Liitlasväed ja tehnoloogia

Lääneriikide vastused eelpool esitatud küsimustele/märksõnadele on taliibide omast erinev. Kuna oma sõdureid püütakse iga hinna eest kaitsta ja anda neile parimad võimalused oma töö tegemiseks, siis panustatakse üha rohkem tehnoloogiale.

Kohe algul tooks välja ühe konkreetse kõrgtehnoloogilise iseloomuga vastuse. Olukord on selline, et üks grupp taliibe avas tule briti patrulli pihta, lastes neid ka RPG raketiga. Kuna lähipiirkonnas oli õhutoetuselement saadaval, kutsuti see kohale ning asi areneb siit nüüd edasi.

Foto: Google Earth

Pildi keskel nähtav kastike antud koordinaatidel on siis see sihtmärk, mida lennuk Harrier Gr.9 jälgib, lennukõrguseks on 34 000 jalga, ligikaudu 10 km. Google Earth programmist saadud pilt on samuti võetud samalt kõrguselt, niiet sellises suuruses on see lennuki pealt silmaga nähtav.

Video järgnevatest sündmustest läbi lennuki termokaamera

 
Esiteks pööraks Teie tähelepanu pildi kvaliteedile, arvestades asjaolu, et see on tehtud 10 km kõrguselt. Teiseks, pildi pealt on näha, et 5-6 liikmelisele grupile läheneb 7 tegelast, seega on kokku 12-13 võitlejat. Nüüd on see koht, kus mõelda et kui tehnoloogiline ja kulukas oli kogu see ettevõtmine - hävitada väikest gruppi võitlejaid. Ja võrrelda seda taliibide poolt kasutatavate vahendite ja nende maksumusega. On selgelt näha, et tehnoloogilisem lähenemine antud probleemile säästab küll omade elusid rohkem, kuid maksab ka võrratult rohkem ja nõuab rohkem spetsialiste, nii sõjaväes kui mujal (lennukite ja täppisrelvade väljatöötamine ja tootmine, piloodi koolitus jne).
 
Kõrgtehnoloogiat ei paisata Afganistaani ainult oma sõdurite säästmise pärast, see on ka heaks katselaboriks, kus on võimalik hinnata olemasolevaid lahendusi, nende parendamiseks kasutatavate meetmete tõhustust ning saadud teadmistest lähtuvalt luua uusi tehnoloogiaid ja lahendusi. Niiet mõnikord kiputakse ka "üle reageerima", st näiliselt kasutama ülesande täitmiseks suuremat jõudu, kui võiks arvata vaja minevat.USA armee, nagu ka britid, sakslased ja prantslased, on nii Iraagi kui Afganistaani sõdade kogemuste najal üles ehitamas täiesti uut tulevikusõduri kontseptsiooni, milles on suurt tähelepanu pööratud iga sõduri intelligentsusele - kommunikatsioon ja erinevad sensorid ning vaatlusseadmed, lisaks ka mobiilsusele - kergem ja painduvam soomusrüü ning koorma kandmist kergendav eksoskelett.
 
Tulles tagasi liitlaste tehnoloogia poolele, püüame nende lähenemist antud teemale käsitledagi eelnevalt püstitatud küsimuste/märksõnade võtmes ja püüame minna konkreetsemate näidete juurde.

Meelde tuletades, need olid:

  • parem ülevaade ümbrusest (situational awareness),
  • suurem ellujäämisvõimalus, väiksemad tervise- ning materiaalsed kahjud (survivability),
  • soomustatud mobiilsus, turvalisemad liikurvahendid (protected mobility),
  • täpne tuli vastase pihta (precision engagement) ning
  • võimalikult väikesed kõrvalised kahjud (reduced collateral damage).
Põhimõtteliselt on kõikide kasutatavate tehnoloogiate kirjeldamine omaette kursuse mahuga tegevus, seega keskendume tehnoloogia seisukohast parematele näidetele - vastase leidmiseks ja täpsemaks hävitamiseks kasutatavad lahendused.

Luurelennukid

Kuna õhuruum on liitlasvägede kontrolli all, on üheks oluliseks meetmeks paljude mehitamata lennuvahendite kasutamine. Nende abil saab vastast otsida (termokaamerad, elektrooniliste signaalide jälgimine, radarid jne), neid jälgida ja pealt kuulata. Suuremad UAV-d (Unmanned Aerial Vehicle - mehitamata lennuk) võivad ka relvi kanda ja sihtmärke osundada, liitlasvägede sõduri ülesandeks jääb vaid käsklusi anda ning sihtmärk saab hävitatud. Ka saab UAV termokaamerat kasutada IED otsimiseks, läbi termokaamera on muutused maapinnas hästi näha, kuna inimteguri tõttu tekkinud temperatuurierinevused on isegi tunde hiljem nähtavad.

 

MQ-9 Reaper Hunter/Killer UAV Afganistaanis. Foto: Staff Sgt. Brian Ferguson, USAF

Suurematel UAV-del on pardal keerulised radarisüsteemid, mis annavad lisavõimalusi - võimalus jälgida radariga liikuvaid objekte, võime jälgida mingit piirkonda pikema aja jooksul (nt kas mingis piirkonnas on miskit sõidukite kogunemispunkti) jne. Neid saab juhtida kaugemalt, kuna saab kasutada satelliitsidet. Seega ei ole eriliseks probleemiks juhtida Afganistaani kohal lendavat UAV-d Ameerika Ühendriikidest, kuid see ei ole eriti praktiline.
 
UAV-sid on mitmes suuruses, nii väikeseid ja konkreetset üksust toetavaid, kui ka suuri ja strateegilise tähtsusega, esimestest saab näiteks tuua RQ-11 Raven http://www.army-technology.com/projects/rq11-raven/, suurematest on tuntumad:
Kuid mehitamata lennukid ei ole õhuruumis ainsad, mis vastase kohta infot koguvad. Olulisteks strateegilisteks elementideks on ka erinevad luurelennukid, üheks oluliseks näiteks on E-8C JSTARS (http://en.wikipedia.org/wiki/E-8_Joint_STARS) - selle süsteemi ülesandeks on lahinguruumi haldamine ning vägede juhtimine (command&control).

E-8C JSTARS Foto: Defence Industry Daily

Kas elektrooniline luure on kõikvõimas ja asendab täiel määral HUMINTi (Human Intelligence) (http://en.wikipedia.org/wiki/Human_intelligence_(espionage)), st luurajat, kes suhtleb, kuulab ja näeb ja teeb järeldusi ka võimalike tulevaste sündmuste kohta? Ei, kuna tehniline luurevahend võimaldab registreerida ainult hetkel toimuvat olukorda, ning mõnedel juhtudel toimunud sündmusi (nt maassekaevatud IED soojussignatuur), kuid ei võimalda peaaegu kunagi sündmusi ette ennustada (kas see soojusignatuur on ikka veel plahvatamata IED või on lihtsalt kodulooma laip).

Tank muutuvas olukorras

Lahingtanki roll on asümmeetrilises sõjas muutunud vastase soomusvägede hävitajast palju laiemaks - seda kasutatakse nii kohalolu näitamiseks, kasvõi kontrollpunktis, kui koos jalaväega erinevate ülesannete täitmiseks. Aga see tähendab ka seda, et tank on urbaniseerunud lahingus vastase poolt kergemini haavatavam, kas siis rakettide või IED-de poolt, või on meeskonnaliikmed kergemini tabatavad. Mis tähendab omakorda seda, et tanki tehnoloogia peab kohanema uue olukorraga - vaja on paremat kommunikatsiooni toetava jalaväega, vaja on paremat soomuskaitset ka külgedelt või tagant ning kõrgemalt lastud rakettide vastu, väljaspool tankitorni olevat kuulipildujat mehitav tankist peab olema paremini kaitstud, veel parem oleks üldse kasutada seest juhitavat süsteemi, kõik meeskonnaliikmed peaksid paremini tankist välja nägema, kuna iga silmapaar on vajalik jne.
 
Seega, tanki roll on muutunud palju mitmekülgsemaks ning efektiivsuse tagamiseks peab ka tankitehnoloogia sellega koos arenema. Üheks näiteks on ameeriklaste lahingtanki M1 Abrams arendusprogramm TUSK (http://en.wikipedia.org/wiki/M1A2_TUSK).

M1A2 Abrams TUSK (Tank Urban Survival Kit). Foto: Defence Industry Daily

Või sakslaste lähenemine antud teemale - oma lahingtanki Leopard 2 A5/6 moderniseerimine, lähtudest samadest probleemidest - Leopard 2 PSO (Peace Operations Support) (http://defense-update.com/products/l/Leopard-PSO.htm).

Leopard 2 PSO tehnoloogia näidissõiduk. Foto: Krauss Maffei Wegmann

Helikopterid ja eriüksused

Kuna vastane väldib igal võimalusel otsest konfrontatsiooni, kus liitlased saaksid kogu oma sõjalise jõu nende vastu suunata, on nendega võitlemine keeruline. Kui tuvastatakse mingi vastase grupi asukoht, tuleb sellele infole kiirelt reageerida ning vastane võitlusega siduda. Kuid mis saab siis, kui vastane ei ole avatud maastikul, eemal kõigist võimalikest kõrvalseisjatest? Sellisel juhul on kasulik kasutada eriüksusi - parema väljaõppe, kogemustega ning kõrgemate vaimsete näitajate ja kohanemisvõimega jalaväelasi, kellel on oma ülesandeks parem ning olukorrale sobivam varustus ning kes siis lähevad kohale ja selekteerivad "pahad" "heade" seast välja, nii et viimased ei saa kannatada. Aga kuidas neid sinna vajalikku kohta toimetada?
 
Asümmeetrilises sõjas on mobiilsus väga oluline, võimekus katta piisavalt suuri vahemaid võimalikult lühikese aja jooksul. Üheks mugavamaks lahenduseks on helikopterite kasutamine, millega saab liigutada nii vägesid kui täiendavat varustust (laskemoon, söök/jook jms). Helikopteri eelis lennuki ees on väiksemad nõudmised stardi- ja maandumispaigale, hea tahtmise korral saab kopteri maandada ka majakatusele. Tuleb muidugi öelda, et eriüksused ei toetu ainult helikopterite toele, vaid kasutavad ka modifitseeritud maastureid ja väikeveokeid, mis annavad neile vajaliku mobiilsuse ja tulejõu.
 
Teine kopterite alaliik on lahingkopterid. Kuna need on toetava üksuse lähedal ning relvastus on efektiivne, saab nendega ka vastast selektiivselt hävitada. Liitlaste praktika Afganistaanis näitab, et lahingkopterite ja eriüksuste koos kasutamine annab olulise asümmeetrilise eelise - lahingkopteril on piirkonnast parem ülevaade ja suudab hävitada ka sõidukeid, eriüksused suudavad konkreetseid objekte vallutada ja kopterite tuld efektiivselt juhtida. Lahingkopteri eeliseks on võimekus olla pidevalt toetava üksuse lähedal, lennuki probleemiks on nõutava lähenemiskoridori pikkus ja ülelennujärgne ümberpööramisele kuluv aeg.

Lühike klipp AH-64D Longbow kohta, seriaalist Future Weapons (http://www.youtube.com/watch?v=Rw7V2pvwHZs).

Lahingkopter tegevuses

 

Need on vaid mõned näited avalikus inforuumis olevate videoklippide kohta.

US Army AH-64D Apache lahingkopter ja Austraalia SASR patrullsõiduk liitlasvägede baasis Afganistaanis. Foto: Austraalia Kaitseministeerium
 
Helikopteri probleemiks on väike lennukiirus ja -kaugus (kulutab rohkem kütust). Lennukil on samad näitajad jällegi head, kuid puuduvad helikopteri head omadused - õhus rippumise võime ja väiksemad nõudmised stardi- ja maandumisplatsile. Kas ei saaks kuidagi kummagi õhusõiduki häid külgi kokku liita? Mida oleks selleks üldse vaja? Ilmselt peaksid soovitud sõidukil olema pööratavad tiivik(ud) - kord helikopteri asendis, kord lennuki asendis. Idee on lihtsam kui tehnoloogiline teostus, sea on näidanud ka Bell/Boeing V-22 Osprey (http://en.wikipedia.org/wiki/V22_Osprey) programmi kasvuraskused ja mõned traagilised õnnetused koos mitmete hukkunutega. Kuid aja jooksul on tehnoloogia muutunud piisavalt töökindlaks ning Osprey on nii Iraagis kui Afganistaanis oma debüüdi teinud ja idee paikapidavust tõestanud.

MV-22B Osprey Afganistaanis. Foto: USMC
 
Kindlasti ei saa sõda peetud ainult eriüksuste najal. Pealegi, kogu sellele sõnale - eriüksuslane - on tekkinud ümber müstika aura, mida toidetakse ka filmitööstuse poolt. Tegelikult on tegu intelligentse ja hea väljaõppega sõduriga, nagu enamik sõjaväe isikkoosseisust - lihtsalt antavad ülesanded on teistsuguse loomuga, võrreldes nt tavajalaväelasega, ja teenivad pigem strateegilisi, kui taktikalisi eesmärke.
 
Asümmeetrilises konfliktis on jalaväe osa suur, kuna nemad on need, kes reaalselt vastast identifitseerivad ja vastavalt olukorrale edasi tegutsevad, ka suudavad vastast siduda väga erinevates olukordades. Ning kuna asümmeetriline konflikt hõlmab palju lähikontakte, ka siseruumides, on jalavägi lahingülesannete täitmisel asendamatu.

IED vastane võitlus

IED on praktiliselt võttes kõige suurem oht liitlasvägede sõduritele, samas vastase jaoks üks odavamaid ja lihtsamaid. Pommi peitmiseks on väga palju võimalusi ja tekkivad kahjud suured, aga kuidas neid vältida? Pommi saab kas ennetada - eelnevalt avastades või käivitamissignaali segades - või selle peale sattudes seda üle elada. Loomulikult on esimene eelistatud - vältida plahvatusi.
 
Pommi leidmine ei ole lihtne, kahtlaste objektide arv mistahes piirkonnas võib olla väga suur ning iga sellisega lähemalt tutvumine võtaks väga palju aega. Vastase jaoks teeb töö osaliselt lihtsamaks ka see, et liitlasvägede liikumisteed on osaliselt etteennustatavad, seega saab töenäolisi liikumispaiku "rikastada". On see siis patrullirada või tavaline maantee.
 
2010 a veebruarikuu Combat&Survival (http://www.combatandsurvival.com/) ajakirjas on artikkel briti jalaväeüksusest Light Dragoons ja nende tegevusest Afganistaanis Helmandi provintsis tsiviilkonvoile miiniohutu teeraja otsingutel - tavalist maanteed kasutades eeldati ligi 80-st sõidukist koosneva kolonni kaotusteks u 25%, seetõttu rajati ohutut rada läbi kõrbe ning vältides sissesõidetud radu.
 
Seega, pommide leidmiseks saab kasutada mitmeid meetodeid:
  • tõesti, asjad mis ei sobi ümbritsevasse keskkonda, või lihtsalt tunduvad "valesti";
  • metallidetektorid, pommikoerad ja nende juhid - esimeste vastu saab metalli mitte kasutades, teisi püütakse varitsustes tabada;
  • termokaamera võib näidata häireid keskkonnas isegi tunde pärast selle teket, kuid varem paigaldatud lõhkekehad ei pruugi enam eristuda;
  • pinnaseradarid, millega võiks leida maapinnas leiduvaid võõrkehasid, aga see leiab ka kõiki teisi maapinnas olevaid esemeid;
  • seotuna raadioliiklusega on võimalik ennetada rünnakuid ja mingis piirkonnas ettevaatlikumalt käituda.
Pommide vältimiseks on püütud võidelda ka käivitusmehhanismidega:
  • mobiilside mahasurumine, vältimaks mobiilide kasutamist nii sütikuna kui ka edastusvahendina piilurilt "puldiga mehele";
  • raadiosignaalide segamine, kuid selle vastu saab võidelda sagedushüppamise ja paljukanaliliste vahenditega;
  • infrapunakäivitus töötab küll ainult lähedalt, kuid on see-eest raskesti segatav
  • kontaktsed lahendused - traadid, plaadid jne, neid tuleb ainult visuaalselt avastada.
Kui tõesti pomm plahvatab masina all, oleks hea kui masin selle enam-jaolt üle elaks, või vähemalt kaitseks selles sõitvaid inimesi. Seega on vaja olemasolevad sõidukid teha miinikindlamaks ja võtta kasutusele uued, mis on selleks ette nähtud - kiilukujuline põhjaprofiil plahvatusenergia kõrvalesuunamiseks, soomuskaitse jne. Kuna vastane kasutab ka palju varitsusi ja käsirelvatuld, saaks sellise soomuskaitsega täita kahte eesmärki korraga - kaitsta end nii IED kui ka käsirelvatule eest.

MRAP Cougar. Foto: Aberdeen Test Center

MRAP (Mine Resistant Ambush Protected) programm (http://en.wikipedia.org/wiki/MRAP_(armored_vehicle)), mille käigus luuakse uusi sõiduvahendeid, mis oleksid suutelised üle elama miiniplahvatusi ja olema ka kuulikindlad.

Targad ja kompaktsed relvad

Tavaliselt peetakse lennukpommi millekski, mis hävitab linnalahingu tingimustes nii soovitud maja kui ka ülejäänud kvartali selle ümber. Seega on selle kasutamine raskendatud, kuigi efektiivsus on suur. Seega, kas ei oleks võimalik saada pommi efektiivsust mingis väiksemas pakendis, mis oleks täpne ja täidaks soovitud ülesande ning samas ei põhjustaks asjatuid kõrvalisi purustusi?

GBU-39/B SDB. Foto: Boeing Image

Üheks lahenduseks on SDB (Small Diameter Bomb) (http://www.boeing.com/defense-space/missiles/sdb/index.html), see on 130 kg kaaluv, 23 kg lõhkepeaga juhitav relv. Nagu pildi pealt näha, on pommil tiivad, mis võimaldavad pommi heita kuni 110 km kauguselt. Võib tekkida küsimus, et kas lõhkepea liiga väike ei ole? SDB eeliseks on täpne juhtimissüsteem, mistõttu piisab sama töö tegemiseks väiskemast lõhkepeast, samuti saab ühe standartse 907 kg (2000 naelase Mk.84) pommi asemel sama lennuk kanda nelja väiksemat, seega suureneb ühe lahinglennu ajal tabatavate sihtmärkide arv, mis on asümmeetrilises sõjas oluliseks eeliseks.
 
Hoolimata oma väiksusest, on see pomm võimeline läbistama ligi meetri raudbetooni, seega läbistama hooneid ja sildu ning tabama nende varjus olevaid sihtmärke.
 

Pommi juhtimiseks on kaks moodust - GPS abistatud inertsiaalne juhtimissüsteem (GBU-39 / SDB I), mis on mõeldud paigalseisvate märkide hävitamiseks (enne pommi vabastamist antakse lennuki poolt täpsustavad parandused) ning automaatse sihtmärgi äratundmisega termosüsteem (GBU-40 / SDB II), millega saab tabada liikuvaid sihtmärke. Lisaks on lennukist võimalik määrata seda, kas pomm peab lõhkema sihtmärgi kohal või tungima sellesse ning plahvatama väikese viivitusega.

Kuna kasutatav lõhkelaeng on väike (suhteliselt), siis saab seda relva kasutada ka urbaniseerunud lahingu tingimustest jalaväe lähitoetusrelvana, kuna ohuala on klassikalise pommiga oluliselt väiksem ja pomm ise täpsem. See tähendab ka seda, et jalavägi linnas ei pea piirduma vaid helikopterite toetusega, vaid suurema tulejõu vajadusel saadakse seda ka lennukipommi näol pakkuda.

Jalaväelase võitlusvõime

Kuna asümmeetrilises kontaktis tuleb ette erinevaid tulevahetuse liike - lähivõitlus, vajadus lasta kaugemale, öösel või pimedates koobastes,vajadus hävitada varjunud vastast - ning jalaväe tähtsus on oluliselt suurem, on senised relvatehnoloogiad osutunud liialt paindumatuks. See tähendab seda, et relvasid ei ole olnud nii kerge kohandada muutuvatele oludele vastavaks, need ei ole piisavalt modulaarsed. See tähendab, et relv koosneb moodulitest, mida on vastavalt vajadusele lihtne vahetada või lisada - sihikud, helisummutid, lisakäepidemed, suuremad salved, rauaalused lisarelvad (nii granaadiheitja kui haavlipüss), lasersihikud, relvalambid, termosihikud jne.

Lisaks modulaarsusele on rohkem hakatud tähelepanu pöörama ergonoomikale - relva kontrolli ja manipuleerimise lihtsus. See tähendab, et erinevate toimingute tegemiseks (salve vahetus, relva laadimine, kaitseriivi käsitsemine, sihtimine jne) kulub vähem aega ja liigutusi. Kogu selle kirju pildi eesmärgiks on tagada oma sõduritele võimekus vastast kiiremini sihtida ja nende pihta täpsemat tuld avada, iga võidetud sekundi murdosa tähendab otseses mõttes elude säästmist.

Ameeriklaste ühe põhikäsirelva M4 karabiini modulaarsuse näidisplakat. Autor: Mark Fingar

Vanemaid relvasüsteeme on püütud tagantjärgi moderniseerida, näiteks ameeriklaste vana relva M14 edendarendused firmade Sage ja Troy poolt, mille tulemusena on relvale lisatud lisaseadmete kinnitusvõimalusi. Miks parandada vana, kui võiks teha uue? Asi on selles, relv kui selline töötab ikka, ükskõik kui vana see ka ei ole, küsimus ongi olnud ainult selles, et kuidas tagada relvasüsteemi sobivus muutunud oludesse, eeskätt lisaseadmete kaudu. Vanema relva eeliseks on parem arusaam selle võimalustest ja piiratustest, väljakujunenud teadmus- ja hooldusbaas.

Troy MCS, millega on vanale relvale uus elu antud. Foto: Special Weapons
 
Uued käsirelvasüsteemid on loodud just modulaarsust silmas pidades, mistõttu nimetatakse neid mõnikord Lego-relvadeks ja tihti inetuteks - SCAR, HK 416/417, ACR ja paljud muud.

Remingtoni uus modulaarne snaiprirelvasüsteem

 
Kas ainult piisab relvade arendamisest ja moderniseerimisest, et tagada jalaväele jätkusuutlik võitlusvõime? Relv on süsteem, mis koosneb nii mehaanilisest seadeldisest kui kasutatavast laskemoonast. See on ka väga oluline komponent. Asümmeetrilise sõja kogemused näitavad, et külma sõja tingimusi arvestav laskemoon, praegu nimeliselt 5,56x45 mm M855/SS109 (http://en.wikipedia.org/wiki/5.56x45mm_NATO) kui lääneriikide seas levinuim, ei ole kõige sobilikum. Too on mõeldud nimelt soomusvestiga vastase vastu, kuid kaitsekihita võitleja puhul ei tekita see piisavalt suuri haavasid, et tolle tegevust peatada - kuuli fragmenteerumine ei ole kindel, kui kuuli kiirus langeb alla teatud piiri, lühema rauaga relvade algkiirus on juba selle piiri peal või lausa alla, mistõttu on palju kordi juhtunud, et tabamus ei vii vastast "rivist välja". Laskemoona teema leiab järgmises loengus täpsemat käsitlemist, kuid tehnoloogia seisukohast - kasutatav laskemoon on osa relvasüsteemist ning on ainus, mis lastavat vastast otseselt mõjutab, seega on laskemoona kohasus konflikti loomusega ning uute teadmiste ja tootmisvõimaluste rakendamine oluline.
Eelistatud on küll võitluse vastaseni viimine, kuid vahel juhtub ka vastupidi, siis on hea olla võimalikult kaitstud. Iraagi ja Afganistaani sõja üheks tulemuseks on personaalsete lasudetektorisüsteemide (http://soldiersystems.net/2009/12/11/individual-gunfire-detection/) areng - seade mis tuvastab süsteemi kandva sõduri pihta tehtud lasu ning edastab talle infot kaliibrist, laskja ligikaudsest suunast ja kaugusest, võimaldades sellega vastase laskureid kergemini lahinguga siduda ning neid maha suruda või hävitada. Suuremad, sõidukitele paigutatud variandid on oma efektiivsust nendes kahes konfliktipiirkonnas juba tõestanud, seega on loomulik püüelda nende miniaturiseerimise poole.
 
Kaitstusele aitab kindlasti kaasa ka see, kui Sind üldse ei nähta, või nähakse halvasti - see raskendab täpse asukoha ja liikumissuuna määramist, või täpse kauguse hindamist.
Maskeerumise juures on oluline pidada silmas lihtsat põhimõtet - saada aru sellest, kuidas vastane Sind näeb ning oma välimust/tegevust sellest lähtuvalt korrigeerida. Kuna arusaam nägemisest (nii tehnilises kui psühholoogilises mõistes - kuidas aju nähtavat pilti tõlgendab jne) on arenenud, on ka maskeerumismustrid muutunud efektiivsemaks. Kuigi, ei tohi kohe kindlasti öelda, et varem tehti seda halvemini, nii mõnigi Saksa II Maailmasõjaaegne muster on ka puhtal kujul või kerge täiustusega tänapäevases kasutuses. Praegu räägime me nägemisest visuaalses mõistes, mitte läbi termokaamera, kuna tavapärane maskeerumismuster selle vastu ei toimi.
Võiks ju mõelda, et mis tehnoloogia see maskeerumismunder ikka on? 2009 aasta lõpus kuulutas Suurbritannia kaitseministeerium välja ülemineku uuele maskeerumisdisainile - Multi-Terrain Pattern (http://en.wikipedia.org/wiki/Multi-Terrain_Pattern), üks muster peaks sobima paljudele maastikutele (esimese vajadusena, sobib kogu Helmandi provintsi), missiooniüksused saavad uue vormi juba selle aasta kevadel, kogu ülejäänud sõjavägi alates järgmisest. Selle uurimisprogrammi läbiviijaks oli Maismaa lahinguruumi süsteemide (Land Battlespace Systems) uurimisgrupp Kaitseteaduse ja -Tehnoloogia Laboratooriumis (http://www.dstl.gov.uk/) maksumuseks oli veerand miljonit naela ning eesmärgiks on missiooni edukuse tõus ja parem sõdurite varjatus nii varitsustesse sattumisel kui patrullis olles.
 
Aspektid, millele tähelepanu pöörati, ei piirdunud ainult värvigammaga, vaid uuriti ka mustrite tekstuuri ja toone, valguse peegeldumist sellelt ning kuidas varjab see kandjat nii lähedalt kui kaugelt vaadeldes.
Kui siiski on vastase tuli tabav, on oluline mõelda kaitsele. Praegused lahendused koosnevad kevlarkiust ja keraamilistest plaatidest, arengud materjalitehnoloogiates teevad neid kuuliveste küll kergemaks, kuid mitte piisavalt, ning raske kuulivest piirab jalaväelase mobiilsust ja siiski ei paku täielikku kaitset mistahes nurga all lastud kuuli eest.
 
Seetõttu püütakse arendada usaldusväärseid nanotehnoloogiaid - riiet, mis tavaolekus on pehme ja elastne, kuid kuulitabamuse hetkel muutub täiesti jäigaks ja läbitamatuks. Sellisest materjalist vormiriietus pakuks palju laiemat kaitset ning oleks praegustest lahendustest ka oluliselt kergem, kuid põhiliseks probleemiks on läheneva kuuli tunnetamine, et materjal jõuaks enne tabamusehetke jäigastuda. 

Kokkuvõtteks

On näha, et enamik uuendusi on suunatud jalaväe võitlusvõime, mobiilsuse ja parema juhtimise suunas (nii käskude jagamise kui tegevust põhjustavate luureandmete seisukohast), mis on ka täiesti kooskõlas sõjapidamise põlvkondade teooriaga (http://web.archive.org/web/20080418065855/http:/www.d-n-i.net/fcs/4th_gen_war_gazette.htm), arvestades et hetkel käivad asümmeetrilised konfliktid on suures osas neljada sõjapidamise põlvkonna esindajateks - see tähendab et peamiseks löögijõuks on intelligentsetest sõduritest koosnevad väikesed ja väga mobiilsed üksused, mis on relvastatud kõrgtehnoloogiliste vahenditega, kes võivad hajuda üle suurte territooriumite, leidmaks olulisi sihtmärke. Neid toetavad erinevad nutilahendused (mehitama sõidukid jne). See tähendab ka suuremat sõltuvust tehnoloogiast ja seetõttu ka suuremat haavatavust kasvõi näiteks arvutiviiruste suhtes.
« Eelmine | Järgmine »