Heaolu mõiste on väga mitmeti tõlgendatav. Ei saa rääkida individuaalsest heaolust arvestamata kollektiivset. Inimesed kuuluvad teatud sotsiaalsetesse gruppidesse, elavad mingi kindla riigi territooriumil, alluvad sealsetele seadustele jne. Keskkonna ja ühiskonna mõju iga inimese individuaalsele heaolule on raske alahinnata.

Siiski tuleb tihti ette heaolu mõiste liiga kitsast tõlgendamist, mis moonutab kogupilti ja arusaama heaolu tegelikust mõõtmest. Heaolu, elukvaliteedi ja rahulolu nimel peavad pingutama kõik ühiskonna liikmed. Riik teenib oma kodanike huvisid, kuid see saab olla vaid vastastikune. Riik on täpselt nii rikas, kui on seda tema kodanikud ja vastupidi.

Selleks, et orienteeruda majandusalases ülevaates ning mõista heaolumajanduse olemust, aitavad alljärgnevad selgitused meelde tuletada teemakohast sõnavara ning põhimõisteid.

Majandus on süsteem, mis tuleneb valikutest, mida teevad inimesed kui tarbijad, töötajad, ettevõtte juhid või omanikud, valitsusametnikud. Majanduse põhiküsimusteks on kellele, mida ja kuidas.

Majandusteadus on ühiskonnateadus, mis kirjeldab ja analüüsib seda, kuidas ühiskond teeb oma valikuid piiratud ressursside hulgast, et rahuldada oma kodanike huvisid. Majandusteadus tugineb majandusliku mõtte ajaloole ja majandusteooriatele ning mõjutab ka majanduspoliitikat, õigust, sotsioloogiat, psühholoogiat ja teisi sotsiaalteadusi. Majandusteadus sisaldab seaduspärasusi, mis reguleerivad tootmist, jaotamist ja tarbimist.

Majandusteooria tegeleb rahvamajanduse kui terviku toimimise üldiste seaduspärasuste uurimisega. Põhiküsimuseks on selgitada, kuidas mõjutavad üksiksubjekti otsustused kollektiivseid ning millisel määral on üksiksubjekti käitumine mõjutatud kollektiivsest otsustustest.

Majanduspoliitika peamine eesmärk on täieliku tööhõive saavutamine.

Mikroökonoomika uurib majandusprotsesse üksikisikute, perekondade ja ettevõtete tasandil. Makroökonoomika seevastu majandust kui tervikut.

Ressursid või tootmistegurid on vahendid, mida kasutatakse hüviste valmistamiseks. Tootmises kasutatavad ressursid jagunevad inimressurssideks ja ainelisteks ressurssideks. Inimressurss ehk töö hõlmab inimese kehalisi ja vaimseid võimeid. Loodusressurss ehk maa hõlmab kõiki looduslikke ressursse. Mittelooduslik ressurss ehk kapital hõlmab kõiki inimtööga loodud tootmisvahendeid.

Raha mõiste avaldub tema funktsioonide kaudu. Saame rääkida rahast kui vahetusvahendist, väärtuse mõõdust ja vara kogumisvahendist.

Riigi tegevusulatust kirjeldades võib välja tuua järgmised mudelid:

Konservatiivne riigikäsitlus - riik sekkumine minimaalne (avalikud hüved, tervishoid, seadused, riigikaitse, makromajandus, omandikaitse, võrdsuse edendamine).

Liberaalne riigikäsitlus - sekkuv riik (haridus, keskkonnakaitse, monopolide vastasus, seadusandlus, kindlustussüsteem, tarbijakaitse, sotsiaalkindlustus, peretoetused, ümberjaotuv pensionisüsteem, töötuskindlustus).

Radikaalne riigikäsitlus - maksimaalselt sekkuv riik (eraettevõtluse koordineerimine, klastripõhise tegevuse algatamine, turgude edendamine, varade ümberjaotamine).

Kapitalistliku turumajanduse reaaltüübid on: vaba turumajandus, sotsiaalne turumajandus ja heaolumajandus.

Vabale turumajandusele (laissez- faire)on iseloomulik riigi minimaalne sekkumine. Riigi funktsioonideks on raamtingimuste tagamine.

Plaanimajanduses toodetakse seda, mida riik otsustab (iseloomulik sotsialistlikele riikidele).

Sotsiaalset turumajandust iseloomustavad kõrged maksud, konkurentsivabaduse kindlustamine. Turu produktiivsus ühendatakse sotsiaalse õiglusega. Sotsiaalse turumajanduse äärmuslikuks näiteks on heaolumajandus.

Heaolumajandus on majandussüsteem, kus poliitilised ja administratiivsed jõud mõjutavad turujõudude tegevust. Heaolumajandus garanteerib oma ühiskonna liikmetele minimaalse sissetuleku, pakub sotsiaalseid tagatisi, loob avalike teenuste standardid.

Demokraatiale on iseloomulik pakkuda erinevatele huvigruppidele toetusi, tagatisi ja muid hüvesid. Vajadused ja nõudmised taolistele hüvedele aga aja jooksul üha suurenevad ning see võib negatiivselt mõjuda majanduskasvule riigis. Säilitamaks vabadust ja tootlikkust pikas perspektiivis, peab demokraatlik riik piirama enamusel baseeruvat otsustusprotsessi. See on võimalik põhiseaduslike reeglitega (näiteks tasakaalustatud eelarve nõue). Kapitalistlikes demokraatlikes ühiskondades on oluline erinevus kahe ühiskonna sektori vahel: avalik sektor ja erasektor.

Avalik sektor on valitsuse tegevus ja selle tagajärg. Avalik sektor on seotud valitsuse rahaülekannetega, millega teostatakse kontrolli majanduse üle ja selle funktsioonid on järgmised:

• traditsioonilised funktsioonid nagu riigi juhtimine, õiguskaitse, turvalisus ja riigikaitse
• heaolu funktsioonid nagu haridus, teadus, kultuur, sotsiaalhoolekanne ja tervishoid
• riigi keskkonna tagamise ülesanded, kuhu kuuluvad keskkond, transport, elamupoliitika
• riigi majanduslikud ülesanded, kuhu kuuluvad põllumajandus, tööstus, tööturg

Avaliku sektori ökonoomika on makromajanduse osa, mis tegeleb avaliku sektori tegevuse uurimisega.

Heaoluökonoomika uurib kuidas majandustegevus peaks olema korraldatud ning püüab anda juhiseid, kuidas toota ja jaotada tulusid. Heaoluökonoomika peab sotsiaalselt maksimaalset heaolu majanduspoliitika peamiseks eesmärgiks. Heaoluökonoomika kaks teoreemi:

1. Konkurentsiturgudel tekib hinnamehhanismi toimel teatud tingimustes ressursside jaotus, mille kohaselt ei ole võimalik ressursse teisiti ümber jaotada ega tootmist ja tarbimist muuta ilma, et kellegi olukord paraneks ilma kellegi teise olukorda halvendamata (Pareto efektiivne jaotus).

2. Kui konkurentsituru loodud ressursside jaotus ei rahulda ühiskonda, saab vastavate ümberkorraldustega lasta turul ise reguleeruda. Ümberjaotumine toimub maksude ja toetuste kaudu. Eesmärgiga maksimeerida ühiskonna kogutulu hinnamehhanismi kaudu lähtub eeldusest, et sissetulekute ja rikkuse jaotus oleks õiglane.

Pareto- efektiivne ressursside jaotus tekib konkurentsiturul ainult täieliku konkurentsi tingimustes. Olukorda, kus turg iseenesest ei toimi, nimetatakse turutõrkeks. Riik sekkub turuhäirete lahendamiseks, jagades tulusid ümber maksude kaudu või hindade mõjutamisega.

Sotsiaalse heaolu funktsioon on üldmõiste, mis sisaldab erinevaid väärtushinnanguid ja ei ole seetõttu üheselt määratletav.

Avalikud hüvised on hüvised, mida pakub riik oma kodanikele (näiteks tänavad, sillad, kohtusüsteem, riigikaitse).

Osaliselt üldkasutatavate hüviste puhul on võimalik tarbimist piirata, normeerida või katkestada (arstiabi, tänavavalgustus jne).

Üldkasutatav ja tasuline hüvis - telefon, transport, televisioon.

Heaoluriigis keskendutakse ainelisele heaolule, stabiilsusele ja korrale, eksisteerivad kodanikuõigused, võrdõiguslikkus, demokraatia. Heaoluriigi puudusteks on majanduskasvu takistamine, riigist sõltuvuse suurendamine ning nii üldise motivatsiooni vähendamine.