Häälikuid moodustatakse kõneorganite – keele, huulte, kurgunibu – erinevate asendite abil. Mida erinevamad on keele ja teiste kõneorganite asendid, seda rohkem on võimalik moodustada erinevaid häälikuid. Mida erinevamad on häälikud, seda lihtsam on neid hääldamisel üksteisest lahus hoida ja kuulamisel eristada.

Täishäälik ehk vokaal on häälik, mille puhul väljahingamisel takistusi ei ole (avatud häälik). Kõik eesti keele vokaalid on helilised, kuna nende hääldamisel vibreerivad häälekurrud. See annab keelele kauni kõla. Eesti keel on rikas vokaalide poolest – kokku 9 vokaali – ja ühes sõnas võib kõrvuti esineda kuni seitse täishäälikut, nt hauaööõudus (Polüneesias on ka 12 vokaaliga keel). Samas nõuab vokaalide rohkus intensiivset keeletööd – korralikult hääldatud vokaalid on eesti keele visiitkaart (Kraut, Liivaste, & Tarvo, 1998).

Moodustuskoha, st keele asendi järgi suuõõnes ehk kõlakastis jaotatakse vokaalid järgmiselt:

• ees- ja tagavokaalid, mille jaotuse aluseks on keele asend häälikute hääldamisel suuõõne suhtes;

• madalad, keskkõrged ja kõrged vokaalid jaotatakse vastavalt sellele, kui kõrgele tõuseb keel hääldamise ajal suulae suhtes.

Vokaalide jaotust moodustuskoha järgi illustreerib nn vokaalitrapets (vrd Hint, 2004).

Loe lisaks!

Eek, A. & Meister, E. (1994). Eesti vokaalide sihtväärtused hääldus- ja tajuruumis. Keel ja Kirjandus, 7, 404-413.

Erelt, M., Erelt, T. & Ross, K. (1997). Eesti keele käsiraamat (lk 29-31). Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Pajupuu, H. Eesti vokaalid kõnes. Külastatud 20. mail, 2009, aadressil http://eki.ee/teemad/akustika/vokaalid.html