Arvestatav põlevkivi kaevandamine Eestis sai alguse 1918. aastal, kui avati karjäärid Ida-Virumaal Pavandus ja Lääne-Virumaal Vanamõisas ning kaevandused Kukrusel (1920) ja Kiviõlis (1922). Esialgu kasutati põlevkivi vaid tahke kütusena tsemenditööstuses, vedurite ja majapidamiste kütteks (Põlevkivi, 2010).

Eristatakse Eesti põlevkivimaardlat ja Tapa põlevkivi leiukohta, kaevandatakse aga ainult Eesti maardlas, mida loetakse ka üleriigilise tähtsusega maardlaks. Tapa maardla põlevkivi suhteliselt paksud kihid on halva kvaliteediga ja lasuvad sügaval. Põlevkivi moodustab pidevaid kihte Kirde-Eesti ja naabruses asuva Vene Föderatsiooni Leningradi oblasti aluspõhja Kukruse lademes, mis kuulub Ülem-Ordoviitsiumisse.

Eesti põlevkivileiukoha üldpindala on 2973 km², millest maardla pindala on 1700 km². Kaevandatud ala suurus on 420 km². 90 aasta jooksul on kaevandatud kokku ~1 mld t põlevkivi ja toodetud ~200 milj barrelit õli. Maardla põlevkivivaru on 5 mld t. Tootsad põlevkivikihid paiknevad Kukruse lademe Kiviõli kihistiku alumises pooles, kusjuures Kiviõli kihistiku paksuseks vastavas piirkonnas on ca 6,5 meetrit. Selle läbilõikes saab eristada kukersiidi ja lubjakivi kihte, millest viimased võivad samuti suuremal või vähemal määral sisaldada kerogeeni (kukersiidi orgaanilise aine nimetus).

Tavapäraselt tähistatakse põlevkivi kihid suurte tähtedega A'st K'ni. Kiviõli kihistikus võib kokku täheldada neljateist vahekihti. Alumise poole kihid moodustavad tootsa kihindi, mida ka erinevatel otstarvetel kaevandatakse. Ülemisi kihte reeglina ei kasutata nende madala väärtuse tõttu. Huvitav on ära märkida, et põlevkivi kihte eraldavatele paekihtidele on ka rahvapärased nimetused pandud, näiteks sinipaas, kaksikpaas, roosa paas.

Põlevkivi kaevandatakse kahel erineval viisil.