• Suurus 156-300 nm
• Kapsiid helikaalne
• Välisümbrisega
• Genoom (-)ssRNA

Allikas: http://viralzone.expasy.org/all_by_species/556.html

Paragripi viirus on sarnane gripiviirusele, kuid on suurem ja genoom pole segmenteeritud.

Viirus paljuneb ülemiste hingamisteede epiteelis, põhjustades rakkude fusiooni ja seega multituumsete hiidrakkude teket. Vireemia tekib harva. Veerandil juhtudest levib viirus alumistesse hingamisteedesse.

Viiruse vastu aktiveeruvad nii rakuline kui ka humoraalne immuunvastus. Tekkivad IgA antikehad on protektiivsed, kuid lühiealised. Seetõttu võib paragrippi põdeda korduvalt.

Inkubatsiooniaeg on 2-6 päeva.

Sellele järgneb enamasti kerge ülemiste hingamisteede infektsioon (põhjustavad serotüübid 1…4), vahel ka bronhioliit, pneumoonia (25%) või krupp ehk larüngo-trahheo-bronhiit (2-3%) (serotüübid 1...3). Viimane põhjustab kõriturset, mis on seotud lämbumisohuga. 

Täiskasvanud põevad paragrippi kergemini kui väikelapsed.

Tervenemine toimub tavaliselt 48 h jooksul.

Paragripi viirus on laialt levinud ning sellega seotud haigused tavalised.

Viirus levib kontaktil ja piisknakkusena. Esmane nakkus tekib tavalisel <5 a. vanustel lastel. Korduvnakkused on kergema kliinilise pildiga. Serotüübid 1 ja 2 levivad enamasti sügisel, serotüüp 3 esineb aasta läbi. Võimalik on ka paragripi haiglasisene levik.

Viirust on võimalik kasvatada koekultuurides. Praktilises diagnostikas kasutatakse siiski enamasti teisi meetodeid – viiruse antigeeni määramist hingamisteede sekreedis (IF, ELISA), viiruse nukleiinhapete määramist hingamisteede sekreedis (PCR) või antikehade (IgA, IgM) määramist vereseerumis.

Spetsiifiline ravi puudub. Raskema kliinilise pildiga haigeid tuleks jälgida hingamisprobleemide tekke suhtes ning vajadusel rakendada toetavat ravi.

Efektiivset vaktsiini ei ole.