Rõhk on nähtus, mis avaldub eesti keeles vaid suulises kõnes, kirjas rõhku ei märgita. Rõhk tähendab suurenenud hääldusintensiivsust ning see on abiks, et suulist kõnet kuuldavale tuua ja seda tajuda (Ehala, 2002). Rõhu põhiülesanne on muuta kõne rütmiliseks.

Eesti keeles eristatakse sõnarõhku, silbirõhku, lauserõhku, samuti räägitakse temporaalsest, toonilisest ja dünaamilisest ehk pingerõhust. Temporaalne rõhk tekkib helide kestuse pikendamisel, tooniline rõhk suuremast helisagedusest ning pingerõhk suurenenud rõhu intensiivsusest (Särg, 2005).

Sõnarõhk on teatud silpide hääldamine tugevamini, rõhuliselt. Rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumine tekitab kõnerütmi, mis aitab kõnes jõudu säästa. Eesti keeles eristatakse kolme rõhuastet - pearõhulist, kaasrõhulist ja rõhuta silpi -, mis tähistavad üksteise suhtes esile tõstetud või tõstmata sõnaosi (Hint, 2004; Särg, 2005). Pearõhk on enamasti esimesel silbil, võõrsõnades võib see olla ka mõnel järgsilbil. Kaasrõhk on tavaliselt paaritutel silpidel (kas kolmandal või viiendal) ja paarissilbid on rõhuta silbid (Erelt, M., Erelt, T., &, Ross, 2007). Sellist rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumist nimetetakse kõnetaktiks ehk prosoodiliseks jalaks, mis on oluline värsiõpetuses.

Sõnarõhu kohta põhjalikumalt saab lugeda "Eesti keele käsiraamatust" (Erelt, M., Erelt, T., & Ross, 2007), mille elektrooniline versioon on aadressil http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=2&p1=5&id=21.