Tsitaat esitatakse täpselt nii, et see langeb kokku originaaliga. Tsiteerida on lubatud vaid avaldatud teoseid! Tsiteerimisel kehtivad kindlad reeglid (Pisuke, 2004):

• tsitaat pannakse alati jutumärkidesse
• tsiteerida tohib üksnes motiveeritud mahus (1-leheküljelise artikli puhul ei tohiks tsitaat olla pikem kui üks lõik)
• eelistada tuleks lühikest tsitaati, mida on lihtsam oma teksti sobitada
• ei tohi moonutada kirjutise kui terviku mõtet.

Võõrkeelest tõlkimisel tuleb tsitaat anda edasi võimalikult adekvaatselt. Viide allikale lisatakse vahetult jutumärkide järel. Viitesse märgitakse autori nimi, teose ilmumise aasta ja lehekülje number.

Näide 1. Säljö (2003) tõdeb: „Traditsiooniline, õpetajakeskne ja tekstipõhine koolitus on kaotamas oma positsiooni mudelina, kuidas omandada teadmisi edukalt….Kellegi monoloogi kuulamine sobis siis, kui…info oli muul moel raskesti ligipääsetav, ent need ajad on meediaühiskonnas läbi“ (lk 263-264).

Pikema tsitaadi puhul ei kasutata jutumärke. Kui tsitaadis on rohkem kui 50 sõna või kolm rida, on soovitav kasutada tsitaati eraldi taandega lõiguna (Leki, 1998). Sel juhul jutumärke ei panda. Nii vasakult kui ka paremalt jäetakse tsitaadile vaba ruum ja tekst joondatakse mõlema ääre järgi.

Näide 2. Euroopas sai mõiste „infoühiskond“ (information society) laialt tuntuks pärast seda, kui Martin Bangemann 1994. aastal esines ettekandega „Europe and the Global Information Society“ Euroopa Nõukogu istungil. Ta kirjutab:

See on revolutsioon, mis põhineb informatsioonil. Informatsioon omakorda on inimteadmiste väljendus. Tänapäeval võimaldab tehnoloogiline progress meil töödelda, säilitada, kätte saada ja edastada informatsiooni mistahes vormis – suulises, kirjalikus või visuaalses – hoolimata kaugusest, ajast või mahust. See revolutsioon lisab uusi võimalusi inimvõimetele ja loob ressursi, mis muudab meie koostöötamise ja -elamise viisi (lk 24).

Juhul, kui kirjutaja vajab algallikast üksnes mõningaid sõnu, et need otse edasi anda, võib neid sõnu tsiteerida ja ülejäänud lauset parafraseerida.

Näide 3. Kognitiivse kaardi all mõeldakse ”mentaalseid konstruktsioone, mida me kasutame keskkonna äratundmiseks ja keskkonnast arusaamiseks” (Spicer, 1998, lk 130).

Anson, C. M. & Schwegler, R. A. (2005). The Longman Handbook for Writers and Readers. Pearson Education, Inc.

Writers Handbook. (2004). Külastatud 19. mail, 2009, aadressil http://www.wisc.edu/writing/Handbook/