SKT (sisemajanduse kogutoodang) on küll oluline majanduskasvu näitaja, kuid sealt ei ilmne negatiivsed ilmingud, mis majanduskasvuga kaasnevad ning kahjulikku mõju inimestele või keskkonnale avaldavad. Praegu kasutavad valitsused SKTd ühiskonnast üldpildi saamiseks, kuid inimeste õnne ja rahulolu kohta sealt infot leida ei õnnestu.

Näiteks toob majanduskasv ja suurem materiaalne heaolu endaga kaasa üha suureneva tarbimise, mis pikas perspektiivis ei pruugi õnne ja rahulolu saavutamisele oluliselt kaasa aidata. Tarbimine suurendab omakorda kulusid ning tekib nn. suletud ring, mis pigem pärsib rahulolu.

Et saada ühiskonnas toimuvast tervikpilt, tuleb SKT puhul arvestada lisaks majandusnäitajatele ka sotsiaal- ja keskkonnavallas toimuvaga, sest mittemateriaalne heaolu on oluline kriteerium inimeste üldise heaolu ja õnne saavutamisel.

Briti majandusteadlane Richard Layard nendib oma töös "Õnn" ("Happiness: lessons from a new science." Penquin Books 2005), et vaatamata tõusvale materiaalsele heaolule, ei ole lääne ühiskonna kodanik suutnud viimase 50 aasta jooksul muutuda märgatavalt õnnelikumaks. Tema arvates on selle põhjuseks vastastikune konkurents, mis on kaasa toonud peresidemete nõrgenemise (näiteks abielulahutused), tööst saadava naudingu vähenemise (näiteks stress ja läbipõlemine) ning ebakindlad suhted kogukonnaga (näiteks kuritegude kasv). Tasakaalu taastamiseks eelistab Layard pigem võrdsete võimaluste loomist sissetuleku teenimisel kui sissetuleku võrdsuse.

India majandusteadlane Amartya Sen rõhutab oma heaolumajanduse teoorias, et tähtsaimal kohal inimese elus ei asu mitte asjad ise, vaid nende nimel tegutsemine. Sissetulek peab looma inimestele võimalused ette võtta tegevusi, mille läbi end teostada. Need võimalused sõltuvad kindlasti ka vanusest ning tervisest, mis on elukvaliteedi ja rahulolu kindlad näitajad ("Commodities and Capabilities." Amsterdam North Holland 1985).

On erinevaid algatusi, mis püüavad mõõta heaolu ja õnne näitajaid. Näiteks Kanada heaoluindeks (CIW, Canadian Index of Well-being), Bhutani rahva õnneindeks, algatus Quars Itaalias, komisjon Stiglitz Prantsusmaal, jne.

Ühiskonna ja selle rühmade arengut mõõdab inimarengu indeks (HDI Human Development Index), mida kasutab ÜRO alates 1993 igaaastase uuringu jaoks maailma riikide kohta. Lisaks sissetulekule arvestatakse indeksis ka inimese keskmist eluiga, kirjaoskuse ja hariduse taset.

Alates 1997 avaldatakse ka vaesuseindeks (HPI Human Poverty Index), mille arvutamisel arvestatakse hariduse ja tervishoiuteenuste kättesaadavust, ligipääsu ohutule toidule ning veele. Vaesuseindeksit saab rakendada edukalt arengumaades, kuid see ei sobi arenenud riikide puhul.

Maailma riikide vahel valitsevad ülisuured kontrastid ning üht universaalset valemit kõigi rahvaste õnne ja heaolu mõõtmiseks on seepärast võimatu leida.

Elukvaliteedi indeks (leefsituatie- index) Hollandis analüüsib süstemaatiliselt Madalmaade elanikkonna elukvaliteeti. See hõlmab sissetuleku, töö, hariduse, tervise, vaba aja, liikuvuse, kuritegevuse, elutingimused ja elukeskkonna. Hollandi teadlane Ruut Veenhoven on juba 30 aastat uurinud inimeste õnnetunnet terves maailmas (Maailma Õnne Andmebaas World Database of Happiness). Tema väitel on raha ja õnne vaheline seos üsna väike ja lühiajaline. Veenhoven eristab siin arengumaid ja arenenud riike, kus esimeste seas suurem sissetulek kindalt ka suurema õnnetunde tekitab. Kui on saavutatud teatud sissetuleku tase, erinevus kaob. Vabadus kasutada aega ja valikuvõimalused loovad sügavama ja püsivama rahulolu.

SKT näitajas puudub kaks inimese jaoks olulist aspekti: säästvus ja heaolu, millest esimene käsitleb maailma head tervist nüüd ja tulevikus (ehk eeltingimus). Heaolu puhul on tegemist sotsiaalse arenguprotsessiga ning see on ajas muutuv nähtus.

Säästvuse mõõtmiseks kasutatakse ökoloogilist jalajälge. See arvestab inimeste tarbimis- ja tootmismudelite mõju keskkonnale teistes riikides. Ökoloogilise jalajälje (www.footprintnetwork.org) puhul saab tarbimise ümber arvutada maa-alaks, mis on vajalik mingi toote tootmiseks. On välja arvutatud, et inimese kohta on maakeral 1,8 hektarit tootlikku pinnast, et katta tema tarbimist. Hetkel kasutatakse inimese kohta aga 2,2 hektarit, mis tähendab seda, keskkonda ja maakera loodusvarusid kurnatakse liigselt ning need hävinevad järkjärgult. Ökoloogiline jalajälg on riigiti erinev (USA keskmine ökoloogiline jalajälg on 9,6 ha inimese kohta, Bangladeshis seevastu 0,5 ha). Samas ei tule pinnast juurde, vaid mittesäästliku tootmise jätkumisel jääb seda pigem vähemaks. Samaaegselt suureneb maailmas kõikjal nõudlus ja tarbimine.

Elukvaliteedi näitaja vastab järgmistele kriteeriumitele: objektiivsed tegurid, mis määravad inimeste võimalused; tundlikkus poliitiliste mõjutuste suhtes; andmete õigeaegne kättesaadavus; võrreldavus riikide lõikes; võrreldavus aja lõikes; arusaadavus laiale üldsusele. Elukvaliteedi seisukohast on tähtsad järgmised valdkonnad:

• füüsiline puutumatus ja tervis - näitaja määrab elanikkonna protsendi, keda ei takista füüsiliselt ei sisemised (haigused, puue) ega välised (kuritegevus, vangistus) tegurid oma soovi kohaselt tegutsema;
• materiaalne heaolu - keskmine kasutada olev sissetulekuosa, mis näitab inimese tegelikku ostujõudu. Eri riikides muudetakse näitajad vastavalt hinnatasemele võrreldavaks;
• avalike teenuste kättesaadavus - protsent SKTst, mille kulutab inimene tervishoiule, haridusele, ühistranspordile, elamumajandusele, kultuurile;
• ühiskondlik kaasatus - 20 - 65 aastaste inimeste protsent, kes teevad tasustatavat tööd, millele lisandub protsent neid üle 20.aastaseid, kes töötab vabatahtlikena;
• vaba aeg - 20- 65 aastaste inimeste vaba aja tundide keskmine arv, mille jooksul ei tegele inimene hariduse omandamise, tasustatava või mittetasustatava tööga;
• elukeskkonna kvaliteet - looduse osakaal kogu riigi pindalast, millele lisandub protsent rahvastikust, kes ei puutu kokku õhusaastega.

Nende kuue valdkonna mõõtmine aitab näha muutusi ühiskonnas ning valitsused saavad kasutada tulemusi riigi parema poliitika kujundamisel, mis ei põhineks ainult majanduskasvul, vaid võtaks arvesse ka riigi säästvat arengut nii keskkonna, majandus- kui ka sotsiaalvaldkonnas.

Uuringud tõestavad, et ilma rahulolu teiste tegurite samaaegse kasvuta, ei too majanduskasv iseenesest kaasa inimeste isiklikku õnne. Tarbimise pidev kasv tähendab omakorda tarbimise rahastamiseks vajamineva töömahu kasvu ja tööaja pikenemist, mis kõik toimib inimsuhete arvelt. Ei tohiks ära unustada, et lähisuhted ja perekond kujutavad endast inimese õnne üht põhilist allikat.

Ameerika filosoof Martha Nussbaum toob oma teoses ("Frontiers of Justice" Harvard University Press 2005) välja 10 minimaalset sotsiaalset õigust, mis on elamisväärse elu jaoks põhimõttelise tähtsusega:

• võime elada normaalse pikkusega inimelu,
• omada head tervist,
• omada liikumisvabadust,
• kasutada oma intelligentsi,
• kiinduda teistesse asjadesse ja inimestesse,
• sõnastada headuse kontseptsioon,
• elada koos teistega ja teiste jaoks ilma igasuguse diskrimineerimiseta,
• elada suhtes loomade ja loodusega ja selle suhte nimel naerda ja mängida,
• omada võimalust osaleda poliitiliste otsuste tegemisel ja
• olla võimeline vara kogumiseks.

Kasutatud on materjale Euroopa Liidu Teataja C100 /30.aprill 2009/