Riskiteguriks nimetatakse mõõdetavat omadust, tingimust või ohtu mis toetab ebasoodsat tulemit ja eelneb sellele tulemile. Riskitegur on midagi, mis võib viia suitsiidini või on seotud sellega. Inimesed, kes omavad mingit teatud riskitegurit, omavad suuremat ohtu suitsiidi sooritamiseks. Kaitsvad tegurid seevastu vähendavad suitsiidi võimalikkust konkreetsel indiviidil. Kaitsvad tegurid soodustavad paindlikkust ning positiivsust ning on seega tasakaalustavaks jõuks riskiteguritele. Riski‐ ja kaitsvad tegurid võivad olla oma olemuselt biopsühhosotsiaalsed, keskkondlikud või sotsiaalkultuurilised.

Suitsiid on riskitegurite ja kaitsvate tegurite vahelise interaktsiooni tulem. Riskitegurid võib jaotada kaudseteks ja otsesteks, mis on oluline eristus suitsiidipreventsiooni kontekstis, kuna rakendatavad strateegiad on vastavalt riski kategooriale erinevad. Kaudsed tegurid hõlmavad indiviidi sotsiaalmajanduslikku staatust, ühiskonnas eksisteerivat majanduslikku võrsust/ebavõrdsust, haridust, linnastumist, perekonna ajalugu (nt lapsepõlvetraumad), isiksuseomadusi (nt introvertsus), sotsiaalset integratsiooni ja tervise ning vaimse tervise teenuse tingimusi. Kaudsed tegurid on baasiks suitsidaalsele käitumisele. Need soodustavad vastuvõtlikkust hilisemate otseste tegurite suhtes indiviidi elus. Kaudsed tegurid ei ole seotud ainult suitsiidiga, need võivad põhjustada erinevaid ebasoodsaid tulemeid indiviidi füüsilise ja vaimse tervise kontekstis. Nende suhe suitsiidi on baasiline, kuid mitte otsene. Suitsidaalsuse kujunemise protsessis hinnatakse kaudseid tegureid vajalikeks, kuid mitte piisavateks põhjusteks.

Otsesed riskitegurid nagu näiteks juurdepääs tulirelvadele või teistele letaalsetele vahenditele, hiljutised elusündmused, stressifaktorid inimese elus ja mürgistused, on otsesemalt seotud suitsidaalse akti esinemisega ja võivad eelneda sellele. Taolised "vallandavad" sündmused erinevad vanuse, soo, rassi, rahvuse ja teiste sotsiaaldemograafiliste näitajate lõikes. Iseenesest ei ole otsesed tegurid ei vajalikud ega piisavad suitsiidi esinemiseks. Kuid mõjuvate kaudsete tegurite ja otseste tegurite kombinatsioon võib moodustada vajalikud ja piisavad tingimused suitsiidiks.

Vaimse tervise uurija dr. Mościcki kohaselt on epidemioloogilised uurimused näidanud, et psühhopatoloogia on kõige kriitilisem kaudne riskitegur suitsidaalse käitumise kontekstis. Üle 90% täiskasvanud suitsidentidest ja üle poole alaealistest suitsidentidest vastavad mingisuguse psühhiaatrilise diagnoosi kriteeriumitele. Kõige enam levinud diagnoosid on meeleoluhäired, mõnuainete tarvitamisega seotud häired, isiksusehäired ja skisofreenia. Vaatamata olulisele tõestatud seosele psühhiaatriliste häirete ja suitsidaalsuse vahel ei ole selge, kas suitsiid on nende häirete tulem või eraldiseisev ja kattuv osa. Ebaselguse üks põhjustest on see, et enamus uurimustest kasutab surmajärgset diagnoosi (psühholoogiline autopsia) ja ei ole selge, kas ilma suitsiidi esinemiseta oleks diagnoos sama. Seega on võimalik, et depressioon on suitsidaalsuses ülediagnoositud.

Oluliseks riskiteguriks on ka mitme erineva psühhiaatrilise või sõltuvusliku häire koosesinemine. Koosesinemust uurinud psühholoogilise autopsia uuringute kohaselt 70‐80% suitsiididest esines erinevate häirete koosesinemust, millest kõige levinum on meeleoluhäire ja alkoholismi koosesinemine. Vanemas eas esineb kõige sagedamini meeleoluhäire koos füüsilise haigusega, kuid füüsiline haigus üksinda ei tundu suurendavat suitsiidiriski. Samamoodi võib olla ka paanikahäire esinemine koos depressiooniga signaaliks suurenenud suitsiidiriskile, kuid ei ole üksi esinedes suitsiidirisk nagu varasemalt on arvatud. Veel kuuluvad kaudsete riskitegurite hulka neurokeemilised häired, millest kõige olulisem on serotoniinisüsteemi väärtalitus. See tegur on sõltumatu psühhiaatrilisest diagnoosist ning seotud sümptomite subjektiivse raskusastmega ning planeeritud ning meditsiiniliselt surmavate suitsiidiaktidega. Samuti on suitsiidiriskiga seotud kolesterooli taseme vähenemine. Perekonnas esinev psühhopatoloogia ja suitsidaalne käitumine on riskitegur, mis võib muuta bioloogilist vastuvõtlikkust ja serotoniini toimet. Lisaks esindab pärilikkus geneetilist panust indiviidi bioloogilistele karakteristikutele.

Mittetoimiv perekeskkond koos mitme erineva stressoriga on tõestatult soodustav tegur suitsidaalsuse kujunemises. Samas on stressori olemus vähem oluline kui nende arv. Mida rohkem on indiviidi elus stressoreid, seda suurem on tema suitsiidirisk.

Allikad:

• DeBruyn L, Fullerton‐Gleason L & Chino M (2008). Suicidality: Demographic Risk and Protective Factors. Encyclopedia of Interpersonal Violence.
• Mościcki EK (1997). Identification of Suicide Risk Factors Using Epidemiologic Studies. Psychiatric Clinics of North America. 20; 3; 499‐517.