Optiline süsteem – detail, mis muudab kiirte levikusuunda (lääts, peegel jne).

Eseme kujutiseks nimetatakse mingi optilise süsteemi (näiteks läätse või peegli) poolt tekitatud selle esemega sarnanevat pilti.

Käesolevas õppematerjalis vaatame ideaalseid optilisi süsteeme, mille korral iga eseme punkt vastab kujutise ühele punktile. See kehtib siis, kui kõigi valgust murdvate ja peegeldavate pindade kõveruskeskpunktid asuvad samal sirgel (seda sirget nimetatakse süsteemi optiliseks peateljeks) ja kiired moodustavad optilise peateljega väikese nurga.

Sõltuvalt optilisest süsteemist ja eseme asukohast selle suhtes võib eseme kujutis olla esemega ühesuurune, suurendatud või vähendatud. Kujutis võib olla esemega samapidine või ümberpööratud.

Kujutised jagatakse:

Tõeline kujutis - eseme punktist A väljunud kiired koonduvad pärast optilise süsteemi läbimist ühte punkti A₁, seda saab projitseerida ekraanile. Tekib kumerläätse ja nõguspeegli korral. (Näiteks silm tekitab tõelise kujutise.)

Näiv kujutis ehk ebakujutis - eseme punktist B väljunud kiirte pikendused koonduvad ühte punkti B₁, seda ei saa projitseerida ekraanile. Tekib tasapeegli, kumerpeegli ja nõgusläätse korral.

Näilist ja tõelist kujutist saamegi eristada selle põhjal, kas pärast optilise süsteemi läbimist koonduvad kiired või kiirte pikendused. Tõelist kujutist saab projitseerida ekraanile, näivat aga ei saa.

Optilise süsteemi poolt tekitatud kujutise asukoha ja suuruse leidmiseks kasutame teadmisi valguse peegeldumise ja murdumise seaduspärasustest, et konstrueerida kiirte käik vaatlusaluses optilises süsteemis. Kujutise punkt asub seal, kus eseme vastavast punktist lähtuvad kiired (või nende pikendused) uuesti kohtuvad. Näiteks konstrueerime kujutise tasapeeglis.