Kihtrünkpilved (Stratocumulus, Sc) sarnanevad topilise või laigulise struktuuri poolest veidi kõrgrünkpilvedele, kuid on palju paksemad ja tumedamad. Üksikud pilvelaigud on suurema läbimõõduga, kui väljasirutatud käe kolme sõrme laius. Vahel paistab pilvelaikude vahelt ka selget taevast, kuid sageli moodustavad kihtrünkpilved ka halli läbipaistmatu kogu taevast katva laigulise kihi. Koosnevad veepiiskadest, talvel ka jääkristallidest. Tavaliselt sademeid ei anna.

Kihtrünkpilved (Stratocumulus, Sc)

Kihtpilved (Stratus, St) moodustavad tüüpiliselt ühtlaselt halli kogu taevast katva tiheda udutaolise kihi. Mõnikord, näiteks suve- ja sügishommikutel pärast udu võivad esineda ka madalate kiiresti liikuvate räbalatena. Kihtpilvede alumine piir on sageli vaid 100-200 meetri kõrgusel, mistõttu kirikute, kõrghoonete ja televisiooni- ning mobiilimastide tipud on sageli neisse mähkunud. Koosnevad veepiiskadest, talvel ka jääkristallidest. Võivad anda sademeid uduvihmana. Uduvihma tunneb ära väikeste piiskade järgi, mis veelompidele ringe ei tekita. Uduvihma sadu on kihtpilvede kindlaks tunnuseks.

Kihtpilved (Stratus, St)

Kihtsajupilved (Nimbostratus, Ns) on ühtlased hallid sajupilved. Katavad kogu taeva ning annavad pikka aega kestvaid enamasti mõõdukaid laussademeid soojal ajal vihma ning külmal lume või lörtsina. Sadu algab ja lõppeb pikkamööda. Vihma-, lume- või lörtsisadu ongi ainus tunnus, mis eristab kihtsajupilvi välimuselt väga sarnastest kihtpilvedest.

Kihtsajupilved (Nimbostratus, Ns)