Biomass on põllumajanduslikust tootmisest (nii taimsed kui ka loomsed ained), metsatööstusest ja sellega seotud tootmisest pärit toodete, jäätmete ja jääkide ning tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunev fraktsioon (joonis 1).

Biomassist, eelkõige puidust saadavat soojust on inimesed kasutanud toiduvalmistamiseks ja kütmiseks juba tule avastamisest saati. Ka tänapäeval on puit arengumaades peamine energiaallikas, kusjuures puiduvaestes piirkondades kasutatakse kütusena vilja ja sõnnikut. Puidu põletamisega võivad kaasneda keskkonna- ja terviseprobleemid, eelkõige tekitatud õhusaastest. Samuti on puidu kasutamine kütusena töö- ja ajamahukas ning ebaefektiivsete küttekollete tõttu võidakse paisata õhku märkimisväärses koguses suitsu ja tahmaosakesi. Nimetatud põhjustel on arenenud riikides järjest rohkem mindud üle puhtamatele ja mugavamatele energiaallikatele just kütmise eesmärkidel, mis on langetanud puidu osakaalu tööstusriikide energiatarbes 2,8%-ni.

Biomassis sisalduva keemilise energia muundamine elektrienergiaks on küllaltki levinud. Täiendavalt võib biomassist toota alkoholi või anaeroobse kääritamise tulemusena biogaasi, mis sisaldab kõrge kütteväärtusega metaani. Saadud gaasi saab kasutada nii kütuse kui ka elektrienergia allikana.

Energiaallikana kasutatavat biomassi saadakse peamiselt põllumajandus- ja metsandustootmise jääkidest, samuti on võimalik biomassis sisalduvat energiat hankida sobivate reoveepuhastusjäätmete (ehk reoveesette) kääritamisel. Neist jääkproduktidest saadav energia moodustab hinnanguliselt ühe kolmandiku kogu maailmas kasutatavast energiast. Loomulikult kasutatakse osa vastavatest jääkidest väetisena või kütusena, mis on aga tagasihoidliku kütteväärtusega. Suur osa neist jääkidest aga põletatakse,  põhjustades seeläbi täiendavat lokaalset õhureostust.