Eelnevalt nägime juba kuidas täiendada olemasolevat graafikut pärast seda kui see on esimest korda välja joonistatud -- lisasime graafikule käsu axis abil horisontaaltelje kõige viimasena. Aga juba joonistatud graafikule võib lisada ka nii mõndagi muud. Asjaolu, millele hilisemal lisamisel tähelepanu tuleb pöörata, on see, et vaikimisi seadistab R graafikul kujutatud vahemikud ettenatud tunnuste järgi ja seega võib juhtuda, et lisatavad objektid jäävad osaliselt n.ö. kaadri serva taha, kui me ise kohe esimese graafiku joonistamisel õigeid vahemikke ei sea.

Punkte saab esialgsele graafikule lisada funktsiooni points abil. Esimene argument x annab punktide horisontaal- ja teine argument y vertikaaltelje koordinaadid. Analoogiliselt saab jooni lisada kasuga lines (s.o. vastavad punktid ühendatakse joonega ja punkte endid ei kuvata). Viimatinimetatud funktsioonile saab muuhulgas anda ka argumendid lty ja lwd, mis määravad vastavalt joone tüübi ja paksuse.

Etteantud koordinaatidega määratud asukohta võib kujutada ka tavalist teksti funktsiooni text abil, mis seega lisaks asukoha määrangutele ootab ka kolmandat argumenti labels, mis määrab tekstid, mida siis etteantud kohtadele kuvatakse.

Üks sageli vajaminev lihtne funktsioon on ka abline, mille esimene argument määrab algordinaadi ja teine sirge tõusu.

Muidugi vajab üks korralik graafik ka tähistuste seletust ehk legendi ja seda võimaldabki joonistada funktsioon legend. Esimesed kaks argumenti määravad legendikasti vasaku ülanurga koordinaadid, ent need võib ka hoopis asendada valikuga locator(1), mispeale need koordinaadid võetakse vastavalt hiirekursori asukohale graafikul toimunud hiirekliki ajal. Argument legend määrab tekstid, mis vastavate sümbolite kõrvale kuvatakse.

Nii näiteks saame kirjutada:

> plot(kaal~pikkus,data=andmed1,pch=as.numeric(toit),col=grupp)
> legend(x=locator(1),legend=c("a","b","c"),pch=1:3)

Vahel võib aga tekkida ka olukord, kus me soovime kuvada mitut erinevat graafikut füüsiliselt eraldi. Seda on küllalt lihtne teha kui kõik graafikud peavad tulema võrdse suurusega. Tuleb lihtsalt esmalt R-ile tead anda, et graafikuid tuleb mitu ja milline on nende paigutus. Seda tehakse funktsiooni par abil. Nt. valik mfrow=c(3,2) jagab graafikuala kuueks võrdse suurusega alaks, kokku kolm rida ja kaks veergu. Alade kasutamise järjekord on vasakult paremale (ja seejärel ülalt alla). Seades aga mfcol=c(3,2) on kõik sama välja arvatud, et alasid kasutatakse esmalt ülalt alla.

Lõpuks räägime veel graafikaparameetrite seadmist võimaldava funktsiooni par huvitavast kasutamisviisist. Selle funktsiooni abil on võimalik peenhäälestada palju erinevaid graafikute juurde kuuluvaid aspekte (peaasjalikult erinevate vahemike laiust), ent kui see funktsioon välja kutsuda, siis annab ta ka väljundi (kõigi graafikaparameetrite varasemad väärtused). Seega on võimalik need väärtused talletades hiljem lihtsasti eelmised seaded taastada.

Nii näiteks võime esmalt tellida 2x2 paigutuse

> gp=par(mfrow=c(2,2))

ja siis pärast kui need neli eri graafikut joonistatud naasta tagasi esialgsete seadete juurde käsuga

> par(gp)