Elusloodust võib jaotada mitmeti, üks variant on jaotada erinevateks riikideks, näiteks looma-, taime-, ja seeneriik. Miks siis rääkida just taimedest? Taimed on inimesele eluks kõige esmajärgulisema tähtsusega, olles toidu, õhuhapniku ja elukoha allikaks. Taimedelt saame nii otsesel kui kaudsel teel oma toidu. Otseselt siis, kui sööme taimi, kaudselt aga loomi süües, sest nemadki ammutavad energiat taimedest. Taimeriiki (Plantae) kuuluvad põhimõtteliselt liikumatud (taimed liiguvad küll valguse, vee ja parema kasvukoha suunas, kuid seda ajapikku ja mitte nii vahetult kui loomad) ja hapnikku tootvad organismid. Taimeriiki eristab looma- ja seeneriigist peamiselt taimedele iseloomulik autotroofsus* ehk nende võime endale ise toitu sünteesida, kasutades selleks ainult mineraalaineid ja päikeseenergiat.

Taimeriigi suurjaotus

Pikemalt tuleb juttu just õistaimedest, sest nad on oma atraktiivse õiega meie meeli enim köitvad. Maailmas on teadaolevalt ca 250000 õistaime, Eestis ca 1450 liiki. Et sellises kirjus maailmas orienteeruda, on esmalt tarvis mingisugune süsteem moodustada- selgitada sugulussuhted, uurida, kes on kellega sarnasem nii väljast kui seest. Süstemaatika tuleb kreeka keelsest sõnast systema - süsteem ja atikos - tõhus. Teiseks sammuks on nendele liikidele nime andmine e. nomenklatuur (ladina keeles nomenclatura - nimekiri). Süstematiseerimise teoreetiline tähtsus seisneb taimede evolutsiooni ehk ajaloolise arengu välja selgitamises. Saadud süsteemiga tuvastatakse taimede omavaheline sugulus. Taimede liigitamisega välisehituse põhjal tegeles juba Aristoteles 384-322 e.m.a. Ainult morfoloogilist meetodit rakendades saab küll selgitada taimede omavahelist sarnasust, kuid selgitamata jääb sarnasuse põhjus. Kaasaegne taimesüstemaatika kasutab kombineerituna erinevaid meetodeid:

• Taimede välisehituse e. morfoloogia põhjal on lihtne taimi eristada. Vaadata ja mõõta lehe või õie mõõtmeid ei ole keeruline, kuid vahel ei ole see piisav liikide eristamiseks, siis tuleb appi võtta kas binokulaar ja/või uurida taime siseehitust.
• Taimede siseehituse e. anatoomia puhul vaadatakse mikroskoobiga lehe, juure, varre ristlõike ja teostatakse ka mõõtmisi. Anatoomilist meetodit on edukalt rakendatud alates mikroskoobi kasutuselevõtust 17. sajandil.
• Biokeemilised meetodid tuginevad sellele, et sugulasrühmades (nt. liikides, perekondades) toodavad taimed sarnaseid keemilisi ühendeid. Nt. sisaldavad ristõieliste sugukonda kuuluvad liigid (kapsas, sinep, rõigas) erilist ensüümi mürosiini, mis toodab teravamaitselist sinepiõli; mitmed tubakaliigid nikotiini, piimalillelised aga toorkummi kautšukit. Biokeemilise meetodi praktiline tähtsus seisneb selles, et mõne keemilise ühendi esinemine teatavas liigis lubab oletada selle esinemist ka teises. Seega võime oletada, et kapsaga samasse sugukonda kuuluvatel liikidel esineb samuti mürosiini.
• Molekulaarsed meetodid on tänapäeval enim rakendatavad, sest võimaldavad aina täpsemaid tulemusi. Kasutatakse peamiselt valkudes ja pärilikkusaines DNA-s peituvat informatsiooni.

Taimi määratakse, kirjeldatakse ja uuritakse just sellepärast, et neid saaks paremini eristada, kasutada ja vajadusel kaitsta. Erinevate tunnuste alusel kirjeldatud ja nime saanud taimed on paigutatud paljude teadlaste koostöös tulemusena ühtsesse süsteemi (õistaimede põlvnemise e. fülogeneesi süsteem). Esmakordselt esitleti seda aastal 1998, hiljem täiendatud versioonid 2003 ja 2009 (Angiosperm Phylogeny Group, APG). Süsteem on jaotatud päriskaheidulehelisteks, üheidulehelisteks ja alusrühmadeks. Jaotamine on toimunud morfoloogiliste, anatoomiliste, biokeemiliste ja molekulaarsete tunnuste alusel.

Traditsiooniliselt on õistaimed jaotatud üheidulehelisteks (monocotyledons) ja kaheidulehelisteks (dicotyledons). Kaheidulehelised ei ole monofüleetiline rühm st. ei koosne viimasest ühisest eellasest ja kõikidest tema järeltulijatest. Kaheiduleheliste hulka kuulub mitmeid alusrühmi nt. lootoselised ja tulikalaadsed ning ühise esivanemaga rühm päriskaheidulehelised. Umbes 2/3 õistaimedest on kahe- ja 1/4 üheidulehelised. Algelisematel õistaimedel (amborellalised, vesiroosilised ja magnoliidid) ei ole ühe- ja kaheiduleheliste spetsialiseerumisi.