credo’s on sõna ’uskuma’ laiendite vormistus algusosas segane - ilmselt on need üldse vormistamata jäetud. Lõpuosas kasutatakse kaassõnaühendit: Minna ussun poha waymo cysse. Potentsiaalsest sisseütlevast ‘taevasse’ on säilinud ainult thayua, millele Saareste rekonstrueerib järele [rickus?]. Potentsiaalse sihtkohakäände vormi asemel sõnast ’rist’ kasutatakse kaassõnaühendit: rissti pel poduth. Asukoha alalütlevana esineb priimal ketel. Muud vormid puuduvad. Koelli katekismusetõlkes (Valik 1992: 353-358) pole Meieisa palve tervikuna säilinud. Katkendeist selgub vaid, et asukoha tähenduses kasutatakse sõnast ‘taevas’ käändevormi, sõnast ‘maa’ kaassõnaühendit: kuthe taywas nynda kaes maapeel\ sisesihtkoht sõnast ‘kiusatus’ on vormistatud kaassõnaühendiga: ella satack 198 Kohakäänded Georg Mülleri ja Heinrich Stahli eesti keeles m[eryd] kywsatussen sysse. Usutunnistuse fragmentides võib leida ühe selge sisseütleva sihtkoha tähenduses: Allaspette astnut pörkwhauda, ühe ilmselt osaliselt kustnud sisseütleva [ü]ll[es] mennut taywas, aja- ja koha-alalütleva: kolmandel peywel, parambal kedel. Sõna ‘rist’ on vormistatud kaasõnaühendina [ryjsty peele podw. Muust tekstiosast võib leida veel selgeid seesütleva käände vorme, nt Jumal tahap o[mahe]nd ouwespette neys kahes [siddejs (='sidemes’) I ses hiwus nynck ses [weresJ I laste kynny köwteda. Alaleütleva asemel kasutab Koell tavaliselt alalütlevat, nt oyddap meil antuth sama, aga siiski ka [ajntkuth meyle Jumal. See ülddaativ väljendab adressaati, isikut, kellele tegevus on suunatud, (se /..J Jumal selle pattussel Il[mal[ [ta]ehtis üdden otzan tehe) või aega (Sel öszell). Kohta väljendab kaassõnaühend (üks näide): altari peel. 16. saj II poole vaimulike keelest on säilinud ainult kahe jesuiidi käsikirjalised tekstid. Neist üks on niivõrd segane ja vigane, et ei paku tollase grammatika uurimisele midagi uut (vt Saareste 1954: 59-60). Teine, Veltheruse oma, sisaldab kõik kolm palvet ja lisaks kümme käsku (Weiss 1963: 696-697). Paraku on ta lõunaeestikeelne, mistõttu tema keelekasutus võib pärineda teisest traditsioonist kui muudel siin vaadeldud tekstidel. Meieisa palves eelistab Veltherus kaassõnalist väljendust: taiva sise, sisse kurya hukutusse ja segasem kui taivo nikas maha paehl. Credo's esinevad aga temalgi sihtkoha tähenduses selged sisseütleva vormid maha minnut põrguhauda, ülesminnut taivasse. Seegi vähene materjal tunnistab, et eestikeelseis vaimulikes tekstides kasutati 16. sajandil koha tähenduses sisse- ja seesütlevat käänet. Ilmselt kanoniseerusid olulisemad palvetekstid nii tugevasti (või olid 16. sajandiks juba kanoniseerunud?), et isegi Stahl, kes tekste usutavasti palju redigeeris, säilitab oma käsi- ja koduraamatu katekismuses sisseütleva vormid allaspeite astnut Pörgkohauda, üllesastnut Taiwa ning seesütleva vormid Issa meddi ke sinna ollet Taiwas, Sünno tachtminne sündkut kui taiwas / ninda kahs Mah pehl (Stahl 1632). Väliskohakäänetest kasutati juba 16. saj. ülddaativi, st alale-ja alalütleval käändel ei tehtud alati vahet. 8 . K o k k u v õ t e 1. Kohakäänete kasutuse osas on G. Mülleri ja H. Stahli eesti keel omavahel üsna saranased. Olulisim erinevus seisab selles, et Stahl ei Kristiina Ross 199 tee selget vahet alale- ja alalütleva käände vahel. Kuid see pole Stahlile ainuomane joon (vt. punkt 3). 2. Sisekohakäänetesi kasutavad mõlemad aktiivses (kirjalikus) keelepruugis ainult seestütlevat käänet, mis väljendab neil lisaks tänapäevastele funktsioonidele ka omajat ja tegijat. Sisse- ja seesütleva käände vormid esinevad nende tekstis vaid enam-vähem adverbistunud püsiväljendeis ning siis, kui nad tsiteerivad või refereerivad varasemaid liturgilisi tõlketekste. Siht- ning asukoha tähenduses kasutavad mõlemad autorid aktiivses (kiijalikus) keelepruugis kaassõnaühendit postpositsiooniga ‘sisse’ või ‘sees’ 3. Väliskohakäänetest tarvitavad mõlemad autorid alale- ning alalütlevat eeskätt adressaadi, kogeja, omaja, tegevussubjekti ning toimumisaja väljendamisel. Selgelt koha tähenduses eelistatakse kaassõnaühendit. G. Müller teeb alale- ja alalütleval käändel tähenduslikku vahet, kuid H. Stahl tarvitab neid läbisegi ülddaativina, eelistades ilma vokaalita vormi. Niisugust ülddaativi võib kohata juba 16. saj. tekstides ning ka 17. ja 18. saj. grammatikakiijeldajad ei tee kahel vormil tähenduslikku vahet. Seega võib väita, et nii Mülleri kui Stahli kiijalik keeleuusus vastab kohakäänete osas enam-vähem Stahli grammatikas esitatud paradigmale, v.a allatiivi ja adessiivi vastandamine arvu märkimisel. Ligilähedaselt samamoodi kajastavad eesti keele kohakäändeid ka teised 17. ja 18. sajandi grammatikad. Mülleri- ja Stahli-eelses vaimulikus keelepruugis on sisse- ja seesütlev kääne kindlasti kasutusel olnud. Nende taandumise üheks soodustajaks võib pidada morfeem-mofeemilise tõlkepraktikaga kaasnenud saksa keele mõju. Sisseütleva käände unarusse jäämist soodustas arvatavasti ka selge käändetunnuse puudumine lühivormides. Alale- ning alalütleva käände kummaline vastandamine arvu väljendamisel Stahli grammatikas on tingitud sellest, et nagu paljud teised tollased ning hilisemadki autorid, ei tajunud Stahl nende tegelikku tähendussuhet, vaid kasutas neid ühe ülddaativi pähe. Kahe vormi segunemist võis vähemalt mõne autori korral soodustada ka murdeline taust, kuivõrd läänemurde alal on samasugune tarvitus (alalütlev alaleütleva asemel) hilisemaski murdekeeles tuntud. 200_________Kohakäänded Georg Mülleri ja Heinrich Stahli eesti keeles K i r j a n d u s BDB = A Hebrew and English Lexicon of the Old Testament with an Appendix containing the biblical Aramaic. Based on the Lexicon of William Gesenius as translated by Edward Robinson [—] Edited [—] by Francis Brown [—] with the cooperation of S. R. Driver [—] and Charles A. Briggs [—] Clarendon Press, Oxford. Gutslaff, J. 1648, Observations Grammaticae circa linguam Esthonicam // Faksiimiletrükk teoses Die estnischen Grammatiken des 17. Jahrhunderts. I. Kommentiert und herausgegeben von Harald Haarman, Hamburg (1976). Göseken, H. 1660, Manuductio ad Linguam Oesthonicam. Anfiihrung zur Öhstnischen Sprache. Reval // Faksiimiletrükk teoses Die estnischen Grammatiken des 17. Jahrhunderts. n. Herausgegeben und mit einer Einleitung versehen von A.-L. Värri Haarmann. Helmut Buske Verlag, Hamburg (1977). Hornung, J. 1693, Grammatica Esthonica, brevi, Perspicua tamen methodo ad Dialectum Revaliensem. Riga // Faksiimiletrükk teoses Die estnischen Grammatiken des 17. Jahrhunderts. ID. Eingeleitet und herausgegeben von Harald Haarmann. Helmut Buske Verlag, Hamburg (1977). Hupel, A. W. 1818, Ehstnische Sprachlehre fur die beyden Hauptdialekte, den revalschen und dörptschen [—] Zweyte durchgängig verbesserte und vermehrte Auflage, Mitau. Kask, A. 1970, Eesti kiijakeele ajaloost I. Tartu Riiklik Ülikool. Eesti keele kateeder, Tartu. Lasch, A. 1914, Mittelnierderdeutsche Grammatik. Sammlung kurzer Grammatiken Germanischer Dialekte. IX. Verlag von Max Niemeyer, Halle. Luther = Die Heiligen Schriften des Alten und Neuen Testaments nach Dr. Martin Luthers Uebersetzung. Dritte Auflage, Glogau. Masing, U., Somnium umbrae. Käsikiri. Masing, U. 1964, Hans Susi 1551. a. tõlkest. - ESA X, Tallinn, lk 121-136. Müller = Neununddreissig Estnische Predigten von Georg Müller aus den Jahren 1600-1606. Mit einen Vorwort von Wilhelm Reiman. Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat. Fünfzehnter Band, Dorpat, 1891. Rätsep, H. 1977, Eesti keele ajalooline morfoloogia I. Õpivahend eesti filoloogia osakonna üliõpilastele. Tartu Riiklik Ülikool. Eesti keele kateeder, Tartu. Rätsep, H. 1987, Heinrich Stahli keeleõpik oma aja peeglis. - Keel ja Kiijandus nr 12, lk 709-715. Saareste, A. 1954, Tuntematon vironkielinen 1500-luvun teksti. - Virittäjä, s. 53-60. Stahl, H. 1632, Hand- und Hauszbuches Für die Pfarherren vnd Haussväter Ehstnischen Fürstenthumbs. Erster Theil, Riga. Stahl, H. 1637, Anfiihrung zu der Esthnischen Sprach [—] von M. Henrico Stahlen. Revall // Faksiimiletrükk teoses Die estnischen Grammatiken des 17. Jahrhunderts. I. Kommentiert und herausgegeben von Harald Haarman. Helmut Buske Verlag, Hamburg (1976). Stahl, H. 1638, Hand- und Hauszbuches Für die Pfarherren vnd Haussväter Ehstnischen Fürstenthumbs. Vierdter und Letzter Theil, Revall. Valge, J. 1970, Eesti keele käänete sagedused kolmes funktsionaalses stiilis. - Keel ja struktuur 4. Töid strukturaalse ja matemaatilise lingvistika alalt. Tartu Riiklik Ülikool, Tartu, lk 145-162. Kristiina Ross 201 Valik 1992 = Valik eesti kiijakeele vanemaid mälestisi a. 1524-1739. Välja andnud Albert Saareste ja A.R. Cederberg. Faksiimileväljaanne. Tartu Ülikool, Tartu. Vulgata = Biblia Sacra. Iuxta vulgatam versionem. [—] Deutsche Bibelgesellschaft, Stuttgart (1984). Weiss 1963 = Ein estnisches Sprachdenkmal aus der Zeit der Gegenreformation. Zeitschrift für Ostforschung, 12. Jahrgang, Heft 4, S. 688-699. 26 S k r ä d s e p j a K u u e s e p p 1 Henn Saari Vaatamata sellele, et Andrus Saareste 1940. aastal rätsepa etümo­ loogiat, nagu Eduard Ahrens selle andnud oli, tublisti kaitses ja rätt-sepa-legendi ümber lükkas, pakub see nüüdiskirjakeele taustal iseärasena tunduv sõna ikka huvi. Lisa, mille siinkirjutaja saab ses­ se sõnalukku tuua, on kasin, aga eks siis järgmine, targem saa jälle omad lisandused lisada ja parandused teha. Vahest olulisim komp- lement Saarestele on allpool tähelepanu juhtimine sõna morfoloo­ giale ja keskalamsaksa taustale. Mägiste ja Saareste. Üks põhjus, miks on nüüd veel mõtet rätsepa sõnaloo juurde tagasi tulla, on käesoleva raamatu kättevõtjale hästi teada. Teine on see, et nii Alo Raun kui ka Julius Mägiste on aas­ taid, isegi kuni 42 aastat pärast Saareste artiklit olnud teisel seisu­ kohal, aga nüüdne eesti filoloog vaatab iga etümoloogilise küsimu­ se puhul esmajoones Rauna ja Mägistet. Raun on lakooniline: “rät­ sep vt. rätt” ja “rätt e-vd-sm-ing.: ing. rätti” (1982 : 148). Mägiste 1982/83: 2608 väärib täpset tsiteerimist: rätlt, -i = rät'ik ÕS [- incl sugulaskeelte ainestik]; hierzu gehört wahrsch auch estn. ÕS rätsep, -a, Wied. rätsep, -i ~ -a, rät-sepp, -sepa ‘Schneider’ ais Zuss. von rätt (< rätti) + sepp ‘Schmied, Handwerker’ (> fi. Schriftspr. veralt. rättiseppä ‘Schneider’) da die Annahme (von Ariste ...., s. schon E. Ahrens .... ), dass der Anfangsteil dieser Zuss. von schwed. skräddare ‘Schneider’ herrühre, nicht genug begründet zu sein scheint,.. Mägiste, tähendab, peab rätt-sepa versiooni (ei siiski enamaks kui) tõenäoseks ja nimelt põhjusel, et Aristelt ning Ahrensilt päri­ nev seletus rootsi sõna abil ei näi olevat küllalt põhjendatud. Ole­ tan, et Mägiste ei pidanud selle kutseala puhul rootsi allikat selle­ pärast piisavalt usutavaks, et sõna on ilmselt rootsi ajast vanem ja ranna- ning saarterootsi murded vaevalt küll jaksasid niisugusele kutsealale üle-eestilist nimetust anda. Pelk oletus see Mägiste isiku puhul muidugi on, kuid selline mõttekäik võib tekkida kellel tahes. Mis aga tsitaadist kindlalt selgub, on tõsiasi, et Mägistel ei olnud 1 Keele kultuurkihist 4. - Eelmised artiklid (1, 2, 3) on ilmunud “Keeles ja Kirjan­ duses” 1975, lk 357-360, ja 1976, lk 20-29, 217-224. Henn Saari 203 räti artiklit kirjutades Saareste 1940. aasta artiklit käepärast. Ni­ melt kui oleks olnud, poleks ta jätnud punktirida ja lünka Ahrensi nime järele, vaid teadnuks täpselt, kus ja mida Ahrens ütleb. Tsi­ teerin Saareste 1940: 226 järgi: rätsep Schneider, F [= soome] räätäri, raatari, kraatari vom S[chwed]. skräddare (PD. [= platt-, alamsaksa] Schröder). Der Ehste hat sep hinzugefiigt” (Gr. d. Ehstn. Spr., 1. tr., lk 125, 2. tr., lk 163).” Muide ei ole siinkirjutaja seni leidnud Paul Ariste asjaomast mõtteavaldust (ta ei käsitle rätsepat oma eestirootsi laenude käsitluses 1933, ei ka Georg Mülleri laene ega XVI sajandi trükiseid vaatlevas kirjutises, mõle­ mad 1940) ja nii pole võimatu, et see on olnud (ka) suuline, nagu seda on Ariste maining Saarestele, et kuskil Tormas (või Laiusel) on Reatsepa talu (Saareste 1940: 227). Soome rättiseppä kohta teab Saareste ütelda, et seda on püüd­ nud Taneli Juslenius XVIII sajandi keskpaiku soome keelde istuta­ da (Saareste 1940: 226 viitega Heikki Ojansuule). Soome rät- ft-teisendit (rätty kõrval) on Ojansuu pidanud laenuks põhjaeesti keelekujust (Saareste 1940: 227; Ojansuu 1916: 181). Saareste enese puhul alustagem tema resolutsioonist: “Ülalesi­ tatud kaalutlustel suureneb tõenäolisus, et meil on siin tegemist rootsi laensõnaga, mis võis esialgu kuuluda kas *räädal või *rädal või koguni *reedal, *redal.., mille lähtekujuks on rootsi skräddare (nagu ka soome sõnal räätäli). Kingsepp, potsepp, raudsepp jne. eeskujul kujundati aga peagi sellest liitsõna rääd-sepp, räätsepp (? reetsepp)" (1940: 228). Et pärast mitte tagasi tulla, olgu tähenda­ tud, et al- või er-vaheastme kohta pole seni ühtegi tõiget leidunud ja tema olemasolu pole rätsep-sõna kujunemiseks foneetiliselt ega sõnamoodustuse seisukohalt vajalik. Liitumimoodustuse vinklist võib rät- väga hästi olla nn raös-tüüpi edeosa (Saari 1996: 161 räästool ‘kantsel’), kuuludes seega rahvusvahelises lingvistikas tuntud cran-laadsete keelendite hulka. Saareste kirjutises torkab kõige enam silma, et peale Ahrensi viite alamsaksa keelele ei ole seal keskalamsaksa keele kui laenu- allika võimalust üldse nimetatud. Seevastu on ootuspäraselt vaadel­ dud juba tollal, 1940. aastal võimaliku põhjalikkusega eesti mur­ deid, kusjuures peatähelepanu on pööratud - nagu see sõnainimeste juures üsna tavaline - ainsuse nominatiivile ja sõna morfoloogia kohta antud ainult lühike resümee artikli lõpus (: 228): 26* 204 Skrädsep ja Kuuesepp Huvitav, et selles liitsõnas teist osist sepp on rahvakeele enamik, ühiskeel ja kirjakeel hakanud käsitlema sufiksiks (nõnda vähe on keelelises teadvuses siin püsinud side sõnaga sepp), käänates sõna rätsep kujul part. sg. rätsepat, gen. pl. rätsepate, part. pl. rätsepaid. Tähendusliku isolatsiooniga on vististi seletatav -sep-osisel ka säärane edasiareng nagu Halliste teisendis rätsemp. Seepuhul võime küsida: miks just selles sõnas? Ja kas ainult? Näiteks puusemp puudub nii Saareste “Eesti keele mõistelisest sõ­ naraamatust” kui ka Valdek Palli toimetatud “Väikesest murde­ sõnastikust” ehk Eesti Keele Instituudi eesti murrete üldsõnavara- kogu registrist, on aga tuntud perekonnanimena tänini. Laenuallikad. Tutvugem nüüd keskalamsaksa ja seejärel rootsi ainesega. Schillerist-Lübbenist (4. kd 1878) selgemat märkimisviisi pa­ kuvad Lasch 1914 ja Lasch-Borchling (III köite 14. anne 1961), kus märksõna kajastab paremini tegelikku, germanistidele teada olevat hääldust. Meenutagem siiski, et keskalamsaksa kirjapiltidest umlaut sageli ei nähtu ja et sch taga võib peituda sfc-hääldus või vastupidi. Laschi-Borchlingi märksõna on schröder ja meid huvi­ tavad tsitaadid schrädere (eeskätt Ostfaalist2) ja schredere 1. ‘rätsep ; 2. 'scabro\ aga ka Tallinna märkmeteraamatu schru- der.3 Vastav lõikamist või tükeldamist märkiv verb on schrõden, schräden (tuumala Ostfaalis), mis nõrgalt pöördumise kõrval tuge­ valt pöördudes annab e-ablaudi. Siit ka nt Schilleri-Lübbeni schrõt ‘lõigatud tükk' Sama sõnatüve a-line teisend on teada hilisest Rriastki (Gutzeit 1887: schrad ‘kiivas, viltune’). Vokaal on igal juhul pikk. Tallinna kodanikeraamat 1409-1624 (Greiffenhagen 1932) tunneb varasemast ajast eeskätt o-, ö-list varianti, kuid see ei tä­ henda veel, et vokaali variatiivsust polnud, sest üks ja sama kiijur või raekirjuritraditsioon hoidis loomulikult ühest kirjapildist kaua kinni. Ilmsed kutsenimetused on 1415 ja 1417 de schroder, 1423 de schröder (o-l mingi märk, vist tilluke e), 1519 de lubessche scroder. Vist kutsenimetus, aga võib-olla sekka ka nimi on 1535. aastal korduv scroder Ilmsed lisa- või perekonnanimed on 2 Meile ajaloost paremini tuntud Vestfaal (Westfalen) on Münsteri-Paderbomi kant, Ostfaal (Ostfalen) on Hannoveri-Braunschweigi maa Harzi mägede ja Lüne­ burgi nõmme vahel. 3 Tallinna Oleviste kogudusest on XIV sajandil teada Gregorius schruder, kuna muidu esinevad samas allikas scrodere ja scroder (Johansen 1935: 68, 69, 71). Henn Saari 205 1428 Schröder, 1520 Hans Scrader, 1521 Both Schroder, 1538 alamsaksa eesnimega Harmenn ja 1558 kõrgsaksa eesnimega Herman Schroder Kui Schiller-Lübben märgib, et snider tähendab igasugust ‘lõikajat’4 ja ‘rõivniku’5 tähenduses esineb harva, siis Tallinna raekantselei näikse 1560. aasta paiku üle minevat pool alam-, pool kõrgsaksa6 kujule: 1564 ein schnider, 1570 Hans Schulte schnider jne, miskõrval Henningk Snider 1535. aastal ilm­ selt nimena ette tuleb. Kuid kui vaadata veel muid Tallinna allikaid sest ajast peale, kui kiijurid hakkasid ladina keele asemel alamsaksa keelt kasu­ tama, siis jääb üsna selge mulje, et Tallinnas domineeris o-, ö-line sõnakuju (Johansen 1935; Nottbeck 1890 ja 1892). See jätab väga vähe tõenäoseks, et rätsep-sõna võiks olla Tallinna kiirgalas ainult või peamiselt alamsaksa algupära. Rootsi sõnakujul on oma silmatorkav iseärasus võrreldes mitte üksnes eeltoodud alamsaksa näidetega, vaid ka samatüvelise verbi­ ga rootsi keeles endas: esisilbi vokaal on lühike ja esisilbi suleb pikk meedia; kirjapilt on skräddare. Jälgides Hellquisti (3. tr kor­ dustrükk 1966), näeme verbi olevat lahtise esisilbiga pikavokaalse skräda, vararootsi keeles (enne 1520) dentaalspirandiga skrcedha; substantiiv on aga ka vararootsi keeles olnud skräddare’, kuid siiski märgib Hellquist sulgudesse “även skredare” ‘ka skredare’ Nagu allpool näeme, mängib see vokaali kvantiteedi kõikumine mõnin­ gat rolli eesti murdeainestiku tõlgendamisel. Võimalike laenualli- katena nimetab Hellquist varafriisi sõnakuju skredere, kus e on ä-umlaut, ja keskalamsaksa schrädef it. Seejuures on tähenduse spetsialiseerumine ‘lõikajalt’ (muu hulgas ‘kohitsejalt’) ‘rätsepale’ 4 Tallinna rätsepatega samasse tsunfti kuulusid, kuid tuleb nendest lahus hoida riide- või kalevikaupmehed, keda kutsuti samuti “lõikajateks” kuid teise sõnaga (scherer, kõrgsaksa Gewandschneider, -scherer). 5 Schilleril-Lübbenil “Schneider, Kleidermacher” Viimane ajendas ka eestikeelset sünonüümi katsetama, kusjuures läti nüüdis- (mitte väga ammu uudis-) sõna drebnieks (drebes 'riided, rõivad’) omakorda takka tõukas. Eestiaegsete rätsepate moodustatud riietur ei ole tänasekski hakanud sobima ur-tuletiste üldmalliga. Läti vanem sõna on ilmselge keskalamsaksa laen skroderis (pika diftongistunud o-ga), tuntud näiteks Rüdolfs Blaumanise näidendi pealkirjast “Skroderdienas Silmaõos” (‘rätsepapäevad Silmaõil’ eesti traditsioonis “Rätsepad Sillamatsil”). 6 Oberdeutsch ‘ülemsaksa keel’ ei ole just see mis Hochdeutsch, mille siin tõlgin ‘kõrgsaksa keeleks’ Ülemsaksa murdeala on osa kõrgsaksa omast ja tal ei olnud nüüdissaksa kirjakeele kujunemisel erilist omaette otsustavat osa. 206 Skrädsep ja Kuuesepp ennemini hilisem kui varane.7 Vokaali lühiduse ja -dd- asjus on arutatud oletatava keskalamsaksa *schradder’i võimalust, kuid Hellquist ei näi seda pidavat kindlaks asjaks.8 Kutseala. Rätsepatöö ajaloost praegustel Eesti aladel ei leia just palju keelelisi pidepunkte. Teateid, mis ütlevad rohkem, kui et rät­ sepad olid lihtsalt olemas, on kogunenud natuke XIV-XV ja juba enam XVI sajandi kohta. Kui küsida, mis rahva liikmed nad olid, siis teavad Tallinna olude uurijad, et tsunft oli sakslaste käes (Jo­ hansen, zur Mühlen 1973: 195 XIV sajandi teise poole kohta: “.. ein fast rein deutsches Handwerk”), aga Ferdinand Linnus kinnitab, et “vähemalt orduaja teisel poolel, otsustades väheste sellest ajast säilinud vakuraamatute järgi, leidub enam-vähem ELUKUTSELISI KÄSITÖÖLISI eestlastest maaelanike hulgas võrdlemisi rohkesti. Need on pea kõik üksjalgade seisuses ja sageli maavabadki” (EA II: 259). Arnold Soom, kes on kõigele muule lisaks eriline asja­ tundja XVII sajandi maakäsitöö alal, nimetab kaht aadli teenistuses oleva rätsepa nime, millest teist ta peab tõenäoselt sakslase omaks: Jürgen Frank ja Thomas Johan Saurich (Soom 1957). Mis aga ük- sikugi teatena tähelepanu väärib, on see, et kui Saareste ei tea XVII sajandil linnades ja alevikes tegutsenud eesti soost rätsepate eesti­ keelseid nimetusi (1940: 225), siis Linnus on XVI sajandi esipoo­ lelt, Läänemaa vakuraamatust leidnud sarja Hep(p)eseppe, Hariasepp, Laueseppe, Kaskasepp ja Kuuesepp (EA II: 259). Kahju, et see sari pikem pole, muidu näeks, kas trohheilise edeosa seadus kehtis Läänemaal laiemaltki kui neis viies liitumis! Loot­ kem, et kuuesepp tähendas rätsepat või sellele lähedase ameti pi­ dajat. 7 Väga kahju, et Atlas Linguarum Europae, kuhu on küll ‘kingsepp’ kavandatud, ei hakka sisaldama ülevaadet rätsepa nimetamise viisidest. Põgus meenutus toob esile, et vanad roomlased kutsusid kingseppa “õmblejaks” sutor, ent rätsepat, kes rõivaid parandas, “parandajaks” sarcinator ~ sartor, ja kui ta neid tegi, siis “riie­ tajaks, rõivategijaks” vestitor ~ vestifex. Juurdelõikuse tähtsusest on hakanud kõnelema prantsuse tailleur (sellest inglise taylor) ja saksa Schneider ~ Schröder. Vene portnoj on olnud portnoj švec, kus port- märgib jämedat linast või kanepist riiet (vrd nt portjanka ‘jalarätt’). Seevastu tšehhi švec on taas ‘kingsepp’ Ungari szabõ 'rätsep’ verb szab ‘(üks tähendusi:) juurde lõikama' ja szabäs ‘lõikus, lõi­ ge, snitt’ kuuluvad ühte. Jne. 8 ”1 fräga om -dd- jfr Sjöros Nysv. Stud. 86 (som tänker sig möjligheten av ett mlty. *schradder)” sub skräddare. Henn Saari 207 Kuuesepa-taolisi nimesid või nimelisandeid on teada teisigi. Läänemaa vakuraamatus on Neitenorme kiila all üksjalg Andres Kuseppenfion (Stackelberg 1927/29: 158). Vakuraamatu kui aja­ looallika trükkitoimetaja kahtlustab, kas selle taga ei peitu mitte Puusepp, olgugi K selgesti kirjutatud, või Kuusepea. Võiks lisada, et tuleb ju arvesse veel Pihlap-, Kuslap-tüüpi lisa- või perekon­ nanimi Kuusep. Nii Kuuesepp kui ka Kuusep võib peituda 1599. aasta Poola andmestikus leiduvate tõigete taga. Peremees Kusep Hans'ul on olnud Welesf is, kuskil mulgi areaalis, poole adramaa suurune talu; IberpoVi lossi all on elanud poole adramaa mees Hanus Kusieb ja samas, täpsemini Tamza' 1, Jak Kuzieb (Jakubowski, Kordzikowski 1915:24, 274, 278; Mägiste 1969: 173 - sisaldab paar viga).9 Muude puhteesti rätsepanimetuste jälgi ei ole siinkirjutajale seni leidunud, kuid see Kuuesepp, Läänemaa vakuraamatus tõesti selliselt otsekui tänapäeva ortograafias kirjutatuna, päästab valla ahela, millest saaks hea tüki lennartistlikku literatuuri. Lennartist- lik, see on selline, mis sobib hõreda informatsiooniga, kuid just teabe hõreduse tõttu ei ole tõestatav, nagu näiteks Thule paiguta­ mine Saare- kui tulemaale Kaali kraatrite pärast. Kullamaa kihelkonna Väike-Kalju külas (Calge minor) on kolme üksjala seas leidunud Kuuesepp Tito (Stackelberg 1927/29: 188-; Tito on selles vakuraamatus üks harilikumaid ni­ mesid, vrd Saareste 1923: 104).10 Nüüd aga loeme Paul Johanseni ja Heinz von zur Mühleni raamatust “Saksus ja umbsaksus kesk­ aegses ja varauusaegses Tallinnas” et “vahest on ka nimi Kuue- sappen (1481; eesti kuuesaba ‘RockschoB’) elukutsest saadud” (Johansen, zur Mühlen 1973: 195-). Võib-olla tõesti ja äkki koguni otsesemalt, kui raamat arvab. Sama raamatu registriosa toob esile 9 Midagi kindlamat oletuse kohta, et võib tegemist olla lisa- ja perekonnanimede p-formandiga, ei saa siinkirjutaja veel öelda. Eriti ei ole selge selle formandi dia­ lektoloogide areaal isegi mitte perekonnanimede lauspaneku aastaiks XIX sajan­ di esipoolel. Aga poola moodi kirjutatud kohanimede laitmatu dešifreerimine jäägu Poola aja asjatundjate hooleks. 10 Et ei ununeks: kuigi järgosa ‘-poeg’ ees on vakuraamatus üldiselt vokaal, lei­ dub siin ka üks genitiivi n-i säilimise juhtumeid: Tito Lutzonpoick (Stackelberg 1927/29: 188). 208 Skrädsep ja Kuuesepp veel Andreas Kuwesaepes’e, kus genitiiv kuue näikse olevat liide­ tud saabas-sõnaga, ja osutab Kuivsaapa talu muistendile. Kuivsaapa koht on olnud Halliste kihelkonnas Vana-Karistes. Sellest päritavast vabatalust, mille peremees mõõdukat raharenti maksis ja tegu ei teinud, räägib rahvasuu, et Karl XII seal lähedal jahil või lahingus olles kaotas saapa sohu. Talu peremees andnud talle kuiva saapa jalga ja saanud tänuks talu põlisrendile (Biene- mann 1897: 268-; lugu on jutustanud ka Jaan Jung “Kodumaalt”- saija Sakala numbris 1878). A. v. Dehn Suure-Kõpust on “Inlandis” tsiteerinud mitmeid tolle talu dokumente, rootsikeelseid küll kahjuks saksakeelsete tõlgete järgi, mis originaalide juures leidunud (Dehn 1860). Taluja selle asukate nimed on: Dehni enda tekstis ikka nagu Bienemannilgi Kuiwsapa; 1624. aasta revisjonis Kuysabs (samas Liplab', zur Mühlen 1985 sub Saapaküla)-, edasi Dehni järgi 1643 tõlkes der Bauer Kuisepe Michel, 1645 tõlkes der Bauer Cuisab unter Karristhojf', 1673 tõlkes Kuisaper Pet(t)er (-er võib olla saksa elanikusufiks); 1688 mitte enam tõlkes Kuisap Peter, 1690 saksa tekstis Kusap Peter, 1696 ühel rootsiaegsel kaardil der Kirchenbauer Kuiwa Sabast, Tartu-Pämu Majandus- valitsuse atestaadis 14. märtsist 1831 des .. Kuiwa Seppa Peter, gegenwärtigen Inhabers des dasigen Gesindes Kuiwa Seppa (aga Dehn märgib, et Kuiwa Seppa on kirjutus viga); Dehniga on kohtu­ nud intelligentne vanaperemees Hendrik Sabas. Mida siit näha? Esiteks ei näe siit selgemat “saabast” enne kui aastal 1696, kusjuures miski ei garanteeri, et -st ei ole algupäralt käändelõpp, nagu neid kohanimede võõrkeelsetes ülestähendustes nominatiivide asemel tihtigi leida. 1624. aasta revisjoni Kuysabs'i s võib olla õige mitmel viisil tekkinud, näiteks saksa või läti kään­ delõpp olla. Teiseks on järgsilpide ja eriti nende vokaalide reduktsioon mulgi murdealal kõike muud kui ootamatu. Hästi tuntud on sealt a redutseerumine ä-t e-taoliseks häälikuks. Aga e reduktsioon järg­ silpides ä-ks on vana visa protsess laiemaski areaalis. Sellele osu­ tavad näiteks vanad kirjapildid pähä ja päha. Tänapäeval paneme tähele, et mida noorem eestlane, seda “ä-mad” on järgsilpide e-d. Meenutagem lisaks, et keskajast pärit nimedes ei pruugi umlaut olla järjekindlalt märgitud. Nii kirjurite ebatäpsused kui ka rahva- etümoloogiline tõlgendusind on nimekujusid rohkesti mõjustanud. Henn Saari 209 Kolmandaks ilmub XIX sajandi esipoolel äkki selge Kuiwa Seppa Peter. Dehn peab seda küll kirjutusveaks, aga kas ta seda on? Eks võinud Majandus valitsusel olla kasutada vanu registreid või muid ürikuid, mille varal talu identifitseeriti, ja Seppa osutada just vanemale nimekujule? Ütleksin, et nime järgosa on algselt ol­ nud ENNEMINI sepp kui saabas. Näib küll, et kuskilt lisandus s ja sellest sai alguse kaugeleulatuv ümbertõlgendus, millest tulid Saapa küla ja perekonnanimi. Ka kuiv ei paista enne kui 1696. Kui-, Cui- võis sisaldada pikka u-d. Ühtekokku on siis nõnda, et teada olev ainestik ei takista Kul­ lamaa Kuuesepa ja Kuivsaapa talu nime keelelist ühendamist. Tõendamaks midagi positiivset on faktid muidugi puudulikud. Aga miks Saareste annab rätsepa tõenäoseks laenumisajaks XVI sajandi (1940: 228), ei ole selge, sest juba 1363 olid Tallinnas rätsepate määrused (skraa) ja teisalt on teada, et keskajal oli eestla­ si linnades rohkesti. XV aastasaja lõppveerandil peeti vajalikuks asutada mõlema Tallinna linnakiriku juurde “umbsaksa” jutlustaja ametikoht. Eriti tuli Tallinnas ja Tartus eestlaste rohkus ilmsiks reformatsioonimöllus (EA II: 313-, Rudolf Kenkmaa tekst), aga kuigi see oli juba XVI sajand, ei saanuks neid paarikümne aastaga kuigi palju linnadesse sigineda. Rootslaste, taanlaste ja soomlaste olemasolu keskaja Tallinnas on liiga teada asi, et sellest siin lähe­ malt rääkida. Meenutatagu vaid, et need rahvarühmad üheskoos vastandusid nii mõneski, eriti aga majandusõiguslikus mõttes sakslastele. Nad olid Bönhase de ehk vusserite tekkepinnaseks. Muide läks linnavusserite ja maakäsitööliste vastane võitlus lahti eriti Gustav II Adolfi ajal, kusjuures eestvõtjaiks olid Olevi ja Kanuti gild (Soom 1957: 4). Tsunftirätsepad käisid Kanut Püha varju alla. Selge on aga, et ei maa- ega linnarätsepate ametiala ei võrsu­ nud eesti küla rätikutegijatest spetsialiseerumise või mõisas täiend­ õppe saamise teel. Kas etnograafid või folkloristid on kuulnud, et, ütleme, XV sajandil või ka XVIndal võis olla nii lihtsa asja kui räti valmistamisele spetsialiseerunud maaelanikke? Või linnahalle? Kas oleks võimalik, et orduaegne eestlane ei teinud räti ja ülikonna vahel vahet ja nimetas eeskätt linliku käsitöö meistrit säherduse sõnaga? 27 210 Skrädsep ja Kuuesepp Vana kirjakeel. Sellele, mis Saareste leidis vanema kirjakeele mälestistest, on vähe lisada. Vaadakem repertuaar kähku üle. Goe- sekenil 1660 on “schneider / (sartor) R e tt-S e p p Thor Hellel 1732 “retsep der Schneider” aga samas rät ja rättik, milline erinevus vokalismis võib siinkirjutaja meelest olla kas juhus, mingi kirjatra- ditsioon või lihtsalt tingitud sõnade kujust {retsep' as teise silbi vo­ kaali assimilatoome mõju, räf is esisilbi vokaali lahtisuse ja pala­ talisatsiooni kontrast). Hupelil 1818 on a-, ä-tüveline rätsep ja retsep mõlemast peamurdest. Esmakordselt ei tule rööpne genitiiv -sepi esile mitte Wiedemanni sõnaraamatus, vaid - mida Saareste ei teadnud - Pärnu vaimuliku Salomo Heinrich Vestring’i (1663— 1749) käsikirjalises sõnastikus märksõna Raudsep all, kuna Rätsep on antud a-tüvelisena. Omaette sepp-sõna /-tüvi, võib-olla pärit *M-hüpokoristikumist, on teada juba XVI sajandi Läänemaalt (Stackelberg 1927/29: 150: Seppi Thonnies, vrd sepikoda, sepis- tama, sepitsema, sepiline jne). Ahrens on eespool tsiteeritud. Wiedemannis on antud nii kol- me- kui ka kahesilbine käänamine. Kolmesilbiseks nimetan seda, mida nüüdiskeeleõpetuses tunneme Muugi IV kahesilbiseks seda, mida tunneme Muugi II ja VI käändkonnast, käesoleval juhul VI käändkonna 1. tüüpkonnast.11 Jääb vaid mainida, et W. Schlüter on Õpetatud Eesti Seltsi 1909. aasta “Sitzungsberichte s” (: 43) arva­ nud rätsepa ilma lähema põhjenduseta (alam)saksa laenuks (Saareste 1940: 226). Eesti murded. Saareste oli “umb. 18 a. eest”, s.t kahekümnendate algul astunud Akadeemilises Emakeele Seltsis üles Ahrensi etü­ moloogia poolt. 1940 oli tal käepärast juba väga suur osa sellest ainestikust, mida sisaldab Eesti Keele Instituudi üldsõnavarakogu, ja ta annab sellest ülevaate kahes pikemas kirjalõigus ning ühe kaardi abil (siin on see kaart 1). Kaart näitab, et t on olnud lühike eeskätt geograafilises Põhja- Eestis, kuid tunduva kandepinnaga ka Lõuna-Eestis, eriti Võrts­ järve meridiaanist läände. Pikk on ta olnud geograafilises Lõuna- Eestis hajumisega kuni Laiuse ja Kullamaa kihelkonnani. Kui 11 Tiiüpkondade sõjajärgne ümberristimine “alaliikideks” ja tüüpide nimetamine “tüüpkondadeks” ei sobi siinkirjutaja terminoloogiliste arusaamadega. Või otse ütelda: eine Verschlimmbesserung ist das! Henn Saari 2 1 1 vaatame t kaarti, mis koostatud tänapäevase üldsõnavarakogu põhjal - kaarti 2 - , siis näeme veel suuremat pika ja lühikese t maa-alalist segunemist, näiteks Lääne-Virumaal, Harju-Järva piiril, samuti Hiiumaal. Kaart 1. A ndrus S aareste kaart rätsepa kohta. I t\ t =i pikka vokaalainest Kuid see üksainus klusiil esisilbi lõpul sibilandi ees ei kajasta sõnatüve struktuuri ja viimasest sõltuvat morfoloogilist tüüpi sel- 27* 212 Skrädsep ja Kuuesepp gesti. Kui jätta hetkel kõrvale üksikute murrakute iseärased dekli- natsioonimallid, siis taandub sõna struktuur ikkagi eelmainitud kolme- ja kahesilbisele tüübile. Kolmesilbine mall ei vali t pikkust, sest temasse sobib nii raske- kui ka kergeaktsendiline daktül (nagu genitiivid /.tõrjuja/ ning /asuja/ või /tilkut,ti/ ‘tilguti’).12 Kahesilbine mall eeldab, et silbipaarile eelneval rõhulisel osal oleks mittekliitilise sõna struktuur. Nagu üks ettepanekuks jäänud ettepanek asendada e.lektri^rong elurong' iga, nii ka vormid sg p /rätu.sep,pa/ ja pl p /rätu.sep,pi/ (esisilbirõhk!) oleksid tunduvalt hälbelised, nad “ei mahu eestlase suhu” Murrakute iseärastest deklinatsioonimallidest väärib vahest enim märkimist kolmesilbine, ent vastuastmevaheldust13 meenutav käänamine Karksist, mis kirjakeele fonoloogiaga aproksimeerituna oleks /rätseP : .rätsepe : rätsep,peT/, mitmuse nominatiiv ja genitiiv /.rätsepe : rätsep,pite/, aga mitmuse partitiiv /rätsep,piT/. Halliste rä tsemp ~ rätsemB käändub kolmesilbilisena. Tüki maad selgema kujutluse sõnatüüpide jaotumusest pakub kaart 3, koostatud praeguse murdekartoteegi põhjal. Kaart näitab otseselt kolme- ja kahesilbist muutemalli ning segaparadigmat paa­ ril murrakualal. Siia on saadud kaasa võtta ka Kirde-Eesti ranni­ kumurre, kus pika ja lühikese t vastandust ei ole. Kahesilbise malli aladena eralduvad selgesti Tartu ja Võru murre, Helmet kaasa haa­ rates, ning saared koos Lääne- ja Pärnumaa rannikukihelkondade- ga. Segakäänamist on kuuldud Puhja ja Kodavere murrakualal. Mõlemat malli on märgitud esiteks Juuru ja Martna kihelkonnast, teiseks on kolmesilbine mall üles tähendatud Vaivara kihelkonna keskosast Mustjõelt, kuna rannemalt on teada kahesilbine. Mujal on käänamine kolmesilbine, s.t selline, mis sobib (ka) kergeaktsendilise esisilbiga. Kuid eraldi tähelepanu pälvivad teated Kuusalu ja Vaivara kihelkonnast. Kuusalust on teada sg g -seBä, pl 12 Kiilutud punkt silbi ees märgib rasket aktsenti (nais- või meestakti, s.o silbipaa- ri või rõhumallis üksikuks jääva silbi “kolmandat väldet”), /k p t/ on leenised, /t,t/ jts geminaadid, allpool ette tulevad /k p t / lühifortised nagu sõnade kanarbik, Margit ja rätsep lõpul. Lähemalt vt Saari 1995. 13 Päriastmevaheldus nagu padja .patja, vastuastmevaheldus nagu .turbe : turvet. Astmevahelduse määramisel on parem ainsuse nimetavad mängust välja jätta. Liiati kasutavat Soomest tulnud lektorid termineid, mis on sõnatähenduselt risti vastupidised meie sissekulunud “nõrgenevale” (padja : .patja) ja “tugevnevale” (.turbe : turvet); vrd nt Remmel, Valgma 1970: 39. Henn Saari 213 n -seBäD, g -seppije, p -seppi, ill -seppisse; Vaivara Kudrukülast sg g rätsepi, Utriast sg p -seppi ja. -seppi, pl g seppi, p seppisi. Nendes arhailistes murrakutes on kahesilbine mall ka otse ootuspärane, moodustades jäänuki kolmandast perifeersest kahesilbise malli lai- Kaart 3. D eklin a tsioon im allid : su bstan tiiv rätsep. • kahesilbiline A kolmesilbiline ^ segamall t \ r Kaardilt 3 nähtuvas kolmesilbise malli piirkonnas julgeksin näha Vana-Eestimaa linnade, eeskätt Tallinna kiirgala. Kui allpool piirdun Tallinna seikadega, siis küll eeskätt seetõttu, et muude lin­ nade kohta pole andmeid käes, aga see ei tähenda, et eesti rahva nime kandnud maaosa pealinna majanduslik ning ühtlasi lingvo- geograafiline mõju poleks eestlaste maal tunduv olnud. Võib-olla on Pärnul ja Viljandil olnud omaette mõjuväli; sellest võimalusest tuleb lühidalt juttu edasises. Palatalisatsiooni, mis võiks tähendada, kuid siinkirjutaja mee­ lest ei pea tingimata tähendama sõna esiosa rahvaetümoloogilist tõlgendamist ‘rätiks, rätikuks’, on otsida kahesilbise malli aladelt, ja ühel nondest kahest, mis arvesse tulevad, teda leidubki - n-ii äärmises kagukaares. Kui nüüdiskogu ja Saareste (1940: 227) andmed kokku võtame, siis on palataliseeritud t-d kuuldud Helme (Jõgeveste ja Tõrva), Karula, Vastseliina, Räpina ja Põlva kihel­ 214 Skrädsep ja Kuuesepp konnast ning Setust. Kaardil on need murrakualad hallid. See sü- valõunaeesti maistu on palatalisatsiooni pärismaa ja enam kui mu­ jal tuleb siin arvesse piitsepa ja potsepa peenenduse puht- foneetilinegi analoogia, mängigu siis sisuline tõlgendus oma rolli või mitte. Vestringil teises sepp-sõnas ette tulnud tüvevokaal i on rät­ sepa murdeainestikus esindatud nii harvalt ja hajusalt, et tema kohta pole muud öelda, kui et teda on täiesti ootuspäraselt märga­ tud kolmesilbise malli aladel: kihelkonnad Martna, Häädemeeste, Koeru, Väike-Maarja, Lüganuse ja Vaivara. Skandinaavia ja alamsaksa tegur. Miski seni vaadeldust ei kee­ laks meid kaasallkiija andmast Ahrensi-Saareste otsusele, et rätsepa esiosa pärineb rootsi sõnast skräddare. Meenutagem vaid lisaks taani keelt: skrcedder. Mõlemal on esisilbis lühike vokaal ja silpide piiril markantne meedia. Siit saab selgeks, miks Tallinnast (vahest ka Haapsalu toetusel) lähtuv voog on sepp-järgosa liitumi­ sele vaatamata omaks võtnud kolmesilbise deklinatsioonimalli: kahesilbise malli silbipaari ette sobib pikk, mitte aga lühike üks- silbik, kuid pikka laenuallikas ei paku, sest vokaal on -dd- tõttu lausa lühike, aga markantsetki meediat kuuleb eestlane leenisena. Sellise struktuuriga sõnu nagu rätsep : rätsepa : rätsepat on eesti kirjakeeles piiratud määral. Struktuuri tähtmudel, milletao­ listega töötavad Ülle Viks ja tema kaaslased, on ainsuse nimetavas ... [aeiouõäöü] [ptkf] s [aeiou] [ptk], kus kolmpunkt on konsonantide jokker.14 See jokker siin tähendab fonoloogiast hästi tuntud vaba silbialgu. Viks on lahkesti kasutada andnud oma vormileksikoni (1992) lemmastiku ASCII-failina. Sealt selgub, et p-ga lõppeva ainsuse nimetavaga sõnu selles mude­ lis peale rätsepa ei olegi (nimed nagu Viilup ja Pihlap ei kuulu loendisse); t-ga lõpevad apsat, pitsat ja ofset, k-ga lõppevaid on vormisõnastikus 36, neist enamik £-lise eesti sufiksiga, nt plaksak ja kaksik, osa aga laenud (nagu kopsik ja podrätsik). Ükski neist 40 nominatiivist ei ole raske aktsendiga ja see ongi mall, millesse 14 Kirjutan selle sõnaja hakkan kartma, et jokri kui metamärgi mõiste pole kõigile tuttav. Mõte on järgmine: selle kolmpunkti kohal võib seista mitu tahes konso- nanditähte või mitte ühtegi (vrd DOSi tämjokker). Inglise vaste on wildcard, soome keeles jokeri. Henn Saari 215 rätsepal tuli Skandinaavia skrädd-osisest lähtudes sobituda. Näe­ me, et siia sobitub koguni apsat, olgugi laenualiseks selgesti kahte lihttüve sisaldav sõna (vrd kõrgsaksa Absatz). Kuid Saareste on märganud mõne üksiku tõike esisilbis pikka vokaalainest, olgu siis pikka vokaali või diftongi (1940: 227 ja siinne kaart 1). Kaardile 2 on tema ja nüüdse üldsõnavarakogu andmed kokku kantud (põikkastid pikkuskriipsuga): rääts ep, reät- sep, Reatsepa taluja Raatsepa talu. Saareste peab väga tõenäoseks, et räätsep, reatsep on sõna kõige algsem kuju, kuid ei seleta, kui­ das sai algkujju pikk vokaalaines, kui rootsi sõnas on see lühike. Olgugi see aines väga hõre, sisaldab ta ometi geograafilisi vihjeid. Kaheksast kaardimärgist kuus paiknevad Liivimaa põhja­ poolses perifeerias, kui ka mitte otse Liivimaa ja Eestimaa piiril. Neist neli - Audru, Tori, Suure- ja Kolga-Jaani oma - näikse osu­ tavat Pämu-Navesti suhtlusväilale, mis kulgeb põhja poolt Soo­ maad ning hargneb idas Põltsamaa ja Viljandi peale. Kuue märgi vööt jääb eemale mitte ainult Tallinnast, vaid ka Tartust, mis suure linnana Emajõel ei esinda keeleliselt kuigivõrd kaguala. Vööt algab aga otse Pärnu juurest, ja Pärnu, võib-olla koos Viljandiga, võib suurema linnana olla kõnealuse kiirgala komeedipeaks. Alamsaksa sõnas on esisilbi vokaal pikk, seepärast ei jää kõnealuse rea põhju­ se otsijal märkamata, et räätsep jne on edeosa poolest üsna selgesti laen keskalamsaksa keelekujust; al-, el- või er-lõppelisest vahe­ astmest ei ole ka siin jälgi. Ning kui nüüd väljaspool Tallinna (ja muude Eestimaa linnade) otsesemat mõjuala kujunes juba kord pika esisilbiga sõnamudel, siis võis see pikkus realiseeruda ka tei­ siti kui vokalismis. Raskerõhuline /.rätseP/ on otsekui rootsilähtene variant alamsaksalähtesel substraadil, kuid ega me tea, kui väga ta just ongi tekkinud põhjapoolse mõju all. Jäävad veel kaks üksildast teadet pika vokaali kohta Risti ja Keila kihelkonnast. Siin Harjumaal ei ole alamsaksa mõju muidugi välistatud, kuid vähemalt Risti jäänukteate kohta leiame huvita­ vama seletuse. Kõige otsesemalt näikse tegemist olevat rannarootsi malliga. Pämu-Navesti väila ja samuti Laiuse-Torma kandi mõjus­ tajana ei saaks rannarootsit oletada, siin aga küll. Et rootsi murdeis võis olla ka pikka vokaali, sellele osutavad kaudselt soome (s)kraatari, raatari, skräätäri, räätäli ja raatali (SKES II sub kraatari). Otseselt aga näitab seda Eesti rannarootsi ainestik XIX sajandist. Hiiumaal ja Pakris on olnud skräddar, kuid Pakris ka 216 Skrädsep ja Kuuesepp skrceodõr, Noarootsis, Vormsil ja Vihterpalus on olnud skrcedar (Freudenthal, Vendell 1886: 196). Ent Vihterpalu on just Risti ki­ helkonna rannikul. Rätissepad. Olekski kõik, kui osa teada olevat ainestikku ikkagi ei kipuks uurijat viima rätsepa kui rätimeistri jälile. Seda materjali on küll kasinalt, kuid küsimuse ta tekitab. Lugegem lõik Paul Johanseni ja Heinz von zur Mühleni raamatust (1973: 195-), kuhu tõiked on võetud Tallinna linnaarhiivist: Küllap oli umbsakslasi niihästi maarätsepate seas kui ka linna või eeslinna­ de niinimetatud nurgarätsepate hulgas, kellele tsunftirätsepad võisid vahest paikamis- või sellesamaseid töid möönda. Sellised umbsaksa lapirätsepad [Flickschneider] on Tallinnas ära tunda nende eesti ametinimetustest või isikunimedest, nagu Jürgen rettisep (1538 ..), Zymen retzep ja Else rettesep (1557), samuti Thonnies retzep (1571). 1502 on Hannus rettesep märgitud katersass'iks, nii et ta võis olla poolsakslane.15 Siinkirjutajale mujalt teada olev vanim rätsep-sõna esinemus Tallinna ürikuis on aastast 1538 (Audru mees Andreas Radtszep oli ühe samas kandis sündinud mehe maha löönud ja sai turbe; Essen, Johansen 1939: 82-). Lähim Jürgen rettisep'ale järgnev “räti(s)- sepa” tõige pärineb 1548. aastast: 25. mail oli tapetud Nan Rettisep ihm dorpe tho Karriuer (samas: 137). XVI sajand on selle sõna tekkeloo seisukohalt juba üsna hiline aeg, milleks ta oli võinud algkujust nii või teisiti kaugeneda. 1599 on mulgi areaalis Mustykulla s elanud veerandadra peremees Ratysep Marcus (Jaku- bowski, Kordzikowski 1915: 22). Mägiste märgib esisilbi a-ga tei­ sendite kohta, et need võiksid olla rät(i)sepa kirjavealised varian­ did, aga vahest ka Raudsepa ja Rata(s)sepa moondisi (1969: 175). Meenutagem ka umlaudi ebakindlust keskalamsaksa kirjas ning ä-tähe puudumist poola tähestikus. Kuidas “rätisseppi” seletada? Kõigepealt oleks ootamatu, kui Baltikumi kesk- ja varauusaegsete kirjapiltide najal tehtud etümo­ loogia väga puhtalt välja tuleks. Tõigete liiga tõrketu paiknemine skeemisse ärataks ennemini kahtlust. Kõnealuseil sõnakujudel võib 15 K atersass'i sõna, mille sugulust kadakasaksaga ei ole raske aimata, on eesti kiijandusharrastajale tuntud Jaan Krossi teostest. Sõna algsem kuju saksa keeles on Katensaji või -sass, kus järgosa märgib ‘asukat’ ja edeosa Kate tähendab maja, millel pole nimetamisväärset krunti ümber või taga. Alamsaksa ruumis ei ole Kate tähendanud tingimata viletsat eluaset (Richey 1755: 112). Henn Saari 217 peale kirjatöös tekkinud kõikumise olla kaks alget. Need võivad olla alternatiivsed või koosmõjulised. Esiteks mängib trohheiline sõnarütm tänapäevalgi tunduvat osa eesti sõnamallides ja sellest hälbimine tekitab pingeid mitte üksnes sõnavormide struktuuris, vaid ka muutmissüsteemis (kont­ serdi käänamine on probleemitu, kontserdi oma mitte). Teise silbi vokaal võib olla koguni keskalamsaksa daktülilisest sõnavormi- rütmist sisendatud švaa, vrd nt sniddeker ‘nikerdaja; tisler’ tegeder ‘kümnik, kubjas’, hudeler ‘kaltsakas’ Kuid trohheilise edeosaga sepp-sõnu on ju hulgaliselt, ja nii on olnud ka endistel sajanditel. Eriti tasub tähele panna Tallinna XVI-XVÜ sajandi turberaamatus toodud nimesid muude edeosadega. Nii on 1533. aasta sügisel ma­ ha löödud Tallinna komtuuri alam Hans Raudisep ja järgmisel sü­ gisel Viljandi kandi talupoeg Hanne Raudisep (Essen, Johansen 1939: 52, 57). Teise silbi i ei ole siin mingil kombel pärit sõna tü­ vest, vaid selle on siia toonud mallisund. Samasugune tüvevõõras i on kingi(s)sepas. “Raudisseppade” aastaarvud on “rätis seppade” ajale väga lähedased. Teine alge, mida ei saa jätta nimetamata, ehhki siinkirjutajal temasse suurt usku ei ole, on mõistete ‘paik’ ‘lapp’ ja ‘rätt’ ristu­ vad piirjooned eesti ja soome keeles kahe peale kokku, kusjuures see ristumine võis sajanditetaguses Põhja-Eestis olla tublisti tundu­ vam kui praegusajal. Soome nüüdiskirjakeeles tähendab rätti ‘lap­ pi’ eraldi eseme mõttes (tolmu-, nõudepesulapp), kuid miks ta ei võinud eestlase meeles märkida ka ‘paika’ vähemalt siis, kui rahva- etümoloogiline vaist otsis laenatud osisele vastet. Kahtlane muidu­ gi, kas lapirätsepad ise end säärasteks nimetama ruttasid. Kisad ja kismad tõusid ju sellepärast, et vusserid saavutasid tsunftimeist- ritega konkurentsi võimaldava taseme. Vusser on küll paha sõna, kuid sellega nimetatu ei pruukinud olla praagitootja. Sõnaloolase suurimaks mureks jääb eestipärane sünonüümika: kui lähedane rätsepatööle oli kuuesepa amet ja kas eesti keeles on olnud ka veel muid kõnealuse töö tegijate nimetusi. Päris tõsiselt võetavaks kutseterminiks ei saa pidada ei riieturi ega Wiedemanni sõnaraamatus leiduvat sikusõitjat (1893 sub sõitma). Eks viimane ole pärit salmist “Rätsep tahtis ratsa sõita” jne. Rohkem ma neist asjust ei tea. Faciant meliora potentes, see on: tulgu laulma, kel paremaid lugusid. 28 218 Skrädsep ja Kuuesepp K i r j a n d u s Bienemann jun., F. (toim.) 1897, Livländisches Sagenbuch, Reval. Dehn, A. v. 1860, Ueber das Freigesinde Kuiwsapa unter dem publ. Gute Alt- Karrishof im Hallistschen Kirchspiele. - Inland 28. März / 9. April, vg. 258-263. EA II = H. Kruus (toim.), Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg, Tartu 1937. Essen, N., Johansen, P. (toim.), 1939, Das Revaler Geleitbuch 1515-1626.1. T.: Text, Tallinn (= Publikationen aus dem Stadtarchiv Tallinn, Nr 9). Freudenthal, A. O., Vendell, H. A. 1886, Ordbok öfver estländsk-svenska dialektema, Helsingfors (= Skrifter utgifna af Svenska Literatursällskapet i Finland VII). Greiffenhagen, O. (toim.) 1932, Das Revaler Bürgerbuch 1409-1624, Reval (= Publikationen aus dem Revaler Stadtarchiv, Nr 6). Gutzeit, W. 1887, Wörterschatz der Deutschen Sprache Livlands. 3. T., Riga. Hellquist, E. 1966, Svensk etymologisk ordbok. 3. uppi. B. II., Lund. Jakubowski, J., Kordzikowski, J. 1915, Polska XVI wieku pod wzgledem geograficzno-statystycznym. T. XIII. Inflanty. Cz?šc I, Warszawa (= Žrödla dziejowe XXIV). Johansen, P. (toim.) 1935, Libri de diversis articulis 1333-1374, Tallinn (= Publikationen aus dem Stadtarchiv Tallinn, Nr 8). Johansen, P., zur Mühlen, H. v. 1973, Deutsch und Undeutsch im mittel- alterlichen und frühneuzeitlichen Reval, Köln (= Ostmitteleuropa in Ver- gangenheit und Gegenwart 15). Lasch, A. 1914, Mittelniederdeutsche Grammatik, Halle a. S. (= Sammlung kurzer Grammatiken germanischer Dialekte IX). Lasch, A., Borchling, C. (alustajad), Cordes, G. (toim.) 1961, Mittelnieder- deutsches Wörterbuch. III. Bd. 14. Lfg., Neumünster. Mägiste, J. 1969, Sõna sepp vanimate eesti ürikute liitsõnalistes kutsenime­ tustes. - Tulimuld 20, lk 171-178. Mägiste, J. 1982/83, Estnisches etymologisches Wörterbuch VIII, Helsinki. Nottbeck, E. v. (toim.), 1890, Das zweitälteste Erbebuch der Stadt Reval (1360— 1383), Reval. Nottbeck, E. v. (toim.), 1892, Das drittälteste Erbebuch der Stadt Reval (1383— 1458), Reval. Ojansuu, H. 1916, Suomen kielen tutkimuksen työmaalta I. - Saareste 1940 järgi. Pall, V. (toim) 1982-1989, Väike murdesõnastik, Tallinn. Raun, A. 1982, Eesti keele etümoloogiline teatmik, Rooma-Toronto. Richey, M. 1755, Idioticon Hamburgense, Hamburg. Saareste, A. 1923, 400-a. vanune keeleline leid Eestis. - Eesti Keel 2, lk 97-104, 136-149. Saareste, A. 1940, Sõnaseletusi. ~ Eesti Kirjandus 34, lk 225-230. Saareste, A. 1958-1963, Eesti keele mõisteline sõnaraamat, Stockholm. Saari, H. 1995, Üks häälikuõpetus. - Keel ja Kirjandus 38, lk 84-98. Saari, H. 1996, Das Morphem in der estnischen Wortbildung. - H. Leskinen, S. Maticzjk, T. Seilenthal (toim.), Congressus Octavus Intemationalis Fenno-Ugristarum Jyväskylä 10.-15. 8. 1995. Pars V. Sessiones sectionum. Lexicologia & Onomastica, Jyväskylä. Henn Saari 219 Schiller, K., Lübben, A. 1878, Mittelniederdeutsches Wörterbuch. 4. Bd., Bre­ men. SKES II = Y. H. Toivonen, E. Itkonen, A. J. Joki, Suomen kielen etymologinen sanakirja II. 3., muuttamaton p., Helsinki 1980. Soom, A. 1957, Der Landhandwerker in Estland im 17. Jahrhundert, Bonn (= Commentationes Balticae III, 5). Stackelberg, F. Baron 1927/29, Das älteste Wackenbuch der Wiek (1518-44). - Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1927, lk 78-254. - Separaattrükk: Dorpat 1929. Zur Mühlen, H. v. (toim.) 1985, Baltisches historisches Ortslexikon. Begonnen v. H. Feldmann. T. I. Estland, Köln/Wien (= Quellen und Studien zur baltischen Geschichte 8/1). Valgma, J., Remmel, N. 1970, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. 2. tr., Tal­ linn. Viks, Ü. 1992, Väike vormisõnastik I, II, Tallinn. 28* K u id a s e e s t i k e e l k u ju n e s T a r t u Ü l ik o o l i õ p p e k e e l e k s Ellen Uuspõld Tartu ülikoolist sai eesti rahvusülikool 1. detsembril 1919. See on oluline daatum ühtlasi eesti kirjakeele ajaloos - eesti keel hakkas sealtpeale täitma kõrghariduse keele, seega teaduskeele funktsioo­ ni. Selline üleminek uude kvaliteeti ei saanud muidugi toimuda päevapealt. Seda oli ette valmistanud juba mitmete aastakümnete pikkune pürgimine emakeelse hariduse ja teaduse poole. Rahvus- ülikooli loomine 1919. aastal poleks olnud mõeldav, kui selleks poleks olnud vajalikke eeldusi - esiteks eesti teadlaskaadri olemas­ olu näol (ehkki see oli väikesearvuline), teiseks eestikeelse teaduse ja teaduskeele algmete näol ja kolmandaks organisatoorse tegevuse traditsioonide ja kogemuste näol. Ehkki ärkamisajal ei saanud teoks eestikeelse Aleksandrikooli asutamise mõte, hakkas ärkamisaja ideedest kantuna tollases saksa- ja venekeelses Tartu ülikoolis kujunema eesti rahvusteadlik üli­ õpilaskond. Eesti üliõpilased moodustasid möödunud sajandi lõpul Tartu üliõpilaskonnast küll ainult väikese murdosa, kuid juba 1870.a. lõid nad oma organisatsiooni - Eesti Üliõpilaste Seltsi (ametlikult registreeritud 1883. a.), milles väärtustati eestlust ja eesti keelt. Eesti haritud ringkondade kõrgeim unistus tol ajal oli soome-ugri ja eesti keele õppetooli loomine Tartu ülikoolis. Seda üritatigi, kui eesti keele lektoriks oli Mihkel Veske, teaduslikult tasemelt selleks igati sobiv inimene. Kuid võimukad baltisaksa ringkonnad olid ägedalt selle vastu ja teatavasti lõpuks Veske lah­ kus Tartust. Venestamisele oli Tartu ülikool sunnitud alluma aas­ tast 1889, mil kõigis teaduskondades peale usuteaduskonna määrati õppekeeleks vene keel (Tartu ülikooli ajalugu II, 1982: 259). Eesti rahvusteaduste ja teaduskeele arenguks tekkisid tingimu­ sed pärast 1905. a. revolutsiooni. Kiiresti elavnes seltsitegevus. Eesti haritlaskonna I maailmasõja eelse intensiivse organiseerumi­ se eesotsas seisid Oskar Kallas, Jaan Tõnisson, Villem Reiman, Peeter Põld, Heinrich Koppel, Anton Jürgenstein jmt. Eestikeelse hariduse edendamiseks tekkis 1906. a. isegi kaks seltsi - Eestimaa Rahvahariduse Selts ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts. 1907. a. Ellen Uuspõld 221 asutati Eesti Kirjanduse Selts, mis enne Eesti Vabariigi tekkimist jõudis palju ära teha nii rahvahariduse taseme tõstmiseks kui ka kirjakeele korraldamise alal. Pandi alus rahvusteadustele — eesti keele, kirjanduse ja rahvaluule uurimisele, etnograafiale, ajaloole. 1909. a. asutati Eesti Rahva Muuseum. Püüd arendada eestikeelset teadust tõstis esmatähtsa ülesande­ na päevakorrale eesti oskussõnavara arendamise. Algatajaks sai Eesti Rahvahariduse Selts, kes avaldas 1907. a. “Päevalehes” J. V Veski kirjutatud “Üleskutse eesti keele sõnade korraldamise asjus” (Johannes Voldemar Veski keelelisi töid, 1958: 7-14), kus olid esitatud ka põhimõtted, millest eestikeelse oskussõnavara arendamisel tuleks lähtuda. Süstemaatiline töö oskussõnavara alal algas Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonnas ja Tartu Eesti Üli­ õpilaste Seltsis. Aastast 1912 osales keemia terminite kogumisel ka Peterburi Eesti Üliõpilaste Selts. Enne Eesti Vabariigi sündi ilmus trükist viis oskussõnastikku: ♦ Matemaatika sõnastik. Tartu, 1909; 2., täiendatud trükk 1917 (Terminid on esitatud saksa, vene ja eesti keeles.) ♦ Maadeteaduse sõnastik. Tartu, 1911. (Terminid on esitatud saksa, vene ja eesti keeles.) ♦ Keemia sõnastik. Tartu, 1914. (Terminid on esitatud vene, saksa ja eesti keeles.) ♦ H. Niggol, Eesti arstiteadusline sõnastik. Tartu, 1914. (Terminid on esitatud ladina, vene ja eesti keeles, saksakeelsed terminid registrina.) ♦ Kodumaa taimed. Tartu, 1917 (Terminid ladina, vene ja eesti keeles.) Oskussõnade kogumise ja korraldamise eeltöid oli tehtud veel veterinaaria, farmaatsia, füüsika ja sõjanduse alal. Esimesena jõu­ dis neist trükist ilmuda “Füüsika sõnastik” 1919. a. (Ahven 1958: 130-154). Akadeemilise haridusega eestlaste arv oli hakanud jõudsalt kasvama. “Eesti entsüklopeedia” andmetel oli 1910. a. Tartu üli­ kooli üliõpilaste hulgas eestlasi 287 (EE VEl, 1937: 30). Kõrghari­ dust omandati peale Tartu ka Peterburis ja mujal Venemaal. Näi­ teks pärastine Tartu ülikooli meditsiinikuulsus neurokirurg Ludvig Puusepp oli lõpetanud Peterburi sõjaväemeditsiiniakadeemia, rah- valuuleprofessor Walter Anderson oli õppinud ja doktorikraadi saanud Kaasani ülikoolis. 1917. a. revolutsiooni puhkemisel olid eesti haritlased juba arvestatav jõud nii oma arvult kui ka organi­ 2 2 2 Kuidas eesti keel kujunes Tartu Ülikooli õppekeeleks seerituselt. Üha teravamalt oli hakatud tajuma fennougristika õp­ pimise võimaluse puudumist Tartu ülikoolis. Märtsis 1917 toimus Tartus esimene eesti üliõpilaste ja vilistlaste kongress, kus tuldi välja nõudmisega avada ülikoolis kuue õppetooliga soome-ugri osakond (Postimees 1917, nr-d 71, 72, 74). Sellega ühinesid tolla­ sed eesti haritlasorganisatsioonid - Eesti Kirjanduse Selts, Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts, Eesti Õpetajate Keskliit ja ka Eesti Rah­ va Muuseum. Vastav märgukiri saadeti ülikoolile ja asjaomastele valitsusasutustele. Villem Emits oma kongressikõnes “Teadus ja meie” (Postimees 1917, nr 74) läks aga veel kaugemale - tema ar­ vates oleks tulnud kõne alla üksikud eesti professuurid teisteski teaduskondades, näiteks rahvatervishoiu, põllumajanduse ja loo­ dusteaduse alal, ja eestikeelsed loengud neis ainetes, kus oleks pii­ sav arv eestikeelseid kuulajaid. Kongressi märgukiri jäi aga vastu­ seta, jõuvahekorrad polnud veel muutunud. Juba venestusaastail oli hakatud rääkima praktilise usuteaduse eestikeelse professuuri vajalikkusest Tartu ülikoolis ja ikka oli seda tõijuda suutnud nii saksameelne kirikuvalitsus kui ka usuteadus­ kond (Põld, 1929: 2). Lõpuks I maailmasõja saksavaenulikus õhk­ konnas seab tsaaririigi haridusministeerium detsembris 1916 ame­ tisse eestikeelse tegeliku usuteaduse erakorralise professori, kelleks saab Laiuse kirikuõpetaja Johann Kõpp. “Eesti biograafilise leksi­ koni” andmetel oli ta selles ametis kevadeni 1918. Tartu ülikooli loengukavades on aga J. Kõpu loenguid märgitud ainult 1917. a. kevadsemestril (Obozrenie lekcij 1917: 3). On siiski tähelepanu­ väärne fakt, et esimesed eestikeelsed loengud väljaspool eesti keele lektoraati peeti juba 1917- aastal. Saksa okupatsioonist hoolimata jätkus 1918. a. eesti akadee­ miliste ringkondade organiseerumine. Asutati Eesti Akadeemiline Ühing, mille liikmeskonda kuulus peale eestlastest õppejõudude ja teadlaste ka eestisõbralikke muulasi, samuti eesti kunsti, kirjandust ja teadust toetavate asutuste esindajaid. Ühingu eesotsas seisid Os­ kar Kallas ja Villem Emits. Eesmärgiks võeti ühingu ümber koon­ dada kõik eesti teadlased, ka Eestist eemal olevad, toetada noorte teadusjõudude edasiõppimist, korraldada Eestis teaduslikke üritusi ja edendada kirjastustegevust (Postimees 1918, nr 103). Ühingus hakkas kuju võtma eesti ülikooli mõte. Arutleti, keda Saksa oku­ patsiooni taandumisel võiks kutsuda üht või teist õppetooli täitma. Õppetööd okupatsioonivõimude Landesuniversitäf is boikoteeriti. Ellen Uuspõld 223 11. novembril 1918 võttis võimu enda kätte Eesti Ajutine Va­ litsus. Peeter Põld kirjutab, et oma täies reaalsuses sündis eesti üli­ kooli mõte nüüd lausa üle öö. “Oli korraga selge, et poliitiliselt iseseisev rahvas võib rahulduda ainult oma rahvusliku ülikooliga” (Põld, 1929: 4). 1. detsembril 1918 võeti ülikool sakslastelt üle. Ülevõtmise komisjoni kuulusid mitmed Akadeemilise Ühingu esindajad, tuntumaist Jaan Jõgever, Villem Emits, Jaan Sarv, Hein­ rich Reichenbach (Riikoja). Kuraatoriks nimetati Peeter Põld, kel­ lele valitsus oli andnud ülikooli organiseerimiseks ainult üldsuu- na - Tartu ülikoolist peab saama eesti ülikool (Põld, 1929: 5-6). Ülikooli avamiseks tehtavad eeltööd seisnesid eeskätt teadete kogumises võimalike õppejõudude kohta. Akadeemilises Ühingus koostati nimekirju isikutest, ka välismaalastest, eriti soomlastest, keda võiks õppejõududeks kutsuda. Oskar Kallas, kes tollal oli Eesti saadik Soomes, kasutas oma lähedasi sidemeid Helsingi üli­ kooliga ja väga tulemuslikult: aastail 1919-1920 tuli Soomest Tartu ülikooli õppejõududeks kuus professorit. Kohe hakati mõt­ lema ka noore kaadri koolitamisele. Juba 1919. a. kevadel koman­ deeriti esimesed stipendiaadid välismaale end täiendama. Hoolimata sõjaolukorrast, hoolimata suurest hulgast vakant­ setest õppetoolidest algas 6. oktoobril 1919 Tartu ülikooli viies teaduskonnas õppetöö. Märkimisväärselt oli suudetud eestikeelse kaadriga komplekteerida ainult kolm teaduskonda, nimelt filosoo­ fiateaduskond (prof. L. Kettunen, prof. kt. H. Oldekop, dots. K. Ramul, eradotsendid V Emits, J. Aavik, H. Sepp, A. Sildnik ja õppeülesandetäitja M. J. Eisen), matemaatika-loodusteaduskond (prof. J. Granö, prof. kt-d J. Sarv, J. Piiper, D. Rootsmann (Roots­ mäe), dotsendid H. Reichenbach (Riikoja) ja H. Jaakson) ning ka põllumajandusteaduskond (prof. kt. J. Mägi, dots. P Kõpp, õpeta­ jad A. Luksepp ja J. Rüütel). Arstiteaduskonna loengukavas oli 1919. a. sügissemestril ainult viis kursust, neist kaks eestikeelsed (eradots. S. Talviku loengud arstiteaduse ajaloost ja eradots. H. Metsapa loengud farmatseutilisest propedeutikast. Loomaarsti­ teaduskonnas, kus vana kaader oli kohalejäänud, toimusid loengud vene keeles. Õigusteaduskonnas ja usuteaduskonnas jäi õppetöö veel alustamata (Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli ettelugemiste kava 1919JI p-a.). Õppejõukohtade täitmisega oli tõsiseid raskusi. Venemaalt tulevate optantide näol saadi siinsetele õppejõududele siiski tundu­ 224 Kuidas eesti keel kujunes Tartu Ülikooli õppekeeleks vat lisa. Suurem osa neist jõudis Eestisse 1920. a. Õigusteaduskond sai oma esimesed teadusliku kraadiga õppejõud Peterburist: eesti talust pärit Ants Piip ja Jüri Uluots ning Tartu kaupmehe poeg Ni­ kolai Maim olid Peterburi ülikooli kasvandikud ja teaduslikud sti­ pendiaadid. Piip ja Maim olid töötanud seejärel paar aastat tsaari­ riigi siseministeeriumis (EBL UI, 1928: 380; EBL TK, 1940: 194— 195). Õppejõududest optantide hulgas oli peale eestlaste ka saksla­ si ja venelasi, näiteks Peterburi ülikooli tsiviilõiguse professor I. Tjutijumov, üldise patoloogia professor A. Ucke ja kirurgilise patoloogia professor R. Wanach (Põld, 1929: 49, 51). 1920. a. kevadsemestril oli eesti keeles õpetavate õppejõudude hulk loengukavades juba 12 nime võrra suurenenud, sügissemestril lisandus veel 17 Küllaltki oluline osa õppetööst oli esialgu siiski saksa- ja venekeelne. Vajaliku tasemega eesti õppejõude oli alles liiga vähe. Vaatame 1920. a. loengukavade põhjal, kes olid sel aastal eesti õppekeelega õppejõud ja milliseid loengukursusi nad pidasid. Lisame ka saksa-ja venekeelsete õppejõudude nimed. Usuteaduskonnas alustas tööd viis eesti õppejõudu: prof. J. Kõpp (kateheetika, kultuseõpetus), prof. kt. O. Sild (kirikulugu), prof. K. Tiisik (apostliku õigeusu dogmaatika), dots. H. Rahamägi (eetika) ja dots. E. Tennmann (India usuajalugu). Saksakeelsete kursustega olid loengukavas prof. A. v. Bulmerincq, prof. A. v. Stromberg ja eradots. W Gruehn. Õigusteaduskonnas alustasid eestikeelset õppetööd prof. kt. N. Maim (üleüldine riigiõpetus, positiivne riigiõigus) ja dots. J. Uluots (õiguse üleüldine teooria, Rooma õiguse ajalugu ja alli­ kad). Prof. A. Piip lisandus neile järgmise aasta kevadsemestrist. Saksa keeles luges prof. A. Bjerre ja vene keeles prof. J. Tjutijumov ning prof. E. Berendts. Arstiteaduskonna eestikeelsed õppejõud olid prof. A. Paldrock (nahahaigused), prof. K. Konik (teaduskonna kirurgia­ kliinik), prof. H. Koppel (polikliinik, kõrva-, nina-, kurguhaiguste propedeutika), prof. J. Miländer (sünnitamise ja naistehaiguste õpetus), prof. A. Rammul (hügieen), dots. K. Schlossmann (üldine bakterioloogia), dots. kt. A. Lüüs (lastehaigused) ja eradotsendid S. Talvik (kohtuarstiteadus) ning H. Metsapa (rohuteadusline pro­ pedeutika). Saksa keeles lugesid prof. E. Masing, prof. A. Lipschütz ja prof. kt. A. Ucke, vene keeles prof. A. Sommer, prof. R. Wanach ja Ellen Uuspõld 225 prof. kt. J. Stamm. Prof. kt. M. Bresowsky oli 1920. a. I semestril kirjas saksakeelsete loengutega, II semestril aga venekeelsetega. Filosoofiateaduskonnas tegid eestikeelset õppetööd prof. P Põld (sissejuhatus pedagoogikasse), soome professorid L. Kettu- nen (liivi keele häälikulugu, vepsa keel, kaijala-aunuse keel), A. Tallgren (sissejuhatus muinasteadusse) ja A. R. Cederberg (üle­ vaade Soome ajaloost), prof. kt. J. Jõgever (eesti murded, G. Mül­ leri jutlused), prof. kt. J. Jõgever (eesti murded, G. Mülleri jutlu­ sed), prof. kt. G. Suits (juhatus kirjandusteadusse), prof. kt. H. Oldekopp (keskaja ajalugu, metodoloogilised küsimused), prof. kt. R. Gutmann (romaani keelte grammatika, prantsuse keele aja­ looline grammatika), dots. P. Baumann (Kreeka ajalugu), dots. K. Ramul (loogika), eradotsendid W Freymann (kreeka keel), V Emits (soome ja slaavi keelte kokkupuutumiste kronoloogia), H. Sepp (Eesti ajalugu kuni Rootsi aja lõpuni) ja A. Sildnik (Eesti ajalugu XVIII sajandil), lektor J. V Veski (eesti kirjanduslugu, eesti keele grammatika, eesti keel muulastele), õppeülesandetäitja M. J. Eisen (eesti mütoloogia, “Kalevipoeg”, “Kalevala”). Saksa keeles lugesid prof. M. Vasmer, prof. W Anderson ja prof. J. Bergmann. W Freymann, kelle kreeka keele õpetus oli märgitud eestikeelsena, pidas loenguid filosoofiast saksa keeles. Venekeelseid loenguid pidasid prof. L. Masing, eradots. V Stein ja lektor B. Pravdin. Nii saksa kui ka vene keele baasil õpetas ladina keelt lektor P Seeberg-Elverfeldt. M atem aatika-loodusteaduskonnas lugesid eesti keeles prof. G. Granö (maastikuteaduse põhikursus), prof. K. Väisälä (funkt- siooniteooria, arvuteooria), prof. kt. J. Piiper (selgrooliste zooloo­ gia), prof. kt. G. Rägo (kõrgem analüüs), prof. kt. D. Rootsmann (Rootsmäe) (astronoomia põhikursus, taevamehhaanika), prof. kt. J. Sarv (projektiivne geomeetria, analüütiline geomeetria), dots. H. Jaakson (integraalid, diferentsiaal võrrand), dots. H. Reichen­ bach (Riikoja) (sissejuhatus zooloogiasse, praktiline planktono- loogia) ja õppeülesandetäitja P Kogermann (gaasi analüüs). Saksa keeles õpetasid prof. J. v. Kennel ja prof. H. Scupin. Venekeelseid loenguid pidasid prof. Th. Bucholtz, prof. G. Lande- sen, prof. M. Wittlich, dots. K. Koch, dots. kt. W. Kupffer, eradots. E. Spohr ja õppeülesandetäitjana prof. J. Narbutt. 29 226 Kuidas eesti keel kujunes Tartu Ülikooli õppekeeleks Loomaarstiteaduskonnas oli ainult kaks eesti õppejõudu- dots. K. Saral (operatiivne kirurgia, haavakliinik) ja dots. J. Ainson (kohtulik loomaarstiteadus). Vene keeles õpetasid prof. K. Happich, prof. J. Waldmann, prof. E. Schröder, prof. J. Paukul, prof. L. Kündsin ja prof. kt. W. Gutmann. Põllumajandusteaduskonnas oli kogu õpetus eestikeelne: prof. K. Teräsvuori (taimekasvatus ja sordiparandus), dots. A. Nõmmik (mullatundmine), õpetajad A. Mathiesen (geodeesia, üldine metsateadus), A. Luksepp (põllutööriistad ja masinad), J. Rüütel (aiatöö). Heinakasvatuse õpetaja K. Regel kasutas I se­ mestril vene keelt, II semestril oli temagi üle läinud eesti keelele. On tähelepanuväärne, et Soomest saabunud kõik kuus profes­ sorit olid kohe võimelised oma erialal eesti keeles loenguid pida­ ma. 1929. a. ilmus Peeter Põllu kirjutatud ülevaade rahvusülikooli kümneaastasest tegevusest, milles on toodud ka andmed eestlastest õppejõudude ja eesti keele osa kohta nende aastate õppetöös. All­ järgnevas esitatavad arvud ja protsendid on saadud sellest raama­ tust. 6. oktoobril 1920 kinnitatud korraliste õppejõudude koosseisus oli 85 professori- ja 22 dotsendikohta. Täidetud oli neist 56 profes- sori- ja 15 dotsendikohta. Rahvuste järgi oli pilt järgmine: profes­ sorite hulgas oli 25 eestlast, 18 kohalikku sakslast, 3 riigisakslast, 1 venelane, 6 soomlast, 2 rootslast ja 1 juut. Dotsentidest olid 13 eestlased ja 2 kohalikud sakslased. Seega olid teaduskondade hääleõiguslikest liikmeist 53,5% eestlased. Muudest õppetööga seotud inimestest (eradotsendid, eriainete õpetajad, õppeülesande- täitjad), keda oli kokku 22, olid samuti pooled eestlased. 1925. a. sügissemestriks oli täidetud 90 korralise õppejõu kohta (67 professorit ja 23 dotsenti). Professorite hulgas oli 35 eestlast, 15 kohalikku sakslast, 10 riigisakslast, 3 venelast, 1 soomlane, 2 ungarlast ja 1 juut. Dotsentidest olid 18 eestlased, 4 kohalikud sakslased ja 1 venelane. Eestlastest õppejõudude arv oli kasvanud 53,5%-lt 58,9%-le. 1920. a. oli õppekavades 223 loengukursust. Eestikeelseid oli neist 49,8%, venekeelseid 26,4%, saksakeelseid 22,9% ja muukeel­ seid 0,9%. Ellen Uuspõld 227 1925. a. oli 338 loengukursusest eestikeelseid 61,5%, saksa­ keelseid 24,8%, venekeelseid 8,2% ja muukeelseid 4,5%. (Põld 1929: 57 jj.) On märgatav, et eestikeelse õppetöö protsent pole üldsegi ko- relatsioonis eestlastest õppejõudude protsendiga. Kõrvutame: 1920. a. oli eesti õppejõude 53,5%, eestikeelseid loenguid 49,8%, 1925. a. oli eesti õppejõude 58,9%, eestikeelseid loenguid 61,5%. Eesti õppekeele protsendi allajäämine eestlastest õppejõudude protsendile 1920. a. seletub sellega, et eesti õppejõudude hulgas oli äsja Venemaalt tulnuid, kes kohe ei suutnud oma õpetuskeelt muuta. Näiteks Venemaal õppinud ja õpetanud prof. L. Puusepp, kes tuli Tartu ülikooli õppejõuks 1921.a. (EBL III, 1928: 395), läks vene keelelt eesti keelele üle alles 1928. a. sügissemestrist (EVTÜ loengute ja praktiliste tööde kava 1928/1, II). Tartu ülikooli kasvandik prof. A. Paldrock aga, olles elanud siinses kolme koha­ liku keele õhustikus (EBL HI, 1928: 361-362), suutis ka oma eriala loenguid pidada kolmes keeles: tsaariaegses ülikoolis vene keeles, okupatsiooniaasta Landesuniversität' is saksa keeles ja 1920. a. I semestrist kohe ka eesti keeles. Tasub meenutada, et sel ajal tegid eestikeelset õppetööd lisaks eestlastele veel kuus soome professo­ rit. Viie aasta pärast ületas aga eestikeelsete loengute protsent eesti õppejõudude protsendi, mis näitab, et eesti keeles olid haka­ nud õpetama ka mitmed muulased. Näiteks rahvaluuleprofessor W. Anderson läks saksa keelelt eesti keelele üle 1922. a. sügisse­ mestrist (EVTÜ ettelugemiste kava 1922/1, II), olles mõnda aega eesti keelt õppinud J. V Veski muulaste rühmas (suuline teade Asta Veskilt). Seni kord saksa, kord vene keelt kasutanud psüh- hiaatriaprofessor M. Bresowsky hakkas eesti keeles õpetama 1925. a. (EVTÜ ettelugemiste kava 1925/1, II). Eesti keeles õpeta­ vaid soomlasi oli selleks ajaks Tartusse jäänud ainult üks. Venekeelne õpetus kahanes tunduvalt, sageli saksakeelse ka­ suks. Ühelt poolt seletub see saksa õppejõudude arvu suurenemise­ ga (riigisakslaste arv tõusis kolmelt kümnele), teiselt poolt vene üliõpilaste tagasihoidliku 5,2%-ga üliõpilaste üldarvust (EVTÜ isiklik koosseis 1925: 120). Neil rahvusülikooli algusaastail oli välismaalt õppejõudude kutsumine paratamatu ja neid polnudki kerge leida, sest Eesti mar­ ga väärtus kõikus, Eesti Vabariik alles ootas oma tunnustamist de 29* 228 Kuidas eesti keel kujunes Tartu Ülikooli õppekeeleks jure. Seepärast on arusaadav, et hoolimata ülikooli põhikirjas fik­ seeritud eesti õppekeele nõudest ei võidud seada rangeid tingimusi eesti keelele ülemineku suhtes. Välismaalt kutsutule anti haridus­ ministri nõusolekul õigus teatavad aastad või isegi kogu teenistus­ aja kestel õpetada võõrkeeles. Tähtajata lepingu sõlmimisel kaas­ nes küll alati kohustus minna mõne aasta pärast üle eesti keelele (Põld, 1929: 23-24). Eestlastest õppejõudude juurdekasvu eest hoolitseti algusest peale stipendiaatide, eradotsentide institutsiooni ja assistendikohta- de kaudu. Eradotsendi kinnitamine tehti sõltuvaks eesti keele osku­ sest. Õpetamist võõrkeeles lubati neile veel ainult erandina üheks aastaks, kui teaduskond seda vajalikuks pidas. Vajaduse korral võidi siiski seda luba ka uuendada (Põld, 1929: 53). Aastail 1924-1925 astus juba lahkunud välismaalaste asemele mitmeid oma ülikooli kasvandikke. Eradotsentideks valiti oma üli­ kooli noored doktorid A. Saareste (1925. a. sügissemestrist profes­ sor), H. Kull, V Vadi, N. Veiderpass ja E. Saareste. Õppeülesan­ deid hakkasid täitma stipendiaadid J. Mägiste ja E. Krahn, riigi­ kohtunik A. Palvadrejt. (Põld, 1929: 54). Aastail 1926-1929 kiirenes ülikooli õppetöö eestistumine veelgi. Lahkus hulk muulastest õppejõude, asemele tulijad olid enamasti eestlased. Neil aastail alustasid oma tööd ülikooli juures O. Loorits, T. Lippmaa, A. Tammekann, E. Liik, F Laja, A. Õpik, F Lepp, J. Nuut jpt. Kõige rohkem tuli eestlasi juurde loomaarsti- teaduskonda, kus stipendiaatidena ettevalmistuse saanud noored õppejõud vahetasid välja vana venekeelse kaadri. 1929. a. lõpuks olid professoritest ja dotsentidest 67,7% eest­ lased. Eesti keeles tegi õppetööd 75% kogu sellest kaadrist. Veelgi enam oli eestlasi eradotsentide ja abiõppejõudude hulgas: 1926. a. oli nende üldarv 49, neist 30 eestlased, s.o. 61,2%; 1929. a. oli nende üldarv tõusnud 75-ni, kusjuures kõik juurdetulijad olid eest­ lased, seega oli nüüd eestlasi 56 ehk 74,7%. Eesti keelt kasutas sellest kaadrist õppekeelena 65 inimest, s.o. 85,5% (Põld, 1929: 94-96). Niisiis oli kümne aasta jooksul toimunud õppetöö valdavas osas üleminek eesti keelele. Saksa- või venekeelset õppetööd jätka­ sid 1930. aastatel üksikud muulastest tippspetsialistid, nagu saksa professorid G. Barkan, E. Masing ja E. Blessig arstiteaduskonnas, professorid A. v. Bulmerincq ja O. Seesemann usuteaduskonnas, Ellen Uuspõld 229 prof. V Aleksejev kord vene-, kord saksakeelsete loengutega ma- temaatika-loodusteaduskonnas ja prof. J. Tjutijumov venekeelsete loengutega õigusteaduskonnas. Enamik neist oli pärast 1935. aastat loengukavades tiitliga professor emeritus. Loomaarstiteaduskonnas ei olnud 1936. aastast enam ühtki võõrkeelset loengut, põllumajan­ dusteaduskond oli aga juba 1921. aastast täiesti eestikeelne. Kunstiajaloo professor S. Karling, kes aastast 1933 oli loen­ guid pidanud saksa keeles, läks 1939. a. üle eestikeelsetele loen­ gutele (EVTÜ loengute ja praktiliste tööde kava 1933/1, II; 1939/1, II). Pärast baltisakslaste ümberasustamisaktsiooni 1939. a. oli 1940. a. kevadsemestri õppekavadesse jäänud veel ainult kaks võõrkeelset loengukursust: emeriitprofessor E. Blessigi saksakeel­ ne oftalmoloogiakursus arstiteaduskonnas ja emeriitprofessor V Aleksejevi venekeelsed loengud matemaatika-loodusteadus- konnas. On küsitav, kas prof. Blessig oma loengukursust üldse mingil määral pidada jõudis, sest ta suri 22. aprillil 1940, olles 80-aastane (DBL, 1970: 73-74). (Kogu eelnenud ülevaates eesti- ja võõrkeelse õppetöö vahe­ korrast on jäetud arvestusest välja filosoofiateaduskonna võõrfilo­ loogidele õpetatavates keeltes peetavad loengud.) Emakeelse kõrghariduse väljaarendamine Tartu ülikoolis aas­ tail 1920-1940 toimus käsikäes eesti teaduskeele arendamisega. Neil aastakümneil käis pingeline töö kõikvõimalike erialade oskus­ sõnavara loomiseks. Aukartust äratava töövõimega Johannes Vol­ demar Veski osales keeleeksperdina ligi 40 terminoloogiakomisjo­ nis (Johannes Voldemar Veski keelelisi töid, 1958: 266). Selle töö tulemusena ilmus trükist üle 30 oskussõnastiku, milles oli üle 100 000 termini (Kask, 1970: 377). Eesti keel oli lisaks oma muudele funktsioonidele saanud täis­ väärtuslikuks teaduse keeleks. Selle kvaliteeti näitas muuhulgas ka “Eesti entsüklopeedia” väljaandmine aastail 1932-1937. Eestikeel­ ne kõrgharidus ja eestikeelne teadus tähendasid neil aastail ühtlasi kogu eesti ühiskonna kultuuritaseme kiiret tõusu. Järgnenud aasta­ kümnete ahistavad tagasilöögid ei suutnud saavutatut enam ole­ matuks teha. See oli baas, millele tugineti okupatsiooniaastatel vi­ salt jätkatavas terminoloogiatöös ja võimalust mööda ka noorte õpetamisel. Tänapäeval peaksime oskama oma eelkäijate pingutusi väärilisemalt hinnata. 230 Kuidas eesti keel kujunes Tartu Ülikooli õppekeeleks K i r j a n d u s Ahven, E. 1958, Eesti kirjakeele arenemine aastail 1900-1917, Tallinn. DBL = Deutschbaltisches biographisches Lexikon 1710-1960, 1970, Böhlau Verlag, Köln, Wien. EBL = Eesti biograafiline leksikon I-IV 1926-1929, Tartu. EBL TK = Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide, 1940, Tartu. EE VIII = Eesti entsüklopeedia VIII, 1937, Tartu. EVTÜ ettelugemiste kava = Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli ettelugemiste kava 1919 II poolaastal; 1920 I poolaastal; II poolaastal; 1922 I poolaastal; II poolaastal; 1925 I poolaastal; II poolaastal, Tartu. EVTÜ loengute ja praktiliste tööde kava = Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli loen­ gute ja praktiliste tööde kava 1928. a. I poolaastal; II poolaastal; 1933. a. I poolaastal; II poolaastal; 1936. a. I poolaastal; II poolaastal; 1937. a. I poolaastal; II poolaastal; 1939. a. I poolaastal; II poolaastal; 1940. a. I poolaastal, Tartu. EVTÜ isiklik koosseis = Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli isiklik koosseis 1. detsembril 1925, Tartu. Johannes Voldemar Veski keelelisi töid, 1958, Tallinn. Kask, A. 1970, Eesti kirjakeele ajaloost II, Tartu. Obozrenie lekcij 1917 = 06o3pr>Hie jieKLUH bt> H\inepaT0pcK0MT> lOpteBCKOMt yHHBepcHTen>. 1917. r. I ceMecTept, lOpteBt. Postimees 1917, nr 71, 72, 74. Postimees 1918, nr 103. Põld, P. 1929, Tartu Ülikool 1918-1929. Ülevaade ülikooli kujunemisest tema esimesel aastakümnel, Tartu. Tartu Ülikooli ajalugu II, 1798-1918. Koostanud Karl Siilivask, 1982, Tallinn. B a l t i l a e n u d e s t j a n e n d e UURIMISEST Lembit Vaba Läänemeresoome-balti keelesuhteid on süstemaatiliselt uuritud rohkem kui sada aastat. Läänemeresoome keelte balti laenude teemal on kiijutatud arvukalt pikemaid ja lühemaid uurimusi ning mitu kokkuvõtvat käsitlust (Thomsen 1890, sellest vähesel määral täiendatud ja täpsustatud versioon Thomsen 1931; Kalima 1936). Uurimistulemusi on rakendatud läänemeresoomlaste etnogeneesi sõlmküsimuste lahendamisel. Balti laenude sisulise külje analüüs, ühitatud arheoloogilise ja antropoloogilise ainesega, on andnud häid tulemusi läänemeresoomlaste esiajaloo selgitamisel laie­ maltki. Eelkõige on baltilaenulise põllundus- ja kaijandussõnavara jälgimisel saadud üliväärtuslikku kultuuriinfot selle kinnituseks, et baltlastega kontakti astunud eel- ja algläänemeresoomlased on just kontaktide kestes ning neist ärgitatult hakanud siirduma viljelevale majandusele, paigaelu eeldavale põlluharimisele ja karjakasva­ tusele. Balti laenude sisu analüüs on muinaskultuuri uurijaid viinud arusaamale, et muistsed balti hõimud on olnud lõunapoolsete alade kultuuriilmingute aktiivsed vahendajad. Kuid Vilhelm Thomseni monograafia ilmumisest peale, mis keeleajaloo uurijate veenet mööda annab läänemeresoome-balti kontaktidest tervikuna õige pildi, on mitmed kesksed küsimused tänaseni ammendava vastu­ seta, sh. balti laenude eri vanuselised ja -lähtesed kihistised, separaatsete baltismide võimalikkus üksikutes läänemeresoome keeltes, balti laenud volga keeltes, balti tüvede ja lõpuosiste substitutsiooni üksikküsimused. Pikast uurimisloost hoolimata ollakse balti laenude küsimuse rahuldavast - rääkimata ammen­ davast - lahendusest väga kaugel. Läänemeresoome keelte laenuvara uurimine on viimase paari­ kümne aasta jooksul märgatavalt elavnenud ja läinud tõusuteed. Uued metoodilised võtted on tuulutanud ja tõhustanud laensõna- uurimist. Fonotaktikareeglite arvestamine ja sedakaudu saadav info on aidanud süstemaatiliselt otsida ja etümoloogia vaatevälja tuua uusi potentsiaalseid laene. Näit. homogeense häälikuehitusega (n-ö. riimiefektiga) rte-noomenid hirs, kirs ‘õhuke jääkord’, kõrs, 232 Balti laenudest ja nende uurimisest pars, vars, virs ‘komme’ on osutatud balti laenudeks. Uuemate uurimistulemuste põhjal on väga radikaalselt muutunud arusaamad läänemeresoome keelte vanemaid indoeuroopa laene puudutavates kesksetes küsimustes (võimalikud laenukihistised, laenamise aeg ja levikuteed). Soome uurija Jorma Koivulehto (Koivulehto 1983) jagab nende uurijate seisukohta, kes arvavad, et venekirves- kultuuride (2500-2000 e.m.a.) kandjad polnud veel baltlased, vaid indoeuroopa algkeele niisuguste murrete kõnelejad, millest hiljem kujunes balti ja slaavi (või baltoslaavi) ning germaani algkeel. Esibalti laenude idee ei ole iseenesest uus. Juba Kazimieras Buga on oletanud, et läänemeresoomes ja lapis leidub balti laene, mis peegeldavad balti sibilantide š jaz varasemat afrikaadilist vaheastet c resp. dz , kust vlms *c > lms s ja lp c (vt. Endzelin 1909: 31- 32; Kalima 1936: 20, 21, 60). Teatavasti on indoeuroopa palataalklusiilid *k , *g ja *g'h häälikuümbrusest sõltumatult nn. satem-keeltes läbi teinud assimilatsiooni. Balti tüüpi satemi- satsioon on kulgenud eeldatavasti järgmiselt: i-e *k > esiblt *c > ühisblt *š (> ld š, lt 5) ja i-e *g , *g'h> esiblt *dz' > ühisblt i (> ld ž, lt z). Balti keeltes ei leidu jälgi afrikaadilisest vaheastmest, kuid selle võimalikkusest kõnelevad i-e *k ja *g , *g'h arengud nn. satem-keeltes (nt. albaania keeles, mille eriline lähedus balti keeltele hilise indoeuroopa algkeele kontekstis on tänapäeval üldtunnustatud, ja rumeenia keele daakia substraadis) ning üldi­ semat laadi tüpoloogilised kaalutlused (vt. Gamkrelidze, Ivanov 1984: 104 jj., samas viited asjaomasele kirjandusele; Desnickaja 1984: 306; Trubacev 1984: 19). Seda silmas pidades tuleks veel vaagida Koivulehto esitatud kontseptsiooni läänemeresoomes ja lapis levivate vanade indoeuroopa esibalti laenude vahekorra küsimuses. Läänemeresoome-balti kontaktide absoluutse kronoloogia suhtes on esitatud diametraalselt lahknevaid arvamusi, mida võib lühidalt sõnastada kahe suundumusena: 1) dateerida kontaktide algus üha kaugemasse ürgminevikku; 2) eeldada separaatseid kon­ takte algkeelest eristunud balti ja läänemeresoome hõimukeelte vahel. Emil Nestor Setälä ja tema õpilaste töödes avaldatakse teata­ vasti arvamust, et läänemeresoome-balti kontaktid algasid mõned sajandid enne meie ajaarvamist (Setälä 1932: 34). Yrjö H. Toivo- neni järgi on kontaktid baltlastega võinud alata siiski juba aja- Lembit Vaba 233 arvamiseelse aastatuhande keskpaiku, kui varaläänemeresoome algkeele kõnelejad olid jõudnud baltlaste naabrusesse Läänemere- mail (Toivonen 1953: 32). Harri Moora seisukoht oli, et kokkupuuted baltlastega algasid hiliskiviajal, s.o 3. at. lõpupoole e.m.a., kui Baltimaile ja Edela-Soome levis edelast ja lõunast venekirveste kultuur, mille kandjaid Moora peab varabalti hõimu­ deks (Moora 1956: 56 jj.). Balti-läänemeresoome kokkupuudete dateerimine rohkem kui 1000 aastat traditsioonilisest varasemaks johtub teatavasti eelkõige arheoloogilistest kaalutlustest: 2. at. e.m.a. või veelgi varem hakkas Baltikumis levima venekirveste kultuur. Selle kandjate asustus ulatus Soomes Hämeni. Balti hõi­ mude etnogeneesi kohta käivad (lingvistilised) andmed ei ole Moora esitatud seisukohtadega vastuolus. Kuni 2. at. e.m.a. ei ulatunud balti hõimude tuumikala (nn. keskmurre) põhjapiir Nemu- nase ülemjooksu alalt (sealhulgas tänapäeva Lõuna-Leedust) ja Berezina jõest oluliselt kaugemale “ülespoole”, idapiir aga kulges tõenäoliselt Dnepri jõgikonnas Berezina ja Pripjati suudmeala vahelt. Balti hõimude vahetuteks lõunanaabriteks olid slaavlased. 2. at. e.m.a. algas balti hõimude migratsioon ümbritsevatele aladele itta, kirdesse, põhja ja loodesse. Baltlaste nihkumine põhja poole viis nad kontakti varaläänemeresoome hõimudega. Leedu uurija Vytautas Mažiulis on väljendanud seisukohta, et tänapäeva Leedu ei jäänud läänemeresoome-balti kontakttsooni, sest Leedus pole läänemeresoomelisi hüdronüüme, nagu varem on arvatud. Mažiulise järgi moodustasid balti hõimukeeled üsna lõdva algbalti keeleühtsuse (vrd. ka Ivanov, Toporov 1961: 302—305: balti keeleala murdeline killustatus on ürgne, see liigendus kesk- ja ääremurdeiks; Stang 1966, 12—13: algbalti oletus on küsitav; Laucjute 1985: 29: balti keelte murdeerinevused lähevad tagasi indoeuroopa algkeelde). See lõdvalt seotud keelekooslus liigendus kesk- ja ääremurdeiks. Keskmurrete jätkajad on algleedu ja algläti murded, ääremurrete ühe osa moodustasid nn. läänebalti murded, millest kujunesid preisi, jatvingi ja kurši hõimukeeled. Mažiulis peab protoslaavlasi algbalti ääremurrete kõnelejaiks. Algbalti ühtsus hakkas lagunema 5. saj. paiku e.m.a. (selle kohta lähemalt: Mažjulis 1964 ja Mažiulis 1981: 5 jj., kus on esitatud algbalti murdeliigendus). Lõdvalt seotud algbalti keeleühtsuse küsimuses on sõna võtnud arheoloog Valentin Sedov (Sedov 1985), kelle järgi baltlaste integratsioon on hiline, toimudes 30 234 Balti laenudest ja nende uurimisest lähedaste indoeuroopa murrete alusel. Balti hõimude tuumikalale, s.o. tänapäeva Ida-Leedu ja Loode-Valge vene territooriumile oli vanemal rauaajal iseloomulik riipekeraamika. Tuumikala ümber paiknesid mitmed perifeersed rühmitused: 1) kirdes Dnepri-Dvina ja Ülem-Oka baltlased; 2) kagus Milogradi kultuuri baltlased; 3) läänes balti rühmitus, kust lähtusid hilisemad preislased, galindid, jatvingid ja kuršid; 4) viimastest veelgi läänemal, Kašuubi kõrgustikul paiknenud balti rühmitus. Läänemeresoome keelte balti laenude uurimislugu tunneb korduvaid katseid osutada laenuallikaks mõni konkreetne balti keel või murre, tuues läänemeresoome-balti kontaktide algusaja hilisemasse aega. Juba Thomsen avaldas ettevaatlikku arvamust, et laenuallikaks on vahest võinud olla leedu või pigem idaläti keelekuju, või hoopis leedu-läti keelealast ida ja põhja poole jäänud, hiljem hääbunud balti keel (Thomsen 1890: 144-145). Eino Nieminen taas on püüdnud oma uurimustes näidata seda, et algläänemeresoomlastel on olnud kontakte peaasjalikult vaid läänebaltlastega, tõenäoliselt meresõitjatest muistsete kuršidega (Nieminen 1934: 56-62; Nieminen 1957; Nieminen 1959; Nieminen 1963). Niemineni seisukoha kaalukaimaks lingvistiliseks argumendiks on peetud asjaolu, et mitmed balti päritolu noomenid (ühtekokku ligi 20 tüve, sh. hani : hane, hirs hirre, laht : lahe, lõhi ~ lõhe, reis : reie, õrs : õrre, sm nuode ’mehe-, naisevend, õemees' jt.) on ootuspärase a-tüvelisuse asemel e-tüvelised, mis justkui viitaks muinaskurši laenuallikale. Kurši substraatala keeleuusus Lääne-Leedus ja Lõuna-Kuramaal kajastab tõepoolest seesuguseid, ühisbaltist hälbivaid tüvevokaali arenguid. Kuid analoogiline nähtus iseloomustab ka läänemeresoome keelte germaani laene. Uuemate uurimistulemuste põhjal osutubki kirjel­ datud morfoloogiline kohanemine e-tüvede atraktiivsusele balti ja germaani kontaktide ajal algläänemeresoomes endas. Janis Endzelins on suhtunud tõrjuvalt katseisse siduda läänemeresoome keelte balti laensõnu mõne konkreetse, hilisajast tuntud balti keelekujuga. Läänemeresoome baltismide hulgas on tõenäoliselt eri ajajärkudest ja eri murretest, sh. hääbunud (lääne­ meresoomlastesse sulanud?) balti murretest pärinevaid laene, kuid ainuüksi keeleteaduse abil ei ole neid küsimusi võimalik lahendada (Endzelin 1933). Lembit Vaba 235 Pidades silmas läänemeresoome-balti kokkupuudete pikka ajalist kestust, on igati õigustatud oletada, et läänemeresoome keeltes on erivanuselisi baltisme. Balti laenude erivanuseliste ja -lähteste kihististe küsimus on üha päevakorras Thomsenist peale. Thomsen käsitleb vanu balti laene Õieti summaarselt, püüdmata neid vanuseliselt diferentseerida. Liivi ja eesti keeles esinevate läti laenude lahushoidmiseks vanematest balti laenudest leidub enamikul juhtudel piisavalt balti ja läänemeresoome (hääliku)kri- teeriume. Vanemate balti laenude kronoloogiliselt liigendatumale käsitlemisele on uuemal ajal pööratud suhteliselt palju tähelepanu. Peab aga nentima, et esitatud diferentseerivaid häälikukriteeriume saab tõlgendada mitmeti. Teatud hääliku või häälikuühendi ennevad substituudid võivad tõepoolest usaldusväärselt osutada erinevale laenuajale, kuid põhjus võib olla muuski. Eriti tuleb kaaluda ja arvesse võtta järgmisi põhimõttelisi asjaolusid: 1) lähtekeele murdelisi iseärasusi; 2) laenusaaja murdelisi ise­ ärasusi; 3) häälikuümbrusest jne. tingitud rööpseid eriarenguid laenusaajas. Balti laenude häälikusubstituutide detailne väljaselgitamine on vaevarikas ja saadav info pole kronoloogilise diferentseerijana üheselt interpreteeritav. Nimetatud asjaolu peaks suurendama huvi balti laenude leviku kui dateerimiskriteeriumi vastu (vrd. Mägiste 1936, 185-186: levik võiks balti laenude dateerimisel kujuneda “üheks olulisemaks eraldamiskriteeriumiks”). Leviku- andmete mehaaniline rakendamine pole muidugi mõeldav (sest nt. hilisem keelkonnasisene laenamine on paisutanud balti isolekse, baltismide taandumine keeleala mõnest osast aga neid ahendanud), tööhüpoteesina viib aga uurimistööd kahtlemata edasi. On avaldatud arvamust, et balti kontaktid on kiirendanud läänepoolsete hõimude keelelist irdumist idapoolsetest. Oletatav läänemeresoome-volga balti päritolu ühislaenuvara on niivõrd väikesearvuline, et selle häälikulist ja sisulist spetsiifikat pole võimalik esile tuua. Kui jätta lapi kõrvale, tõuseb läänemeresoome ja volga keeltes ühiste balti päritolu sõnatüvede arv märgatavalt, moodustades umbkaudsete arvestuste järgi 10-15% kõigist läänemeresoome keeltes leiduvaist balti tüvedest. Mordva ja mari keelest on teada vaid mõni üksik usutavalt balti päritolu sõnatüvi, mis pole esindatud läänemeresoome keeltes, (mrd p ejel' 'nuga' kui mordva keeltele iseloomuliku ühe usutavaima balti erilaenu 30* 236 Balti laenudest ja nende uurimisest suhtes vt. Vaba 1988: 183, kus juhitakse tähelepanu lõunaeesti sõnale pala/s'k 'vana, nüri kõlbmatu terariist (kirves, nuga)’ (? < *pail-) kui bit peil-/pail-t\ive võimalikule jätkajale, vrd. Id peilis 'nuga', pailyti ‘lööma .) Levikuandmete interpreteerimine. Sõna lingvogeograafiline karakteristik on etümoloogilise analüüsi kriteeriume, kuid tal on ka iseseisev väärtus, sest etümoloogiliste seoste territoriaalne jaotu­ mus võimaldab teha järeldusi keele arengu varasemate ajajärkude (näit. murdevahekordade) kohta. Suurt huvi pakuvad katkendlikud isoleksid, mis ühendavad perifeeriaid. Vanade baltismide iso- glossid evivad teadupärast keerulisi konfiguratsioone. Nii ling­ vistiliste! kui ka ekstralingvistilistel põhjustel võib sõna mõnest piirkonnast kaduda, teises aga säilida. Katkendlikud isoglossid, sidudes läänemeresoome keeleala eri osi, võivad osutada märksa keerukamaid murdeseoseid kui keelkonna murdeline jagunemine horisontaalselt põhja- ja lõunarühmaks. Olgu lisaks märgitud, et leksikosemantilised ja leksikoderivatiivsed vasted võivad peegel­ dada: 1) murrete geneetilist identsust; 2) murrete kontaminatsiooni, keelenähtuste interferentsi, kontakte. Sellesuunalise uurimistöö tulemuslikkus sõltub loomulikult materjali täiusest, uuritavate sõnatüvede sisestruktuuri mõistmisest, rekonstrueeritud lähte- kujude usutavusest, semantilise evolutsiooni peamiste etappide tõlgendamisest. Etümoloogiate detailsemal ja hoolikamal eritlemisel selgubki näiteks, et läänemeresoome keelte põhjarühma balti päritolu regio- nalismidele leidub siiski vaste ka lõunarühmas. Läänemeresoome baltismide leviku jälgimine võib avada uusi perspektiive läänemeresoome murrete omavaheliste suhete ja lingvoetniliste protsesside selgitamisel. Balti laenude leviku üksikasjalikumale jälgimisele on hakatudki pöörama suuremat tähelepanu (vt. näit. Suhonen 1980: 189 jj.; Suhonen 1988: 596-615; Sammallahti 1977: 122 jj.). Ühtlasi on juhitud tähelepanu metoodika täiustamise vajadusele: praeguste läänemeresoome keelte asemel tuleks kasutada üksusi, mis kajastaksid paremini kunagist hõimu- liigendust (Viitso 1982, 78-79; Itkonen 1983: 210). Balti laenude levik läänemeresoome keelealal pole nii ühtlane, nagu traditsiooni­ liselt on väidetud, mis on viinud mõttele, et kontakttsoone (laenutsentrumeid) pidi olema rohkem kui üks mõlemal pool Soome lahte. Seega on läänemeresoome algkeel hakanud sõnavara Lembit Vaba 237 poolest diferentseeruma juba varakult. Pekka Sammallahti, Terho Itkoneni ja Seppo Suhoneni järgi (Itkonen 1972; Sammallahti 1977; Suhonen 1980) levivad üksnes läänemeresoome keelte põhjarühmas (sõnuti võib siiski liituda vadja keel ja eesti kirderanniku- ning saarte murre) järgmised balti laenud (esitatud loend ei ole ammendav): apila(s) ‘ristikhein’ (lv o ‘b il ' id. jt. on hilisem läti laen) helle ‘kuumus, palavus', vrd. siiski ePöi, Muh el(l)itis 'väike lisatuli enne leibade ahjupanemist’ (Saareste 1953: 11) hirvas 'põdrapull’ karsina ‘aedik, sulg', millega liitub vdj karsin(a) ‘aedik, sõim’, eVNg, Lüg kardin, Jõe, Kuu, Vai karsin ‘aedik’ kauha ‘kulp, kopsik, kapp', millega liitub vdj kavi > ? elis, Hei havi ‘leilikapp’ (SKES I: 172; EEW II: 654); põhjalikum etümoloogiline analüüs näitab, et samast balti päritolu tüvest *kauh- lähtub ka e kaha ~ kaho ~ kahu ~ kahv ~ kahve ~ kauh ~ kahk ‘laiem või jämedam nõgus ots (nt. lusikal, piibul); ka puulusikas (Rid)’, kahv ~ kaha ‘kalapüügiriist’, kahv ~ kahu ~ kauh ‘okaspäitsed’ EEW II, 654: kahv I, kahv //; (uh > hv metateesi kohta vt. Rätsep 1959) (e kauss, lv koüšš id. on hilisemad rööplaenud läti keelest) keli ‘tee(olud)’ (lv ts ess ‘tee’ on hiline läti laen) käärme ‘uss, madu’, millega liitub eSa karm, -i vaskuss , tule/kärnes ~ tuli/kärnas, tule/karn, -i punane soouss (Coluber chersea), (Mus) ? rästik (Pelias berus)’ (vt. lähemalt: Saareste 1953: 18); etümoloogiliselt tõenäoliselt teislähtesed on eRis (nõmme) kärt, -i vaskuss , eLõ (palu)kärk, palukärp jt. ‘vaskuss’ eVai käärme ‘uss, madu’ on tõenäoliselt soome laen, ? lv kiermõz id. hilislaen läti keelest lahto ‘linnupaelad’ lunka: lunkan aika ‘aeg kevadel, kui puukoor on lahti panu ‘tuli (rahvaluulekeeles)’ routa ‘kelts, jäätunud maa’, millega liitub vdj rõuta, rout, eVNg, Lüg, Jõh, Kod rõud, Kod ka: rõõd kelts, peale sulamist maapinnas püsinud jää’, rõu(d)ane ‘keltsane , Vai routa (< vdj või sm); kui e rõusk ~ rõus rõusa krobeliseks jäätunud maa, kohrjää, murdunud, kokkukuhjunud ja konarlik jää lähtub samast balti originaalist (vrd. EEW VIII: 2580-2581; 238 Balti laenudest ja nende uurimisest SKES IV' 850), tuleb sm routa tõenäoliselt sellest loendist välja lülitada tuulas ‘tulevalgel ahinguga kalapüük’, interpreteerides e tulusel (käima) ‘tulevalgel ahinguga kala püüdma, tulusel käima', Krk, Hei tulustama id. tuli-sõna tuletiseks (nii nt. EEW X, 3348: tuli; vrd. siiski SKES V, 1395: tulus, eVai tuulal (käima) id. tõenäoliselt < sm; lv dülin ‘trockenes, morsches Laubholz, womit man beim Imken die Bienen beräuchert; Zunder; Stab mit Feuer am Ende zur Vertreibung der Bienen’ on hilislaen läti keelest vihvilä "mitmete sootaimede (haril. tarn (Juncus) või luga (Carex)) nimetus' virsi ‘kirikulaul; komme, viis’, millega liitub vdj virsi ‘laul’, kuid raske on osutada põhjarühmast saadud laenuks e vir s, (Gös.) vird virre, virts, -i ‘komme, viis'; tõenäoliselt kuulub etümoloogiliselt siia ka e (His) virtu ‘üleannetu, logard’ vuota ‘(toor)nahk’ Seega tuleb ülaltoodud loendist pärast eesti (murde)sõnavara sügavamat analüüsi ja levikuandmete arvestamist välja lülitada kauha, käärme, routa ja virsi, vahest ka helle ja tuulas. Lisaks loetletud separaatsetele baltismidele on Sammallahti järgi põhjarühmas kümmekond sellist balti tüve, mis keeleliste seikade põhjal võivad olla laenatud iseseisvalt kummalgi pool Soome lahte: ühelt poolt nt. sm kuuro jt. ‘kurt’ ja sellega liituv e (Sa, Muh, Lä) kuretama, (Khn) kurituma ‘kurdiks jääma’ (Saareste 1953: 17) ja teiselt poolt e kurt, (Hää, Saa, His, Krk) kurre, vdj kurrõ, samuti vps kurdiž\ hoopis hilisemat läti päritolu on lv kurli, kurli, e (Lei) kuur'Va jt., (Hei) kur ss (Suhonen 1973: 145; Vaba 1977: 54). Levikupilt on tasandunud hilisema keelkonnasisese laenamise tõttu, mida on soodustanud vastastikused kontaktid üle Soome lahe ja Ingerimaa kaudu. Läänemeresoome keelte ida- rühmas (savo, isuri, aunuse, lüüdi, vepsa) pole praktiliselt tähel­ datud selliseid balti laene, millel puuduks vaste läänesoomes ja/või lõunarühmas. Esialgsete andmete põhjal (vt. Suhonen 1980: 206) on läänemeresoome keelte idarühmas tunduvalt vähem balti laene kui soome keeles (v.a. aunuse). Suhoneni järgi on eesti keeles esindatud 79% balti laenudest. See näit oleks veelgi kõrgem, kui laenu-uurijad saaksid hõlpsamini arvesse võtta eesti murde­ sõnavara andmeid. Tulebki tähendada, et läänemeresoome keelte Lembit Vaba 239 balti laenude uurimine on olnud väga soomekeskne, soome aine­ sest lähtuv. Sellesuunalise uurimistöö vili on üsna arvukas soome keelele ainuomaste baltismide väljaselgitamine koos sellest johtuvate järeldustega. Uuemate uurimistulemuste põhjal võib öelda, et ka eesti keeles on märksa arvukamalt separaatseid baltisme, kui seni on osatud arvata (vt. lähemalt Vaba 1990b: 125). Üllatavalt tulemuslikuks võib osutada leksikoni mõnede frag­ mentide (mõisterühmade) hoolikas läbi võrdlemine. Mitte üksikud, vaid massiliselt esinevad isoleksid võivad tõepäraselt kajastada lingvoetnilisi protsesse, kuid need tulevad esile - nagu juba öeldud - keele leksikoni ulatusliku kaasahaaramisega selle- suunalisse uurimistöösse. Näit. maastikusõnavara etümoloogiline analüüs osutab, et selles mõisterühmas võib eesti keelest leida arvukalt balti päritolu sõnu (vt. lähemalt Vaba 1989: 206-218). Eesti maastikusõnavara etümoloogilise analüüsi esialgsete tule­ muste põhjal on osutunud võimalikeks baltišmideks järgmised: (h)allik(as) ‘läte, (murd. ka:) sula koht merejääs’, millega liitub Edela-Soome allikko, allakko 'veeloik, -lomp, -auk, märg metsamaa või nõgu; sula koht (mere)jääs’, kuits, -a ‘vesine sooäärne maa (kus kasvavad kased või kadakad)’ lohm, -i 'veega kaetud madalik, lohk, loik, vesine või porine koht (heinamaal)’, vrd. siiski ka is lohme lohmehen ‘jään päälle jäätynyt uusi kerros’ loja (koht) ‘madal vesine koht (ükskõik kui suur ja missuguses maastikus)’ mülgas ‘rabalaugas, vee-, poriauk; pehme koht (soos, rabas vm.)’ palu ~ palo ‘soo(maa), madal tüma maa, sooheinamaa, vesine metsamaa' rahu (Wied. ka: rahv, -ü) ‘liivane või kivine meremadalik, väike saar meres ranna ligidal’ Tähelepandav on sealjuures balti päritolu separaatsete maasti- kusõnade kontsentreerumine keeleala lääneossa. Seda uurimise käigus isegi mõnevõrra ootamatult ilmnenud lingvistilist tõsiasja on võimalik ühitada arheoloogia ja antropoloogia andmetega. Harri Moora ja Lembit Jaanitsa uurimistulemused osutavad, et balti hõimud levisid põhja poole just üle Lääne-Eesti (Moora 1956; Jaanits 1973: 720-722). Nende rühmad paiknesid peamiselt Lääne- ja Põhja-Eesti rannikul ning saartel, samuti Kesk-Eesti madalikul. 240 Balti laenudest ja nende uurimisest Seevastu Kagu-Eestisse ning Ida-Lätisse Ja Kesk-Eesti põhjaossa levis balti rahvastikku tunduvalt vähem. Arheoloogia andmed osutavad, et kuni meie ajaarvamise alguseni on Lääne-Eesti ja saared muu Eesti territooriumiga võrreldes olnud kultuurilise arengu ja asustustiheduse poolest esirinnas. Seejärel algas pikka aega kestnud taandareng, mille põhjust majandustegurite kõrval (Lääne-Eesti õhukesed mullad ei sobinud alepõllunduseks, mis nüüd üha laiemalt levima hakkas) tuleb Moora arvates otsida ka baltluse hääbumises, nende assimilatsioonis nimetatud alal (Moora 1965: 135 jj., eriti 136-137). (Vrd. ka Mandel 1993: 31, 35: Senised uurimistulemused ei võimalda öelda, miks 3.-4. saj. leiud siiski kogu maakonnas [= Läänemaal] puuduvad. Kas toimus tõesti mingi majanduslik tagasilöök ja elanike arv järsult vähenes või pole vanema rauaaja teise poole muististele lihtsalt senistel kaevamistel satutud. 1.-2. saj. asustus paiknes kahes piirkonnas, nimelt Matsalu lahest lõunas - Salevere-Poanse-Karuse-Vatla- Kaseküla-Kõmsi ümbruses - ja praegusest Haapsalust idas - Linnamäe-Auaste-Uugla-Taebla piirkonnas. V Lõugas oletas omal ajal, et vanema rauaaaja kalmeid võis olla ka Saanika-Ridala piirkonnas ning Tõstamaa-Audru ümbruses. Märkimisväärseid selle ajajärgu asustuskeskusi pole neis piirkondades siiski avastatud. Ainult Parilas on üks rikutud, kuid uurimata kivikalme. Keskmisest rauaajast on kogunenud võrdlemisi rohke esemeline materjal, kuid selles leidub vähe niisugust, mida saaks pidada Läänemaa vanema rauaaja esemetüüpide alusel tekkinuks. Või oli Läänemaa tõesti vahepeal 200 aastat asustamata ja 5. saj. alustati uuesti “tühjalt kohalt”?) Nii tuleb teatud osa ülalesitatud eesti maastikusõnadest pidada substraatse iseloomuga balti reliktsõnadeks, mis on levinud läänemeresoomestunud baltlaste keeleuususe kaudu. Hilisana- loogiad tõendavad ühemõtteliselt, et geograafilised apellatiivid ei ole niivõrd kultuurihoovuste poolt kohale kantud, kuivõrd osutavad etnilistele assimilatsiooniprotsessidele: need on kohapeal elava vähemusrahvuse keele rudiment, keeleline substraat, mis säilib enamusrahvuse domineerivale keelele siirdudes sel määral, mil määral selle üksusi tajutakse ekvivalendituna, tõlkimatuna vms. Kagu-Eestist on registreeritud metsamesinduse oskussõna kõno ‘nöörredel, millega mindi tarupuust mett võtma’, mille balti päritolu on ilmne, kõno arhailisust osutab sõnaalguline k, mis Lembit Vaba 241 välistab hilise läti laenuallika. Sõna- ja kultuurilaenud käivad sageli käsikäes. Ühe ja sama mõisterühma sõnad võivad ületada keelepiire üheskoos, kõno kaheldamatu balti päritolu suurendab tunduvalt samasse ideorühma kuuluvale sõnale taro ~ taru ‘tarupuu õõs; mesilaste pesaruum; mesipuu’ esitatud balti etümoloogia tõepära (etümologiseerimisraskuste kohta vt. lähemalt Vaba 1977: 99—100). Tähelepanuväärne on seegi, et taru ajalooline levikuala on sügavate metsamesinduse traditsioonidega Kagu-Eesti (vt. lähemalt Vaba 1990a, Vaba 1990c). LÜHENDID ESA = Emakeele Seltsi Aastaraamat, Tallinn. FUF = Finnisch-ugrische Forschungen, Helsinki. FUFA = Finnisch-ugrische Forschungen. Anzeiger, Helsinki. KK = Keel ja Kirjandus, Tallinn. LKK = Lietuvq kalbotyros klausimai, Vilnius. LU = Linguistica Uralica, Tallinn. SKST = Suomalisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia, Helsinki. STEP = Suomalaisen Tiedeakatemian esitelmät ja pöytäkirjat, Helsinki. SUSA = Suomalais-ugrilaisen Seuran Aikakauskiija, Helsinki. SUST = Suomalais-ugrilaisen Seuran Toimituksia, Helsinki. Vir. = Virittäja, Helsinki. VJa = Voprosy Jazykoznanija, Moskva. Kir j a n d u s Desnickaja, A. V. 1984, Sravnitel'noe jazykoznanie i istorija jazykov, Leningrad. Gös. = Göseken, H. 1660, Manuductio ad Linguam Oesthonicam. Anfuhrung zur Öhstnischen Sprache, Reval. EEW = Mägiste, J. 1982/1983, Estnisches etymologisches Wörterbuch, I—XII, Helsinki. Endzelin, J. 1909 [rets.], Büga Kasimir, Aistiški studijai. - FUFA IX 1909, 28- 32. Endzelin, J. 1933, Zur Herkunft der baltischen Lehnwörter des Finnischen. - Liber semisaecularis Societatis Fenno-Ugricae (SUST LXVII), Helsinki, S. 76-83. Gamkrelidze, T. V., Ivanov, Vjac. Vs. 1984, Indoevropejskij jazyk i indoevropejcy. Rekonstrukcija i istoriko-tipologiceskij analiz projazyka i prokul 'tury I, Tbilisi. Itkonen, T. 1972, Historiantakaiset Häme ja Suomi kielentutkijan näkökulmasta. - Historiallinen Aikakauskiija 2, s. 85-112. Itkonen, T. 1983, Välikatsaus suomen kielen juuriin. - Vir., s. 190-229, 349- 386. 31 242 Balti laenudest ja nende uurimisest Ivanov, V. V . , Toporov, V. N. 1961, K postanovke voprosa o drevnejših otnošenijah baltijskih i slavjanskih jazykov. - Issledovanija po slavjanskomu jazykoznaniju, Moskva, str. 273-305. Jaanits, L. 1973, Soomeugrilaste hargnemisest arheoloogia andmeil. - Keel ja Kirjandus nr 12, lk 711-724. Kalima, J. 1936, Itämerensuomalaisten kielten balttilaiset lainasanat, Helsinki (SKST 202). Koivulehto, J. 1983, Suomalaisten maahanmuutto indoeurooppalaisten lainasanojen valossa. - SUSA 78, s. 107-132. Laucjute, Ju. 1985, O metodike issledovanija i interpretacii obšcej balto- slavjanskoj leksiki. - Baltu valodas senäk un tagad, Riga, 25-31. Mandel, M. 1993, Läänemaa esiajalugu. - Läänemaa, Haapsalu. Lääne Elu, lk 9- 52. Mažjulis, V. 1964, Lingvisticeskie zametki k baltijskomu etnogenezu, Moskva. Mažiulis, V. 1981, Apie senoves vakani baltus bei jq santykius su slavais, ilirais ir germanais. - Iš lietuviq etnogenezes, Vilnius, 5-11. Moora, H. 1956, Eesti rahva ja naaberrahvaste kujunemisest arheoloogia andmeil. - Eesti rahva etnilisest ajaloost, Tallinn, lk 41-119. Moora, H. 1965, Maanviljelyn varhaishistoriaa virolaisilla ja heidän naapurikansoillaan. - Kotiseutu 6, Forssa, s. 135-144. M[ä]g[iste], J. 1936 [rets.], J. Kalima, Itämerensuomalaisten kielten balttilaiset lainasanat. (SKST 202.) - EK 6, lk 182-186. Nieminen, E. 1934, Der Stammauslaut der ins Urfinnische entlehnten baltischen ä-feminina und die Herkunftsfrage. - FUF XXII, S. 5-66. Nieminen, E. 1957, Itämerensuomalaisten kielten vanhimmista balttilaisperäisistä lainasanoista kuvastuvia balttilaisen lähdekielen ominaisuuksista. - STEP 1956, Helsinki, s. 190-209. Nieminen, E. 1959, Beiträge zu den baltisch-ostseefinnischen Berührungen. - Rakstu krajums. Veltijums akademikim profesoram Dr. J. Endzelinam vina 85 dzives und 65 darba gadu atcerei, Riga, S. 201-210. Nieminen, E. 1963, Finnisch sii. - LKK, S. 177-182. Rätsep, H. 1959, Lisamaterjali eesti keele uh > hv metateesi kohta. - ESA IV. Tallinn, lk 77-90. Saareste, A. 1953, Länsi-Viron sanaston suhteesta suomen kieleen. Suomi 106: 3, Helsinki. Sammallahti, P. 1977, Suomalaisen esihistorian kysymyksiä. - Vir., s. 119-136. Sedov, V. 1985, Rannjaja etniceskaja istorija baltov. - Problemy etniceskoj istorii baltov. Tezisy dokladov mezrespublikanskoj naucnoj konferencii, Riga, str. 92-95. Setälä, E. N. 1932, Soome sugu rahvaste eelajalugu, Tartu. SKES = Toivonen, Y. H., Itkonen, E., Joki, A. J . , Peltola, R. 1955-1981, Suomen kielen etymologinen sanakirja I-VII, Helsinki. Stang, Chr. S. 1966, Vergleichende Grammatik der baltischen Sprachen, Oslo. Suhonen, S. 1973, Die jungen lettischen Lehnwörter im Livischen (SUST 154), Helsinki. Suhonen, S. 1980, Balttilaisten lainasanojen levikistä ja meikityspiirteistä itämerensuomalaisissa kielissä. - Vir., s. 189-211. Lembit Vaba 243 Suhonen, S. 1988, Die baltischen Lehnwörter der finnisch-ugrischen Sprachen. - The Uralic Languages. Description, History and Foreign Influences. Edited by Denis Sinor, Liden, New York, Kqbenhavn, Köln, pp. 596-615. Thomsen, V. 1890, Benjringer mellem de finske og de baltiske (litauisk-lettiske) Sprog, Kqbenhavn. Thomsen, W. 1931, Beriihrungen zwischen den finnischen und den baltischen (litauisch-lettischen) Sprachen. - Samlede Afhandlinger IV. K0benhavn. Toivonen, Y. H. 1953, Suomalais-ugrilaisesta alkukodista. - Vir., s. 5-35. Trubažev, O. N. 1984, Jazykoznanie i etnogenez slavjan. Drevnie slavjane po dannym etimologii i onomastiki. - VJa 2, str. 15-30; 3, str. 18-29. Vaba, L. 1977, Läti laensõnad eesti keeles, Tallinn. Vaba, L. 1988, O probleme baltijskih zaimstvovanij v volzsko-finskih jazykah. - Baltistica XXIV/2, Vilnius, str. 178-184. Vaba, L. 1989, Balti laensõnad läänemeresoome maastikusõnavaras. - Keel ja Kirjandus nr 3, lk 138-141, nr 4, lk 206-218. Vaba, L. 1990a, Balti fragment eesti mesindussõnavaras? - Eesti keele ja kirjanduse kateedri töid I (E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut.), Tallinn, lk 35-45. Vaba, L. 1990b, Die baltischen Sonderentlehnungen in den ostseefmnischen Sprachen. - Itämerensuomalaiset kielikontaktit. Itämerensuomalainen symposium 7. kansainvälisessä fenno-ugristikongressissa Debrecenissä 27.8.-1.9.1990 (Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 61), Helsinki, s. 125-139. Vaba, L. 1990c, Gibt es ein baltisches Fragment im estnischen Wortschatz der Waldimkerei? - LU XXVI/3, S. 173-179. Viitso, T.-R. 1982, On early Loanwords in Finnic. - Symposiumi 82. Suomalais- neuvostoliittolainen itämerensuomalaisen filologian symposiumi 3 0 .8 - 2.9.1982. Jyväskylä. Esitelmien referaatit, Jyväskylä, s. 78-79. Wied. = Wiedemann, F. J. 1973, Estnisch-deutsches Wörterbuch. 4. un- veränderter Druck nach der von J. Hurt redigierten Auflage, Tallinn [St. Petersburg 1893]. 31* E r a n d r e e g e l ja s õ n a s t ik AVATUD MORFOLOOGIAMUDELIS Ülle Viks 1. V a a t e p u n k t Alljärgnevas artiklis püüan probleeme käsitleda eelkõige eesti keele morfoloogilise süsteemi uurijana ja modelleerijana, kelle kä­ sutuses on arvutilingvistika võimalused. Keelesüsteemi formali­ seerimine ja realiseerimine arvutis pole eesmärk omaette, vaid küllaltki tõhus vahend püstitatud hüpoteeside kontrollimiseks ning mudeli kõigi allsüsteemide testimiseks. Avatud morfoloogiamudel tähendab seda, et mudeli raken- dusulatus arvutis ei ole piiratud mingi kindla hulga sõnadega, vaid et süsteem saab hakkama ka talle tundmatute sõnadega - nii nagu inimene oskab käänata-pöörata ka neid sõnu, mida ta kunagi varem kasutanud pole. Inimese morfoloogiapädevusse kuulub teatud hulk sõnavorme, mida ta tunneb ja oskab lauses kasutada, kuid lisaks neile kindlasti ka teatud hulk reegleid, mille abil ta on võimeline vajaduse korral sõnavorme moodustama. Sama põhimõte on alu­ seks ka morfoloogia modelleerimisel arvutis. 2. T a u s t : m o r f o l o o g ia sü st e e m ja se l l e k ir je l d u s Morfoloogiasüsteemi kesksed protsessid on sõnavormide süntees ja analüüs. Morfoloogilise sünteesi sisend on algvorm ehk lemma ja sõnavormi grammatilised tähendused (n tJA LG + ' s g el') ning väljund on vastav sõnavorm (JA L A S T ). Morfoloogilise ana­ lüüsi sisend ja väljund on vastupidised: sisendiks on sõnavorm (JA L A S T ) ning väljundiks on lemma koos vastavate grammatiliste tähendustega (JA L G + s g el'). Sünteesi käigus valitakse sisendile vastavad üksused (lemma - tüvevariant, grammatilised tähendused - morfoloogiline formatiiv) ja ühendatakse need sõnavormiks. Analüüsi käigus liigendatakse sõnavorm üksusteks ja leitakse tüvevariandile vastav lemma ning formatiivivariandile vastavad grammatilised tähendused. Tegelikult muidugi asi nii lihtne ei ole: analüüsi- ja sünteesi- protsesse võib vaadelda pööratavatena ainult teatava lihtsustuse Ülle Viks 245 korral. Protsessid, mis toimuvad sisendi ja väljundi vahel, on kummagi suuna puhul paljuski erinevad. Kuid ometi on tegemist ühe ja sama allsüsteemiga. Analüüs ja süntees kasutavad suures osas samu andmeid ja neid protsesse on võimalik selliselt arvutis realiseerida, et nad kasutavad mitmeid ühiseid programmimoodu- leid. Seetõttu saab neist ka koos rääkida. Põhilised komponendid, mis on olemas kõigis morfoloogia- süsteemide kirjeldustes - nii traditsioonilistes kui automaatsetes - on grammatika ja sõnastik. Grammatika sisaldab reegleid, mis kirjeldavad üksustega süsteemis toimuvaid protsesse: morfoloogi­ list sünteesi ja analüüsi. Sõnastik kujutab endast üksuste loendit, mis sisaldab süsteemi funktsioneerimiseks vajalikke andmeid iga üksuse kohta. Sõnastik ja grammatika kirjeldavad üht ja sama nähtust - an­ tud juhul morfoloogilist süsteemi - , kuid teevad seda erineval vii­ sil. Grammatika üldistab ja annab süsteemist ülevaate, mis ei pruu­ gi olla ammendav; sõnastik võimaldab ammendavat kirjeldust, mis pole aga ülevaatlik. Avatud morfoloogiamudel üritab integreerida grammatika ja sõnastiku erinevad võimalused morfoloogiasüsteemi kirjeldamisel. See, mis on morfoloogias üldine ja reeglipärane, esitatakse formaalsete reeglite kujul, s.t grammatikana, ja see, mida ei saa (või pole mõtet) reeglistada, esitatakse sõnastikus. Sõnastik sisaldab sel juhul ainult erandeid. 3. Er and Erandi mõistet kasutatakse keelesüsteemi kirjeldamisel küllalt tihti, kuid selle sisu tavaliselt ei defineerita, vaid kasutatakse kui väljast­ poolt antut. Eesti kirjakeele seletussõnaraamat (1991) annab eran­ dile sellise definitsiooni: “milleski üldisest v. normaalsest kõrvale- kalduv v. erinev nähtus, omadus, asi, isik vms.” Erand saab oma konkreetse sisu seoses taustsüsteemiga: ta on erinev millestki, ta on miski, mis pole see. Ja see see on enamasti määratletud kui üldine, tavaline, normaalne, reeglipärane, ühtlane - see on midagi umbmäärast, millel on pigem statistiline iseloom. Sõnu ‘erandlik’ ja ‘irregulaame’ võib lingvistilises kontekstis lugeda sünonüümideks, mis aga tavaliselt seostuvad erinevate anto­ nüümidega: erandlik vastandub rohkem sõnadele ‘üldine’, ‘tüüpi­ line’ ja ‘tüübipärane’, irregulaame vastandub sõnadele ‘regulaar­ ne' ja ’reeglipärane’ ‘Tüüp’ ja ‘reegel’ aga omavahel enam süno­ 246 Erand, reegel ja sõnastik avatud morfoloogiamudelis nüümid ei ole. Neid saab täpsemalt määratleda ning nende kaudu on võimalik määratleda ka erandeid. Reegel kirjeldab morfoloogias mingit üksikut seaduspärasust, mis kehtib teatud omadusi kandvate sõnade puhul. Need omadused esindavad reegli rakendumistingimusi. Nt üht eesti keele tüvemuu- tust tugeva astme nõrgenemisel kirjeldab reegel k g, mis raken­ dub juhul, kui A:-le eelneb lühike vokaal ja n ning k-le järgneb i (ra- kendumistingimused on kaldkriipsu / taga), nt 1’anki —> langi, tankima —> tangib. Koos häälikumuutusega nõrgeneb ka välde (3 -> 2). k —» g / Vn_i 3 —» 2 / nõrk aste Erandit saab defineerida reegli kaudu: erand on objekt, mille puhul reegli rakendumistingimused on küll täidetud, kuid mis ometi reeglile ei allu. Nt sõna t ’ank võib nimetada esitatud hääli- kumuutusreegli suhtes erandiks, sest sellises kontekstis peaks toi­ muma tüvemuutus (nagu sõnades lank või tankima), aga sõnas tank jääb k nõrgenemata ja nõrgeneb ainult välde. Seega sõna t ’ank on selle reegli erand. Erandite hulk tuleneb otseselt sellest, kui palju ja kui keerulisi reegleid fikseeritakse. Kui taotleda väga täpseid reegleid ja am­ mendavat kirjeldust, võib eranditest täiesti loobuda - reegel võib ju kehtida ka üheainsa sõna puhul (sel juhul tuleb tema rakendumis- tingimusena esitada terve sõna). Kui aga taotleda lihtsaid reegleid ja ülevaatlikku kirjeldust, on erandeid rohkem. Näiteks on täiesti võimalik reeglistada ja ka arvutis realiseeri­ da tüvemuutused sõnades p r ’aad, ra a d ja laad. Et arvutis tekitada algvormist p r ’aad nõrga astme tüvi p r ’ae, tuleb rakendada terve komplekt järjestikuseid reegleid, kusjuures osa vahevorme keeles ei eksisteeri (trell # tähistab sõnapiiri, reaalsed vormid on allajoo­ nitud): 0 —> i / VVd_# pr'aad —» pr'aadi 3 —> 2 / nõrk aste pr'aadi —» praadi d —> 0 / VV_i praadi —> praai VI'VI —> VI / VV_V praai —» prai 1 -» e / d —» 0 prai —> prae 0 —> * /1 silp prae —> pr'ae Ülle Viks 247 Sellele reeglikomplektile alluvad 1-silbilised noomenid, mille algvormi lõpus 'aad' Kuid lisaks neile kolmele sõnale, mis käitu­ vad esitatud reeglite kohaselt, leidub veel samasuguse struktuuriga sõnu, mille puhul reeglite rakendustingimused on samuti täidetud, kuid mis käituvad teisiti: üks sõna saab teise tüvevokaali (s ’aad —> s ’aadu —>... sao ) ja kolmes sõnas (neist kahel on olemas reeglipä- rased homonüümid) nõrgeneb ainult välde {kraad kraadi, r ’aad —> raadi, la a d —> laadi). Seega on neil reeglitel erandeid kokku rohkemgi kui reeglipäraseid sõnu. Kui aga sellest reeglikomplektist tüvemuutuste moodulis loo­ buda, osutuvad eranditeks hoopis varem reeglitele allunud sõnad (praad jne). Endised erandid (kraad jne) alluvad kahele üldise­ male reeglile, millest üks lisab tüvevokaali i ja teine muudab ainult väldet (sõna s a a d : s'ao jääb erandiks ka nüüd): 0 —> i / VVd_# kr'aad —» kr'aadi 3 —> 2 / nõrk aste kr'aadi —> kraadi See lihtsam ja üldisem reeglikomplekt kehtib suure hulga sõ­ nade puhul silpide arvust ja konkreetsetest vokaalidest sõltumata (dekaad, promenaad, kat’ood, antip’ood, p l ’eed, mopeed, g ’iid, insektits’iid, sVaid, sinus’oid jne). Selle reegli kõrval on aga veel reeglid, mis kehtivad sõnade puhul, mille algvormi lõpus on b või g (vältereegel jääb kirjuta­ mata): 0 —> i / VVb_# amf iib —» amfiibi, sn'oob —> snoobi 0 —» i / VVg_# privil'eeg —» privileegi, meteorol'oog —> meteoroloogi Kummalgi neist on oma erandid, nt t ’iib : tiiva, hoob : hoova; roog roa, huug : huua. Kui üldistada kõik kolm reeglit kujule 0 —> i / VVG_# (kus G = nõrk klusiil), siis ühinevad ka nende erandid. Eelnevatest näidetest võib teha järelduse, et erandit kui niisu­ gust polegi olemas: erandid tekivad süsteemi kirjeldamisel ja moo­ dustavad süsteemi selle osa, mis jääb reeglite mõjupiirist välja­ poole. Kui reegli kaudu saab erandit küllalt konkreetselt määratleda, siis tüübi kaudu defineerimisel on erandi mõiste segasem. Esiteks 248 Erand, reegel ja sõnastik avatud morfoloogiamudelis on klassifikatsioon ise suhteline mõiste, sest tema liigitusaluseid saab valida erinevalt: võib valida ainult formatiivivariantide komplekti ja tüvemuutuste liigi nagu "Väikeses vormisõnastikus" (=VVS, Viks 1992), võib aga valida klasse eristama ka konkreetse tüvemuutusreegli nagu Muugi süsteemis (Muuk 1933). Liigitus- aluste hulgast ja üldistusastmest sõltub ka klasside hulk Klassifikatsiooni vahendusel on seega põhimõtteliselt võima­ lik eristada kõiki iseärasusi sõnade muutmisel - nii regulaarseid kui ka irregulaarseid. Seda juhul, kui igale teistmoodi muutuvale sõnale omistada oma tüübinumber. Praktilise lahendusena arvutis on see täiesti sobiv, aga lingvistilisest aspektist mitte kõige parem, sest nii lähevad kaduma samasusseosed sõnade muutmise vahel. Tüübierandid tekivad klassifikatsiooni optimeerimisel. Et tüübistik oleks ülevaatlik ja informatiivne, võetakse ühe tüübi alla kokku sõnarühmad, mille muutmine on suures osas ühesugune ja erineb teiste sama tüübi sõnade omast ainult üksikute vormide osas (Viks 1978). Need on põhitüübi suhtes erandid. Erandlik võib olla kasvõi ainult üks vorm või teatud vormide tüved või teatud vormide formatiivid. Suurem osa erandliku sõna muutevorme moodustatakse aga täiesti regulaarselt. Nt sõna olema võib ühendada tulema-tüübiga, sest tal on ainult kahes muutevor­ mis teistsugune kuju ‘on 'Ind Pr Sg 3' ja 'Ind Pr Pl 3' (vrd ’on - tule/b, tule/vad). Kõik muud vormid on tal samased tulema-tüübi vastavate vormidega (ole/n - tule/n, 'oll/a - t'ull/a, ol/nud - tul/nud jne). Sõna rubla võib viia kõne- (tubli)-tüübi erandiks, sest tal on ainsuse osastavas täiendav paralleelvorm rubla e rubla/t, mida teistel sõnadel pole. Kuna sõnade jaotamisel morfoloogilistesse tüüpidesse on alu­ seks mitu erinevat liigitusalust, siis võivad ühe tüübi erandid olla erandlikud mitmest eri aspektist. Nt VVS-i elama-tiiübi (27) eran­ dite hulka kuuluvad ajama, millel on impersonaalivormides erand­ lik tüvevariant ae { ’ae/takse jne, vrd ela/takse jne), ja muuma, millel on impersonaalis erandlikud d-algulised formatiivivariandid (m ’uu/dud jne, vrd ela/tud jne). Tüübierand on seega veel hägusam mõiste kui reeglierand, sest tüübierandite hulk ja valik sõltub sel­ lest, millised tüübid omavahel optimeerimise käigus ühendatakse (optimeerimata klassifikatsioonil erandeid pole). Avatud morfo­ loogiamudelis tüübierandeid sellisel kujul ei kasutata. Kõik klassi­ fikatsiooniga seotud erandid kuuluvad vastavate reeglite juurde. Ülle Viks 249 4. Re e g l id ja sõ n a st ik u d Reeglid, mis kirjeldavad morfoloogiasüsteemi seaduspärasusi ja seal toimuvaid protsesse, jagunevad oma liigi ja rakendussfääri alusel mitmeks allsüsteemiks, millest igaüks vajab ka oma sõnas­ tikku. Põhilised allsüsteemid (reeglimoodulid), mis on olulised eesti morfoloogia jaoks, on järgmised: morfotaktika, allotaktika, tüvemuutused ja tüübituvastus (Viks 1994). Neist kaks viimast võimaldavad süsteemi teha avatuks. Kõige universaalsem morfoloogia allsüsteem on morfotakti­ ka. Morfotaktika reeglid määravad ühelt poolt ära kogu keele mor­ foloogilise süsteemi struktuuri: grammatiliste kategooriate valiku ja realiseerumisvõimalused ning sõnaklassidele vastavad morfoloo­ gilised paradigmad (nt verbi- ja noomeniparadigma). Teiselt poolt määravad morfotaktika reeglid ära sõnavormi sisemise struktuuri: millised üksused millises järjestuses ja mis tingimustel võivad ühes sõnavormis koos esineda (nt noomenil TÜVI + ARV + KÄÄNE). Morfotaktilist infot esindab morfoloogiasõnastikus sõnaliigi tähis, millele vastavate paradigmade kirjeldused ise on alati väljas­ pool sõnastikku - grammatikas. Ainuüksi morfotaktika reeglite abil on täiesti võimalik kirjeldada morfoloogiasüsteemi funktsioneeri­ mist aglutinatiivsete keelte puhul, kus on küll rohkesti muutevor­ me, kuid kus üksused ei varieeru. Et eesti keeles võivad varieeruda kõik morfoloogilised üksu­ sed, nii tüved kui ka formatiivid, siis on vaja kontrollida variantide omavahelist sobivust. Reegleid, mis kirjeldavad üksusevariantide (allomorfide) valiku ja koosesinemise tingimusi sõnavormis, võiks nimetada morfotaktika eeskujul allotaktika reegliteks (morfo­ taktika- morfeemide kombinatoorika, allotaktika- allomorfide kombinatoorika). Kõige ökonoomsem viis allotaktika reeglite esitamiseks on morfoloogiline klassifikatsioon (Viks 1977). Puhtal kujul allotaktika reegleid esindab VVS-i (Viks 1992) klassifikatsioon, kus liigitusaluseid on kolm: 1) formatiivivariantide komplekt para­ digmas, 2) tüve astmevaheldusmallid, 3) tüve lõpuvaheldus-mallid. Allotaktilist infot esindab sõnastikus tüübinumber, mis juhatab VVS-i grammatikaosas esitatud tüübikirjelduse juurde. Tüübikir- jeldus kujutab endast paradigma põhivormide esitust sellisel kujul, mis fikseerib kõik tüübile omased variandikombinatsioonid: iga põhivormi jaoks tema tüvevariant üldistatud kujul koos konkreetse 32 250 Erand, reegel ja sõnastik avatud morfoloogiamudelis formatiivivariandiga. Iga sõna konkreetsed tüvevariandid on antud sõnastikus. Morfotaktika ja allotaktika reegleid rakendades on juba või­ malik eesti keele automaatne morfoloogia tööle panna. Nii on VVS-i baasil realiseeritud EKI varasemad analüüsi- (Hein 1994) ja sünteesiprogrammid (Kuusik 1994). VVS-i reeglistikku (lisatud on liitsõnareeglid) kasutab ka Filosofti morfoloogiline analüsaator (Kaalep 1996), mis töötab Microsofti Wordi eesti keele spelleris. Kuid morfotaktika ja allotaktika reeglitega piirduv süsteem on veel suletud süsteem, mis suudab sünteesida ja analüüsida ainult neid sõnu, mis on sõnastikus olemas. Iga uus sõna tuleb sõnastikku lisa­ da - ja see nõuab lisatööd inimeselt, kes peab määrama muuttüübi ja sõnaliigi ning moodustama kõik vajalikud tüvevariandid. Esimene samm avatud süsteemi poole on tüvemuutusreeglite rakendamine (Kuusik 1995, 1996). Tüvemuutuste reeglid moo­ dustavad mitu erinevat allgrammatikat - vastavalt tüvemuutuse liigile. Eraldi grammatikad on tüve sise- e astmemuutuste jaoks, s.t tugeva ja nõrga astme moodustamiseks (mõlemas suunas: tugev —» nõrk ja nõrk —> tugev), eraldi grammatikad on tüve lõpumuutuste jaoks, s.t lemmatüve ja teiste tüvevariantide moodustamiseks (sa­ muti mõlemas suunas: lemmatüvi —» muutetüvi ja muutetüvi lemmatüvi). Neile põhilistele grammatikatele lisanduvad veel grammatikad mitmusetüvede ja aditiivi geminaattüve moodustami­ seks (mõlemad kahes suunas) ja ortograafiateisenduste jaoks. Tüvemuutusreeglite lülitamine süsteemi annab võimaluse hoi­ da morfoloogiasõnastikus iga reeglipärase sõna jaoks ühtainsat tü­ vekuju, sest teisendusreeglid võimaldavad variante omavahel sidu­ da ja ühest tüvevariandist teist moodustada. Sõnastikku peavad jääma ainult erandid - need tüvevariandid, mida allgrammatikates antud reeglite abil ei saa moodustada või mis moodustuksid valesti. Sel teel väheneb sõnastiku maht oluliselt, sest tüvemuutustega on seotud u 3ä eesti keele sõnavarast ja ühel sõnal on vähemalt kaks, aga sageli kuni viis tüvevarianti. Tüvemuutuste süsteemi rea­ liseerimine arvutis näitas, et formaalsete reeglitega on võimalik kirjeldada tüvemuutusi u 90% ulatuses W S -i sõnavarast. Ainult 10% sõnadest on mingi reegli suhtes erandlikud: kõige rohkem erandeid annavad tüvevokaali lisamise reeglid (allgrammatikas lemmatüvi —> muutetüvi) ja nõrgaastmelisest tüvevariandist tugeva Ülle Viks 251 astme moodustamise reeglid (allgrammatikas nõrk aste —> tugev aste). Kuigi kokkuhoid sõnastiku mahus on tuntav, pole süsteem ainult tüvemuutusreeglite abil veel sõnastikust vabaks saanud - sealt on tarvis leida iga sõna jaoks muuttüübi number, mis määrab sobiva tüübikirjelduse ja selle kaudu tüvevariantide kasutamise paradigmas (tüvede vaheldusmallid) ja formatiivivariantide valiku. Tüübikuuluvuse saab kindlaks teha tüübituvastuse reeglitega (Viks 1995b), mis sõna algvormi (lemma) fonoloogilise kuju järgi omistavad talle tüübinumbri. Muuttüübi tuvastamisel arvestatakse sõna selliseid fonoloogilisi omadusi nagu silpide arv sõna algusest või pearõhulisest silbist, välde, lõpuhäälikud, sisehäälikud, vahel ka silbitüübid. Muuttüübiga koos selgub ka morfoloogiline sõna­ klass: verb, noomen või muutumatu sõna. Tuvastusreeglite lülitamine morfoloogiasüsteemi annab või­ maluse piirduda sõnastikus ainult tuvastuseranditega, s.t sõnadega, mille algvormi struktuur ei võimalda antud reeglite abil tüüpi õigesti määrata. Kõige raskem on ära tunda muutumatuid sõnu, millel pole spetsiifilist tuletussufiksit, nt 'all, nõnda, vähe, s'est jne. Palju erandeid annavad ka 2-silbilised e-lõpulised sõnad, mis või­ vad jaguneda mitme tüübi vahel, nt 01: t'UUne : t'iiiine, 02: h'omne : h'omse, rase : raseda, 04: tase: taseme, 05: ranne: r'andme, 06: vanne : v'ande, 09: v'aene v'aese, 16: kõne : kõne. Kui rakendada tuvastusreegleid ortograafilisele sõnakujule, tekitab suuri raskusi pearõhu leidmine, millest sageli sõltub sõna tüübikuuluvus kõige rohkem, vrd valang (rõhk 1. silb il- tüüp 02) ja volang (rõhk 2. silbil - tüüp 22). Sõnu, mille algvorm ei sisalda piisavalt infot tüübi määramiseks, on VVS-i sõnade hulgas u 8%. Tüübituvastuse abil muutub morfoloogiasüsteem avatuks ega sõltu enam sõnastikust. Kogu vajalik info süsteemi tööks tehakse kindlaks sõna enda fonoloogilise kuju põhjal. Kokkuvõttes vähe­ neb sõnastiku osa oluliselt ja grammatika osa suureneb. See aga tähendab, et morfoloogilise sünteesi ja analüüsi tulemuslikkus ei sõltu enam sõnastiku mahust, vaid morfoloogiasüsteemi kiijelduse adekvaatsusest. Avatud morfoloogiasüsteem funktsioneerib üldjoontes järgmi­ selt (Viks 1995a). Sünteesi puhul rakenduvad sisendsõnale (lem­ male) kõigepealt tuvastusreeglid, mis määravad muuttüübi ja sõna­ klassi, seejärel moodustatakse tüübikirjelduses ettenähtud tüveva­ 32* 252 Erand, reegel ja sõnastik avatud morfoloogiamudelis riandid (tüvemuutusreeglite abil) ja lisatakse tüübikirjelduses ette­ nähtud formatiivivariandid. Analüüsi puhul kasutatakse neidsamu reeglimooduleid, kuid teises suunas ja järjekorras. Sõnavormi lii­ gendamisel saadud tüvevariandist moodustatakse (tüvemuutus­ reeglite abil) kõik võimalikud algvormid ja kontrollitakse tuvas- tusreeglites, kas nad sobivad vastava tüübi sõnaks. Igal reeglimoodulil on oma erandite sõnastik, mis vaadatakse läbi enne vastavasse moodulisse sisenemist. Kui mooduli sisendük- sus on erandite sõnastikus olemas, siis saadakse sealt ka vajalik väljund ja järgnev reeglimoodul jäetakse vahele. Selline lahendus annab igale reeglimoodulile iseseisvuse ja võimaldab neid kasuta­ da ka iseseisvalt - mõnes teises rakenduses. 5. A k t iiv n e - p a ssiiv n e m o r f o l o o g ia Avatud morfoloogiamudel on vahetult seotud regulaarse ja irregu- laarse ehk aktiivse ja passiivse morfoloogia eristusega, mille tõi eesti morfoloogiakäsitlusse Toomas Help (1985, 1990). Aktiivse ja passiivse morfoloogia vastandusele on üles ehitatud ka "Eesti keele grammatika" (1995) morfoloogiapeatükk (autor Kristiina Ross). Tsiteerin (lk 126-127): "Aktiivne morfoloogia hõlmab seda osa vormimoodustusest, milles reeglid rakenduvad lähtudes sõna algvormi fonoloogilis-derivatiivsest struktuurist, ilma et kõneleja vajaks õige vormi moodustamiseks mingit lisainfot selle sõna kohta. Suurem osa sõnavarast kuulub aktiivsesse morfoloogiasse. Pas­ siivne morfoloogia hõlmab seda osa vormimoodustusest, milles algvorm ei määra üheselt, milliste reeglite abil sõnavorme saab moodustada. Passiiv­ sete reeglite väljakujunemisel on olnud põhjuseks keeleajaloolised fonoloo­ gilised muutused, kuid tänapäeva keele seisukohalt võib passiivseid reegleid pidada leksikaliseerunuks. See tähendab, passiivse morfoloogia alla kuulu­ vate vormide kasutamisel peab kõnelejal iga konkreetse sõna kohta teada olema, et selle sõna vajaliku vormi moodustamiseks ei saa kasutada tema algvormi struktuurist automaatselt johtuvaid reegleid. Tõenäoselt on pas­ siivse vormimoodustuse korral kõneleja mälus olemas valmis kujul teatud hulk selle sõna vorme, millest kõneleja analoogia abil tuletab ülejäänud vormid. Grammatikakirjelduses on võimalik suhestada passiivse morfoloo­ gia alla kuuluvad vormid algvormiga põhimõtteliselt samasuguste reeglite abil nagu aktiivse morfoloogia korral. Reaalses vormimoodustuses enamik neist reeglitest tõenäoliselt ei toimi, nad lihtsalt kirjeldavad valmis vormide vahelisi seoseid. Aktiivse ja passiivse morfoloogia eristamise otstarbekus on ilmne. See võimaldab selgelt välja tuua ühelt poolt morfoloogia tuuma: need aktiivsed ja produktiivsed reeglid, mille abil saab va- Ülle Viks 253 bait vorme moodustada ka tundmatutest sõnadest, ja teiselt poolt passiivsed ja ebaproduktiivsed reeglid, mis kirjeldavad seoseid vormide vahel, mida ei moodustata, vaid peetakse meeles. Piiri asukoht aktiivse ja passiivse morfoloogia vahel ja kum­ magi esinemisvorm pole aga enam nii ilmselged. Teaduslik gram­ matika tahab anda kogu morfoloogiasüsteemile ammendavat kir­ jeldust. Seetõttu esitatakse reeglid kahes osas: aktiivsed reeglid kirjeldavad regulaarseid moodustusseoseid sõnavormide vahel ja passiivsed reeglid kirjeldavad irregulaarseid seoseid. Avatud morfoloogiamudel arvutis tahab realiseerida morfo- loogiasüsteemi kõige ökonoomsemal viisil. Seetõttu esitatakse ar­ vutis ainult aktiivsed reeglid ning kõik passiivse morfoloogiaga seotud sõnavormid esitatakse üksnes erandite sõnastikes. Passiiv­ sete reeglite realiseerimine arvutis on võimalik, kuid see teeks tar- bijarakenduste töö liiga aeglaseks. Küll aga on passiivseid reegleid vaja arvutis lingvistilise uurimistöö jaoks, et kontrollida, kas reeg­ lid on õigesti formuleeritud ja kas nad töötavad adekvaatselt. Ühtlasi selgub sel teel ka optimaalne vahekord reeglite ja erandite vahel. Et erandite hulk ja valik on otseses sõltuvuses reeg­ lite hulgast ja üldistusastmest, siis võib tegelik piir aktiivse ja pas­ siivse morfoloogia vahel erinevates keelekirjeldustes ja rakendus- tes joosta erinevalt, sõltudes selle otstarbest, kasutatud kriteeriumi­ dest ja tunnustest ning morfoloogiakirjelduse koostaja taotlustest ja arusaamadest. Milline on aktiivse ja passiivse morfoloogia vahekord inimese peas, on muidugi ainult oletus. Tõenäoliselt ei piirdu inimese kee­ leoskus reeglite ja erandite teadmisega, oma osa on kindlasti ka korduva kasutuse kaudu kinnistunud prototüüpidel, assotsiatiivsetel seostel jne. Kuid sellegipoolest on usutav, et see eristus toimib. Kahe morfoloogia piiri asukoht keelekasutuses on veelgi mää­ ramatum kui keelekirjelduste puhul, sõltudes suurel määral inimese keeleoskuse tasemest. Kui passiivse morfoloogia osa moodustavad selgeksõpitud (omandatud) sõnavormid ning aktiivse osa reeglid, siis algajal keeleõppijal on passiivne osa veel väike ja aktiivne reeglite osa suhteliselt suur - ta peab sageli mõtlema, kuidas üht või teist vormi moodustada. Mida rohkem sõnavorme on keeleõp- pija omandanud, seda suurem on passiivse morfoloogia osakaal. Reegleid on tal vaja kasutada ainult tundmatute sõnade puhul. Emakeelsel kõnelejal kuulub passiivsesse ossa lisaks erandlikele 254 Erand, reegel ja sõnastik avatud morfoloogiamudelis sõnavormidele ilmselt ka teatud hulk suure kasutussagedusega sõ­ navorme, kusjuures samade sõnade vähemkasutatavad vormid moodustab ta tõenäoliselt reeglite abil. Kõigi vormide meelespi­ damine oleks ebaökonoomne. K ir ja n d u s Eesti keele grammatika I, 1995, Tallinn. Eesti kirjakeele seletussõnaraamat I, 2. vihik, 1991, Tallinn. Hein, 1 .1994, Practical Realisation of the Morphological Analysis. - Ü. Viks (ed.), Automatic Morphology of Estonian 1, Tallinn, lk 29-35. Help, T. 1985, Linguistic Competence and Morphology. Preprint KKI-38, Tal­ linn. Help, T. 1990, Eesti regulaarne ja irregulaame verb. (Dissertation, MS in the Institute of the Estonian Language). Abstract, Tartu. Kaalep, H.-J. 1996, ESTMORF: A Morphological Analyzer for Estonian - H. Õim (ed.), Estonian in the Changing World, Tartu, lk 43-98. Kuusik, E. 1994, Morphological Synthesis of Estonian Based on the Agglutination Strategy. - Ü. Viks (ed.), Automatic Morphology of Estonian I, Tallinn, lk 36-48. Kuusik, E. 1995, Automatic Recognition of the Estonian Stem Changes. - Ü. Viks (ed.), Automatic Morphology of Estonian 2, Tallinn, lk 46-71. Kuusik, E. 1996, Eesti tüvemuutuste süsteemi modelleerimine. Magistriväitekiri (käsikiri Eesti Keele Instituudis). Muuk, E. 1933, Väike õigekeelsus-sõnaraamat, Tartu. Viks, Ü. 1977, Klassifikatoorse morfoloogia põhimõtted. Preprint KKI-9, Tallinn. Viks, Ü. 1978, Morfoloogilise klassifikatsiooni optimeerimisest. - Sõnast teksti­ ni, Tallinn, lk 91-111. Viks, Ü. 1992, Väike vormisõnastik I: Sissejuhatus & grammatika. A Concise Morphological Dictionary of Estonian I: Introduction & Grammar. Väike vormisõnastik II: Sõnastik & lisad. A Concise Morphological Dictionary of Estonian II: The Dictionary & Appendices, Tallinn. Viks, Ü. 1994, Eesti keele morfoloogiline analüsaator. Automaatanalüüsi võima­ lused ja võimatused. - Keel ja Kirjandus nr 3, lk 150-163. Viks, Ü. 1995a, About Rule-oriented Morphology of Estonian. Abstracts of Posters Presented at the 10th Nordic Conference of Computational Linguistics NODALIDA-95, Helsinki 29-30 May 1995, lk 28-30. Viks, Ü. 1995b, Rules for Recognition of Inflection Types. - Ü. Viks (ed.), Automatic Morphology of Estonian 2, Tallinn, lk 23-45. E e s t i k e e l e m e n t a a l s e MAAILMAPILDI ALLIKAID JA PIIRJOONI Haldur Õim 1. Sisse ju h a t u s Kognitiivse semantika üks keskseid probleeme on küsimus keele semantiliste väljade struktureerimise seaduspärasustest. Küsimuse vastu tuntakse huvi kahest aspektist. Esiteks, kuidas vastav seman­ tiline väli on struktureeritud sünkroonilises plaanis, praegu kehti­ vas keelekasutuses; ja teiseks, kust see struktuur pärineb - niivõrd kui seda õnnestub tuvastada. Teoreetilisest aspektist on mõlemal juhul peamine küsimus, missuguseid üldisemaid järeldusi vastavate seaduspärasuste kohta saab teha keele kui terviku osas. Kuid tõsi­ selt võetavad teoreetilised väited eeldavad muidugi alati mingisu­ guse empiirilise materjali läbitöötamist. Käesolevas artiklis tahangi mõlemast eespool mainitud aspek­ tist vaadelda eesti keele mentaalset semantilist välja. Peab kohe ütlema, et tegemist on esimese katsega seda materjali niimoodi analüüsida ja käsitlus jääb paratamatult visandlikuks. Mis ma mõtlen mentaalse välja all? Semantilise välja all mõt­ len siin - nagu see on tüüpiline - semantiliselt seotud sõnade hul­ ka, mis moodustab teatud mõistelise terviku. Terminit 'mentaalne’ on kasutatud parema puudumisel. Ingliskeelses kirjanduses on ka­ sutusel terminid nagu mental states, processes, activities, mental life ja ka mental (semantic) field. Ehk need terminid polegi nii väga head, aga nad on juurdunud ja minu jaoks katavad nad parajasti selle semantilise ala, millest tahan rääkida. See on inimpsüühika, so. psüühilised struktuurid ja protsessid suhteliselt laias mõttes: mõtlemine ja arutlemine, tahe ja otsustamine, arvamused ja hin­ nangud, tunded, emotsioonid ja suhtumised. See on muidugi väga mahukas väli ja tegelikkuses jaguneb see mitmeks spetsiifilise se­ mantilise liigendusega allväljaks. Siin huvitab mind aga eelkõige see (makro)väli tervikuna. Natuke lähemalt tuleb peatuda sellel, miks ma üldse räägin se­ mantilistest väljadest, mis mind nende puhul esmajoones huvitab. 256 Eesti keele mentaalse maailmapildi allikaid ja piirjooni 2. Se m a n t il is e d v ä l ja d ja n a iiv t e o o r ia d Semantiliselt ei kata keel - mõeldud on siin eelkõige sõnavara - maailma ühtlaselt. Sõnad koonduvad teatud teemade ümber, kattes ühtesid alasid tihedamalt kui teisi. Tihedalt kaetud alasid peetakse­ gi silmas, kui räägitakse semantilistest väljadest. Olulisem aga kui puht kvantitatiivne tihedus-hõredus on asjaolu, et sellised ühte se­ mantilisse välja kuuluvad ja temaatiliselt seotud sõnad moodusta­ vad teatud mõistelise/kontseptuaalse terviku, millel on oma struk­ tuur, milles sõnade tähenduste vahel kehtivad spetsiifilised seman­ tilised suhted ja nende tähendustega võime opereerida teatud kind­ late seaduspärasuste järgi. Semantilise välja liigenduses kajastub vastava kultuuri arusaam selle maailmafragmendi ehitusest ja sel­ les toimivatest seaduspärasustest, mida väli katab. Niisuguste kontseptualisatsioonide tähistamiseks on ingliskeelses kognitiivses semantikas käibel terminid cultural model, folk model, folk theory, naive theory. Eesti keeles võib sobivama termini väljamõtlemiseni kasutada terminit naiivteooria. Täiendsõna naiiv(ne) ei ole mõel­ dud rõhutama mitte vastavate kontseptualisatsioonide lihtsustatust või lihtsameelsust, vaid seda, et tegu pole mitte teaduslike teooria­ tega, mis on konstrueeritud vastavuses kindlate teadlikult järgita­ vate printsiipidega, vaid suurel määral ebateadlike kontseptualisatsioonidega - milles aga siiski on mingeid printsiipe järgitud, ja see annabki põhjuse rääkida teooriatest (vt Õim 1996a). Algselt on ingliskeelne termin folk theory lingvistikasse lae­ natud väidetavalt antropoloogiast. “The term /folk theory/ is borrowed from anthropology. In describing a system of knowledge and belief of another culture, an anthropologist speaks of that culture's folk theory of botany, emotions, language, and so on. Anthropologists discover such folk theories by analysis of the use of words in the native language. The guiding idea is the familiar one that any natural lexicon implies a tacit, structured conceptualization of the stuff that the words are about.” (Kay 1997- 134). Oluline on meile muidugi tsitaadi teine pool, milles räägitak­ se, kust antropoloogid tuletavad naiivteooriad - just see on alus, mis ühendab kognitiivse semantika ja (kognitiivse) antropoloogia huvisid. Teiselt poolt tunneb inimese maailmapildi kujunemise vastu huvi kognitiivne psühholoogia. Üks kaalukaid teooriaid, nn “teoo­ ria teooria” (theory theory), väidab, et laps ei kogu teadmisi maa­ Haldur Õim 257 ilmast lihtsalt kübehaaval, üksikfakte ja -tõdesid liites, vaid konst­ rueerib järk-järgult vastavate ainevaldkondade teooriad- naiivteooriad. Ning põhiallikaks otseste kogemuste kõrval on keel, sõnade tähendused, mille sisu laps järk-järgult lahti mõtestab ja omavahel süsteemi viib (vt Taylor 1995). Osutatagu, et nii nagu antropoloogia puhul, viidatakse siingi naiivteooriate kultuurilisele (laiemalt sotsiaalsele) algupärale. Naiivteooriad on teatud kognitiivsed struktuurid, kuid need ei ku­ june maailma “lihtsa” individuaalse tunnetamise tulemusena, vaid need omandatakse vastava kultuuri kontekstis teiste inimestega suheldes. Ning keel osutub seetõttu põhiliseks vahendajaks kultuu­ ris fikseeritud teadmiste ülekandmisel. Kognitiivse semantika huvi semantiliste väljade vastu põhi­ nebki tegelikult huvil nende väljade aluseks olevate naiivteooriate vastu. Kognitiivse semantika jaoks ei ole semantiline väli lihtsalt tähenduslikult seotud sõnade kogum, nii nagu klassikalises seman­ tikas (kust ju termin ise on pärit), vaid sõnade kogum, mille ühi­ seks aluseks on vastav naiivteooria. Sõnad semantilises väljas ei ole üksteisega seotud vahetult, vaid aluseks oleva naiivteooria kau­ du. Kui välja tuleb näiteks juurde uus sõna või väljend, peab selle tähendus kindlal viisil sobima naiivteooriasse. Selles mõttes naiivteooria ei juhi mitte ainult sõnade sünkroonilist kasutust, vaid ka teatud diakroonilisi protsesse, näiteks uute tähenduste kujune­ mist metafoorse ülekande teel. Nagu on rõhutanud G. Lakoff: me­ tafoorne ei ole lihtsalt keelekasutus, metafoorne on inimese mõt­ lemine. Metafoorne ülekanne ei kulge sõnalt sõnale, vaid naiivteooriast naiivteooriasse (Lakoff 1987: 1990). Kui me näiteks kujutleme viha, raevu, ägedust jms (millele vastab emotsioonide naiivteooria üks allteooriaid) kui teatud suletud mahutis olevat kõrgendatud temperatuuriga vedelikku, milles toimuvad teatud protsessid (allikala naiivteooria, nt Kövecses 1986), siis osutuvad seletusteta arusaadavaks ka väljendid nagu ta läks keema, ta kees (vihast), ta plahvatas (ei olegi vaja lisada, et vihast), temas pulbit­ ses raev, ta jahtus maha jne. Selliseid metafoorseid väljendeid võime ka spontaanselt produtseerida, kuid nende samavõrd spon­ taanne arusaadavus on tagatud vaid eeldusel, et nad on kooskõlas nii allikala kui sihtala naiivteooriaga. Või nagu allpool näeme: see, kuidas eesti keeles võime rääkida (inimese) hingest, vaimust või meel(t)est, sõltub sellest, mida kujutab endast mentaalse välja alu­ 33 258 Eesti keele mentaalse maailmapildi allikaid ja piirjooni seks olev naiivteooria. Keeleuurija-semantiku jaoks on situatsioon muidugi ümber pööratud: selle põhjal, missuguseid väljendeid ka­ sutatakse hingest, vaimust, meelest jne rääkimiseks, võib teha jä­ reldusi vastava implitsiitse naiivteooria kohta. Miks võime näiteks öelda (kellegi) hing sai haiget, aga mitte (kellegi) vaim sai haigetl Mis vahe on, kui ütleme ta tegi seda meelega ja kui ütleme ta tegi seda hingega? Nagu olen osutanud (Õim 1996a) on mõistet “naiivteooria” seejuures siiski mõttekas reserveerida teatud omadustega naiivteadmiste struktuuride tähistamiseks. Need on kõigepealt pii­ savalt ulatuslikud ja piisavalt komplekssed teadmisstruktuurid, mis liigendavad inimestele olulisi maailmapildi fragmente. Väiksema ulatusega, näiteks vaid ühe sõna ja ta sünonüümide, antonüümide jne. aluseks olevat teadmisstruktuuri võib nimetada kognitiivseks mudeliks, nagu teeb G. Lakoff (Lakoff 1987) või ka näiteks freimiks, nagu senini eelistab teha Ch.Fillmore (Fillmore, Atkins 1992). Teiseks, naiivteooria - nii nagu ka teadusliku teooria - üks põhitunnuseid on, et see ei esita lihtsalt vastava mõisteala (maail­ mapildi fragemendi) taksonoomilist liigendust, vaid seob sellesse kuuluvad mõisted kindlal viisil (“aksioomidega” “teoreemidega”), nii et ühtede faktide põhjal on võimalik järeldada teiste kehtimist või mittekehtimist, s.o on võimalik ennustada fakte, sündmusi jm, mida vahetu vaatlus ei anna. Nt: Kui kellelgi on võimalus teha mi­ dagi ja ei ole mingeid sisemisi ega väliseid asjaolusid, mis takis­ taksid seda tegu, kuid temas ei teki kavatsust üritada seda tegu, siis ta ei soovi seda tegu (seob võimaluse, soovi ja kavatsuse mõisted; vt D’Andrade 1987:131). Või kui defineerime A usaldust B vastu situatsioonis S kui suhet, kus A situatsioonis S on kindel, et B ei tee tahtlikult talle midagi paha, siis võime sõnastada näiteks järgmise teoreemi: “Kui A usaldab B-d situatsioonis S, siis A eel­ dab, et B teab, mida A mõtleb ja soovib situatsioonis S” (Smedslund 1997; seal on toodud ka tõestus). Järgmistes alajaotustes käsitlen eesti keele mentaalset seman­ tilist välja, nagu öeldud, kahest aspektist. Esiteks püüan välja sel­ gitada mõned allikad, mille põhjal on konstrueeritud mentaalse välja aluseks olev naiivteooria ning missuguseid üldisemaid sea­ duspärasusi selles ülekandes võib täheldada. Teiseks püüan selgu­ sele jõuda selle naiivteooria üldistes piirjoontes ja teatud põhikate­ Haldur Õim 259 gooriates ning nendevahelistes suhetes, tuginedes eesti keele vasta­ vate sõnade semantikale ja kasutusele. 3. M e n t a a l s e m a a il m a p il d i a ll ik a l a d On üldiselt tunnustatud seisukoht kognitiivses lingvistikas ja ka psühholoogias, et inimesed konstrueerivad abstraktsemate nähtuste naiivteooriad või kognitiivsed mudelid oma konkreetsema koge­ muse põhjal, mille algtasandiks on vahetud füüsilised ja kehalised kogemused. Üheks põhiliseks ülekandemehhanismiks on metaforisatsioon, kusjuures ülekanne ei toimu üksiksõnade kaupa, vaid seda reguleerib suures ulatuses allikala tervikuna (Lakoff 1990). Niisiis on abstraktsemate alade naiivteooria lahtimõtestami­ sel oluline adekvaatselt fikseerida selle allikala(d). Kõikide uute tähenduste allikaks ei ole muidugi metafoorsed, metonüümilised jms tähendusülekanded, uued tähendused võivad areneda ka ühe sõna sees, kus olemasolev tähendus aja jooksul muutub või sellest kasvab välja uus tähendus (ammutuntud tähendusmuutuste idee). Kuid siingi püütakse tänapäeval leida seda protsessi suunavaid ül­ disemaid seaduspärasusi (nt Traugott 1990). Mentaalse välja tä­ henduste kujunemise sellel aspektil ma selles töös ei peatu. Käsitluse konkreetseks lähtepunktiks on semantikas hästi tun­ tud hüpotees, mis ka kognitiivses semantikas on aktsepteeritud - nn lokalismi hüpotees (Lyons 1977: ptk 15.7). Hüpoteesi sisu on selles, et meie kujutelmad füüsilisest ruumist, ruumi kontseptuali- satsioon (vastav naiivteooria kui “naiivse füüsika” üks osa) on alu­ seks paljudele abstraktse sisuga naiivteooriatele. On näiteks ilm­ selge, et enamik ajaväljendeid {enne, pärast, (millegi) järel jne) on algupäralt ruumi väljendid. Samalaadseks semantiliseks väljaks on peetud ka mentaalset välja: psüühika on algselt metafoorne ruum, milles leidub mitme­ suguseid ruumilisi objekte ja leiavad aset ruumilised protsessid (nagu liikumine) ja toimivad ruumile iseloomulikud seaduspärasu­ sed. Tõendeid sellest ei ole tõesti raske leida, sealhulgas eesti kee­ lest. Näiteks psüühilisi seisundeid ja protsesse on võrdlemisi üldi­ selt kontseptualiseeritud teatud ruumipiirkondadena, kuhu satutak­ se või jõutakse, kust väljutakse, pääsetakse välja jne (segadusse sattuma, arusaamisele jõudma, ümber mõtlema). Ma ei taha siin lokalismihüpoteesi tervikuna vaidlustada, sel­ leks pole vajadust, kuid teiselt poolt ei tohi sellega ka liialdada. 260 Eesti keele mentaalse maailmapildi allikaid ja piirjooni Esiteks on muidugi igas keeles piisavalt mentaalseid seisundeid ja protsesse tähistavaid väljendeid, mis pole vahetult mingilt teiselt, ei ruumiliste ega muude kujutelmade alalt üle kantud (mis algupära on näiteks mõistma või mõtlemal) Kuid teiseks tahan ma siin tä­ helepanu juhtida sellele, et väga tihti ka nendel juhtudel, kus algu­ pärase allikalana võime tuvastada ruumikujutelmad, ei ole ülekan­ ne mentaalsesse maailmapilti toimunud vahetult, vaid mingi teise, vahendava naiivteooria kaudu. Need vahelülid pole juhuslikud, sest just nendes on algsed ruumisuhted teisendatud kujule, mis sobib mentaalse välja tähenduste vahetuks allikalaks. Eesti keele põhjal võib osutada vähemalt kahele sellisele va­ hendavale väljale (s.o vastavale naiivteooriale): 1) ajasuhte väli, 2) visuaalse taju (nägemise, vaatamise) väli. Esimene neist on suhteliselt lihtsalt demonstreeritav ja ka seletatav: mõtteprotsessid on tihti suunatud tulevikku või minevikku ja vas­ tavalt ka näiteks mentaalse välja väljendid, mis osutavad ettepoole või tahapoole suunatust, ei osuta mitte suunatusele ruumis, vaid ajas: ette aimama ette mõtlema ette kavatsema ette nägema ettevaatlik tagantjärele midagi taipama tagasi mõtlema (millelegi) tagasivaates jne Ehkki väljendid ette, tagasi jt on algselt ruumiväljendid, oleksid nad vaevalt vastavate mentaalsete protsesside iseloomustamiseks kasutusele tulnud, kui nad enne poleks omandanud ajalist sisu. Seos visuaalse välja ja ühelt poolt ruumi- ning teiselt poolt mentaalse välja vahel on komplitseeritum. Esiteks osutatagu, et vaid osa keeleliselt tähistatud ruumisuh- teid on sellised, mida võib iseloomustada kui “puhtaid” või “ob­ jektiivseid” ruumisuhteid: toas, toast, lambi all, (hüppas) üle laua. Teise ja võrdlemisi olulise osa moodustavad niisugused suhted, kus objektide paiknemist või liikumist ei iseloomustata (ei tähistata keeleliselt) ainult objektidest endist lähtudes, vaid lähtudes Haldur Õim 261 implitsiitsest vaatlejast. Kui ütleme näiteks, et üks kast on teise kasti ees, taga või kõrval, siis eeldab selline tähistusviis implitsiitset või ka eksplitsiitset vaatlejat - s.o inimest/olendit, kes situatsiooni visuaalselt jälgib ja kelle suhtes positsioonid “ees” “taga” või “kõrval” on määratletud. Ka paljude mentaalseid protsesse või seisundeid tähistavate väljendite puhul võime konstateerida, et need väljendid (või nende osad) tähistavad algselt ruumisuhteid või -protsesse, kuid visuaal­ selt vahendatud suhteid või protsesse: kõrvutama (“midagi millegi kõrvale asetama ja vaatlema”) eelistama (“midagi millegi ette - enda suhtes - asetama”) läbi nägema (nt kavatsust, plaani) ette kujutama ette panema ettepanek sihilikult (vrd sihtima) jne Nende mentaalsete protsesside või tegevuste puhul sobib selleks implitsiitseks vaatlejaks agent ise (nt kõrvutama, eelistama) või ka keegi virtuaalne “kõrvaltvaataja” (ette panema, ettepanek). Teiseks võib visuaalse ja mentaalse välja tiheda seose tõendina osutada suhteliselt hästi tuntud tõigale, et väga paljud sõnad, mis otseselt ja algupäraselt (s.o mitte näiteks ruumisuhete väljast üle­ võetuna) tähistavad visuaalset taju või tunnetusprotsesse, on üle kantud mentaalsesse välja. Nt: Ta nägi, et teha pole enam midagi. Ta märkas, et teine kõhkleb ja räägib ebakindlalt. Ta nägi ära, et... Ta vaatas, et rutem minema sai. Temas tekkis hämar aimus, e t ... See seaduspärasus, millele on osutanud mitmed tähendusmuutuste uurijad (nt Traugott 1990), tõendab, et üsna ilmselt pole visuaalse aspekti olemasolu juhuslik ka eelnevalt vaadeldud tüübi puhul, kus algseks allikalaks on ruumisuhted. Kokkuvõtvalt võib seega öelda, et kui lokalismihüpoteesis väidetakse, et inimesed struktureerivad oma mentaalset maailma­ pilti (suures osas) ruumikujutelmade alusel, siis paljudel juhtudel 34 262 Eesti keele mentaalse maailmapildi allikaid ja piirjooni on see õige sedavõrd, kuivõrd ei unustata lisada määratlust “alg­ selt” Tegelikkuses võib olla mitmeid vaheastmeid, millest igaüks võib (metafoorsesse) ülekandesse lisada mingi olulise momendi. Aja- ja visuaalse tajuga seostuvad kujutelmad on olulised näited sellistest vaheastmetest. Järgevas alajaotuses üritame eesti keele mentaalset maailma­ pilti analüüsida aga hoopis teisest vaatenurgast. 4. Ee s t i k e e l e m e n t a a l se m a a il m a p il d i m õ n in g a id PIIRJOONI Millest, mis komponentidest või “allsüsteemidest” mentaalse naiivteooria järgi koosneb inimese psüühika? Kas eesti keelest lähtudes on siin võimalik leida midagi meile spetsiifilist võrrelduna näiteks inglise keelest tuleneva mentaalse naiivteooriaga? Neid küsimusi püüan siinses alajaotuses käsitleda. Keskendun aga kõige üldisemale tasandile, s.o püüan välja selgitada, mida eesti keelest lähtudes nähakse inimese mentaalse funktsioneerimise algsete komponentide e allsüsteemidena. Kogu makro välja kui terviku haaramine ei mahuks siinse töö raamidesse. Kui alustada eesti ja inglise keele võrdlusega, siis on esimene erinevus kohe ilmne: inglise keeles on olemas sõna mind, eesti keeles sellele vastet pole. Inglise nimisõna mind katab vastava naiivteooria uurijate väitel faktiliselt kogu inimese psüühika. Näi­ teks R. D’Andrade (1987) toob mind komponentidena esile järgmi­ sed mentaalsed protsessid ja seisundid: 1) aistingud ja tajud (nä­ gema, kuulma, vaatama jne.y, 2) teadmised ja arutlemine; 3) tunded, emotsioonid; 4) soovid ja vajadused; 5) eesmärgid ja kavatsused; 6) otsustamine, tahe. Ehkki R. D’ Andrade esitab oma mind mudeli kui Lääne kultuurile üldiseloomuliku, on teised auto­ rid osutanud, et tegemist on inglise keelele spetsiifilise mõistega, mille otsest vastet ei leidu isegi saksa või prantsuse keeles (nt Wierzbicka 1992:40 jj). Ja ei leidu ka eesti keeles. Eesti keel jagab inimese mentaalsfääri nähtused ja protsessid kolme allsüsteemi, mida kõige üldisemal tasemel tähistatakse sõ­ nadega meel, hing ja vaim. Püüame jõuda selgusele, mida eesti keeles kajastuv naiivteooria neisse allsüsteemidesse paigutab. Peab muidugi kohe ütlema, et nii nagu naiivteooriatele tüüpiline, ei ole tegemist min­ gite selgete struktuuridega. Nimetatud kolme sõna tähendusväljad Haldur Õim 263 kattuvad osaliselt, nende piirid on ähmased. Ent kui lähtume eesti keeles juurdunud sõnakasutusest, on ometi raskusteta võimalik kolme tähendusvälja eristada. Sõnade hing ja vaim tähendusalad on suhteliselt selgesti vas­ tandatavad, need n-ö täiendavad teineteist. Sõna meel tähendusala on komplitseeritum. Sellel võime küll leida oma tähendusala, kuid osaliselt katab see nii hinge kui ka vaimu tähendusala. On täiesti võimalik, et meil on tegemist ajalooliselt erinevate tähenduskihti­ dega. Hinge ja vaimu tähendusvälja võime seostada kristliku kul­ tuuri juurdumisega meil aastasadu tagasi, meel esindab ilmselt va­ nemat kihistust. Tervikuna oleme aga nagunii situatsioonis, mida iseloomustab R. D'Andrade: “Parts of most folk models are legacies from the past, and the information needed to discover whatever causes once operated to create these models is often not obtainable.” (1987: 146). Kuid eesti keeles täna käibivad väljendid võimaldavad siiski visandada pildi sellest, mis ka praegu on mentaalse naiivteooria poolt aktsepteeritav ja mis mitte ning mis seega moodustab osalt implitsiitse, osalt eksplitsiitse tausta inimese mentaalsfäärist rääki­ des. Kuid tunnistagem ka kohe, et järgnevat esitust võib võtta kui demonstratsiooni, kui segaseks võib niisuguse ulatusliku välja pilt detailides osutuda esimeses lähenduses ja kui rasket analüüsi selle pildi selgitamine, selle erinevate harude ajalooliste ja tänapäevaste seoste tuvastamine nõuaks. Hing on inimesel tänapäeval kõigepealt tunnete, emotsioonide ala: hing on kurb, rõõmus, hirmul, rahul; hing on raske, hing sai haiget, hing valutab jne. Hing on niisiis justnagu see komponent või allsüsteem inimeses, mis vahetult emotsioone tajub. Kuid ühtlasi võib öelda, et hinge käsitatakse - nagu paljud väljendid lubavad väita- kohana, ruumina, “mahutina” milles emotsioonid paiknevad, mida nad endast ka ei kujutaks: hinges valitseb rahu, rõõm, segadus; kurbus poeb hinge; need sõnad läk­ sid hinge; hing sai täis; hinges keeb, käärib viha. Nagu allpool näeme, on üks meele lõikumiskohti hingega sel­ les, et võime samuti öelda meel on kurb, rõõmus, raske, kerge jne (aga kas ka nt Ihirmul, lvihane, Irahulik jm?). Kuid samas ei ole paralleeli teise eespool toodud hinge kasutusrühmaga: ei öelda meeles valitseb rahu või segadus, kurbus poeb meelde, meel sai 34* 264 Eesti keele mentaalse maailmapildi allikaid ja piirjooni täis (mingit tunnet). Meel ei tundu olevat mahuti, mille “sisse” tunded koguneda saavad. Edasi võib hing tähendada ka üldisemat ja püsivamat hinge­ laadi: nurjatu, õilsa hingega inimene. Tähelepanu juhtimist vääriva iseärasusena võib aga siin esile tuua selle asjaolu, et nurjatu hing, õilis hing jne. inimese tähistusena ei viita otse vastavate inimeste tüüpilistele hingeseisunditele, vaid mõtlemis- ja käitumistüübile. Seega pigem sellele sfäärile, mis muidu kuuluks nagu vaimu kom­ petentsi (vt allpool). Teiseks vajaks taas uurimist selles kontekstis hinge seos sõna­ ga meel, sest keeles on olemas ka sõnad meelelaad ja konkreetse­ malt nt õilsameelne, ausameelne jt (ent miks ei ole nt sõna nurja- tumeelne või teisigi samaseid?). Ja muidugi tuleb siin arvesse võtta sellist sõna nagu iseloom ja selle alla paigutuvat väga suurt hulka sõnu eesti keeles, mis tähistavad iseloomujooni. Olgu osutatud, et eespool viidatud R. D’Andrade artiklis (1987) ei ole inglise keele vastavaid sõnu (mõisteid) character või character trait üldse pai­ gutatud sõnale mind vastava naiivteooria alla. Ka siinses artiklis ei jõua me mentaalsfääri sellel aspektil lähemalt peatuda. Hing võib eesti keeles (nii nagu ka selle vasted paljudes keel­ tes) muidugi tähendada veel raskesti määratletavat “elususe alust” Kui kellelgi on hing sees, siis ta on elus. (Muide taas omapärane ebajärjekindlus: me võime öelda, nagu eespool, et hing on kellegi sees, ja samas võime sama tähendust väljendada nii, et keegi on “hinge sees”: ta on veel hinges.) Seda tähendust, mis iseenesest võib olla algsem kui eespool nimetatud tähendused, nii nagu ka tähendust, mis võib olla kõige algsem ja mis seostub sõnaga hin­ gama, ma siin siiski ei vaatle, sest inimese mentaalsfääri funkstioneerimise kujutelmadega tänapäeval seostuvad nad nõrgalt. Ja kui lõpuks tahaksime küsida, kus hing inimesel pesitseb, siis on ilmne vastus, et südame piirkonnas. Vrd: kogu hingest on sama mis kogu südamest, hing on raske = süda on raske, hingevalu = südamevalu jne. Vaim erinevalt hingest seostub eesti keele mentaalsfääri all­ süsteemina eelkõige psüühika intellektuaalse, ratsionaalse funkt­ sioneerimisega. Ja võib kohe öelda, et kui jätame kõrvale selle sõna tähendused, mis ei seostu inimese mentaalsfääri ehituse ja aktiivsu­ sega (vaimud üleloomulike olenditena), siis osutub vaim võrreldu­ na hingega (ja eriti veel meelega, vt allpool) oma semantiliste tule­ Haldur Õim 265 tiste osas märgatavalt vaesemaks. Mõned tüüpalad on aga kahtle­ mata võimalik välja tuua. Kõigepealt on vaim vastutav selle eest, kuidas inimene suudab oma kõrgemaid intellektuaalseid funktsioone täita. Vaimuanded ja vaimsed võimed tähistavad just võimeid, mis on aluseks asjadest arusaamisele, õppimisele ja mõtlemisele. Vaimsed huvid on huvid probleemide ja ideede vastu. Võib veel tuua näiteid nagu vaimu­ inimene, vaimne tegevus, vaimne õhkkond jne. Edasi on vaim see mentaalsfäär, kus planeeritakse, mõeldakse läbi tulevasi tegevusi või üritatakse neid ette näha. Oma vaimus kujutles, nägi ta, kuidas ... Osutatagu siinjuures kohe eelmises alajaotuses esiletoodud teesile, et mentaalse sfääri tegevuste või protsesside kontseptuali- seerimise allikalaks on tihti visuaalne sfäär (nägema, kujutlema). See kehtib nimelt vaimu sfääri kuuluvate tegevuste kohta. Näiteks hing võib küll midagi aimata, kuid eesti keelele on võõras öelda ta hing nägi ette, märkas jne. Veidi utreeritult võib siis ehk öelda, et eesti keele mentaalse maailmapildi järgi vaimul on võime asju (et­ te) näha ja selle alusel sündmusi kavandada, hingel mitte, hing võib vaid midagi ihata, karta, uskuda, aimata. Vaimu tegevussfääri kuuluvad ilmselt ka tegutsemise aluseks olevad põhimõtted, nende formuleerimine, nende järgimine. Juhi­ tagu kasvõi tähelepanu väljenditele nagu jätkama samas vaimus. See samas vaimus ei viita tingimata eelnevalt valmistehtud plaani­ le, vaid üldisematele põhimõtetele, mille alusel uusi tegevusi võib planeerida. Nii nagu on olemas hingelaad (ja meelelaad), millele viitasin, on olemas ka sõna vaimulaad. Tundub, et konkreetse inimese pu­ hul on see semantiliselt kõige lähemal sõnale mõttelaad. Niisiis ka siin seostub vaim mõtlemisega. Osutatagu aga ühtlasi, et vaimu­ laad ei pruugi seostuda vaid konkreetse inimesega, võidakse rääki­ da näiteks ka terve rahva vaimulaadist, ja siis on see samahästi kui sünonüüm sõnaga vaim ise (siin avaldus selgesti selle või selle rahva vaimulaad/vaim). Sõna meel semantiline kasutus on kolmest siin vaadeldavast tähendusalast kahtlemata kõige mitmekesisem. Nagu juba osutatud, lõikub see nii hinge kui vaimu tähendusalaga ja üldse tundub olevat teist algupära kui kahe viimase tähendusala vastandus. Sõna meel poolt väljendatavad tähendused ja tähendusrühmad vääriksid oma­ 266 Eesti keele mentaalse maailmapildi allikaid ja piirjooni ette detailset ja igakülgset analüüsi, ajalooline aspekt kaasa arva­ tud. Kui kõik need tähendused kokku korjata ja ajalooline taust lisada, saaksime ehk parajasti samalaadse tähendusvälja, mis (ma­ hult, kindlasti mitte sisult, struktuurilt) vastaks inglise keele mind väljale ning mille puudumisele tänapäeva eesti keeles eespool osutasin. Ja omaette huvitav küsimus oleks siis, mis sellise tervik- välja hajumise on põhjustanud. Jätan siin kõrvale sõna meel tähenduse “teatud aistingute vas­ tuvõtmise võime” (nägemismeel, kuulmismeel jne). Ehkki ajalooli­ selt võib-olla kõige algsem, ei seostu see tänapäeval otseselt enam nende tähendustega, mis meid siin huvitavad. Nagu juba osutatud, lõikub meele tähendusväli hinge tähen­ dusväljaga emotsionaalsete seisundite tähistajana. Ka meel võib olla rõõmus, kurb jne. Ja on olemas omaette sõna meeleolu üldise­ malt selliste seisundite tähistamiseks. Ja on meelerahu, meelepaha, meelehärm jne. Meele seost vaimu käsitluses osutatud tähendustega on raskem leida. Sõna meelemärkus (meelemärkusele tulema) tähistab täna­ päeva mõttes küll teadvust, kuid algselt tähistas ilmselt vaid sei­ sundit, kus meeled toimivad. “Eesti keele seletussõnaraamat” (lk. 377) osutab samuti, et meele kasutused mõistuse või mõtlemisvõi­ me tähistajana on valdavalt arhailise varjundiga (meelest segi, meelest ära jt). Inimese tahtlikest (ja selles mõttes ratsionaalsesse, intellek­ tuaalsesse sfääri kuuluvatest) mentaalsetest seisunditest või tege­ vustest seostub meelega aga terve rida muid, mida huvitaval kom­ bel ei seostata - rõhutagem, et keele andmetel - taas vaimuga. Toome näiteks mõned olulisemad neist funktsioonidest. Meel on teadmiste “aktiviseeritud olekus” hoidmise koht, mälu: miski on meeles, läheb meelest ära, tuleb meelde, midagi tuletatakse meelde, hoitakse meeles, peetakse meeles. Selles tähen­ duses on meel selgelt mingi piiritletud koht, “mahuti” Teistes tä­ hendustes sellist lokalismihüpoteesi toetavat kasutust faktiliselt ei kohta. Meel on hinnangute, suhtumiste, seisukohtade kandja. Miski võib kellegi meelest olla hea või halb, õige või vale. Miski võib olla kellelegi meelepärane, meele järgi või vastumeelt. Võidakse avaldada meelt. Võidakse küsida kelleltki: mis meelt sa oled? Keegi võib olla edumeelne või vanameelne. Haldur Õim 267 Meelega seostub tahe, otsustamine, seega ka eesmärgipärasus: midagi võidakse teha meelega või mitte; võidakse teha meelevald­ seid otsuseid; võidakse meelt muuta\ võidakse olla kindlameelne ehk meelekindel. Meel on ka tähelepanu kandja. Kui mitte muud väljendid, siis hajameelne osutab seda. Ja lõpuks: ka meele puhul võime ilmselt selle asukoha ära näi­ data. See on peas, kus täpsemalt on olemas isegi meelekoht. See on muide sama koht, kuhu näitame sõrmega, kui tahame osutada, et kellegi mõtlemises midagi logiseb. Eelnev ülevaade näitas kõige üldisemates joontes, kuidas eesti keele vastava naiivteooria järgi inimese põhilised mentaalsed struktuurid ja funktsioonid jagunevad (ja mis struktuurid ja funkt­ sioonid üldse on). Et konkreetsemate väideteni jõuda, tuleb ka aste­ astmelt konkreetsemat materjali semantiliselt analüüsida. Ning na­ gu eespool osutatud, on naiivteooria (re)konstrueerimiseks vaja välja selgitada mitte ainult mentaalse maailmapildi komponendid, vaid ka nende omavahelised võimalikud seosed, eriti eeldamis- ja põhjustamisseosed. Needki tuleb aga vastava keelematerjali ana­ lüüsimise kaudu tuvastada, mitte spekulatiivselt fikseerida. Näiteks võib leida, et teatud intellektuaalsed protsessid võivad põhjustada teatud emotsioone (see mõte ajas talle hirmu peale), aga kas ka vastupidi? Ja missugused on konkreetsed sõltuvused? Ning muidugi tekib lõpuks küsimus, missuguses vormis, mis­ suguste formaalsete vahenditega sellist naiivteooriat kognitiivses semantikas kirjeldada. Nende probleemide mõningaid aspekte on käsitletud artiklis (Õim 1996b). 5 . LÕPETUSEKS Nagu öeldud, on üks olulisi põhjusi, miks kognitiivne semantika tunneb huvi semantiliste väljade vastu see, et semantiliste väljade analüüsi kaudu on võimalik üritada rekonstrueerida naiivteooriaid ja kognitiivseid mudeleid, mis on keele semantilise organisatsioo­ ni, aga üldisemalt kogu inimeste keelekasutuse ja ka keeleloome aluseks. Eelnevas muidugi eesti keele mentaalse välja aluseks olevat naiivteooriat ei konstrueeritud, seda ei üritatudki. Kuid loodetavasti osutas see vaatlus, et sõnade tähenduste analüüsimisel võib nende tähenduste aluseks oleva tervikpildi silmaspidamine aidata mõista 268 Eesti keele mentaalse maailmapildi allikaid ja piirjooni erinevatel aegadel ja erinevates kontekstides keelde tulnud sõnade tähenduste piirjooni ja semantilisi seoseid. Ja kindlasti osutas see, et kui tõsimeeli eesmärgiks seada mentaalse naiivteooria - või ka mõne teise naiivteooria - rekonstrueerimine, siis tähendab see väga mahukat tööd, vastava keelematerjali detailset ja mitmetahulist analüüsi. K i r j a n d u s D ’Andrade, R. 1987, A Folk Model of the Mind. - Cultural Models of Language and Thought (ed. D. Holland, A. Quinn), lk. 112-148. Cambridge University Press, London. Fillmore, Ch., Atkins, B.T. 1992, Towards a Frame-based Lexicon. - Frames, Fields and Contrasts (ed. A. Lehrer), lk. 75-102. Erlbaum, Hillsdale. Kay, P. 1997, Linguistic Competence and Folk Theories of Language. - Words and the Grammar of Context (ed. P. Kay), lk. 135-145. CSLI Publications, Stanford. Kövecses, Z. 1986, Metaphors of Anger, Pride and Love: A Lexical Approach to the Structure of Concepts. Benjamins, Amsterdam. Lakoff, G. 1987, Women, Fire and Dangerous Things: What Categories Reveal about the Mind. Chicago University Press, Chicago. Lakoff, G. 1990, The Invariance Hypothesis: is Abstract Reason Based on Image- schemas? - Cognitive Linguistics, vol. 1, lk. 39-74. Lyons, J. 1977, Semantics I - II. Cambridge University Press, Cambridge. Smedslund, J. 1997, Is the Psycho-logic of Trust Universal? - The Language of Emotions (ed. S.Niemeier, R.Dirven), lk. 3-13. Benjamins, Amsterdam. Taylor, J. 1995, On Construing the World. - Language and the Cognitive Construal of the World (ed. J. R. Taylor, R. E. McLaury), lk. 12- 48. Mouton de Gruyter, Berlin. Traugott, E. 1990, English Speech Act Verbs: A Historical Perspective. - New Vistas in Grammar (ed. L.Waugh), lk. 387-406. Benjamins, Amsterdam. Wierzbicka, A. 1992, Semantics, Culture and Cognition. Oxford University Press, New York and Oxford. Õim, H. 1996a, The Need for a Theory of Folk Theories in Cognitive Semantics. - Estonian in the Changing World (ed. H.Õim), lk. 193— 210. Tartu University, Department of General Linguistics, Tartu. Õim, H. 1996b, Naive Theories and Communicative Competence: Reasoning in Communication. - Estonian in the Changing World (ed. H.Õim). 211— 231. Tartu University, Department of General Linguistics, Tartu. ISSN 1406-0183 ISBN 9985-4-0019-4