Suitsiidiprotsess

Suitsiidiprotsessi areng algab esimeste tõsiste mõtetega suitsiidist, mis arenevad ja muutuvad aja jooksul ning lõpuks kas vaibuvad või kulmineeruvad suitsiidikatse või lõpliku suitsiidiga. Suitsiidiprotsessi on hõlmatud geneetilised, bioloogilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed faktorid, samuti stressorid ja kommunikatsioon ümbritseva keskkonnaga. Kõik need komponendid koosmõjus üksteisega mängivad olulist rolli kogu suitsiidiprotsessi vältel, alates looteperioodist kuni läbi kogu täiskasvanuks olemise aja.

Suitsiidi mõjutavaid geneetilisi, psühholoogilisi ja sotsiaalseid faktoreid kombineerides on suitsiidiprotsess stressitundlik läbi kahe peamise tunnuse:

  1. kesknärvisüsteemi iseloomustavad tunnused, mis on eelsoodumusena päritud esivanematelt, esmajoones emalt-isalt;
  2. tunnused, mis on kujunenud traumaatiliste elusündmuste tagajärjel (kõige tõsisemate tagajärgedega neist intsest, piinamine ja muud vägivallateod).

Piir suitsiidimõtete ja suitsiidikatsete vahel ei ole selgelt eristatav, vaid üsna tinglik. Lõpptulemus sõltub riskifaktorite ja kaitsvate faktorite vastastikusest koostoimest, mida omakorda mõjutab päritud eelsoodumus. Piltlikult öeldes asetsevad riski- ja kaitsvad faktorid justkui kahel kaalukausil - ühel kaalukausil olevad riskifaktorid kallutavad inimest destruktiivselt mõtlema ja käituma, teisel kaalukausil olevad kaitsvad faktorid aga vähendavad vastukaaluks suitsidaalset mõtlemist ja käitumist ning aitavad inimesel leida jõudu surmasoovile vastu seista. Suitsiidipreventsioon põhinebki peamiselt riskifaktorite ja nende kahjuliku mõju vähendamisel ning kaitsvate faktorite ja nende kasuliku mõju suurendamisel.

Enamusel juhtudest vaibub suitsiidiprotsess iseenesest, mõnikord on selleks vajalik väline sekkumine. Vahel harva jõuab see aga välja suitsiidikatseni ning veelgi harvem lõpuleviidud suitsiidini.

Allikas ja lisalugemine:

« Eelmine | Järgmine »