CMV paljuneb mitmetes rakkudes, sealh. näärmejuhade epiteelirakkudes, mistõttu viirust leidub peaaegu kõikides kehavedelikes. CMV on rakkudest äärmiselt sõltuv ning kandub edasi ka rakkude (lümfotsüütide ja leukotsüütide) kaudu. Viirus võib sattuda teistesse organitesse või organismidesse vere või organtransplantatsiooni kaudu.

Latentse infektsiooni korral säilib viirus mononukleaarides, luuüdi strooma rakkudes, südames, neerudes. Viirus reaktiveerub allogeensel stimulatsioonil (reaktsioon transplantaadile) või immuunosupressioonil (kortikosteroid, HIV-infektsioon). Infektsiooni kontrolli all hoidmiseks on vajalik adekvaatne rakuline immuunsus.

Perinataalne infektsioon. 20% USA rasedatest kannavad viirust emakakaelas, mis tõenäoliselt võib reaktiveeruda raseduse käigus. Ligi pooled nende lastest nakatuvad sünnitusel ja eritavad viirust 3-4 esimese elunädala jooksul. Nakatuda võib ka rinnapiima kaudu. Perinataalne infektsioon on tervetel ajalistel vastsündinutel sümptomiteta. Vastsündinud võivad nakatuda ka vereülekandel. Enneaegsetel vastsündinutel võib seejärel tekkida märkimisväärne kliiniline infektsioon, peamised nähud on pneumoonia ja hepatiit.

Laste ja täiskasvanute infektsioon. Hinnanguliselt 10-15% teismelistest ning pooled 35-aastastest on CMV-ga nakatunud. Enamasti on infektsioon asümptomaatiline. Mõnedel nakatunutest esineb heterofiilsete antikehadeta mononukleoos, mille sümptomid sarnanevad EBV-infektsiooni sümptomitele, kuid farüngiit ja lümfadenopaatia on kergemad.

Infektsioonid vereülekande või transplantatsiooni patsientidel. Sümptomid sarnanevad mononukleoosile: palavik, splenomegaalia ja atüüpiline lümfotsütoos 3-5 nädalat pärast vereülekannet, samuti võivad esineda pneumoonia ja kerge hepatiit. Organtransplantatsiooni (neerud, luuüdi) patsientidel viirus aktiveerub, kui patsient on saanud tugevat immunosupressiivset ravi. CMV vastutab ka paljude siirdatud neerude äratõukereaktsioonide tekkimise eest. Vereülekandel saadud nakkus on sageli asümptomaatiline.

Infektsioon immuunkomprimeeritud organismis. CMV võib tekitada sümptomaatilist korduvat haigestumist, võimalikud on mitmed kliinilised variandid:

• kopsuhaigused (pneumoonia ja pneumoniit) esinevad sageli ning võivad lõppeda surmaga;
• retiniit (10-15% AIDS-ihaigetest);
• koliit ja ösofagiit (10% AIDS-ihaigetest);
• entsefaliit.

CMV on laialt levinud inimese patogeen. Nakatunud on 0,5-2,5% vastsündinutest ning 50% täiskasvanutest arenenud maades, ülerahvastatud tingimustes ja arengumaades on nakatunuid rohkem.

Viirus levib kongenitaalselt, oraalselt, sugulisel teel, vereülekandega, transplantatsioonil. Viirust leidub uriinis, veres, kurgus, süljes, pisarates, spermas, amnioni-vedelikus, tupe- ja emakakaelasekreedis, transplantaatides.

Enamasti on infektsioon asümptomaatiline. Oportunistlikud haigused tekivad vastsündinutel, AIDS-i haigetel ja teistel immuunsupressiooniga patsientidel.

CMV diagnoosimiseks on kasutusel immuunmeetodid, samuti kasutatakse viiruse nukeliinhapete määramist.

Histoloogilisel uuringul võib leida tsütomegaalseid ehk suurenenud rakke, mis sisaldavad tihedat tsentraalset basofiilset tuumasisest inklusiooni („öökulli silm"). Selliseid rakke on üle terve keha ja ka uriinis.

Rakukultuuris peab viirust kasvatama vähemalt 4-6 nädalat.

Kaasasündinud nakkust saab kõige paremini diagnoosida viiruse määramisega vastsündinu uriinist 1. elunädalal.

Viirusvastastest ravimitest kasutatakse peamiselt gantsükloviiri ja valgantsükloviiri.

Profülaktika tuleneb leviku viisidest (sugulisel teel, vereülekannete ja transplantaatide kaudu).