Kehakaalu normaliseerimine on ülekaaluliste PCOS patsientide puhul esmatähtis. Kehakaalu langetamine on seotud spontaansete ovulatsioonide sagenemisega ja väheneb risk raseduse katkemise ning hilisemate rasedusaegsete tüsistuste (preeklampsia, gestatsioondiabeet, üsasisene kasvupeetud jt) riski olulise vähenemisega. Kehakaalu langetamine 5-10% võrra vähendab tsentraalseid rasvavarusid kuni 30% võrra ning suurendab tundlikkust insuliinile.

Väiksem kalorite hulk viib insuliini hulga vähenemisele, androgeenide sünteesi reguleerivate ensüümide (tsütokroom P_450c17α - sõltuvad 17-α-hüdroksülaas ja 17,20- lüaas) aktiivsuse alanemisele ning androgeenide produktsiooni normaliseerumisele. Kuna hüperinsulineemia korral on vähenenud maksas SHBG ja insuliini sarnase kasvufaktori siduva proteiin-1 (IGFBP-I) süntees, siis insuliini vähenemise korral nende hulk taastub ning veres ringleva vaba testosterooni hulk väheneb. Kehakaalu langus omab soodsat toimet ka lipiidide profiilile ning vähendab PCOC metaboolseid tüsistusi. On kirjeldatud, et juba 5-7% kehakaalu langus 6 kuu jooksul on vähendanud oluliselt hüperandrogeemiat (vaba testosterooni taset) ja taastanud spontaanse ovulatsiooni ja fertiilsuse 75% patsientidel (Kiddy et al. 1992). Soodsat efekti on näidatud ka hilistemates töödes, kus samuti on kaalu languse tagajärjel hüperandrogeneemia nähud vähenenud (Kazerooni et al. 2003, Tolino et al. 2005)

Kõik ovulatsiooni stimulatsioon meetodid (klomifeentsitraadi või gonadotropiinide manustamine, munasarjade diatermia ehk drilling) toimivad ülekaaluliste PCOS-ga naiste puhul halvemini kui normkaalulistel sama sündroomiga patsientidel ning kehakaalu langetamine parandab ravi tulemust (Gjonnaess et al. 1994, Imani et al. 1999, Balen et al. 2006).