Kõige üldisemalt võib R-i kohta öelda, et R koosneb erinevatest funktsioonidest, mida on võimalik rakendada erinevat tüüpi objektidele. Nii on lihtsa funktsiooni näiteks summeerimine (ehk summafunktsioon), mida võime rakendada arvudest koosnevale vektorile (ehk ühele teatavat tüüpi objektile). Sellise rakendamise tulemuseks on arv, mis saadud vektori kõigi komponentide liitmisel. Aga funktsioon võib ka olla näiteks unikaalsete vaatluste leidmine ja objektiks andmemaatriks. Tulemuseks on siis ka andmemaatriks, kust on eemaldatud kõik korduvad read.

Seega tüüpiliselt on meil alguses hulk objekte, me rakendame nendele objektidele mingeid funktsioone ja saame tulemusena taas mingi hulga objekte. Et saada ettekujutust, kuidas see toimub R-is vaatleme järgnevalt mõnesid näiteid. Punase värviga on edasises kujutatud konsooli aknasse sisestatu ja tumesinisega R-i poolt väljastatu. Märgime veel, et sisestatud käsku asub R täitma alles peale "enteri" vajutamist.

> a=3 #loome uue objekti nimega a ja anname talle väärtuse 3
> b=2
> a+b #laseme a ja b kokku liita
[1] 5

Eelnevas kontekstis lõime esmalt kaks objekti ja siis rakendasime neile funktsiooni. Objekti loomisel on eelduseks sümbol =, kusjuures sellest vasakule jääb loodava objekti nimi ja paremale objektile antav väärtus (tegelikult võib sümboli = asemel kasutada ka <-). Funktsiooni rakendamise korral on aga selline kuju pigem erandlik. Hoopis tüüpilisem (kuigi antud näite korral ehk veidi kummaline) on

> sum(a,b)
[1] 5

ehk siis esmalt funktsiooni nimi ja seejärel sulgudes funktsioonile antavad sisendväärtused. Kui funktsiooni tulemiga midagi ette ei võeta siis see väljastatakse konsooliaknas, kui aga tulemiga edasi toimetatakse (nt omistatakse saadud tulemus mingile objektile või rakendatakse tulemile omakorda mingit funktsiooni) siis seda ei kuvata. Lihtsalt objekti nime sisestades aga kuvatakse objekti väärtus.

> c=sum(a,b)
> c
[1] 5