Antifosfolipiidsündroom (antiphospholipid syndrome - APS) avaldub kliiniliselt korduvate venoossete ja/või arteriaalsete tromboosidena ja/või rasedustüsistustena: raseduse katkemine, enneaegne sünnitus, loote antenataalne hukk, üsasisena kasvupeetus.

Iseloomulikuks leiuks on püsiv rakumembraani anioonsete fosfolipiidide (kardiolipiin, fosfaditüülseriin) või nendega seotud plasmavalkude (β2-glükoproteiin I) vastu suunatud autoantikehade või tsirkuleeriva antikoagulandi hulga tõus veres.

Ligikaudu pooltel APS-ga patsientidel esineb kaasuvana süsteemne erütematoosne luupus (SLE) või muu reumaatiline autoimmuunne häire, kuid mõnedel on APS ainsaks kliiniliseks väljundiks raseduse korduv katkemine. 30-40% SLE-ga patsientidel leidub antifosfolipiidantikehi ja vaid 10%-l esineb APS (Lockshin 2006).

Ca 5% tervetel inimestel võib esineda fosfolipiidvastaseid autoantikehi ilma kliinilise pildita.

APS väljendub sagedamini noortel ja nooremas keskeas. Noorematel ei kaasne sageli reumaatilisi haigusi, kuid esineb arteriaalseid trombe ja raseduse katkemisi. Vanemas eas on sagedamini trombid venoosses süsteemis.

APS korral esinevad verehüübimissüsteemi häired. Arvatakse, et põhjuseks võib olla rakkude apoptoos, mille tõttu on membraanis paiknevad fosfolipiidid paremini kättesaadavad erinevatele plasma valkudele (näit. β2 glükoproteiin I). Edasi formeerub immuunkompleks, mida ründavad autoantikehad. Mida enam on taolisi immuunkomplekse, seda enam tekib autoantikehi. Teisalt arvatakse, et tekib ka teiste hüübimisfaktorite vastu suunatud autoantikehi, trombotsüütide liigne aktivatsioon ja kleepuminie endoteeli pinnale, jt. (Belilos ja Carsons,2009). Loomkatsete põhjal on arvatud, et raseduse katkemise korral on olulisein käivitav mehhanism komplemendisüsteemi aktiveerumine (Girardi et al. 2004).

APS diagnoosimiseks peab esinema vähemalt üks kliiniline väljendusvorm ja fosfolipiidivastaste autoantikehade või luupusantikoagulandi patoloogiline leid vähemalt kahel korral >12 nädalase intervalliga (Miyakis et al. 2006). Varasemalt oli diagnoosimiseks vajalik ajaline intervall >6 nädalat (Levine et al. 2002).

Kliinilised kriteeriumid:

• tromboos veresoontes (arteriaalne, venoosne, konkreetset organit/kude varustava veresoone tromb)
• trombi tagajärjel tekkinud organi äge isheemia, müokardi infarkt, jt.
• rasedustüsistused:
  • üks või enam raseduse katkemine >10. rasedusnädalal
  • üks või enam enneaegne sünnitus < 34. rasedusnädala raske preeklampisa, eklampsia või platsentaarpuudulikkuse tagajärjel
  • kolm või enam raseduse katkemist < 10. rasedusnädalal

Laboratoorsed kriteeriumid:

• kardiolipiini vastaste autoantikehade (IgG või/ja IgM tüüpi) tõus
• β2-glükoproteiin 1 vastaste autoantikehade tõus
• luupusantikoagulandi tõus

APS-ga patsientidel sugulastel esineb sagedamini fosfolipiidide vastaseid autoantikehi (33%).

Teatud HLA geenide (DR7, hispaania päritoluga indiviididel ja DR4, kaukaasia päritoluga indiviididel ehk "valgetel") kandjatel leidub sagedamini fosfolipiidide vastaseid autoantikehi.

Profülaktiline ravi madalmolekulaarse hepariiniga (nadropariin, enoksapariin, daltepariin) koos või ilma madaladoosilise aspiriinita on osutunud mitmetes uuringuteks efektiivseks raseduse katkemise ja hilisemate rasedustüsistuste riski vähendamiseks (Empson et al. 2005, Rey et al. 2009). Hetkel puuduvad piisavad tõenduspõhised andmed, millist raviskeemi eelistada, kas madalmolekulaarset hepariini üksi või kombineeritult aspiriiniga.

Trombootiliste tüsistuste tekkimisel kasutada raviannuseid.

Kortikosteroidid on soodsa toimega neil APS juhtudel, kui esineb trombotsütopeenia. Intravenoosne immunoglobuliin neutraliseerib antikehi, alandab proinflammatoorsete tsütokiinide (näiteks IFN-gamma) aktiivsust, suurendab T-suppressorrakkude hulka, blokeerib komplemendikaskaadi. IVIG -st võib olla APS korral kasu, kuid seni puuduvad piisavas mahus kliinilised katsed, et tõestada ravimi efektiivsust.