Eesti rahvaluuleteadus kujunes paralleelselt Skandinaavia, Saksa ja Inglismaa folkloristikaga iseseisvaks teadusharuks 19. sajandi lõpul.

20. sajandi jooksul on folkloristikas toimunud olulised muutused:

minevik ja tänapäev: kui 19. sajandil ja 20. sajandi alguses eeldas rahvaluule minevikku kuuluva kultuuri uurimist, siis 20. sajandi teisest poolest tegeldakse ka nn tänapäeva rahvaluulega (rahvaluulet ei seostata ainult külaühiskonna ja talurahva kultuuriga, rahvaluule on olemas ka linnakultuuris ja erinevates sotsiaalsetes keskkondades)

„vanad" ja „noored": on üsna tavaline, et varasemates sõnavõttudes seostub rahvaluule vanade inimestega (nemad tunnevad pärimust); tänapäeval on üsna ootuspärane, et lapsed ja noored on pärimust valdav earühm

rahvas - pärimusrühm: kui 20. sajandi esimesel poolelgi kõneldi rahvaluule „omajast" kui rahvast (millele viitab ka termin 'rahvaluule'), siis 1930. aastatest alates kõneldakse äärejooneliselt, 1980. aastatest aga endastmõistetavalt väikestest pärimusrühmadest (lastepärimus, sõdurfolkloor jms); 'rahvast' ehk pärimusrühma ei piiritleta enam ühe dominanttunnusega, nt sotsiaalselt (talurahvas) ega etniliselt (eesti, vene, läti jne), keskseks saab kogemus; pärimusrühm ei ole enam kindlate ja üheste markeritega määratletav kogukond, üks ja sama inimene võib samaaegselt olla erinevate pärimusrühmade liige (jagada perepärimust ja ühtlasi tudengi- vm ametipärimust)

territoorium - tegevus: kui 19. sajandi rahvaluule piiritleti ennekõike territooriumiga (nt Läänemaa või Harjumaa rahvaluule, setu muinasjutud, kihnu pulmakombed), siis tänapäeval ei seo pärimusrühma ühtseks territoorium (vrd nt naabrust omaaegses külakogukonnas tänapäevase suure kortermaja elanike naabrusega) - ühtsus kujuneb samalaadse tegevuse, sama keele ja kogemuse kaudu

objekt - subjekt: kui 20. sajandi esimesel poolel keskendusid uurijad tekstidele (rahvaluule uurimisobjektiks olid laulud, jutud jne), siis mida enam sajandi lõpu poole, seda enam vaadeldakse rahvaluuletekste nende esitusolukorrast lähtudes (laulu laulmine, loo jutustamine; pärimuse esitus selle esmases-loomulikus keskkonnas, pärimustekst arhiivis, arhiiviteksti kasutamine väljaspool pärimuse loomulikku konteksti, nt turismis, reklaamis jne); ühtlasi on rahvaluule-uurijate huvipunkti üha enam nihkunud pärimust valdav inimene (laulik, jutustaja).