Suurem osa inimestest on oma elutee ühes või teises järgus õppinud hoiduma omaenese olemuse ja oma kogemuse teatud osade teadvustamisest selle nimel, et ära hoida hirmu või ebameeldivaid tundmusi. Teadlikolemisest hoidumiseks on palju viise, mõned enam levinud viisid on ebameeldivatest tunnetest eemalehoidmine neid tundeid eitades ning eemalehoidmine olukordadest, kus ebameeldivad tunded võiksid tekkida.

Laps alustab selge teadvustamisega, seejärel õpib ta seda tõkestama, olgu siis oma vanemate eeskujul või omaenda kogemuse varal. Nii eeskujud kui ka kogemus võivad tõestada sellise tõkestamise vajalikkust. Eneseteadlikkuse tõkestamine kujutab endast seega manipulatsiooni iseenesega.

Hoidumised, mis algul on tihtilugu teadvustatud, muutuvad järkjärgult harjumuseks - siis, kui enam ei teadvustata, et millestki tõepoolest hoidutakse. Oma teadlikolemise tõkestamisega mitte ainult ei seota energiat, vaid pärsitakse ka asjakohane käitumisreaktsioon, mis normaalsel juhul oleks esile tulnud. Näiteks kui sulgetakse oma meeled olukordade ees, mis vihale ajavad, siis ei saagi inimene vihaseks. Niisiis, oma teadlikolemist tõkestades riskitakse kaotada üht osa oma olemusest ja saadakse emotsionaalse puudega inimeseks. Väsimus, piinlikkusetunne, elujõu puudus, hirm erinevate asjade ees, ärevus, tõrjutuse tunne - need kõik on märgid sellest, et ollakse väljaspool teadlikkust.