Tüüpilised võitlejad Afganistaanis.
See, et nendel ei ole kõrgtehnoloogilisi relvi, nagu droonid või
pommilennukid, ei tähenda et nad ka alaarenenud oleksid. Olemasolevate
võimaluste ärakasutamises on afgaanid ja taliibid (nende seas on ka
võõrsilt pärit võitlejaid Pakistanist ja mujalt) jõudnud lääneriikidega
võrreldavale tasemele - praktiline kogemus on õpetanud, mis töötab
hästi ja mida saab paremini teha ning kuidas lääneriikide
tehnoloogilist ülekaalu väiksemaks muuta.
Mida nad siis saavad teha? Peamise asjana - võimalikult palju
vältida otsesesse kontakti astumist, kui see ei ole endale kasulik.
Vastased peituvad tsiviilelanike sekka, kasutavad kaugjuhitavaid pomme,
üksikuid täpseid laske, korraldavad nõrgemalt kaitstud üksustele
varitsusi (tihti koos miinidega) ning hit&run tüüpi rünnakuid
(lühikese aja jooksul tekitatakse võimalikult suur kahju ning siis
lahkutakse), sellele lisanduvad lääneriikide demokraatlike
juhtimisaluste ja üpris humaansete lahingureeglite enda huvides ära
kasutamine (nt väravast lahkuvat patrulli pildistava või kontrollpunkti
läbinud ja võitlejatele kogu nähtu kohta infot edastava tsiviilisiku
kinnipidamine ei ole enamjaolt lubatud, kuna ei ole ju tegu otsese
vastasega) või võitlus meediavahendite abil - lääneriikide rünnaku
tagajärgede, nagu haavatud lapsed, näitamine Internetis ja teistes
meediakanalites.
Üheks näiteks, kus on ühendatud nii täpsustuli kui sellest
meediarelva tegemine, on legendaarse Iraagi snaipri Juba tegemiste
kajastamine nii Youtube'is kui mujal.
Üks videolõik videokanalilt RTL, mis kajastab Juba tegevust
Tuleb muidugi öelda, et selline taktika mõjub moraalile -
võitlustahtele - halvasti ning kuna oletatavalt oli Juba tegelikult koondnimetus
kõigi liitlaste pihta laskvatele snaipritele ja laskuritele, ka
vastasele kurnav. Iga tabamus ei olnud surmav, oli ka neid tabatud
Ameerika sõdureid, kes omal jalal edasi liikusid, kuid oli ka palju
hukkunuid. Iraagis toimuv näitas, et tüüpiline snaiper tegi mõned lasud ning seejärel peitis relva ja liikus ära tsiviilelanike sekka. Kuidas teda küll leida?
Lisaks paar näidet lõhkeainete kasutamisest:
Miinile sõitnud tank, mis kaotas mobiilsuse (ja suure osa turvalisusest)
Ameeriklaste konvoi, mida varitseti IED-ga
Miinide vastu kindlustatud sõiduk peale IED tabamust. Näha on, et kahjud on vaid materiaalsed ja enamjaolt parandatavad. Foto: Armada International
Siia juurde tuleb öelda, et ei arendata mitte ainult pomme endid, näiteks kasutades järjest vähem metalli, vaid arenevad ka pommi lõhkamiseks kasutatavad meetodid - lihtsast kontaktlülitusest on edasi mindud raadio- ja infrapunakiirguse kasutamisele. Kui lääneriigid võtavad mingi vastumeetme kasutusse, püütakse ka sellest mööda minna, mõnikord edasi arenedes (näiteks on lääneriigid hakanud kasutama raadio- ja mobiiliside segamises järjest efektiivsemaid lahendusi, mistõttu on osad pommid lõhatavad IR kiirguse abil), mõnikord vanemaid ja segamiskindlamaid lahendusi kasutades. Segamiskindlamad lahendused on tavaliselt sellised, kus lõhkeaine ja selle käivitamismehhanism on otseses ühenduses, näiteks juhtmete abil, seega on nende segamine peaaegu võimatu. Miinuseks on aga pommi kergemini leitavus - ei saa kaugjuhitavaga võrreldes kiiremini paigaldada ja paremini ära peita.
Kontaktsed meetodid võimaldavad olla väga loomingulised, luua kõikvõimalikke lõkse. Igasugune lükatav, tõmmatav, liigutatav pind võib olla ka heaks sütikuks - nt kapiukse avamisel tõmmatakse selle küljes oleva traadiga kapis olevalt granaadilt splint ära.
Niisiis, kui ei ole kasulik minna vastasega otsesesse kontakti, tuleb kasutada rohkem kaudseid meetmeid, nagu snaiprid ja pommid (kas siis juhitavad või mingil kontaktsel moel käivitatavad). Praktika on näidanud, et nende vastu on ka kõige raskem võidelda ja suur osa tehnoloogia arendustegevusest on seotud nende kahe ohuallikaga.
Ning tuletades meelde
lääneriikide suhtumist iga kaotatud
elusse, siis oli ühe sõduri hukkumise mõju kodumaal suurem kui
lahinguväljal endal. Ka Vietnami sõda näitas seda - sõjast tuldi välja
avalikkuse surve ja sõja väga ebapopulaarseks muutumise, mitte sõjaväe
madala kvaliteedi tõttu. Seega saab ka käepäraste piiratud vahenditega
saavutada suuri eesmärke - ehk olemasoleva tehnoloogia oskuslik
rakendamine eesmärgi nimel.
Väga lihtsate ja odavate vahenditega tehtud, kuid efektiivne maskeering.
Kuna sõda ei ole kogu Iraagi ja Afganistaani piirkonnas just eriti uus nähtus, on võitlejate kogemustepagas päris suur. Lisades siia juurde sõja kui sellise Darwinistliku efekti - rumalamad hukkuvad, ellujääjad õpivad, on isegi pealtnäha kaltsakatekambast saanud tegelikult hea väljaõppe ja laialdaste kogemustega võitlejatest moodustunud sõjaline jõud, kelle jaoks ei ole ühise eesmärgi nimel efektiivsete taktikate ja meeskonnatöö rakendamine võõras. kasutatakse ka keerulisemaid kombineeritud taktikaid.
Näiteks avab snaiper tule liitlaste patrulli pihta. Kui nood teevad "mad minute" - st lühikese kuid suure tuletihedusega tuleavamise kõikide võimalike snaipripositsioonide pihta - ja lasevad suurema osa oma salvedest tühjaks, ründab neid grupp kergelt relvastatud võitlejaid (automaat, mõned salved ja granaat, kerge rõivastus). Kuna nemad on kerge varustuse tõttu liitlaste sõduritest (kuulivestid, relvad, raadiod ja muud lisaseadmed, söök ja jook) mobiilsemad ja viimased alles vahetavad salvi või laevad tühjasid, on kerge mõista, kummale poolele selline rünnak traagilisemaks muutub. Kui aga otsustab patrull hoopis snaiprile peale joosta, selgub et tollel on katteüksus kuulipildujatega, kes siis liitlassõdurid omakorda tule alla võtavad. Üks esimesi liitlassõdureid, keda maha püütakse võtta, on kindlasti raadiomees - vältimaks õhu- või suurtükitoetuse kutsumist. Siinse näite juurde tahaks öelda, et Talibani snaiprite kvaliteeti kiputakse üha rohkem võrdlema lääneriikide omadega - hea varustus, head oskused ja kogemused. Seega saab öelda, et vastaspoole agressiivsus ja oht lääneriikide sõduritele alles kasvab.
Aga mida teha sellise professionaliseeruva ja järjest efektiivsemaks muutuva vastasega?
