HDV
HDV kuulub Deltavirus
perekonda, kuid sugukond on seni määratlemata. Viirust nimetatakse ka Delta
agensiks.
Tegemist on defektse
RNA-viirusega ehk “viirusliku parasiidiga”, mis suudab paljuneda ainult koos
HBV-ga.
HDV levib verega ja seksuaalsel teel.
-
Suurus 35-37 nm
-
Kapsiid helikaalne (delta-antigeen)
-
Välisümbris on HBV oma (ehk HBsAg)
- Genoom (-)ssRNA
Viiruse genoom on
üheahelaline tsirkulaarne, kuid väga väike, seetõttu on HDV suuteline ise
kodeerima vaid 1 valku.
HDV replikatsioon on ainulaadne – ta kasutab HBV ja peremeesraku valkusid ning on seega viiruslik parasiit. Peremeesorganismi rakus toodetud viiruse genoomid mähitakse delta-antigeeni ja HbsAg sisaldavasse ümbrisesse, misjärel nad vabanevad rakust.
Large delta antigen - suur delta-antigeen, Small delta antigen - väike delta-antigeen,
HBV helper virus - HBV helper-viirus, glycoprotein - glükoproteiin.
HDV paljuneb ning
põhjustab haigust vaid aktiivse HBV infektsiooni
olemasolul ehk vajalik on HBV-HDV
koinfektsiooni olemasolu. Patsient võib üheaegselt infitseeruda mõlema
viirusega, kuid võimalik on ka esialgne infitseerumine HBV-ga ja hilisem
superinfektsioon HDV-ga. Viimasel juhul on haiguse kulg tõsisem ja
progresseerumine kiirem.
HDV põhjustab
tsütotoksilisust ja maksakahjustust. Erinevalt HBV infektsioonist on HDV korral
maksakahjustuse põhjuseks delta-agendi otsene tsütopaatiline efekt
(kombinatsioonis HBV immuunpatoloogiaga).
Kuigi ka HDV vastu tekivad antikehad, tuleneb protektiivne immuunsus immuunvastusest HbsAg vastu.
ALT elevated - ALT suurenenud tase, Total anti-HDV - anti-HDV kokku
Jaundice - kollasus, Total anti-HDV - anti-HDV kokku
HDV-HBV koninfektsiooni
korral on kliiniline pilt raskem ja fulminantne hepatiit sagedasem kui ainult
HBV-ga nakatunutel.
HDV põhjustab 40% fulminantse hepatiidi juhtudest. Fulminantse
hepatiitiga võib kaasneda hepaatiline entsefalopaatia, 80%-l haigetest võib
esineda surmaga lõppev massiivne maksanekroos.
Võimalik on krooniline
nakkus.
Ülekandeteed ja
riskigrupid on samad, mis HBV korral.
Viirus levib eelkõige vere, sperma ja vaginaalsekreediga. Süstivad narkomaanid
ja hemofiilikud on kõrgeima riskiastmega.
Hinnanguliselt on 15 miljonit inimest maailmas infitseeritud. Nakkus on levinud ülemaailmselt, kuid endeemilised piirkonnad on Lõuna-Itaalias, Amazonase basseinis, osas Aafrikast ja Kesk-Idas. Epideemiaid esineb ka Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas (tavaliselt keelatud ainete tarvitajatel).
D-hepatiidi geograafiline jaotumus
Low - madal, Very low - väga madal, No data - pole andmeid.
Spetsiifiline ravi puudub.
Profülaktika: vt. HBV. HBV
vastane immuniseerimine kaitseb ka järgneva HDV infektsiooni eest. Kui
inimene on juba nakatunud HBV-ga, võib täiendavat HDV-ga nakatumist ära hoida
riskikäitumise vältimine.