Keskmise temperatuuriga päikesekollektoreid kasutatakse soojema kliimaga maades peamiselt toidu valmistamiseks. Peegli abil suunatakse valgus ühte punkti, kus see soojendab toru sees olevat vett. Vesi saavutab kõrge temperatuuri ning muutub veeauruks, mida kasutatakse toidu valmistamisel. Peeglid võivad olla lamedad, kumerad, või kausi kujuga (inglise keeles nimetatakse ka „solar cooker", vt fotot), nende töötemperatuur on vastavalt mudelile tavapäraselt vahemikus 200-350 °C, mõne mudeli puhul isegi 450-600 °C. Niinimetatud „päikeseahjud" on eriti populaarsed Indias, kus asub ka selline maailma suurim Scheffleri disaini järgi ehitatud päikesekollektor.

 

Kausi kujuga päikesekollektor (Solar cooker). Autor Ajay Tallam (CC-BY-SA-3.0), http://www.flickr.com/photos/90417577@N00/2412405453/

Selle tehnoloogia edasiarendus on pöördparaboloidpeeglitega (läbimõõduga kuni 10 m) päikeseelektri tootmine. Selle tehnoloogia puhul pööratakse paraboloidpeeglid ajamite abil nii, et need on päeva jooksul pidevalt suunatud Päikesele. Seadme efektiivsus ulatub 30%-ni, selle võimsus on vahemikus 5-25 kW sõltudes peegli diameetrist. Selline elektritootmine on hästi sobiv väiketarbijale, kes paikneb elektriga halvasti varustatud piirkonnas.

Keskmise temperatuuriga kollektoreid kasutatakse näiteks veel puidutööstuses kuivatamiseks, pelletite valmistamise protsessis, vilja kuivatamiseks ja vee destilleerimiseks.