Välk
tekib ainult äikesepilves. Ka põuavälk, mille sähvatust
võib vahel näha öises pilvitus taevas, pärineb pilvest.
Äike on siis nii kaugel, et pilve pole näha ja müristamist
pole kuulda.
Välk on suur elektrisäde. Sädeme
tekitamiseks on tarvis seda kõrgemat pinget, mida suurem on kaugus
elektroodide vahel. Laboratoorses katses tekib säde tasaste plaatide
vahel siis kui pinge on 30 kV ühe sentimeetri kohta. 30 kV on ligikaudu
tuhat korda suurem, kui pinge amplituud seinakontaktis ja vaid kümme
korda väiksem, kui pinge suures kõrgepingeliinis. Kolmekilomeetrise
välgu kohta annaks meie arvutus ligi 10 000 megavolti, mis on uskumatult
suur number. Terve mõistuse skeptitsism on siinkohal õigem
kui lihtaritmeetika. Kui säde on atmosfääris kord alguse
saanud, siis suudab ta edeneda ka oluliselt väiksema pinge korral.
Tegelik pinge välgu otste vahel ulatub vaid 1000 megavoldini, mis
on lihtaritmeetika tulemusest umbes kümme korda väiksem. See
ületab aga inimese saavutusi (30 megavolti National Electrostatic
Corporation'i Pelletron-kiirendis)
ikkagi mitmekümnekordselt.
Müristamine on küll muljetavaldav
ja hirmu tekitav nähtus, kuid üsnagi kahjutu ning lihtsalt uuritav
ja seletatav. Ligikaudu kolmesentimeetrise läbimõõduga
välgukanalis kuumeneb õhk silmapikselt kuni 30 000 kraadini
mis on märksa enam, kui lõhkeaine plahvatuses. Paisuva õhu
lööklaine on tugev pauk. Välk kestab murdosa sekundist,
müristamine aga mitu sekundit. Vahel arvatakse naiivselt, et müristamise
muudab pikaajaliseks pilvedevaheline kaja. See ei pea paika. Pilved on
hõredad ja kuigi kaja nendelt on sonariks nimetatud ülitundliku
aparatuuri abil registreeritav, jääb see inimese kõrvale
märkamatuks. Kontrolliks võib teha paugu pilvise taeva all
ja oodata, kas kajab. Müristamine venib pikale hoopis lihtsal põhjusel.
Välk on haruline ja mitu kilomeetrit pikk ning pauk jõuab tema
ühest otsast vaatlejani mitu sekundit hiljem, kui teisest otsast.
Välgu voolutugevus ja võimsus on imposantsed, kuid inimese poolt järele tehtavad. Voolutugevus jääb tavaliselt 100 kA piiridesse ja saavutab väga harva 200 kA. 1000 MV ja 100 kA teeb võimsuseks 100 GW, mis ületab küll paljukordselt maailma suurimat elektrijaama (Kolme Kuristiku Tamm Hiinas: 18.2 GW) kuid jääb pea tuhat korda alla Michigani Ülikooli 40000 gigavatisele HERCULES-laserile. Paradoksi seletab aeg. Välk kestab vaid sekundikümnendiku ja tema koguenergia jääb tavaliselt alla tuhande kilovatttunni, HERCULES-laseri välge aga kestab kõigest 3×10-14 s ja hiigelvõimsusele vaatamata on koguenergia väiksem kui fotoaparaadi välklambi sähvatusel. Välgu energia kütab õhku tema kanali kogupikkuses ja piksevardasse püütud välgu energiast pole võimalik kasutada ühte protsentigi. On üsnagi selge, et välkude püüdmine energia saamiseks ei ole tasuv ettevõtmine. Välke püütakse vaid nende uurimise eesmärgil.
Välgu energia allikaks on tõusev õhuvool, mille algpõhjus on õhu soojendamine maapinna poolt. Soe õhk on kergem ja tõuseb üles. Kui veeaur hakkab tõusvas õhuvoolus kondenseeruma, siis eraldub veel lisasoojust ja protsess läheb laviinina käima. Äikesepilve keskel vertikaalselt üles puhuv tuul kiirusega kuni 50 m/s võib kanda hõljuvas olekus poolekiloseid raheterasid. Vertikaaltuul käivitabki pilve staatilise elektri generaatori, mille mehhanism on üsna keeruline. Enamus suuri raheterasid ja tilku kannavad negatiivset ja väikesed tilgad positiivset laengut. Niiviisi viib tuul positiivse laengu vastu elektrijõudu üles kuni elektriväli kasvab nii tugevaks, et algab äike.
Välgud on mitmekesised ja keerukad
mitte ainult väliskujult vaid ka füüsikalise mehhanismi
ja struktuuri poolest. Välgu uurimused moodustavad kõige suurema
osa atmosfääri elektri teadusest. Scholar.google.com annab küsimusele
teadusartiklitest, mille pealkirjas on sõna "lightning" (välk)
ca 12500 vastust samal ajal, kui pealkirjadest sõna "thunderstorm"
(äike) otsides saab vastuseid kõigest ca 850.
Kõige lihtsam välgu uurimise meetod on öine aegfotograafia. See annab küll ilusaid pilte, kuid vähe informatsiooni välgu olemuse mõistmiseks. Lihtne meetod on ühendada piksevarras maaga mitte otse vaid läbi elektrivoolu registreerimise seadme ja jääda välku ootama. Paraku võib see ootamine kujuneda õige pikaks. Eestis tuleb aastas ühe ruutkilomeetri kohta keskeltläbi üks välk ja tavalist piksevarrast kasutades võibki ootama jääda. Välkude tõsisema uurimise algusaastail olid atmosfäärifüüsikute meeliskohad Eiffeli torn Pariisis (ülaltoodud foto tegi M.G. Loppe 3. juunil 1902. a.) ja Empire State Building New Yorgis. Tänapäeval eelistatakse aparatuur madalal asuvasse vaatlusjaama valmis seada ja välk teadlastele sobival hetkel kohale meelitada. Selleks oodatakse soodsat momenti (tavaliselt veidi pärast äikesevihma vaibumist) ja lastakse vertikaalselt üles väike rakett, mis kerib poolilt ja veab enda järel peenikest traati (sellised raketid on sõjatööstuses seeriatootmises). Nii saadakse pikk ja efektiivne piksevarras ning välgulöök on peaaegu kindel. Välgu parameetrid registreeritakse ostsillograafe ja kaameraid sisaldava keerulise aparatuuri abil. Pildil on raketi abil süüdatud välk Floridas. Vasakul on näha plahvatanud traadi jälg, paremal korduvlahenduste tuulest kantud kanalid.
Enamik välkudest algavad ja lõpevad
äikesepilves ning nad ei põhjusta muud, kui valgusesähvatust,
müristamist ja keemilisi reaktsioone. Välgud oksüdeerivad
aastas umbes 3 miljonit tonni lämmastikku, mis on üle ühe
protsendi lämmastiku bioloogilisest ringlusest. Veerand välkudest
ulatuvad maapinnani. 90% (põhjamaises Eestis veidi vähem) pilve
ja maa vahelistest välkudest kannab maapinnale negatiivset elektrilaengut
ja neid nimetatakse negatiivseteks välkudeks. Tavaline välk algab
pilves ja levib siksakiliselt mõnekümne meetri pikkuste sammliidriteks
nimetatavate sädemetena, ühe sammu aeg on 20-50 mikrosekundit.
Liider kannab negatiivset laengut allapoole ja kui ta jõuab maapinna
lähedale, siis kasvab elektriväli maapinnal nii tugevaks, et
seal algab uus säde. See on liidrist märksa võimsam ja
sirutub sirgjooneliselt liidrile vastu. Kui liider ja vastutulev lahendus
maapinnast mõnekümne meetri kõrgusel ühinevad,
siis sulgub juhtiv voolukanal ja tuhandikuks sekundiks tekib midagi pilve
ja maa vahelise lühiühenduse taolist. Selles staadiumis vabanebki
välgu energia. Enamasti aga ei jõua välgu ülemist
otsa ümbritsev elektrilaeng tuhandiksekundi jooksul maha laaduda ja
umbes kümnendiku sekundi pärast tekib uus ja pea sama võimas
lahendus nüüd juba ette kuumutatud ja ioniseeritud kanalit pidi.
Välgulahendus võib niiviisi korduda kuni kümme korda enne
kui välgu ülemise otsa ümbrusesse kogunenud laeng ammendub.
Eesti kliimas piirdub välk tavaliselt vaid 1-5 lahendustsükliga
ja kestab kokku alla poole sekundi.
Välkude esinemist ja geograafilist
jaotust uuritakse satelliidifotode ja välgu raadiosignaale jälgivate
maapealsete vaatlusvõrkude abil. Meie lähinaabritest on vaatlusvõrguga
kaetud nii Rootsi kui Soome. 22. juulil 2005. a. avati Tõraveres
esimene välguandur, mille abil Eesti lülitub Soome vaatlusvõrku.
Välgud põhjustavad nimetamisväärset kahju. Pildil näidatud puulõhkuja töö on metsatulekahjude süütamisega võrreldes tähtsusetu. Välku tasub karta. USA meteoroloogiateenistuse andmetel hukkus Ühendriikides ajavahemikul 1940-1991 välgutabamuse läbi 8316 inimest samal ajal kui tornaadod said saatuslikuks 5731 ja uputused 5828 inimesele. Ligikaudu 5% kindlustusjuhtumeid on põhjustatud välgulöökidest ja USA igaaastast majanduslikku kahju mõõdetakse miljardites dollarites.