Arnold Beisseri teooria muutumise paradoksaalsusest jõudis laiema publikuni läbi Fritz Perlsi loodud gestalt-psühhoteraapia. Tegemist on eksistentsiaalse, siin ja praegu protsessile keskenduva teraapiasuunaga. Gestaltteraapias ei vii muutuseni mitte niivõrd suurenenud teadlikkus üldises mõttes, vaid suurenenud võime olla teadlik iseenesest. Terapeutilise muutumise protsess gestaltteraapias hõlmab nende mehhanismide taasavastamist, mille abil inimene kontrollib ja väldib teadlik olemist. Sellistel hetkedel, kui jõutakse uue sügavama arusaamiseni, saab teistsugune valik võimalikuks.

Beisser oli nooruses sihikindel, vitaalne mees, kes teadis täpselt, kelleks saada. Lõpetanud ülikooli arstiteaduskonnas, seadis Arnold sammud residentuuri, et õppida kirurgiks. Paraku kutsuti ta sõjalisse tegevteenistusse, mistõttu pidi ta oma õpingud mõneks ajaks katki jätma. Spordientusiastina tegeles Arnold aktiivselt tennisega ning oli selles edukas, saavutades oma kodumaal meistritiitli. Eeldused saavutada elus kõik, mida hing ihaldab, olid tervel noorel mehel käeulatuses. Plaanid ja unistused said tugeva hoobi, kui 25-aastaselt diagnoositi tal lastehalvatus, mille tagajärjel jäi Beisser kaelast saadik halvatuks ning vajas ellujäämiseks mehhaanilist hingamisaparaati. Sellele vaatamata leidis ta endas elutahte ja jõu, mille toel suutis saavutada enesega rahulolu. Eneseotsingute käigus hakkas Beisser tegelema psühhiaatriaga ning oli tugevalt mõjutatud Fritz Perlsi töödest. Just Perlsi töödele tuginedes arendas Beisser välja teooria muutumise paradoksaalsusest.

Videolõik Arnold Beisseri elust (inglise keeles)

Elus juhtub vahel, et mida rohkem millegi nimel pingutatakse, seda vähem tõenäoline on eesmärgile jõudmine. Sageli tuleb selliseid olukordi ette siis, kui püütakse muuta kedagi teist. Näiteks oma last või partnerit, konfliktset kolleegi või hinnangulist sõpra.

Soovitud muutus võib olla vägagi mõistlik ja mõttekas, kuid püüdlused seda esile kutsuda läbi selgitustöö, arutelude, argumenteerimise, nõudmise, ähvarduste, ignoreerimise ja muude meetodite ei tööta. Vastaspool võib isegi mõista ja lubada muutuda, kuid muutust ei toimu siiski. Milles asi? Inimesed ei muutu käsu peale. Muutus on alati sisemine protsess, mida keegi teine läbi viia ei saa. Seega parim, mida sellises olukorras teha saab on iseennast muuta. Keskkond ja inimene on vastastikuses sõltuvuses ning muutus ühes toob alati kaasa muutuse teises. Seega, kui on soov muuta kellegi teise käitumist, siis tuleks esikohale seada iseennast ja mõelda sellele, kuidas mina saan teisiti reageerida (mitte suruda muutust peale teisele inimesele).

Kui jääda omaenda kogemuse juurde, nii nagu see teadvuses kuju võtab, siis tajutakse alati uudsust, mis tuleneb muutumisest, sest maailm inimese ümber on pidevas muutumises ja seega on muutumises ka inimene ise. Muutumise sundimine ja uudsuse pealesurumine ei ole kindlasti kasulik ja võib olla isegi kahjulik. Näiteks kui inimene on kurb seoses lahkuminekuga või laste kodust lahkumisega. Sageli on esmane reaktsioon püüd kurbusest võitu saada selle ignoreerimise kaudu. Inimene on loodud püüdlema rahulolu poole ja seega soovitakse jälle õnnelik olla. Proovitakse selleks kõiki vahendeid: kinoskäimist, pidusid, hobisid, reisimist, sõpru, jne. Lühikest aega see töötabki ja tuntakse ennast hästi. Kuid siis, kui parajasti millegagi ei tegeleta, tuleb kurbus kangekaelselt jälle tagasi. Kui aga lubada endal olla täiesti kurb ilma selle meeleoluga võitlemata, siis taandub kurbus mõne aja pärast ja elu muutnud sündmust tajutakse loomulikuna. Siis suudetakse jälle olla teadlik praegusest hetkest ja seda nautida. See ei tähenda, et unustatakse oma kaotus või oma armastus. See tähendab lihtsalt seda, et teatakse ja aktsepteeritakse oma tundeid ja iseennast. Selles seisnebki paradoks: muutuda saab vaid lastes endal olla päriselt see, kes ollakse.

Teisisõnu - selle asemel, et võidelda sellega, mis endas ei meeldi ja keelduda oma tundeid tunnistamast ja tundmast, võib suurendada oma muutumise võimet võttes omaks needsamad tunded, mis ei meeldi ja mida omaks tunnistada pigem ei tahaks. Nii saab muutus võimalikuks.

Inimesed, kes pöörduvad nõustaja, psühholoogi või psühhoterapeudi poole, tulevad sageli sooviga midagi oma elus muuta või sooviga muudetud saada. Kliendil on tihtipeale olemas ideaalpilt sellest, milline ta peaks olema. See pilt on alati erinev sellest, kes või mis ta praegu on. Muutus on võimalik ainult siis, kui oma praegust olemust ja olukorda täiel määral aktsepteeritakse. Ainult olles täiel määral teie ise on teil võimalik veel teistsugusekski saada.