Välde omasõnades

I. Eesti keeles väljendub vältevaheldus II- ja III-välteliste sõnade erinevas häälduses. II ja III välte vastandamisele on üles ehitatud suur osa eesti keele vormimoodustusest. Nimelt, paljude käändsõnade omastav ja osastav või nimetav ja omastav kääne vastanduvad omavahel välte erinevuse kaudu (Erelt, Erelt, & Ross, 2007). Näiteks, metsa (omastav kääne, II välde) – metsa (osastav kääne, III välde); palve (omastav kääne, II välde) – palve (osastav kääne, III välde).

II. Samas on ka selliseid sõnu, mida tohib hääldada nii II kui ka III vältes (nt tervis, kirju, tiine, kärme jt), eksimata õigehäälduse vastu. Kui sellest oleneb ühtlasi sõna morfoloogiline muutmine, on parem, et selliseid sõnu on keeles võimalikult vähe (Erelt, Erelt, & Ross, 2007). Eesti keeles on ka mõningaid selliseid muutumatuid sõnu, mille väldet pole põhjust nõuda, nt alles, ammu, hilja, ilma, mullu, vääralt.

III. Meeles tuleks pidada, et vältevaheldus saab esineda üksnes vähemalt kahesilbilistes sõnades. Ühesilbilised sõnad on kõik kolmandas vältes, nt maa, tee, seen. Seetõttu ei ole ÕSis ühesilbiliste sõnadele automaatset III väldet märgitud. Mõnede asesõnade ühesilbilised lühivormid on aga lauses alati rõhutus positsioonis, nt Kas sa tuled külla? Niisugustel asesõnadel puudub välde (vt Hint, 2004).

iDevide ikoon Mõtle!
Kuna eesti õigekirjas ei eristata sageli II ja III väldet, siis kasutatakse sõnaraamatutes III välte märkimiseks mõnda diakriitilist märki. Uuri välja, millist märki kasutatakse III välte märkimiseks "Õigekeelsussõnaraamatus ÕS 2006"? Mille poolest erineb see rõhukriipsust?
Et määrata õigesti sõna väldet, tuleks järgida mõningaid juhiseid.

1. Sõna on I vältes, kui sisehäälikuteks on lühike vokaal ja lühike konsonant. Klusiilidest G, B, D on I vältes.

Näide 1. oja, keha, veri, magus, uba

2. Sõna on II vältes, kui sisehäälikute hulgas on pikk vokaal ja konsonant või diftong või konsonantühend, mida ei saa hääldada ülipikalt. K, P, T, F, Š on II vältes.

Näide 2. kahju, pilved, äsjane, otsus, kirju, tervis, patune, tuši (mille?)

3. Sõna on III vältes, kui mõni sisehäälikutest hääldub ülipikalt. PP, TT, KK, ŠŠ, FF on III vältes.

Näide 3. jäine, päike, rõõmus, teemant, kontsert, tušši (mida?)

4. Kõik ühesilbilised sõnad on III vältes.

Näide 4. kaart, hea, maa, peen

5. Ühesilbilistes ase- ja määrsõnades väldet ei määrata!

Näide 5. ma, te, nad, kus

6. Liitsõnades määratakse välde igas osises eraldi.

Näide 6. paarikümneaastane, ülehindama, alavääristama

iDevide ikoon Loe lisaks!
  1. Erelt, M., Erelt, T., & Ross, K. (2007). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  2. Hint, M. (2004). Eesti keele foneetika ja morfoloogia (lk 105-118). Tallinn: Avita.

« Eelmine | Järgmine »