Ärge ignoreerige oma intuitsiooni, kui teil tekib kahtlus, et patsient võib olla vägivalla ohver!

Järgenevalt kirjeldame samm sammhaaval, kuidas vägivallast rääkida.

 

I SAMM: VÄGIVALLA TEEMA TÕSTATAMINE

Kasutage rääkimiseks vaid turvalist keskkonda. Pidage meeles, et kui naisel on kaasas tema partner, ei ole see rääkimiseks turvaline keskkond.

Küsige vägivalla kohta otse. Sel moel näitate patsiendile, et vägivallast on lubatud avameelselt ja otse rääkida ja annate märku, et patsient ei ole ainuke inimene, kes vägivalla all kannatab.

Rõhutage, et partnerile suunatud vägivald on kuritegu ja vägivallatseja vastutust oma tegude ees.

Küsimused, mida on asjakohane esitada siis, kui te kahtlustate vägivalda, olgugi et naisel ei ilmne ühtegi märki füüsilisest vägivallast:

• “Oma varasemast kogemusest tean, et kodune vägivald on paljude naiste jaoks tõsine probleem. Kas te tunnete, et see probleem teid kuidagi puudutab?”
• “Me teame, et vägivald avaldab otsest mõju paljude naiste tervisele ja seda esineb küllalt sageli. Seetõttu küsin ma ka teilt selle küsimuse: kas teie kodus on esinenud vägivalda?”
• “Kas te tunnete end kodus kaitsetuna ja hirmununa?”
• “Tundub, et te tunnete end läbivaatuse ajal ebamugavalt. Kas on midagi juhtunud, mis on pannud puudutusi kartma?”
• “Umbes pooled naistest on oma ellu jooksul kogenud füüsilist vägivalda või ahistamist. Kas teiega on seda kunagi juhtunud?”

Küsimused, mida on asjakohane esitada siis, kui naisel esineb märke füüsilisest vägivallast:

• “Mis teiega juhtus? Mis juhtus, kus ja millal?”
• “Kas need vigastused on tekitanud keegi teine inimene?”
• “Kes Teid vigastas?”
• “Teie vigastused näivad olevat tekkinud kellegi rünnaku tagajärjel. Kas see on võimalik?”
• “Oma varasema kogemuse põhjal võin öelda, et tavaliselt tekivad niisugused vigastused teise inimese rünnaku tagajärjel. Kes Teid ründas?”

Küsimused, mis on asjakohased siis, kui naine ise on vägivalla teema üles võtnud:

• “Millal langesite viimati vägivalla ohvriks?”
• “Kui sageli esineb Teie lähisuhtes vägivalda?”
• “Mis on Teie arvates see, mis Teie lähisuhtes vägivalla esile kutsub?” (Kui naine kahtlustab, et vägivalla põhjustab tema enda käitumine, andke talle adekvaatset informatsiooni ja aidake tal vabaneda süü- ja vastutustundest vägivalla suhtes.)
• “Kuidas on vägivald aja jooksul muutunud? Kas see on muutunud tõsisemaks, kas seda on hakanud juhtuma sagedamini kui varem?”
• “Kas Teie partner on Teid hirmutanud ja kuidas? Kas ta on ähvardanud Teid tappa, kasutada relva? Kas ta on relva kasutanud?”
• “Kas Te tunnete oma partneri ees hirmu? Kas Te kardate iseenda ja oma laste elu pärast?”

NB! Kui naine eitab, et teda on rünnatud:

• Ärge püüdke teda veenda ega avaldage talle survet.
• Rääkige talle, mis tekitas teis mõtte, et tegemist võiks olla vägivallaga.
• Rääkige talle, et tal on võimalus vajadusel mõni teine kord tagasi tulla ja võimalus seda teiega arutada, juhuks kui ta peaks kunagi sattuma vägivalla ohvriks.
• Pöörduge ise selle teema juurde mõnel teisel korral/järgmine kord tagasi.

 

II SAMM: KUULAMINE
Kuulamise ABC:

• Silmside
• Mitteverbaalne toetav hoiak
• Nõuannete vältmine
• Tunnustamine
• Tähelepanelikkus
• Austus
• Kõikide emotsioonide lubamine

Teadmine, et teda kuulatakse, tekitab naises tunde, et tema eest hoolitsetakse. Kui aidata kriisiseisundis inimesel oma emotsioone väljendada, on loodud eeldused tasakaalu saavutamiseks.

 

III SAMM: USALDUSSUHTE LOOMINE JA MÜÜTIDE HAJUTAMINE
Usaldussuhte loomise ABC:

• „Ma usun sind”
• „Mul on kahju, et see sinuga juhtus”
• „Mul on hea meel, et sa rääkisid oma murest”
• „Sina ei ole süüdi selles, mis toimus”

Te võite olla ainus inimene, kes juhtunust teab ja saab ohvri hinnanguvabal ning mõistval kohtlemisel ja abistamisel väga palju ära teha. Võtke ohvrit tõsiselt, uskuge temasse ja ärge tehke tema eest otsuseid.

Toetavad repliigid nagu “Kurb kuulda, et teiega nii juhtus” või “Te olete tõesti palju läbi elanud” julgustavad naist avaldama rohkem informatsiooni.

Ärge küsige ohvrit süüdistavaid küsimusi nagu “Miks te temaga üldse elate?”, “Miks te tema juurest lihtsalt minema ei lähe?”, “Kas te tülitsesite temaga enne seda, kui ta vägivaldseks muutus?”

Selgitage patsiendile, et vägivald ei ole tema süü. Püüdke muuta tema suhtumist sellesse, mis tingis vägivalla (näiteks kui naine väidab “Eks ma kipungi liiga palju rääkima…” või “Ta muutub ainult siis selliseks, kui ta on joonud”).Veenge teda, et ta ei saa vähendada vägivalda iseenda või oma laste vastu pelgalt iseenda käitumist muutes.

Ärge jätke tähelepanuta puuetega naisi. Puuetega naiste risk sattuda lähisuhtevägivalla ohvriks on suurem kui ülejäänud naistel!

IV SAMM: MEDITSIINILINE ABI JA DOKUMENTEERIMINE
LSV ohvrid võivad, kuid ei pruugi vajada kohest meditsiinilist abi.
Vältimatut psühhiaatrilist abi vajavad suitsiidiohuga, psühhootilise depressiooniga ja sümptomaatika kiire halvenemisega isikud.

Vigastuste dokumenteerimine ja LSV avalikustamine on tervishoiutöötajate oluliseks ülesandeks:

1. Dokumendid võivad olla vajalikud kohtus kui tunnistusmaterjal, kui naine otsib tsiviilkaitset või kui ta partner on kriminaalkohtu korras süüdistatav.
2. Dokumendid võivad olla vajalikud, kui tekivad arutelud hooldusõiguste üle ja arutatakse eraldi elavate vanemate ligipääsu oma lastele.

Kasutage kehakaarti (trükkige see välja) ja lisage sellele detailsed sõnalised kirjeldused.

• Tehke dokumenti lühike sissekanne selle kohta, kuidas patsient sai oma vigastused ja, kes need tegi (nimi ja tema suhe kannatanuga); kellaaeg, kuupäev ja vigastuse koht ning pealtnägijad (ka politsei) ja kõik andmed nende kohta
• Kandke dokumenti lühidalt patsiendi poolt öeldu eelnevate vägivallaepisoodide kohta
• Juhul kui vigastused ei ole kooskõlas patsiendi poolt öelduga, kuid ta jääb kindlaks öeldule, peab arst peab märkima, et antud vigastused ei tundu talle olevat kooskõlas antud seletustega
• Kasutage sõnastust: “Patsient ütles, et...” ja mitte “Patsient väidab...”. Viimasel juhul tundub see hinnangu andmisena ja võib näidata, et kirjutaja ei usu patsiendi poolt öeldut.
• Olles saanud eelnevalt patsiendi nõusoleku, dokumenteerige vigastused kehakaardil. Võimalusel kasutage selleks fotode tegemist.
• Kirjeldage alati kõiki füüsilise leiu tunnuseid.

 

V SAMM: OHVRI VAJADUSTE HINDAMINE JA TURVALISUSE KINDLUSTAMINE
Enne seda, kui midagi soovitada või hakata nii- või teistmoodi tegutsema, on vaja läbi arutada asjaolu, kuidas naine ise näeb enda olukorda. Pidage meeles, et patsiendi võimalused võivad olla piiratud seoses ressursside vähesusega. Teadke, et erinevatel naistel on erinevad vajadused ja leidke vastav lahendus tulenevalt nende individuaalsetest vajadustest. Sageli vajavad ohvrid psühholoogilist abi ja kui teie meditsiiniasutuses on olemas psühhoogilise abi võimalus, siis tuleks sellest patsienti teavitada ja seda pakkuda. Lisaks tuleb kõiki informeerida olemasolevatest tugisüsteemidest.

Küsige: „ Mida ma saaksin teha, et sind aidata?” „Mis sind kõige enam vaevab?” „Millist abi vajad?” „Kuidas Sa oled seni hakkama saanud?” Küsige naise kogemuste kohta abi otsimisel ja kuulake tema vastuseid. Juhul, kui tal on ametiasutuste jt organite esindajatega suhtlemisel olnud halbu kogemusi, ei pea teie neid kaitsma ja probleemseid olukordi nende eest selgitama. Hinnake konkreetse naise turvariski. LSV puhul on oluline, et see eskaleerub ja muutub ajaga enam tõsiseks. Ohvrist naise jaoks on kõige ohtlikumaks perioodiks, kui ta valmistub lahkuma ja kuus kuud pärast lahkumist. Selle tõttu on vajalik viia läbi hoolikas riski analüüs nende naiste jaoks, kes on olnud tõsise vägivalla ohvrid või kes on elanud pikka aega koos või kes on väga hirmunud ja segaduses.