Homoloogiline rekombinatsioon
Homoloogilist rekombinatsiooni kasutatakse nii geenideletsioonide konstrueerimiseks kui ka DNA järjestuste integreerimiseks Schizosaccharomyces pombe genoomi.
Deletsioonimutantide konstrueerimisel transformeeritakse rakkudesse lineaarne DNA molekul, mis sisaldab lookuse spetsiifilisi ülesvoolu ja allavoolu jäävaid homoloogilisi järjestusi ning markergeeni (joonis 17). Minimaalne lookuse spetsiifilise järjestuse pikkus on 80 nukleotiidi. Kuna S. pombe rakkudes toimub efektiivselt ka mittehomoloogiline rekombinatsioon, siis homoloogilise rekombinatsiooni efektiivsuse tõstmiseks kasutatakse tavaliselt 200 nukleotiidi pikkusi ja pikemaid lookuse spetsiifilisi järjestusi. Diploidse tüve genoomist deleteeritakse geeni üks alleel (vt. Pärmigeneetika: pärmirakkude transformatsioon, geeni asendamine, eluks hädavajalikud geenid). Seejärel analüüsitakse järglaskonda kasutades tetraadide analüüsi. Juhul kui on tegemist eluks hädavajaliku geeni deletsiooniga, siis vaid kaks spoori moodustavad kolooniad (omavad geeni metsiktüüpi alleeli). Juhul kui deleteeriti eluks mittehädavajalik geen, siis idanevad kõik neli spoori. Deletsioonimutandid tehakse kindlaks markergeeni olemasolu järgi (lahknemine järgalaskonnas on 2:2).
Lisaks geeni deletsioonile on võimalik S. pombe genoomi viia erinevaid järjestusi (näiteks epitoope kodeerivad järjestused, markergeenid, promootorjärjestused jne.) (vt. Pärmigeneetika: pärmirakkude transformatsioon, geeni asendamine, eluks hädavajalikud geenid). Ka selliste tüvede konstrueerimisel kasutatakse homoloogilist rekombinatsiooni.