PCOS kirurgiline ravi pärineb juba 1939 a.-st, kui Stein tegi operatsiooni ajal mõlema polütsüstilise munasarja kiilresektsiooni, et saata koetükid histoloogiliseks uuringuks. Hiljem selgus, et patsientidel normaliseerus menstruatsioonitsükkel ning tekkis isegi ovulatsioon. Munasarjade kiilresektsiooni kasutati PCOS raviks 1970-ndate aastate alguseni. Suurimaks probleemiks olid operatsiooni järgne liidete teke ning sekundaarne steriilsus. 1970-ndatel aastatel hakati rakendama munasarjade mikrokirurgiat ning 1980-datel aastatel võeti kasutusele laparoskoopilised operatsioonitehnikad. Algul teostati munasarjade kiilresektsioon, hiljem asendus see elektrokoagulatsiooniga ("drillling"). 1990 –ndate alguses võeti kasutusele ka laservaporisatsioon. Kirurgilise ravi toime arvatakse olevat üheltpoolt androgeene sisaldavate folliikulite mehhaanilises eemaldamises, mille tagajärjel munasarjas androgeenide tase langeb ning süntees väheneb, teiselt poolt aga kaasnevad muutused ka gonadotropiinide sünteesis. FSH tase tõuseb ja LH tase langeb normaalsele tasemele, mistõttu saab munasari hakata normaalselt funktsioneerima. On näidatud ka, et ovulatsiooni taastumisel on oluline roll inhibiini taseme langusel ning inhibiini sünteesiva koe eemaldamisel. Atreetilised tsüstid ja polütsüstiliste munasarjade follikulaarne vedelik sisaldavad rohkelt inhibiini, mis pärsib FSH produktsiooni hüpofüüsis ning tõkestab uute follikulite arenemist munasarjades (Campo, 1998).

Peamiseks munasarjakirurgia näidustuseks on resistentsus klomifeentsitraadile. Samuti võib laparoskoopiline lõikus olla kasulik anovulatoorsetele patsientidele, kes vajavad väikese vaagna organite revisiooni. Kasutatakse nii monopolaarset diatermo- kui laserkoagulatsiooni, meetodid on võrreldava efektiivsusega. Raviefekti saamiseks piisab kõigest 4 punktsioonist (enamasti tehakse 4-10 punktsiooni kummalegi munasarjale). Rohkemate punktsioonide tegemine võib esile kutsuda munasarjade enneaegse puudulikkuse. Nagu iga kirurgilise vahelesekkumisega, määrab ravi edukuse kirurgi kogemus. Korduvate koagulatsioonide tegemisest tuleb hoiduda.

Ligikaudu pooled naised vajavad pärast drillingut abistavat ravi. Klomifeenravi alustatakse, kui ovulatsioon ei ole vallandunud 12 nädala möödudes lõikusest. Kirurgiline ravi on edukam, kui viljatuse anamnees on lühem, LH >10 ja kehakaal on normi piires. Drillingu positiivne toime jääb enamasti kestma aastateks. Võrreldes medikamentoosse stimulatsiooniga on eeliseks mitmikraseduste normaalne sagedus.

Otseseid operatsioonitüsistusi esineb harva. Kirjeldatud on munasarja veritsust ja soolevigastusi. Kaugtüsistustest tulevad arvesse liidete tekkimine ja enneaegne menopaus, eriti siis, kui munasarju punkteeritakse liiga rohkelt.

Balen and Jacob (1994) võrdlesid oma uuringus uni- ja bilateraalset munasarjade diatermiat PCOS raviks ja leidsid, et piisab ühepoolsest munasarja osalisest tsüstide koaguleerimisest, et vähendada seerumi LH kontsentratsiooni ja normaliseerida mõlema munasarja funktsioon tänu hüpofüüsi-munasarjade telje patoloogia korrigeerumisele. Campo (1998) võrdles metaanalüüsil 1803 anovulatoorse PCOS –ga patsiendi haigusjuhtu, keda raviti kas munasarjade kiilresektsiooni abil (679), laparoskoopilise elektrokoagulatsiooni (720), laservaporisatsiooni (322) või paljude biopsiatükkide võtmise (82) abil. Tulemused on esitatud tabelis.

	ovulatoorne tsükkel	spontaanne rasedus	kõik rasedused (sh assisteeritud)*	liiteline protsess
kiilresektsioon	81,6%	50%	55,3%	90%
elektrokoagulatsioon	79,7%	51,5%	63,6%	29,1%
laservaporisatsioon	71,5%	43%	53,1%	50% **
hulgibiopsiad	82,6%	48,7%	55%	?
Kokku	78,1%	49,4%	58,5%	?

* assisteeritud rasedus – kui operatsiooni järgselt ei toimunud spontaanset rasestumist, kasutati klomifeentsitraati ja seejärel gonadotropiini erinevate skeemide järgi.
Gonadotropiinravist osutus selle metaanalüüsi tulemusena efektiivseimaks GnRH agonisti ja hMG kombineeritud skeem.
** argoonlaseri kasutamine nn intraovariaalselt vähendab oluliselt liidete tekkimise riski.

Kõikidest tekkinud rasedustest (n=1076) 15,9% juhtudest rasedus katkes, 2,1% oli kaksikrasedus ja 1,6% emakaväline rasedus (Campo 1998). Erinevad autorid on leidnud, et kirurgilise ravi efektiivsus PCOS poolt põhjustatud viljatuse raviks on samaväärne medikamentoosse raviga. Eeliseks on väiksem risk raseduse katkemiseks ning mitmikute sünniks, puuduseks aga liitelise protsessi tekke oht, mis võib põhjustada kõhuvalusid ja sekundaarset steriilsust.