Suitsiidiriski hindamine on oluline osa igapäevapraktikast inimestele, kes puutuvad kokku suitsidaalsete klientide või patsientidega. Taolise riski hindamine ei ole täpne teadus ja probleeme on riskifaktorite hindamisel mitmeid. Suitsiidirisk on dünaamiline, mitte staatiline. See on muutuv populatsioonide ja vanuserühmade lõikes. Indiviidi suitsiidirisk võib aja jooksul suureneda või väheneda ja riski olemus muutuda. See on oluline info riskihindamise kontekstis, sest hindamine saab seega olla vaid hetkeolukorra „pildistus".

Suitsidaalsuse ennustamise mudelid on pidevalt näidanud valehindamist, ennustades suitsiidi ja suurt riski inimestele, kes tegelikult kunagi suitsiidi ei soorita. Sage madala riski ennustamine ja seetõttu kliendi/patsiendi kaotamine ei oleks kliinilises praktikas aktsepteeritav. Eesmärk ei peaks olema suitsiidi ennustamine konkreetsel indiviidil vaid riski hindamine usaldusväärsel ja järjepideval viisil. Kuigi alati ei ole võimalik suitsiide täielikul määral ette ennustada, saab hinnata olulisi riskitegureid, mis võivad viia inimese suitsiidini. Ühes Inglismaa ja Walesi uurimuses leiti, et 1/4 suitsidentidest oli omanud kontakti vaimse tervise teenusega aasta jooksul enne suitsiidi.

Kui satume silmitsi suitsidaalse inimesega, on oluline osata hinnata suitsiidiriski, mis hõlmab suitsiidimõtete, suitsiidiplaani ja plaani täideviimiseks vajalike vahendite olemasolu kohta uurimist. Suitsiidist mõtlemine on sageli probleemile lahenduse leidmise püüd. Kahjuks on suitsidaalne inimene oma mõtlemises piiratud. Tal on teatud „tunneltaju", mis kitsendab oluliselt võimalike lahendusvariantide leidmist. Hindamisel peakski uurima, kas suitsiid on valik (inimese letaalsus) ja kas see on ainus valik (kognitiivse piiratuse tase). Seega on oluline aidata inimesel näha rohkemate valikuvõimalustega elu. Näiteks kui inimene ei võta vastu ühtegi pakutud valikutest, mis on erinev enesetapust, võib kasutada järjestamise tehnikat (milline valik oleks kõige vastuvõetavam ja milline kõige vähem), et inimesel tekiks pikemaajalisem kontakt ja tegevus seoses erinevate võimalustega. See on inimese teadlikkuse tõstmine erinevatest valikutest, mis vähendavad samal ajal suitsiidiriski.

Psühholoogilise autopsia uuringud näitavad, et oluline osa suitsidentidest on olnud suitsiidile eelneval perioodil kontaktis vaimse tervise teenuse osutaja esindajaga. Siiski paljud ei ole omanud mingisugust kontakti tervishoiuteenustega suitsiidile eelneval perioodil. Uurimistulemused kinnitavad vaimse tervise, esmaabitervishoiu, sotsiaal- ja vabatahtlike teenistuste olulisust suitsidaalse inimese riski hindamisel. Suitsiidiriski hindamine hõlmab teadmist tegurite kohta, mis muudavad indiviidi vastuvõtlikkuks suitsidaalsele käitumisele, teadmisi teguritest, mis kaitsevad suitsiidi eest ja võimet kätte saada vajalik informatsioon.

Joonis 1. Suitsiidiriski mudel
Allikas: Joiner T (2006). Why People Die by Suicide

Thomas Joiner on loonud täienduse olemasolevatele enesetaputeooriatele. Tema teooria kohaselt need inimesed, kes enesetapu sooritavad, omavad lisaks surmasoovile ka õpitud oskust ületada enesealalhoiu instinkt, mis on inimese olemuse ürgne omadus (joonis 1). Mudeli järgi tuleneb surmasoov kahest psühholoogilisest kogemusest: tajutud koormaks olemine teistele inimestele ja sotsiaalne isolatsioon või kuulumistunde puudumine. Koormaks olemise idee põhineb suitsidaalsete inimeste uskumusel, et nende surm on lähedastele suurema väärtusega kui nende elu, seega inimene ei tunneta enam oma elul eesmärki ja mõtet. Kuna inimesed on baasiliselt sotsiaalsete kontaktide ja kuuluvuse poole püüdlevad olevused, siis võib sotsiaalne isolatsioon ja katkenud suhted enesetapusoovi suurendada. Enamasti vajavad inimesed millessegi suuremasse kui nad ise kuulumise tunnet ja kui nad kuuluvad - läbi lähedussuhete, kogukonna, kooli ja sõpruskonna - toimivad need suhted puhvrina rasketel ja emotsionaaalsselt keerulistel aegadel. Palju inimesi võivad tunda enesetapusoovi, kuid ei tegutse iialgi sellest soovist lähtuvalt, sest neil puudub võrrandi teine osapool.

Teisisõnu, eraldiseisvana ei oma kumbki osapool - koormaks olemise tajumine ja katkestatud kuulumine - piisavat jõudu enesetapusoovi täideviimiseks, kuid koos omandatud võimekusega (või kartmatusega) võivad viia inimese enesetapumõtetest kõrge suitsiidiriskiga seisundini välja. Omandatud võimekus võib kujuneda elu jooksul väljakutseid esitavate ja valusate traumaatiliste kogemuste toel. Samuti võib see kujuneda suitsiidiprotsessi edenedes, kui inimene liigub suitsiidimõtetest progresseeruva enesehävitusliku käitumise poole. Siiski on palju inimesi, kes, olles kogenud traumaatilisi sündmusi oma elus või asetades ennast igapäevaselt teadlikult riskiolukorda (adrenaliinisõltlased jm), mitte kunagi enesetappu ei soorita, sest neil puudub enesetapusoov.