Järgnevalt kirjeldavad Rubin, Lohov ja Fesenko (2003) normaalse arengu etappe lapse 1-3 eluaastal.

13. elukuuks hakkab laps kõndima, hoides täiskasvanu käest kinni. Ta toob kuuldavale esimesed sõnad (sõnavaras on ligi 10 sõna). Proovib aidata vanemal ennast riidesse panna.

15. elukuuks õpib iseseisvalt käima, ukerdab trepiastmetel, viskab esemeid (mänguasju) mänguajal, avaldab enda soove žestide või hääle kaudu.

18. elukuuks võib laps astuda mööda trepiastmeid, hoides täiskasvanu käest kinni, visata tugevasti palli. Tal kujuneb hästi koordineeritud kõnnak, püüe iseseisvalt süüa. Ta võib ehitada 3- 4 klotsist torni, kanda ja emmata lemmikmänguasju, teha ebaselgeid joonistusi, imiteerida täiskasvanu kirjapilti ning mõningaid stereotüüpe sotsiaalsel suhtlemisel täiskasvanutega.

Kaheaastaselt võib laps panna selga lihtsamaid riideid, joosta kiiresti, kõndida iseseisvalt trepist üles ja alla, ehitada torni 6 – 7 klotsist, seada klotse ritta (imiteerides rongi).
Kaheaastane laps on rohkem suure lapse moodi. Ta on võimeline tegema hulgaliselt ülesandeid ilma kõrvalise abita (kuid ikkagi järelvalve all) ja tal on hea arusaam sellest, kuidas maailm töötab. Füüsiliselt on väikese padistaja keha võimeline tegema kõike seda, mida täiskasvanu oma, kuid lapsel puudub sama tugevus ning vastupidavus. Laps väsib kiiremini ja peab sagedasti end kosutama tervislike suupistete ning lühikeste uinakutega (Warner 1999). Motoorne areng toimub kiiresti ning “titerasva” kadumisega muutuvad lapse liigutused palju osavamaks. Kehaproportsioonide muutuste mõjul liigub keha raskus allapoole ning see aitab lapsel joosta, palli visata ja püüda ning teha muid oskuslikke “trikke”, mis nõuavad tugevaid lihaseid ja head tasakaalu (Butterworth & Harris 2002).

Kolmandal eluaastal aeglustub intensiivse kehalise arengu tempo. Laps on iseseisvam, tema aktiivsus suurem, laps tahab tegutseda, sealjuures peab tegevus olema vahelduv, sest laps väsib ühekülgsest tegevusest. Laps suudab eraldada rütmi, hakkab päkkadel kõndima ja jooksma ning koosjalu hüplema. Laps suudab hüpata hoota kaugust (kuni 60 cm) ja teha mahahüppeid. Lapsele hakkab meeldima ronimine varbseinal, redelil, esialgu juurdevõtusammuga, hiljem vahelduva sammuga. Kolmanda eluaasta lõpuks hakkab laps iseseisvalt üles minema juurdevõtusammu asemel vahelduva sammuga. Lapse tasakaal suureneb, ta suudab kõndida mööda joont ettepoole ja joone lähedal tahapoole, proovib jalaga palli lüüa, ta suudab ilma toeta seista nii vasakul kui paremal jalal. Kolmeaastane laps oskab juba ringjoonel kõndida ja on võimeline jooksu pealt peatuma (Mänd 2003). Kolmeaastaselt oskab laps sõita kolmerattalisel jalgrattal, iseseisvalt jalanõusid jalga panna, nööpe kinni panna, tulla toime söömisega. Klotsidega mängides ehitab silla, torni ehitab 9-10 klotsist. Joonistamisel kopeerib ringi ja risti. Sotsiaalsel suhtlemisel saab aru, et peab ootama oma järjekorda (Rubin, Lohov & Fesenko 2003).

Lapse põhitähelepanu koondub seitsme põhilise tegevusvaldkonna arendamisele, millele hiljem toetuvad keerukamad motoorsed oskused:

• jooksmine (erineva kiirusega ja erineval distantsil);
• hüppamine (ülalt alla, alt üles, kaugele jne);
• tõstmine (sunnib kontrollima keha koordinatsiooni);
• rippumine ja lihaste kaudu oma keha tunnetamine;
• viskamine (eri suuruse ja raskusega asjade viskamine arendab liigutuse koordinatsiooni);
• ronimine;
• kõndimine (Woolfson 2001).

Liikumisfunktsioonide areng sõltub lapse vastavate süsteemide küpsemisest ja tema liikumiskogemusest.
Peenmotoorika seisund avaldub esemelises tegevuses. Kolmanda eluaasta teisel poolaastal peaks lapsel olema:

• eristunud juhtiv käsi;
• kujunenud esmane kahe käe koostöö;
• omandatud nn kolmene haare, s.t, objekt (pliiats, lusikas) fikseeritakse käes pöidla ja kahe esimese sõrme abil;
• kujunenud silma-käe koostöö (laps jälgib oma käte tööd) (Kuusik 2007).

Laps õpib kontrollima viltpliiatsit, kriite ning värvipliiatseid ning on võimeline tegema realistlikumaid joonistusi. Piirjoontes püsimine ei ole veel oluline. Joonistused, mille tegemist ei ole juhendatud, on head mitte ainult motoorseks arenguks, vaid ka emotsionaalse väljendamise seisukohast (Warner 1999).
Joonistamine arendab käe koordinatsiooni, tegevuse tunnetust, kavandatava realiseerimist, aga ka värvide valimist jne. Kuid kindlasti seostub joonistamisega ka lapse mõtlemise areng. Toimub lapse nägemismälu ja fantaasia arendamine. On hädavajalik, et vanemad looksid lapsele joonistamiseks tingimused (paber, pliiatsid jne.). Käeliste liigutuste täpsust ja nende koordinatsiooni (koos nägemisega) aitavad arendada ka lihtsad klotsid, mida võib panna üksteise peale, tasakaalustada ja “ehitada” erinevaid kujundeid. Seejuures on tähtis ettenäitamine, sest see aitab lapse arengut kiirendada – jäljendamise nähtus (Leppik 1999).
Sõrmede peenlihaste ja silma ning käe koostöö areneb siis, kui laps saab mängida erinevate väikeste esemetega: kivikeste, okste, käbide, tõrude ja muu sellisega, voolida savist, maalida sõrme ja pintsliga, lõigata ja liimida, joonistada puuoksaga mullapinnale, rasvakriidiga paberile, meisterdada ja punuda ning seejärel proovida ka tähti ja sõnu kirja panna kas lihtsalt valgel paberil või mõnes selleks koostatud vihikus (Kivi & Sarapuu 2005).

On vale arvata, et liikumine arendab last ainult kehaliselt ning käelised oskused arenevad vaid joonistades, voolides ja lõigates. Lapse arengus ei saa tõmmata joont üld-ja peenmotoorika vahel. Näiteks kui käemotoorika on halb, võib selle põhjuseks sageli olla just kehalise liikumise vähesus. Liikumine mõjub hästi lapse kasvamisele ja tema kehaproportsioonidele, närvisüsteemi ja lihaste koostööle, tugi-ja liikumisaparaadile ning südamele, vereringele ja hingamiselunditele (Niiberg & Linnas 2007).
Lapsepõlv on liikumise seisukohalt aktiivseim aeg elus. Tänu kõndimisoskusele saab laps minna teda huvitavate esemete juurde. Suur liikuvus võimaldab tal oma uudishimu rahuldada. Ta muutub iseseisvamaks. Lapse motoorika arendamine on seotud ka tema mõtlemise arendamisega. Lapsel algab mõtlemine alati mõnest konkreetsest esemest või tegevusest. Mitmekülgne käeline tegevus loob eeldused mõtlemise arenguks. Regulaarne mängimine ja harjutamine aitab lapsel omandada keerukamaid võtteid, mis nõuavad täpsemat kontrolli.

Viiteallikad:

• Butterworth, G., Harris, M. (2002). Arengupsühholoogia alused. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
• Kivi, L., Sarapuu, H. (2005). Keel ja kõne. Rmt. Kivi, L., Sarapuu, H. Laps ja lasteaed. Tartu: Atlex, 227-257.
• Kuusik, Ü. (2007). Laste arengu toetamisest sõimerühmas. Rmt. Kuusik, Ü,. Kaasik, B., Lillipuu, Ü., Seero, H-M., Viks, M. Väikelapse kõne, keele ja tunnetustegevuse areng. Kirjastus: Ilo, 9-25
• Leppik, P. (1999). Lapse arendamine on huvitav. Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.
• Mänd, M. (2003). Lasteaiaõpetaja käsiraamat. Tallinn: Riiklik eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.
• Niiberg, T., Linnas, M. (2007). Laps läheb lasteaeda. Kirjastus: AS Atlex.
• Rubin, M. (2003). Plohoi horošõi rebjonok. Sankt – Peterburg: ELBI-SPB (vene keeles).
• Warner, P. (1999). Baby play & learn. Minnetonka, MN: Meadowbrook Press.
• Woolfson, R. C. (2001). Arukas laps. Tallinn: Sinisukk.